2007-2020, London & Šotimaa. Amelie ja Adami abielu hakkab karidele jooksma. Naine töötab loomade varjupaigas, mees on kuulus stsenarist. Nõustaja arvab, et neile võiks kasuks tulla aja veetmine teises keskkonnas. Nagu tellitud, võidab naine loteriiga nädalalõpu Šotimaal. Nad ei tea, mida oodata ja leiavad eest ümberehitatud kabeli ja täieliku eraldatuse. Tihenev lumetorm ähvardab paari muust maailmast sootuks ära lõigata ning lisaks ei paista koht sugugi külalislahke. Kohe algusest peale tundub midagi viltu olevat, kuid kes on selle taga - Amelie, Adam või keegi kolmas?

Romaan on kokku kirjutatud prosopagnoosiast ehk näopimedusest, stsenaristi püüdlustest karjääriredelil, möödunud abieluaastate kirjadesse talletamisest ja kabelis lahti rulluvast lõppmängust. Alice Feeney ei raiska aega ja annab kohe mõista, et tema tegelased on valelikud ja varjavad teineteise eest nii mõndagi. Tõele heidavad valgust vahelduvad vaatepunktid ning naiselt mehele pulma aastapäevadel kirjutatud kirjad, mis paljastavad, kuidas Adam aina rohkem tööle pühendub. Mulle polnud ükski tegelane sümpaatne. Midagi on nende abielus ikka väga valesti, sest mõlemal käib peast läbi mõte, et nädalalõpu elab üle vaid üks. Ootasin seega lugedes kogu aeg, millal tuleb pauk, kuid ka lugejat hoitakse kaua teadmatuses. Vahepeal oli lausa tunne - no kaua võib.

Õigetele detailidele tähelepanu pöörates kahtlustasin mõnda asja varakult ja väga mõnus oli tõdeda, et mul oli õigus, kui lõpus paljastuste trall lahti läks. Jahmatavaid käänakuid jagus. Ja kui tundus, et kõik on läbi, oli tegelastel veel oma lõppsõna öelda ja kõik ei olegi enam nii selge. Lõpplahendus on uhke, aga kogu plaan, mis paljastus, tundus mulle üsna kipakas. Kui tegelased oleks natuke teistmoodi käitunud, poleks see läbi läinud. Lisaks ei saa ma aru, miks nad ei alustanud lukus uste lahti murdmisest, kohe kui tundus, et kabeliga on midagi mäda. See ei ole esimene põnevik, kus ma seda viga kohtan. 

Kõige rohkem meeldis mulle romaanis loodud atmosfäär. Põnevuskirjanikud kohe armastavad lumetorme oma tegelaste muust maailmast ära lõikamiseks. Mul oli see üksik kabel nii hästi silme ees. Muidugi ei tööta telefonid, muidugi läheb elekter ära ja muidugi jääb keegi pimedasse keldrisse lõksu. Kusjuures, ainuke koht, mis mind hirmutas, oli sahver tööriistade ja hiigelsuure külmikuga. Teine paeluv aspekt oli mehe prosopagnoosia. Ta on võimetu inimeste nägusid eristama ja võrdleb neid tihti van Gogh keerlevate maalidega. Ma küll ei saanud aru, miks ta ei tundnud inimesi ära nende firmariietuse järgi, aga las see jääb.

Soovitan, kui sind haaravad põnevikud, mille põhiküsimuseks on, kui hästi abikaasad üksteist tunnevad.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!