Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

Algus on šokeerivalt verine, hoopis erinev sellest, mida malbe pealkirja ja rahuliku kaanepildi järgi ootasin. Selle saatusliku hetkeni jõuab lugu uuesti alles tükk maad hiljem, sest teine peatükk pöördub tagasi rännaku alguse juurde, kui kõik on alles ees. Hoolimata kirvest, mida teadsin Mayde pea kohal rippuvat, lasin end perekonda kiinduda, kuna nad kõik on nii armastusväärsed ja lootusrikkad. Naispeategelane Naomi on sihikindel ja sitke naine, kes ei lase end liialt ühiskonna normidest mõjutada. Meespeategelane John ei ole endale maailmas kohta leidnud, kuna on pooleldi valge ja pooleldi pooniverd. Vastandina on romaanis ka tegelasi, kellel on ainult negatiivsed omadused, nii et neid on mõnus põlata.

Olin Oregoni rajast üht-teist kuulnud, aga ma ei olnud sel teemal varem midagi lugenud, mistõttu pakkus just see vankritega kaasa rändamine suurima elamuse. Amy Harmon kirjeldab teekonda põhjalikult, jõeületusi, väikeseid asulaid, peatunud vankrikobara varaseid hommikuid ja hiliseid õhtutunde, vankri alla ajavat paduvihma, julgustavaid looduslikke maamärke. Sellest hoolimata on raske ette kujutada niivõrd pikka rännakut, kuhu on terve elu kaasa pakitud. Jalgsi tuhandete kilomeetrite kõndimine kujutab endas veel seda kerget osa. Ameerika keskosa loodus on halastamatu. Palju oli tagasipöördujaid ja neid, kes jäid tee äärde mulla alla. Kõik siiski ei ole rist ja viletsus ja ümberasujad oskavad teekonnast ka rõõmu leida, eriti Naomi ja John oma tärganud tunnetest.

Sa tead, et see on tulemas, sa ei taha, et see tuleks, aga sa ei saa mitte midagi ette võtta - muidugi jõuab jutustus veresaunani, mis pöörab kõik pahupidi. Naomile ja Johnile jagub nii uusi ränkraskeid katsumusi kui ka uskumatut õnne, mis neid lõpuks kõigest läbi aitab. Olukord paistis lootusetu, aga lahenes kui imeväel ja mul ei tulnud hetkekski pähe, et romaanil võiks olla kurb lõpp. Kuigi põnevust jagub ka romaani teise poolde, siis esimese poole pinge ja rännakukirjeldused haarasid rohkem kaasa kui armastuse proovilepanek.

Suurimat üllatust pakkus aga Amy Harmoni lõppsõna, kust selgus, et suur osa raamatust põhines tõsielul, täpsemalt naise enda esivanematel. See asetas kogu loetu uude valgusesse. Ma ei loe ajaloolist ilukirjandust küll eriti tihti, aga jumaldan selliseid põhjaliku eeltööga romaane. Tahan nüüd kindlasti "Mida tuul teab" ka ära lugeda. Rohked katsumused raamatus ja sitke naispeategelane meenutasid mulle Kristin Hannah' romaani "Neli tuult", mitõttu soovitaksin "Kus uitavad kadunud" kindlasti tema austajatele ja vastupidi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!