Üle poole aastast on läbi ning seega lugesin vahepeal aktiivsemalt lugemise väljakutse teemade järgi. Annemarie Selinko ajalooline romaan "Désirée" aitas mul täita punkti, mis suunab lugema kooli kohustuslikku kirjandust. See teos oli mul gümnaasiumis valikute hulgas, kuid eelistasin midagi muud. Olen väga rahul, et ta ette võtsin, sest tegu oli väga nauditava raamatuga, mis kuulub küll pigem meelelahutusliku kirjanduse hulka, kuid andis ometigi edasi palju ajaloolist tõde. Päris kõike muidugi ehtsa pähe võtta ei saa.

Raamat algab kui teismelise tüdruku päevik. Bernardine Eugénie Désirée Clary oli Marseille'i siidi-kaupmehe tütar ning tema silma läbi on ajaloosündmustest huvitav lugeda, sest kirjutised on vaimukad ning tundeküllased. 

Désirée elu on väga sündmusterikas. Esmalt kihlub ta Napoleoniga, kuid too jätab ta maha ning abiellub Pariisis kohatud lese Josephinega, et tõsta oma seisust. Nende teed ristuvad aja jooksul veel mitmeid kordi, kuid isepäine Désirée kaasaks saab hoopis teine sõjaväelane Jean-Baptiste Bernadotte, keda ta üsna kummalistel asjaoludel kohtab. Eduka kaasa tõttu jõuab naine lõpuks Rootsi ning saab Desideria nime all kuningannaks. 

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu stiil, mis sobib loo edasi andmiseks ideaalselt, keskendudes Désirée elu põnevamatele hetkedele. Mulle meeldis peategelane väga, sümpaatia tekkis juba esimesest lausest, kus noor tüdruk endale taskurätikuid kleidi alla toppis. Ta usaldab raamatulehtedele omamõtteid ja saladusi ning on näha, kuidas ta areneb, sirgudes pirtsakast piigast pariislannaks.

Ette võibki heita vaid seda, et teos on pigem naistekas ning erineb kohati ajaloosündmustest.

Mulle meeldis armastu, mulle meeldisid tegelased, mulle meeldis ajalugu. Olgugi, et koolis Prantsuse revolutsioonist ja Napoleonist õppisin, siis see raamat avas mu silmad ja andis uue perspektiivi tohutule prantslaste kaotusele Venemaal. Kirjeldused haavatutest, mida Désirée haiglas nägi olid üsna võikad ning mu süda murdus tema teenija poja kannatuste pärast. Tundsin kaasa ka Bernadotte'le, kes piinles hinges, sest tema oli üks pea selle õuduse taga. 

"Désirée" võib auga kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas olla. Hindasin teost viie palliga ning soovitan kõigile, keda vähegi ajalugu huvitab! Järgmine kord Stockholmi külastades vaatan vana kuningalossi teise pilguga, meenutades kindlasti Désirée'd. Uus külastus sealsesse muuseumi ei teeks ka paha.