Cape Haven, California/Copper Falls, Montana. Ammuse tragöödia jäljed ulatuvad ühes väikeses rannikulinnas kaugele. Kõige sügavamalt tunneb neid politseiülem Walk, kes pole kunagi rahu teinud ei sündmuse ega oma rolliga selles. Järellainetus puudutab ka 13-aastast Duchessi, tüdrukut, õieti naist, kelle elu on varakult vorminud iseseisvaks ja -päiseks, karmiks ja sõnakaks, nii et ta samastub end metsikute lindpriidega. Ta on oma vennale ema eest, kuna nende lihane vanem kipub oma maailma kaduma. Saatus pole nende piinamist veel lõpetanud. Walki lauale potsatab tema esimene mõrvajuhtum koos lahendusega, aga mees ei usu seda ning hakkab omal käel tõde välja selgitama.

Ma ei taha detailidesse laskuda, et mitte kuidagi rikkuda emotsioone, mis tekivad omal käel seda lugu avastades. Romaan kulgeb aeglaselt, on kuritegu ja saladused, aga hoogsat krimisüžeed ei tasu otsida. Musta ja valge asemel võimutsevad hallid toonid. Fookus on tegelaste läbielamistel, kui elu neid siia-sinna solgutab, ent sisseelamine võtab aega. Ei olnud lihtne sina peale saada karmi tüdrukuga, kes vannub, näitab keskmist sõrme ja lubab päid maha raiuda, ega hea hingega politseinikuga, kuna meie elukogemused on niivõrd erinevad. Märkamatult poevad nad aga sügavale naha alla, sest järgmine hetk juba lahistasin nutta ning lõpuks valutas süda absoluutselt iga tegelase pärast. 

"Me algame lõpust" põimib kokku hulgi traagikat, viltuvedamist ja õnnetuid juhuseid, aga ka armastuse tohutu väe ja üürikesed õnnehetked. Raamatu keerud-käänud jäävad kauaks pitsitama, eriti see kui heast tahtest sooritatul on võimalikest kõige hullem tagajärg. Oi, kui palju segadust suudavad külvata väikesed tulihingelised tüdrukud ja ähmis poisid. Kui tavaliselt naudin, kuidas loo lõpus kõik niidid kokku jooksevad, siis selle puhul panid need ahastama ja tahtsin, et kõik ei oleks nii läbi põimunud. Lisaks tundsin end rumalana, et üht suurt saladust läbi ei hammustanud, sest vihjed olid nina all igal jumala leheküljel. Valatud pisarate kogusest hoolimata jääb valitsema siiski lootusrikas tunne, sest tegelased ei lase end saatusel maha murda ja on ligimeste nimel kõigeks valmis.

Kuna alustasin kujundusest, siis lõpetan ka sellega. Pilkupüüdev esikaas kohe ei haakunud looga - California rannikulinn, ei ühtki hobust. Temani jõuame hiljem. Tagantjärgi hakkab kujundus kõnelema ja ei jää enam vait. Iga kord, kui seda silman, läheb jälle meel härdaks, mõtted vupsavad tüdrukule hobuse seljas ja hetkele, mille ta just läbi elas. Elagu kaaned, mis sisuga niivõrd haakuvad, et hoiavad emotsioone värskena. Väga-väga soovitan seda romaani lugeda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

2018-2023, New York/Kansas City/Los Angeles. Komöödiasaate "Öökullid" meeskonna nädalad kulgevad pöörases rütmis, sest iga laupäeva õhtuks on vaja viimistleda seitse uut sketši. Kolmekümnendates Sally naudib loometööd. Emmyga pärjatud stsenaristil on terav silm märkamaks igapäevas lugusid, mida televaatajate ette tuua. Inspireeritult sellest, kuidas juba kolmas kolleeg, igati argise väljanägemisega mees suudab võluda imekaunist ja pealegi kuulsat naist, kirjutab ta sketši Danny Horsti seadusest. Nimelt ei juhtuks iial, et temasugusel naisel oleks šansi kuuma mehega. Elu tavatseb reegleid eranditega kinnitada, saates saatekülaliseks muusikatähe Noah, kel paistab silmi jaguvat ainult Sallyle. Ligitõmme on silmapilkne, ent isegi kui ajal ning kohal pole midagi viga, tuleb teinekord oodata uut võimalust, etteaimamatut mõtlemisaega, mis saabub kui pandeemia maailma lukku keerab.

"Romantiline komöödia" jääb meelde meeletu tempoga, millega valmivad komöödiasaated ning küpsevad sketšid. Esimene kolmandik pühendub Sally töö igale detailile, sealhulgas mõistagi kolmele lookesele, mille kallal naine vaeva näeb. Kuidagi õnnestub tal ka teiste ponnistuste viimistlemisel kaasa lüüa, ent romantikaks komöödiasaate valmimise melus aega ei jagu. Ideid ning näitetööd kirjeldatakse värvikalt, mis tekitas huvi, kas see, mille üle nalja visatakse põhineb päris seikadel USA kultuuriruumist ning teadlikumad saavad suurema doosi itsitamist ja äratundmisrõõmu. "Öökullide" saade ise tugineb legendaarsel "Saturday Night Live'il".

Oma samastumishetk tuleb hiljem, sest romaan võtab appi pandeemiaaegse suhtlemisnälja, mis pani ühendust võtma inimestega, kellega teed ühel või teisel viisil lahku on viinud. Naabritest eemale hoidmine ning lähedaste tervise pärast muretsemine tekitas omamoodi nostalgiat. Uskumatu, kui ammu see kõik oli, kusjuures tagakaas ei maini üldse, et teos Covidi radadele saadab. Armastusele uue võimaluse andmine on üks mu lemmikmustreid ajaviiteromaanides. Selles oli midagi eriti ilusat, kuidas seesamune toimus lukku keeratud maailmas. Annan andeks lehekülgede kaupa meilivestlusi, rääkimata sellest, et päris elus vahetataks pigem sõnumeid, ja ka selle, kui palju raamatus peeretamisele ja röhitsustele tähelepanu pööratakse.

Lembeloo peaosi mängivad naine, kes on haiget saanud ja taandunud juhuseksi harrastamisele ning nägus muusik, kes teab kuulsusega semmimise seatud piiranguid. Hea ajaviiteromaani tunnus on see, et kirjanik tunneb oma tegelasi läbi ja lõhki ning suudab tekitada tunde, et nad eksisteerivad ka väljaspool seda konkreetset hetke ja kohta, mis jõuab lehtedele. Neil on lapsepõlv, sugulased, sõbrad, hirmud, saavutused jne. Sally ning Noah ärkasid niivõrd ellu, et kui Google'ist mehe elukohta Topanga kanjonit otsides täpp keset LA suuri maastikupõlenguid maandus, hakkasin mõtlema, kas ja kuidas tegelased evakueerusid.

Komöödiasaate melu ja Covidi-piirangud olid unikaalseks taustaks kahe inimese teineteise leidmise loole. Soovitan, kui tahad lugeda põhjalikult sketšide valmimisest, ebakindlusest välimuse teemal, meiliteel elulugude vahetamisest ning kuulsuse voodis magamisest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Martha Wells "Kõik süsteemid punases" pakub tempokat ulmeseiklust end Mõrtsukbotiks kutsuva roboti seltsis, kes saadab parajasti teadlaste rühma tundmatu planeedi avastusretkel. Auhinnatud lühiromaan jäi siin-seal kõrva, nii et vandusin uudishimule alla ja lugesin läbi. Muide, see on sarja esimene osa.

Tulevik, mingi kauge planeet. Võõraste planeetide uurimine ei ole ohutu amet, mistõttu palkavad teadlased end saatma turvatehiseid, küborge, kes on programmeeritud neid kaitsma. Säilitusliidu uurimisrühmal pole aimugi, et nende robot käskudele ei allu, kuna on oma juhtmooduli ära häkkinud ja töötab iseseisvalt. End kutsub ta Mõrtsukbotiks, kuid nimele vastupidiselt ei armasta ta tööga kaasnevat tapatööd, vaid ihkab üle kõige oma aega meelelahutusvoogudes veeta. Vabana edasi toimetamiseks peab ta siiski tehise rolli täitma. Paraku ilmneb sel planeedil ootamatult palju ohte, nagu tahaks miski või keski teadlasi hukata.

"Kõik süsteemid punases" pakub mõnusat kiiret ulmeampsu. Ähvardav tume kaas ja sünge püssiga siluett on puha farss - Mõrtsukbot ei ole lugu tapmisest ja tagaajamisest, kuigi tõsi, seda jagub ka. Minategelane on ikkagi kudedest ja elektroonikast kokku klopsitud muljetavaldav tappamasin, kes ennastohverdavalt oma inimesi kaitseb. Samal ajal hoiab ta nendega distantsi nagu tehisele kohane, peidab näo kiivri taha ja vaatab tundide kaupa seebikaid, aga mitte seksistseene, sest need on igavaimast igavad.

Martha Wellsi ulmemaailma saab edukalt haarata lennult. Põgusad märulistseenid ja Mõrtsukboti mõttemaastik sisaldavad piisavalt detaile, et üldpilt kokku panna ning ei teki mingitki vajadust ühiskonnakorralduse selgeks nämmutamise järele. Sisemonoloog on seejuures kuratlikult vaimukas! Saab aimu nii temasugustele tehistele seatud piirangutest kui ka avastustest iseseisvaks indiviidiks saamise teekonnal. Ebaharilik peategelane igatahes võitis mu südame, nii et kindlasti jätkan sarjaga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Brandon Sanderson "Wind and Truth" on eepilise fantaasiasarja 5. raamat, mis tegeleb tõe otsimise ja paljastamisega. Sukeldusin Roshari planeedile pikemalt eelmisel aastal, kusjuures eelmise osa lõpetasin täpselt aasta aega tagasi. Kui tahad pikemalt lugeda, siis eelmised blogipostitused on siin: "The Way of Kings" ja "Words of Radiance" ning "Oathbringer", "Rhytm of War" ja lühiromaanid "Edgedancer" ja "Dawnshard".

Superkontinent Roshar. Planeedi saatus otsustatakse kümne päeva pärast. Vaenlasel on tuhandeid aastaid kogemust, kuid ka samapalju sõjahaavu. Verinoored rüütliordud kahvatuvad oma kunagise hiilguse ja võimete kõrval, kuid paremat inimkonnal oma kaitseks pole võtta. Üle maailma punutakse peeneid plaane, peetakse karme lahinguid ja kavandatakse kavalaid manöövreid. Taplusest olulisemadki on kahe mehe teraapiasessioonid Shinovaris, maal kus tormituuled vaibuvad ja taimed ei poe peitu.

Kuidas kirjutada sarja viiendast osast nii, et sa midagi eelmiste kohta ei reeda, aga muljeid oleks ikka huvitav lugeda? No proovime, sest "The Stormlight Archive" väärib seda. Sari pakub lõputut avastusretke, kus ootamatud on nii teekond kui ka sihtpunkt.

Igas raamatus on olnud mitmeid karp-kukub-lahti paljastusi ning "Wind and Truth" sisaldab neid eriti rohkelt, sest aeg on tõega silmitsi seista. Läbiva teemana tõuseb esile minevikuga rahu tegemine. Mõni tegelane vaatab tagasi jubedustele, mida ta ise nooremana korda saatis, teist painavad temaga tehtud õudused. Sandersonile omaselt jagub kõrgete panustega sõjamanöövrite vahele rahulikke hingetõmbepause. Kusjuures mulle jäid iseäranis silma lembehetked, mida eelmistest raamatutest nii palju ei mäleta.

Vastupidiselt eelmisele osale, mille sündmustik koondus ühte kohta, oleme nüüd laiali paisatud erinevatele lahingutandritele üle maailma ja selle mitme reaalsuse. Seejuures mahutab 1300 lehekülge vaid 10 ööpäeva jagu sündmuseid, tõsi ohtrate pilguheitudega minevikku. Selle ajaga jõuab juhtuda peadpööritavalt palju!

Romaani(de)s jälgime üle 10 tegelase käekäiku, kusjuures igaüks käib oma teekonda ja areng läbi raamatute on olnud meeletu. Tugevus on siinkohal ühtlasi nõrkuseks, sest vaatenurkade rohkus venitab tegevuse välja. Fookus liigub pidevalt ühelt teisele, kuid ometi leidus neidki, kelle toimetused jäid hämarusse. Jah, ma mõtlen sellega sind, Vyre!

Hulganisti küsimusi, mis eelmise nelja lugemise käigus on kogunenud, saavad kauaoodatud vastused, mis omakorda paljastavad kui vähe me tegelikult teame. Kohati tehti asju isegi liiga puust ette ja punaseks, aga vastukaaluks oli hetki, kus oleks kasuks tulnud kõigi ülejäänute kirjaniku universumi ehk Cosmere'i raamatute lugemine. Ma ei suuda uskuda, et järgmist raamatut tuleb nüüd kaua-kaua oodata.

Kokkuvõttes tekkis soov uute teadmiste valguses uuesti otsast peale hakata ehk tuleb ilmselt riiulis ka eelnevatele sarja osadele ruumi teha. Kui oled mahuka ja fantaasiaküllase raamatusarja otsingul, siis see rännak on läbi, võta "The Stormlight Archive" jalamaid ette!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Rebecca Ross "Divine Rivals" & "Ruthless Vows" on kaheosaline fantaasiasari, mis räägib kahest noorest ajakirjanikust, kes on nii rivaalid kui ka kirjasõbrad, ja sõjast jumalate vahel. Lugema meelitas taas see, kui populaarne on duoloogia internetis. Instagram kubises positiivsest arvamusest.

Oath/Avalon Bluff, Cambria. Iris Winnow kirjutab teravaid artikleid, pürgides kolumnisti koha poole. Tema teel seisab ees vaid Roman Kitt, kes sama positsioon taga ajab ja pealegi ärritavalt nägus on. Neiul on võistlusele üha raskem keskenduda, sest teda painab mure sõtta läinud venna ning pudelisse uppuva ema pärast. Koorma kergendamiseks hakkab Iris tundeid paberile tippima ning lapsepõlve meenutades kasutab ta riidekappi postkastina. Ootamatult saabub vastus. Kirjavahetus pakub raskel ajal tuge, kuigi Irisel pole aimugi, kellega ta mõtteid vahetab. Roman teab, et läkitused tulevad rivaalilt, aga lükkab saladuse paljastamist aina edasi, ka siis kui neiu sõidab ära rindele.

"Divine Rivals" puudutab nii sõda kui leina, ent jätab lugedes ometi helge tunde. Süüdistan selles noori peategelasi, kes äratavad imetlust nii südikuse kui teineteisele toeks olemisega. Üks asi on sõprade aitamine, sootuks teine on appi tormata inimesele, kellest sul kõrge arvamus puudub. Maagiat sellesse fantaasiamaailma just ülearu ei jagu. Põhiliselt leiab seda pisiasjadest nagu Irise ja Romani maagilise ühendusega kirjutusmasinad. Loo võlu peitub hoopis tärkavates tunnetes ja eksiarvamuste purustamises. Kusjuures noormees on neiu teadmata juba varakult ülepeakaela armunud. Eriti pani heldima muidugi avameelne kirjavahetus. Lisaks valavad romaani armastust kõrvaltegelased - vahva Attie, kellega koos Iris rindele raporteerima sõidab ning südamlik Marisol, kes nad oma katuse alla võtab. 

Taustal olev sõda näib teisejärguline ja jääb alguses abstraktseks. Kauged uudised pealinna ei kõiguta ja olenemata Irise isiklikust mõõtmest pole selge, mida see endast kujutab, kui vägesid juhivad jumalad. Kui noored reporterid rindejoonel kaevikuid väisavad, ei kohta suurejoonelisi lahinguid, vaid olukord on rohkem läänerindel muutuseta. Tõsi, fantaasiamaailm lisab pomme pillavad koletised. Miks üldse mingid jumalad omavaheliste arvete klaarimiseks inimesi värbavad, selgub killukeste kaupa ning enamik küsimusi jääb järgmise raamatu vastata.

Kuni ehmatava lõpuni liigub "Divine Rivals" mööda küllaltki sirgjoonelist rada, teejuhiks noor armastus. "Ruthless Vows" toob esiplaanile sõja. Kui loed selle sisukirjeldust, võid aimata, kuhu esimese lõpp tüürib. Ühesõnaga selle postituse edasi lugemine on omal vastutusel!

Oath/sõjarinne/Dacre valdused, Cambria. Kaks nädalat tagasi kiskus sõda Irise ja Romani lahku. Neiu on pealinnas, noormees rindel kadunud, kuni selgub et ta seisab nüüd vaenlase leeris ja raporteerib taas oma vanale ajalehele. Ühised mälestused on Romani peast pühitud, kuid tal on alles üks vanadest kirjutusmasinatest, nii et Irisel õnnestub talle kirjutada. Roman ei tea, kes talle läkitusi saadab, kuid need aitavad meenutada killukesi minevikust. Tema valitseja Dacre väed marsivad pealinna suunas ning ootamas on jumalate viimane kokkupõrge.

Kui esimeses raamatus anti rahulikult aega teineteise tundma õppimiseks, siis "Ruthless Vows" tõstab tempot ja loobib mõnuga kangelastele kaikaid kodaratesse. Nii Irist kui ka Romani ootab ees keeruline teekond. Olin eriti põnevil nende taaskohtumise pärast vaenlastena, kuid Rebecca Ross eelistas pettumustvalmistavalt minna konflikti loomise asemel kõikvõitva armastuse teed. Sellegipoolest jagus raamatusse pingeid, kui lahingud ähvardavad jõuda koduukse alla ning vaenlased vajavad peatamist. Lisaks seletab teos lahti jumalate poliitika ja sõja olemuse. 

Saan hästi aru, miks eelmine raamat lugejaid rohkem paelub, sest kaks osa keskenduvad erinevatele asjadele. Ka mind võlus noorte õrn armastus rohkem kui sõjakeeris.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatute eest!

New York on linnana küpseks saamas, sünnitanud hulga avatare ning võitnud esimese raundi kaugelt tulnud vaenlasega, kes end selles maailmas Valge Naisena näitab. Enamik metropoli kehastustest ühines ähvardavate jõudude tagasi löömiseks ning nad sunniti taanduma, aga mitte kuigi kaugele. Vastase kants R'lyeh paistab üle lahe, heidutades igapäevaselt oma kohaloluga. Lisaks sigineb Valgele Naisele ootamatuid liitlasi New Yorki olemuse õõnestamisel, kui valged mehed uue linnapea valimise eel oma uhkust ja üleolekut näidata soovivad. Maailma päästmiseks ei pruugi piisata kogu linna ühinemisest, vaid tuleb veenda iidsemate asulate avatare, et oht on päris.

Mul oli raske selle raamatu kohta midagi öelda, kui ma ta lõpetasin ja nüüd mitu kuud hiljem ei ole see ülesanne sugugi lihtsamaks läinud. Jemisin viib võrratult veidrasse alternatiivmaailma, kus paksu ulmekihi all peitub suurlinnade olemus ja mured, millest meil siin kodumaises konnatiigis halli aimugi pole. Esimene osa "The City We Became" vaimustas sellega, kui intiimselt tutvustati New Yorki ja selle jagude iseärasusi, andes igaühele näo, õieti kogu keha - avatari. Manhattaniks sai Manny, noor sisserännanud rahahai. Bronxi kehastas Bronca, seitsmekümnendates kunstikeskuse direktor. Brooklyn ongi Brooklyn, endine räppar, praegu aga jurist. Queensiga ühtis Padmini, matemaatikalembeline magistrant, kes immigreerus linna ainult õppima ja seda sugugi ei salli. Staten Island ei saa olla keegi muu kui Aislyn, valge naine, kes ülejäänud linna pelgab. Kogu linna sümboliseerib Neek, kodutu tänavakunstik. 

"The World We Make" tõstab üleloomulike jõudude varjust esile taas inimesed, kel teispoolsusega rähklemisega paralleelselt käsil isiklikud võitlused - kes kandideerib linnapeaks, keda ähvardab riigist välja saatmine. Linna antud võimed kipuvad alt vedama. Vaenlane ei maga, töötades usinalt selle nimel, et suurest säravast õunast saaks ussiauke tulvil viss. Kui New York poleks enam ameerika unistus, mille poole miljonid õhkavad, oleks teda palju lihtsalt teelt koristada. Viimaks selgub ka põhjus, miks NYC üldse Valgele Naisele ning tema hõimlastele pinnuks silmas on. Kusjuures linna olemuse määrimiseks pole üldse teise dimensiooni esindajaid vaja, inimesetel on enda anti-newyork: vanade väärikate hoonete asemele näotute uusarenduste kerkimine, oranžinäoline poliitika, valge inimese heaolu eest seisvad uhked mehed, rassism päise päeva all.

Algul plaanis Jemisin kirjutada kolm raamatut, kuid toob järelsõnas välja, miks ta nüüd piirdub kahe osaga. Nimelt muutus päris maailm liiga hirmsaks. Ühest küljest mõistan, aga üüratult kahju on ka, et see seiklus juba läbi sai. Oleksin hea meelega edaspidigi New Yorki ja muude suurlinnade olemust avastanud ning probleeme lahanud. Siin raamatus tutvume nii mõnegi teisega ja need kohtumised olid kindlasti mu lemmikosa teosest. Jälgin põnevusega, mis kirjaniku sulest veel ilmub ning õnneks ootab mind endiselt "Lõhenenud maa triloogia" (I - "Viies aastaaeg", II - "Obeliskivärav") viimane osa. Loodetavasti ei ole eesti keelelt inglise keelele üleminek liiga järsk.

Kas ma soovitan? Kindlasti, kui tahad midagi sootuks teistsugust, ulmet, kriitikat ja poliitikat, lahinguid inimkonna nimel, siis Jemisin on sinu kirjanik. Veel võid proovida, kui sulle sümpatiseerib New York, iseäranis tuleb kasuks, kui oled seal ise käinud. Lihtsat lugemist oodata ei tasu, pigem lähevad ajud krussi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Arelon. Kümme aastat on möödunud riigi kroonijuveeli, Elantrise linna hukust. Kunagi säras see võluväest, nüüd on mattunud limakorra ja oigavate inimvarede alla. Elantrislaste saatus on surmast hullem, süda lakkab löömast ja välimus moondub, ükski vigastus ei parane ja kaasnev valu jääb igaveseks saatma, kuni nende kuhjumine inimese murrab. Elanikke, keda linna kõrgete müüride taha lukustatakse, tekib endiselt juurde. Needus võib ootamatult tabada igaüht talunikest troonipärijateni. Nii leiabki prints Raoden end Elantrisest ning naaberriigi printsess, kes temaga abielluma pidi, avastab end üksinda võõrast riigist. Naine on südi ja asub nukrutsemise asemel habrast riigikorda päästma, seistes vastu usupööret kavandavale preestrile.

"Elantris" on selles suhtes kummaline raamat, et kogu süžee keerleb Elantrise linna ümber, samas kui selle müüride vahel toimub vaid umbes kolmandik tegevusest. Ülejäänu keskendub Elantrise kujulisele augu täitmisele ehk olukorrale, mis on kujunenud aastatega, mil võimu ei suunanud võluvägi. Kui mind huvitas küsimus, miks suursugune linn ning tema maagiat kandvad inimesed päevapealt needuse kaela said, siis ei tegeleta üldsegi mitte paaniliselt vastuste otsimisele, vaid hoopis riigipöörete ja usuvahetusega. Iidse paiga saladuste avastamiseni, mis muide on üks mu lemmik lugemisteemasid, jõutakse tunduvalt hiljem. Kusjuures müsteeriumi lahendus oli äärmiselt lihtne, kogu aeg kõigi silme all. Tahaks arvata, et kui selline mure on kimbutanud juba 10 või rohkem aastat, siis keegi oleks pannud otsad kokku ja pakkunud välja milles asi. Teisest küljest ega me tihti ei panegi tähele, mis otse nina ees on ja tahame probleemidele keerukamalt läheneda.

Poliitika kõrval säravad inimesed, nende kodumaa armastus, mured, šokk, ambitsioonid, kavalus, heatahtlikkus, sõnakus, sihikindlus. Mitme peategelasega lood on Sandersonile iseloomulikud ja siin ei ole neid jälgimiseks liiga palju, kõigest kolm - prints, printsess ja preester, sealjuures iga vaatepunkt haarab kaasa. "Elantris" annab üleüldse hea ülevaate kirjaniku stiilist. Maailmaloome on tõeliselt rikkalik mitme rahva ja nende kommetega. Muidugi ei puudu iseäralik maagia, mis on mõnusalt kokku põimunud kohaliku keele ja kultuuriga, imbudes isegi nimedesse. Minu lemmik tema loomingu juures on see, kuidas ta ei luba õnsaid hetki lugudest välja rookida. Nii leiab neist ka igapäeva, seltskonna, hea söögi või tehtud töö viljade nautimist, ilma et peaksid kramplikult tooliservast kinni hoidma, kartes et kohe-kohe sajab kuskilt vaenlane sisse ja rikub selle idüllilise momendi. Muidu koosnevad imeulmekad üksnes üksteisele järgnevatest võitlustseenidest, intriigidest või seiklustest. Minu arust Sanderson on ainuke, kes laseb neid argipäeva mõnusid maitsta. See ilmselt on üks põhjustest, miks tema raamatud nii mahukad on.

Leidsin "Elantrise" tegelastest, maailmast, süžeest mitu paralleeli "The Stormlight Archive'iga". Kõige ilmsemalt sarnanesid prints Raoden ja üks tormivalguse kangelane Kaladin. Kasvatuselt on mehed erinevad, aga mõlemad suudavad lootusetust olukorrast parima välja pigistada. Maagia osas jäi silma, kuidas täiesti erinevad süsteemid viivad sama tulemuseni, näiteks illusiooni maagia inimese välimuse muutmiseks toimis täpselt samamoodi. Tekkis kohe suur huvi, kui võtta näiteks kirjaniku järgmine hitt "Mistborn" ette, kas seal domineerivad paralleeleid või erinevused?

Tagasi Elantrise juurde tulles, paelus see maailm mind nii, et nüüd kui mured lahendatud, loeks hea meelega edasi. Arvasin ekslikult, et tegu on üksiku looga, aga siis jäi silma, et Sanderson tahab kirjutada järge, aga kuna ta tahab kirjutada ka palju teisi raamatuid, siis lihtsalt neid teoseid, mida ta prioritiseerib enne "Elantrise" teist osa on üksjagu, nii et lähimal ajal seda oodata ei ole. Oma loo saab "Elantris" jutustatud, nii et tulevaste järgede ootamine ei tohiks olla põhjus, miks seda raamatut hetkel mitte lugeda. Soovitus tuleb minu poolt igatahes!

Aitäh raamatu eest, Rahva Raamat!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!