Viimati käisin raamatukogus mõtega laenutada väljakutse lõpetamiseks sobilike raamatuid ning nii tuli koju kaasa ka "Anne Franki päevik: Tagakoda 1942-1944",  mis minu meelest on sobilik valik mulle täiesti tundmatu isiku eluloo või memuaaride punkti täitmiseks. Tegu on maailma kuulsaima päevikuga ning olen kuulnud, et mõnel sõbral on see ka koolis kohustuslikuks kirjanduseks olnud, kuid minust on see tuntud teos millegipärast mööda läinud. See viga sai nüüd õnneks parandatud!

Anne Frank sündis Saksamaal Frankfurtis, põgenes koos perega Hollandisse, kuid tüdrukust sai ikkagi II maailmasõja ohver, kuna ta oli juut. Oma kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks sai Anne päeviku, mille ta nimetas Kittyks, kellele adresseeritult ta oma päevasündmusi talletama hakkas. Varsti pärast seda on perekond sunnitud peitu minema. Anne koos ema, isa ja õega varjas end koos nelja teise põgenikuga poolteist aastat raamaturiiuliga varjatud tagakojas ning sealsest eluolust tüdruku päevik pajatabki.

Mulle meeldis Anne'i vahetu stiil ning ausus, julged väljaütlemised ning emotsioonide väljavalamised. Alguses on need pigem isekad ja lapsikud, kuid lehtedelt paistab välja, kuidas ta on sunnitud oma noorusest üle olema ning saab iseseisvaks nooreks neiuks, kellel on oma kindlad hoiakud. Kui Anne oleks sõja üle elanud, oleks temast kindlasti armastatud kirjanik saanud.

See ei olnud kõige põnevam raamat, sest mida ikka kitsastes tingimustes teha annab. Anne andis suurepärase ülevaate tagakoja igapäevaelust. Päevad on küllaltki igavad ja tegevused korduvad. Põhilised sündmused, mis vürtsi annavad, on omavahelised tülid või napikad pääsemised vahelejäämisest. Neist seikadest hoolimata läks inimestel seal üllatavalt hästi, sest toit oli ju laual ning katus peakohal. Põhiline küsimus, mis mul lugedes tekkis oli, kuidas päris suur osa majast sai 8 põgeniku kasutada olla ning seda peaaegu 2 aastat.  Kuidas sakslased kohe aru ei saanud, et suur osa majast oli "kadunud"?

Mulle meeldis veel, et raamat ei keskendunud poliitikale ja olukorrale maailmas, vaid ühe pere kogemusele, kuidas peidus olemine mõjutas inimeste suhtlust, Anne'i puberteediiga, iseseisvaks saamist, esimest armastust ja menstruatsiooni, Fookuses olid ühesõnaga igapäevaprobleemidele. Imestasin, kui palju tegeleti vabatahtlikult õppimisega, üks harjutas ladina keelt, teine kiirkirja. Teismelise põhiprobleem, et keegi neid ei mõista, pole aga aastatega muutunud, 1940tel peitunud juuditaril ja 21. sajandi Eesti noortel on see ikka sarnane.

Raamat tekitas mul suure soovi kohe Amsterdami reisida ning Anne Franki muuseumi külastada. Tahaksin nähe raamaturidadest tuttavaks saanud tube ning kujutada kaheksat inimest seal toimetamas.

Olen igati nõus sellega, et raamat kohustusliku kirjanduse hulgas võiks olla. Seda enam, et tegu pole pelgalt holokaustist rääkiva ilukirjandusega, vaid reaalselt elanud tüdruku päevikuga. See ei ole küll tore lugemine, kuid silmaringi avardav kindlasti ja seega soovitan!