Alan Bradley romaan "Mõrv ei ole lapsemäng" on järg Flavia de Luce'i lugudele, mis said alguse raamatuga "Piruka magus põhi". Eelmine osa mulle meeldis, mistõttu võtsin käsile järgmise, kus nutikas 11-aastane keemialemb asub lahendama järgmist müsteeriumi. Tinglikult sean selle ka väljakutse punkti (5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis) alla, kuna mu töö ja õpingud keemiaga seotud on.

Bishop's Lacey, 1950ndad. Külla saabub kuulus Porsoni nukuteater, kelle kaubik kiriku kõrval üles ütleb. Flavia on õigel ajal sobivas kohas ja haagib end neile abiliseks. Esinejapaaril lubatakse ööbida lähedal asuva Culverhouse'i talu väljal. Seal elav pere kaotas viis aastat tagasi poja, kes leiti metsast pooduna. Surm läks kirja õnnetusena. Laupäevaks lepitakse kokku esinemine, kuid etenduse ajal juhtub midagi mõeldamatut. Nimelt saab surma näitleja Rupert Porson ning tüdruk teab kohe, et mees mõrvati. Ta hakkab seda omapäi uurima ning niidiotsad viivad ta peagi poodud poisi juurde. Flavial on nüüd ühe kuriteo asemel lahendada kaks.

Eelmise osaga võrreldes läks algus aeglasemalt, kuna laip tuleb mängu alles kaheteistkümnendas peatükis. Mõrv ning loo lahendamine tundusid aga põnevamad, kui esimeses raamatus. Lisaks tundus, et autor oli kultuuriviidetega tagasi hoidnud. Veendusin taas, et 11-aastane plika on krimiloos väga nauditav peategelane. Palju vahvam on lugeda, kuidas uurija vabal ajal keemiakatseid korraldab ja koerustükke teeb, selmet naistega ringi tõmmata või muid oma mineviku muresid lahata, nagu tänapäeval moes on. Kõik see mürkidega mässamine pani mind küll mõtlema, millal Flavia kellelegi viga teeb. Selles osas suudab ta ei millestki võluda välja vastumürgi kaltsiumtsüaniidile, kuid samas üritab ta oma õele vesiniksulfiidi sisse sööta.

Teise maailmasõja järgne Inglismaa on võluv paik. Raamatus toodud kirjeldused hüppasid mu silme ees ellu. Nii lihtne oli Flaviaga koos jalgrattaga kihutada, salapärases metsas hiilida või mööda kive hüpeldes jõge ületada. Kujutan ette, et temast saaks väga vahva telesarja, mis oleks sarnase õhkkonnaga, kui Midsomeri mõrvad. Küll neis väikestes maakohtades juhtub ikka palju.

Alan Bradley armastus krimkade vastu sai alguse poisipõlves, kui ta neid vanaema juures luges. Samuti õppis ta romaanidest tundma Inglismaad. Ise on kirjanik üles kasvanud Kanadas Toronto lähedal. Kirjutamise vastu on tal huvi olnud pikemat aega, kuid tuntus saabus Flavia de Luce'i lugudega, mis said alguse, kui autor oli 70 saamas.

Flavia de Luce'i müsteeriumid on minu kindel soovitus suvelugemiseks, sest hoolimata mõrvadest toob isehakanud detektiivi agarus näole laia muige! Loodan, et ka järgmised osad saavad tõlgitud.

Armastades raamatuid ja õppides keemiat, oli Alan Bradley "Piruka magus põhi" mul kindlalt seda-pean-lugema nimekirjas, sest romaani peategelaseks on 11-aastane keemik, kes asub lahendama mõrva. Ühtlasi sai täidetud väljakutse punkt "raamat, mille minategelane on laps".

Flavia on kolmest õest noorim ning tal on palju vaba aega, kuid igav ei hakka tal kunagi, sest õnneks on tegu nutika tüdrukuga, kes suudab endale alati tegevust leida. Õed elavad koos isaga Buckshaw mõisas, kus enamik Flavia ajast möödub esivanema keemialaboris. Ta eksperimenteerib meelsasti mürkidega, näiteks segab ta taimest eraldatud toksiini kiusliku õe huulepulga sisse ning jälgib selle mõju. Kui nende kurgipeenras sureb võõras mees, on isehakanud detektiivi jaoks ainus loogiline samm, seda kummalist müsteeriumi uurima hakata. Ringi nuuskides satub ta muidugi pahandustesse.

Mulle meenus väike õelik nõuanne, mille Feely mulle ja Daffyle kunagi andis. "Kui mõni mees teile kunagi läheneb," ütles ta, "virutage talle kasanoovadesse ja pistke jooksu!"
Kuigi tol hetkel oli see tundunud üsna kasuliku nõuandena, seisis praegu probleem selles, et ma ei teadnud, kus need kasanoovad täpselt asuvad.

Raamatu nauditavaimaks küljeks on võrratu peategelane Flavia, kelle silme läbi lugu lahti hargneb. Mulle meeldis nii tema muretu elusuhtumine, keemiaarmastus kui ka Gladyseks ristitud jalgratas. Kohati tundus tüdruk oma mürkide ja eksperimentidega kui pöörane professor, kuid siis järgnes järjekordne jagelus õdede Daphne ja Opheliaga ning see mulje hajus. Flavia vaimuka mõtteviisi ja geniaalsete uurimisvõtete kõrval kahvatus koguni müsteerium ise.

Keemiaga seotud osa oli vaimustav, kuna Flavia oli niivõrd kirglik. Lisaks, julgen väita, et kõik viited olid tehtud lihtsaks, et ka keemiakauged lugejad neist aru saaksid. Veidi oli küll alt mindud mõne kemikaali tõlkega, näiteks üsna alguses torkas silma, et kaalium oli jäetud potassiumiks, kuid ega see lugemisrõõmu kahandanud. Mürkide kohta oli eriti põnev lugeda, sest neid ju koolis ei õpetata. Kui oleks selline valikaine, nagu mürgiõpetus, siis võtaksin selle küll, eriti kui õppejõuks oleks Flavia de Luce!

Vaatasin imetlusega, kuidas aur spiraalis jahtus ja kondensveeks muutus, ning mudisin erutusest käsi, kui moodustus esimene läbipaistev vedelikutilk ja kuuldava potsatuse saatel ootavasse anumasse kukkus.

Hoolimata sellest, et peatagelane on 11-aastane, ei saa öelda, et see oleks just lasteraamat. Flavia on väga nutikas ning tegeleb pigem keemia ja muu uurimistööga, kui mängimisega. Lisaks on raamatus palju kultuurialaseid viiteid, mis isegi mulle võõraks jäid. Õnneks on tehtud tubli tööd joonealuste märkustega, mis palju ära seletavad või vähemalt aimu annavad, mis teostega tutvumisest vajaka on jäänud. 

See omamoodi krimilugu oli värskendav lugemine, mille stiili nautisin väga ning tahan kindlasti lugeda ka järge, mis vedamisi on juba eestikeelsena ilmunud. Soovitan Flavia seiklustest lugeda neil, kellele meeldivad müsteeriumid, kuid ei kannata mitme laibaga veriseid lugusid. Kindlasti ei tasu seda raamatut kõrvale heita, kui lastekat, see ei ole ühestki küljest lihtne ja lapsik.