2019, Inglismaa-Šotimaa. Addie ja Deb alustavad enne kukke ja koitu pikka sõitu sõbranna Cherry pulma. Õed on väljasõiduks hästi valmistunud, varudes näksimist ja plaanides peatusi. Lahkelt on õed küüti pakkunud ka võhivõõrale Rodneyle. Dylan ning Marcus asusid samuti varavalges teele ja ühe õnnetu prügiauto taga teevad autod kõksu, misjärel ainult Debi Mini on võimeline edasi sõitma. Naistel pole südant mehi tee äärde jätta, kuigi Dylaniga ühes autos viibimine on viimane asi, mida Addie soovib. Nimelt läksid nad kaks aastat tagasi lahku ja haavad pole paranenud.

Imeilus kaas on täiesti eksitav. Esiteks sõidab seltskond kollase Mini mitte punasega. Teiseks ei ole raamatus sõnagi sellest imelisest Šotimaa loodusest, mis pildil ilutseb. Romaan keskendub üksnes sellele, mis toimub autos - milline Taylor Swifti lugu mängib kõlaritest, kes on roolis, kes kelle kõrval kitsal tagaistmel, milliseid suhtepuntraid parasjagu lahti harutatakse, mitu tundi jääb veel sihtkohtani. Sõit oleks seejuures võinud toimuda ükskõik millisel maanteel.

Raamatu kohta, millest pool kõneleb ühest autosõidust, juhtus nii mõndagi. "Väljasõit" sisaldab vist kõike, mis ühel väljasõidul ette võib tulla, alates auto katkiminekust kellegi maha unustamiseni, ummikutest ja teetöödest rääkimata. Romaan ei koonerda absoluutselt totrate olukordadega. Autoretkega paralleelselt jookseb Addie-Dylani suhte minevik. Ajahüpped kahe teema vahel ajasid mind leebelt öeldes hulluse äärele, kuna neid oli nii palju. Läinud aja näitamine oli oluline, et oleviku käärivast õhkkonnast sotti saada, aga kohati kiskus igavaks. Lisaks ei suutnud tegelased mulle naha alla pugeda, kuna kiindumus oli liiga esimese silmapilgu tüüpi. Mulle meeldib lugeda, kuidas armastusele uus võimalus antakse, aga ühte raamatusse on raske mahutada nii esimeste tunnete tärkamist, lahkuminekut kui ka teineteise taasleidmist. Venivast keskkohast läbi pressimine oli siiski seda väärt, kuna lõpus sai välku ja pauku, mida ma üldse ei oodanud.

Kokkuvõttes oli "Väljasõit" mõnus ajaviiteromaan, kus jagub muigama ajavat draamat. Vaataksin seda lugu romantilise komöödiana suurima heameelega teleekraanilt. Palun tehke film ilusa Šoti loodusega, aitäh!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Elle Kennedy "The Graham Effect" avab USA kolledžispordimaailma keskendudes hokile ning kuumadele noortele, kes voodirõõme armastavad. Parandage mind, kui eksin, aga hokiromantika on tiktoki raamatumaailmas tõeline fenomen, mis sai alguse just Elle Kennedyst ja tema 2015. aastal ilmunud romaanist "The Deal" sarjast "Off-Campus", mille mõtteline järg "The Graham Effect" on, rääkides järgmisest põlvkonnast. Ühesõnaga, tahtsin teada, millest ma ilma jään, kui trende ei jälgi.

Tänapäev, Briar University, Massachusetts, USA. Gigi Graham käib hokikuulsusest isa jälgedes. Neiu suurim unistus on pääseda ameerika hokikoondisesse. Luke Ryder on samuti kirglik hokimängija, üks oma tiimi parimaid, kuni tema ülikool suletakse ning meeskond teisega liidetakse. Mängijate vahel on palju paksu verd, mida nooruk kaaskaptenina lahjendama peab. Nagu tal oleks veel vähe muresid, õnnestub tal oma iidolile Gigi isale endast halb mulje jätta ning tundub, et unistusel vana Grahami legendaarsesse hokilaagrisse treeneriks pääseda on kriips peal. Saatus viib noored kokku ja nad sõlmivad kokkuleppe teineteise aitamiseks. Ryder annab neiule eratrenne, et tema kehvi nurki maha lihvida ning tüdruk kostab vastutasuks isale paar head sõna. Kõik sujub kenasti, aga üks hetk nad ei suuda käsi üksteisest eemale hoida.

"The Graham Effect" sisaldab tänapäeva armastusromaanile omaselt vähe mesijuttu ja palju higiseid kehasid. Kõik tegelased on noored, kuumad ja andekad, jumaldavad seksi ning sellest rääkimist. Lisaks on romaanil korralik süžee noorte unistustest ja eelarvamustega võitlemisest. Peategelased on vastandlikud nagu Romeo ja Julia, aga tegelevad täpselt sama murega, tõestamisega, et päritolu ei defineeri neid. Meil on Gigi, kelle isa aitab tal avada teistele suletuks jäävaid uksi, aga tüdruk soovib, et teda tuntaks tema enda saavutuste kaudu. Lobisemishimulisele neiule vastandub 24/7 tusane Ryder, kes armastab rääkimise asemel mühatustega suhelda. Talle üritatakse omistada "paha" poisi kuvandit, aga tema teod ning mõtted jätavad hoopis teise mulje.

Vahelduseks oli tore lugeda esimese maailma probleemidest. Süžee keerleb ümber spordi ja suhete, õppetööd ei puudutata pea üldse. Kuigi ma pole tippsportlane ega ülikooliõpilane oli lihtne suhestuda. Eriti nautisin, kuidas saladused avaldusid piisava vahega ja polnud liialt pingutatud. Lõpp kiskus küll muinasjutuliseks, aga enamik tegevusest oli argine - tegelaste igapäevaelu trenni, sõprade, pidude ja seksiga. Just selliseid raamatuid otsisin meelelahutuseks kümmekond aastat tagasi, aga ei leidnud siis ühtegi. Ma ei mäleta ühtki teist raamatut, kus avameelselt oma intiimelust vestlemine nii tavaline oleks. Tüdrukud jutustavad sõbrannade ringis, kutid omavahel, noored ühises seltskonnas või siis neiu noormehele, kes on talle vaid paar korda hokitrenni andnud!?

Raamatus oli kohutav komme mind huvitavaid momente peatükkide vahelisse vaakumisse jätta. Alguses ma neid nii väga ei täheldanud, ju harjusin ära, situatsioonidega, millest sai lugeda nii Gigi kui ka Ryderi mõtteid ja tundeid, aga lõpu poole sigines aina rohkem kohti, kus tõotas põnevat või armast stseeni, aga järgmine peatükk hakkas juba kuskilt mujalt. Ma oleksin väga tahtnud lugeda näiteks Gigi emotsioonidest, kui Ryder talle autogrammiga plakati hankis.

Võrreldes teise hiljuti loetud spordiromantika ehk Grace Reilly "Stealing Home'iga" meeldis "The Graham Effect" mulle tunduvalt rohkem, kuna selles leidus rohkem kirge nii spordi suhtes kui tegelaste vahel. Stiililt ja vormilt olid kaks romaani äärmiselt sarnased, kasutades mehe ja naise vahelduvaid vaatepunkte. Ma eelistan pigem ühes peas püsimist ja pinget, mille tekitab juurdlemine teise poole tunnete üle. Selle asemel võib korduvalt kuulda, kuidas Ryder Gigi pringist pepust mõtleb. Kokkuvõttes mulle siiski Elle Kennedy teos meeldis ja ehk loen temalt midagi tulevikus veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!

Tänapäev, McKee ülikool, New Yorki osariik. Sebastian on pesapalli tulevikulootus, kes käib autoõnnetuses hukkunud kuulsa isa jälgedes. Mia ihkab üle kõige teha karjääri astrofüüsikas. Neil oli teema, mille tüdruk järsult katkestas. Sebastian pole temast siiani üle saanud. Kui Mia satub hätta, pakub noormees talle ulualust. Ühe katuse all elades tuleb tahes-tahtmata suhteid klaarida.

"Stealing Home" jätkab "Beyond the Play" sarja, mille osad peaks olema loetavad ka eraldiseisvatena. Kaht esimest raamatut ma igatahes lugenud ei ole, kuid kiire google otsingu põhjal räägib kumbki ühe Sebastiani (kasu)venna ning tema tüdruksõbra kohtumise loo. Ilmselt on fännidel tore tuttavate tegelastega taaskohtuda, kuid mul oli alguses keeruline nendega suhestuda, kuna lugu hakkab pihta hetkest, kui Mial ning Sebastianil on juba toimunud mingi friends-with-benefits teema ning kuti on segaduses ja haavunud, kuna tüdruk hakkas teda päevapealt vältima. Sebastian on aga veendunud, et Mia on see õige ning ei ole tema suhtes lootusi maha matnud ja haarab võimalusest. Neist saavad taas seksisemud.

Esimene pool raamatust troonib kiimlemine. Lugu jutustatakse nii Mia kui ka Sebastiani vaatepunktist. Korra on juttu, et tüdrukule on esmatähtis karjäär ning poiss peaks mõtteid sporditulemustel hoidma, aga peamiselt mõtlevad nad teineteisest. Oleks tahtnud rohkem eripära kahe vaatepunkti vahel. Sebastian on kullatükk. Mia on nii frustreeriv. Ma tõesti ei sallinud teda. Kogu see "sa väärid kedagi paremat" ja "pole mõtet proovidagi, sest äkki saan haiget" ei kuulu kumbki mu lemmikute süžeeliinide hulka. Neiu ei mõelnud ei enda ega kuti heaolule, kes teda ilmselgelt armastas. Teine pool oli parem, sest siis kerkis esiplaanile raamatu sügavam teema - vanemate ootused lastele. Mulle väga meeldis, kuidas kahe peategelasega kaks vastandlikku peredünaamikat välja joonistusid. Kui sarja teised osad peaks kätte sattuma, siis loeks tegelikult Callahanidest hea meelega veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!

Tänapäev, Houston, USA. Bee on särav neuroloogia doktor, kes loobus heast ametikohast, et mitte kokku puutuda endise kihlatuga, kes purustas tema illusioonid armastusest. Tema praegune boss on ilge mölakas ja naisel oleks hädasti vaja üliedukat projekti, et minema pääseda. Ta valitakse koos NASAga kosmosekiivrit arendama, aga esialgne vaimustus vaibub kiirelt, kui selgub, et teiseks projektijuhiks on Levi Ward, kellega Bee samas laboris doktorikraadi tegi. Nimelt teadsid seal kõik, et mees ei salli neiut silmaotsastki ja naisel on valusalt meeles kõik need korrad, kui kutt teda eiras või vältis.

"Armastuse keemia" ei paku lihtsalt armastuslugu NASA labori keskkonnas, vaid näitab naise kogemusi meestekesksel teadusmaastikul. Kaalul on Bee karjäär. Tema kombest end pidevalt maha teha lausa õhkub ebakindlust, mida ei peida ükski sarkastiline kommentaar. Kõneledes naistest teaduses, seob romaan vaimukalt süžeega Marie Curie kui peategelase suurima eeskuju. Muidugi saab aimu neuroteadusest ning lisaks teeb autor ninanipsu ebavõrdsele süsteemile doktoriõppesse võtmisel.

Kuigi tegevus toimub paigas, kus ajud on sõna otseses mõttes olulised, taandub romantika siiski füüsilisele ligitõmbele. Romaan rõhub korduvalt Levi pikale kasvule ning võimsatele lihastele, mis võimaldavad tal nagu muuseas Bee sülle haarata. Naine on muidugi täpne vastand mehe musklimäele - pisike ja ebasportlik. Kui tööalaselt on mõlemad professionaalid, siis eraelus ei jõua nad hüpoteeside seadmisest kaugemale. Nimelt keerleb kogu süžee ümber tugevate eelarvamuste. Algus ketrab üha uuesti ja uuesti üht ja sama plaati, kuidas Bee on veendunud, et Levi teda ei salli. Mulle meeldib lugeda rivaalidest, kes viimaks armastajateks sirguvad, eeldusel et romaan näitab tuliseid kokkupõrkeid ja tõesti tekitab vaenuliku õhkkonna. Bee ja Levi vahelist vimma ei uskunud ma aga hetkekski.

Õnneks ei piirdu tegelaste iseloom stereotüüpse välimusega ja mõlemal on huvid, hobid, sõbrad, perekond. Ka siin on nad vastandlikud. Kui Beed on õnnistatud toetava õega, saab Levi vastukaaluks keerulise perekonna. Muidugi pakub "Armastuse keemia" kuumi stseene, kus asja kallale minnakse. Kui eesti keel võimaldab kirjutada väga ilusaid tunnetest nõretavaid stseene, siis vürtsikatega jääb see hätta. Ma ei ole veel sellise keelekasutuse otsa sattunud, mis ei jätaks labast, kohmakat või lihtsalt üdini vale muljet. Ehk oleks siinkohal abi ulatuslikust uuringust, millist sõnavara inimesed päriselt kasutavad?

Kommunikatsiooniprobleemidel põhinevad raamatud ei ole üldse minu tassike teed. Küll meeldib mulle internetis hingesuguluse leidmine, mistõttu nautisin Twitteri vestlusi. Kui kõik eelarvamustest tulenevad arusaamatused ja möödarääkimised saavad lahti harutatud, läheb korralik möll lahti. Ma ei oodanud üldse, et lõpus nii hull draama puhkeb. Kui muu saab ilusti lahendatud, jäi häirima küsimus, mida kõik ülejäänud tegelased arvasid, kui nad said teada, et kaks projektjuhti semmivad?

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

Esiteks, ma ei saa üle ega ümber, kui kümnesse tabab pealkiri. Tavaliselt kipub nii olema, et kirjaniku kavalat sõnamängu on võimatu tõlkida, aga siin juhtus nii, et pelgalt otsetõlge annab pealkirjale uue mõjuva tähenduse. Kujutan ette, kuidas kõik seda taibates omaette muhelesid. "Tähtede jagaja" räägib nimelt naistest, kes jagavad inimestele kirjasõna, kirjaTÄHTI. See on perfektsus.

Ootasin raamatust veidi rohkem romantikat, kuna Jojo Moyes on just oma armasturomaanide poolest tuntud. Mõlemal peategelasel on silmarõõm, aga kõige rohkem armastust tajusin hoopis Alice'i kiindumises Kentucky mägedesse. Minu poolest oleks looduskirjeldusi võinud rohkemgi olla. Tõeliselt särab selles romaanis aga sõprus. Nautisin väga, kuidas naiste punt üksteist toetas ja kaitses. Naiivne Alice tasakaalustas mõnusalt isepäist ja tulist Margeryt, kelle kohta võib öelda, et ta oli oma ajast ees. Alguses mulle tegelikult Alice väga ei meeldinud, kuna tema kohanemisest uue eluga oli tüütu lugeda. Sain naise igavusest ja tüdimusest aru, kuna tundsin täpselt sama.

Kui raamatukogu on mõnda aega töötanud, läheb seebiooper lahti. Kõrgele mägedesse lugemisvara toimetamine võib tunduda süütu ettevõtmisena, aga ometi tuleb naistel aina uute hädadega rinda pista. Alates umbusklikest peredest, keda vaikselt ettevõtmise suhtes üles soojendada, kuni arvamusteni, et naistel ei sobi üldse üksi mägedes ratsutada. Lisaks on Margery enda kaela võtnud ülesande lihtrahvast kehaliste rõõmude osas harida, laenutades salaja välja üht keelatut raamatukest. Muidugi ei jää see ettevõtmine märkamata. Pealegi on Alice'i äi valmis iga pisiasja puhul neile kõrri kinni hüppama ja ässitab ka teisi. Ka raamatukogu kõrvale jättes draamat jagub - Alice'i keerulised suhted kodus, Margery vastandumine ühiskonnaga, kaevanduse põhjustatud probleemid, looduskatastroof ning, kas ma juba mainisin, et süžeesse mahuvad ka mõrv ja kohtudraama. Nii mõnigi seik pani kulmu kergitama ja lõpp võttis eriti absurdse pöörde. Ma ei ole tavaliselt fänn, kui kõik lahtised otsad nii mugavalt kinni köidetakse, aga mu emotsionaalne päästik on ebaõiglus. "Tähtede jagaja" vajutas sellele mitu korda, nii et mida lõpu poole, seda rohkem pisarad voolasid. Emotsiooni pealt saab raamat maksimumpunktid. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, põhiliselt Palm Springs, California. Poppy ja Alex kohtusid ülikooli tutvumisnädalal. Neist said lähedased sõbrad, kel tekkis traditsioon iga suvi ühine reis ette võtta. Poppyl on aastate jooksul korduvalt peast läbi käinud: "mis oleks kui...", aga ta on alati selle mõtte maha surunud, kuna nad on niivõrd erinevad. Tema kireks on maailma avastamine ja uute inimestega kohtumine, mida suurepäraselt pakub töö mainekas reisiajakirjas ja New Yorkis elamine. Alex unistab vastupidiselt kodu ja perekonna loomisest, olles rahul väikelinnaelu ja õpetajaametiga. Viimasel suvereisil kaks aastat tagasi nende suhtlus katkes. Poppy on kogu selle aja õnnetu olnud ning haarab nüüd härjal sarvist ja kirjutab Alexile, kes on varmalt nõus järjekordsele suvereisile minema. Sihtkohaks, kus suhted uuesti jonksu ajada, on põrgukuum Palm Springs.

Tabavaid pealkirju ei oska Emily Henry endiselt oma raamatutele panna. Suvereisid võib kohe unustada ehk kui sind huvitavad reisikirjeldused, siis tasub lugemiseks parem mõni reisiblogi otsida. Tõsi, otsetõlge originaalpealkirjast oleks hoopis "Inimesed, keda puhkusel kohtame", aga see jääb teose tuumast veel kaugemale. Kõik tagasivaated eelnevatele suvedele on fokusseeritud näitamisele, kui väga Alex ja Poppy teineteisest hoolivad. Romaan räägib sõprusest ja armastusest ja õhukesest joonest nende vahel. See oli nii ilus, kuidas joonistus välja, et asukoht pole absoluutselt oluline, kui kõrval on õige inimene.

Kohe alguses mul tegelastega sidet ei tekkinud. Kardan, et see on mineviku ja oleviku vahel pendeldamise tulemus. Just hetkel toimuv jättis külmaks, kuna mulle meeldib koos tegelastega areneda, mitte lennata sisse hetkel, kui nad keerutavad ümber millegi, mis toimus kaks aastat tagasi, aga asjast endast ei räägi. Oleks see siis mingi suur võimas saladus olnud, aga tagatipuks pani põhjuse välja tulemine õlgu kehitama. "Rannaraamat" astus täpselt samasse ämbrisse. Muide, kui juba jutt sellele teosele läks, siis maru vahva oli, et Alex loeb romaanis Gus Everetti raamatut! Sellised väikesed vihjed on mu lemmikud.

Igatahes, pilguheidud möödunud suvedele pakkusid õnneks täpselt oodatut ja sulatasid mu südame. Kuskil viienda reisi paiku olin täiesti raamatu kütkeis. Võimatu oli Alexile ja Poppyle mitte kaasa elada. Ainult üks "reis" käis veidi vastukarva. Nimelt ei meeldi mulle, kui suurte tunnete näitamiseks kasutatakse põetamist, kuna palavikus sonimise juures ei ole ju midagi romantilist. Lisaks meenus Sally Thorne'i absurdne "Vihkamismäng". Õnneks Emily Henry ei rõhuta iga paari lehekülje järel kui lühike on Poppy ja kui pikk on Alex.

Kõige rohkem nautisin vastastikkust aasimist ja kaua hõõguvat romantikat. Selleks, et lendavatest sädemetest leek puhkeks, kulub väga palju lehekülgi. Ma vahepeal mõtlesin küll, kaua võib, kuidas need tegelased saavad üksteise tunnete suhtes nii pimedad olla, aga kui viimaks südamete puistamiseks läheb, on kõik ilusti ära seletatud. Võiks arvata, et kui nad teineteise tunnetes selgust saavad, on õnnelik lõpp käes, aga vat kus lops, lastakse veel marineerida. Üheski raamatus pole ükski suhe olnud nii läbimõeldud, kõik tagajärjed ära kaalutud. See ootamine oli nii magus.

Jään pikisilmi järgmist tõlget ootama! Senikauaks, palun soovitage mulle armastusromaane, kus ei ole minevik-olevik pendeldamist ja tühiseid saladusi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Cluny - Santiago de Compostela. Martin ja Zoe alustavad mõnepäevase vahega Clunyst Prantsusmaalt Santiago poole kõndimist. Nende tutvus algab õige konarlikult, aga justkui saatuse kiuste juhtuvad mees ja naine teel üha uuesti kokku. Neil on erinevad põhjused teele asumiseks, Martinil praktiline, Zoel hingeline, kuid kumbki pole retke kuigi pikalt ette planeerinud. Zoe soetab kogu varustuse lausa käigu pealt. Mida lähemale jõuab Santiago, seda rohkem tutvutakse teiste ränduritega, on nii põgusaid kohtumisi kui tihedaid trehvamisi. Pikal jalutuskäigul täituvad eesmärgid ja tärkavad uued.

Muidugi tuleb sellest postitusest üks suur mu enda kogemuse ja raamatus kujutatu võrdlus. Mina alustasin Portost ja kõndisin 13 päeva ehk veidi üle 300 kilomeetri. "Sammhaaval edasi" alustab Clunyst, kust on Hispaania piirini kõvasti rohkem kui kõige populaarsema Camino raja ehk 769-kilomeetrise prantsuse tee alguspunktist Santiagosse. Martin ja Zoe käivad mitu kuud ja nende täpsed numbrid leiad postituse pealkirjast. Kui lühidalt kokku võtta, siis: "It's different". Nii kuulsime rajal igalt palverändurilt, kes juba mitmendat korda Santiago poole kõndis. Iga rada on erinev. Iga palverännak on erinev.

Tuttav oli igapäevane rutiin - kõndimine, majutuse otsimine, õhtusöök. Neist kõigist saad raamatust mõnuga lugeda. Sarnaselt meile (Portuguese Litoral-Central-Spiritual) ei püsi ka peategelased ühel traditsioonilisel rajal, vaid hüppavad ühelt teisele. Eriti hästi tabab "Sammhaaval edasi" seda, kui erinevad on teel olevad inimesed. Ühed käivad lühikesi juppe, teised pikemaid, mõned saadavad kotid taksoga majutusest majutusse, osad hüppavad ka ise auto peale. Kes tahab üksinda oma mõtteid mõlgutada, kes naudib õhtul pidutsemist. On võimalik kõik ette planeerida ja majutused broneerida, aga võib ka jooksvalt vaadata, kuhu jalad kannavad. Kaetud saavad erinevad majutusvõimalused: hotellid, privaattoad, narivooditega albergued ja ka mõne kohaliku lahkuse ära kasutamine, et tasuta tema kodus ööbida.

Kõige rohkem meeldis mulle, et romaanis ei ole ülepaisutatud draamat. See on ideaalne näide, kuidas kirjutada argisest elust, nii et ei hakka igav. Palverännu igapäev, lahendatakse elumuresid, aga leidub ka muhedat nalja ja tibake maagiat. Santiago teel on ütlus "camino provides" ehk rännak annab sulle seda, mida vajad, nii vaimselt kui vahel ka füüsiliselt. Kuigi fraasi raamatust läbi ei käi, näeb selle võlujõudu. Rahahädas Zoe saab tasuta seljakoti ja seda mitte üks ega kaks vaid lausa kolm korda! Samal ajal on ta valmis kulutama sadu eurosid iidsele kaelaehtele. Ka Martinil on oma maagilised hetked.

Châtellerault, kus hetkel peatun, asub otse palveteel ja kui oskad vaadata, näeb igal pool Santiago poole juhatavaid merekarpe. Vastupidiselt ülerahvastatud Prantsuse Teele on siin palverändureid väga vähe. Olen kolme nädala jooksul ainult kolme näinud. Ma täitsa mõtlen sellele, kui huvitav võiks olla siin kõndida, aga mul ei ole kuskilt mitut kuud võtta, et läbida üle tuhande kilomeetri. Eks näis, mis tuleviku Mariann ette võtab. Ühe Caminoga ma kindlasti ei piirdu.

Soovitan kõigepealt neile, kes on ise jaakobiteed käinud, seejärel neile, kes mõtlevad sellele ja viimaks neile, kes teest midagi ei tea!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

1990-2020, London. Minnie Cooper sündis uue kümnendi esimestel minutitel. Naine on veendunud, et ta sünnikuupäev on neetud, sest just 1. jaanuaril juhtuvad temaga alati kõige nõmedamad asjad. Täpselt samal päeval ja samas haiglas, napid sekundid varem nägi ilmavalgust Quinn Hamilton. Osa oma ebaõnnest tahaks naine mehe kaela ajada, kuigi nad pole tuttavad. Minnie kireks on küpsetada ja laiali jagada heategevuslikke pirukaid, tulles ots otsaga kokku. Quinn on samuti ettevõtja, kuid temal rahaga probleeme ei ole. On see juhus või saatus, aga nad kohtuvad viimaks taas just oma sünnipäeval.

Kas Minniel lasub needus? Kas saatusesõrm toob ta Quinniga kokku? Need küsimused meenutasid mulle filmi "Just my luck", kus Lindsay Lohan kaotab suudlusega kogu oma õnne, aga hiljem leiab muidugi kompu kuti ja suure armastuse. Saatusega mängimine veab süžee muinasjutu piiri peale, ja kuigi on 2020, on see pandeemiaeelne maailm, nagu ka kirjanik ise järelsõnas ütleb: "2020, mis eksisteerib ainult raamatutes". Üldjoontes seisab lugu ikkagi kahe jalaga maa peal. "Täpselt aasta pärast" on elujaatav, muhe ning täpselt parajalt pöörane ajaviiteromaan. 

Nautisin väga pilguheite möödunud aastavahetustele, mis vihjasid, et Minnie ja Quinn on ammu kokku köidetud. Olevikus pole kõik aga sugugi nii klaar. Tegelased kõhklevad-kahtlevad, neil on juba kaaslased ja muud mured. Lisaks on Minnie kaua ihunud vihakirvest mehe vastu, keda ta isegi ei tunne. Algusest peale on siiski teada, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, kuigi romantika areneb maruaeglaselt, tahaksin ikkagi öelda, et tegu on armastusega esimesest silmapilgust, nii et imestasin, kui kaua kohale jõudmine aega võttis.

Kuigi naine-ja-mees-kohtuvad moodustab raamatust suure osa, siis rohkem on see jutustus Minnie enesearengust - 30. eluaasta, karjääri, elukaaslase ja lasteta, sunnitud vanemate juurde tagasi kolima. Tal on, nagu raamatutes tüüpiline, värvika iseloomuga parim sõber ja kass ning, mis mulle eriti meeldis, hea suhe oma vanematega. Ka Quinn ei ole mingi iseloomutu muinasjutuprints, kuigi pani imestama, et ta tahtis Minniega tegemist teha, kui naine korduvalt tüli üles kiskus.  

Minu jaoks oli raamatus veel põnev avastus, et Londonis asub selline koht nagu Hampstead Heath, nõmm suurlinnavaatega, kus saab tiikides ujuda! Etteruttavalt, veel huvitavam oli see, et juba järgmine loetud raamat viis mind sinna tagasi.

Tänapäev, Västervik, Rootsi. Noral on kaks reliikviat, mida põlvest põlve on pärandatud: linna vanim kondiitriäri ja juuretis. Tema ema suri 8 aastat tagasi ja sellest ajast on naine äri üksinda pidanud. Talle meeldib mälestusi säilitada ning kõike endisena hoida: menüüs on ikka 13 koogikest, juustukukli ja kohvi kombo maksab endiselt 25 krooni. Aga ajad on muutunud ja äri on pankroti äärel. Viimase õlekõrrena on Nora valmis osalema telesaates, kus kuulus pagar Henrik aitab hättasattunud kohvikuid. Naine pole siiski valmis oma tõekspidamisi mutta trampima ega laskma end kogu rootsi ees lolliks teha. Henriku ja Nora konflikt võib tuua mehele kõrged vaatajanumbrid, mida ta väga tahab, aga kas see on kõige olulisem?

Tänapäev, üks ridamajadega tupiktänav Rootsi väikelinnas. Ove on 59-aastane vana kooli mees, kes tahab, et maailmas valitseks kord. Tal on kindlad tavad ja põhimõtted, näiteks on mees kogu elu olnud ustav ühele automargile - Saabile. Muidu Ove suurt juttu ei tee, aga oma tõekspidamisi kaitseb raevukalt. Mees on hiljuti ilma jäänud nii abikaasast kui ka töökohast. Ta ei näe enam enda elul mõtet ja tahab selle lõpetada, kuid plaani keeravad korduvalt tuksi tüütud naabrid. Esiti tuleb tal appi tõtata kõrvalmajja kolinud saamatutele, kes ei saa haagisega tagurdamisega hakkama, pealegi tänaval, kus on suur autoliiklust keelav silt!

"Mees nimega Ove" oli just selline, nagu Backmanilt ootasin - kohati naljakas, kohati kurb. Sekeldused naabritega vahelduvad peatükkidega, milles saab aimu Ove lapsepõlvest, kohtumisest eluarmastusega ning kaigastest, mida elu talle kodaratesse on loopinud. Tähelepanu tõmmatakse mitmele ühiskonna valukohale, kuid probleemide lahendamisega teos ei tegele. Ove reaktsioon kõigele, mis talle vastukarva, on, kas hakata valjuhäälselt õigust taga nõudma või panna käed külge ja näidata ette, kuidas asju ära tuleb teha. Kõik mulle teose juures ei meeldinud, nagu see et enesetapumõtted naljaks keerati. Romaani sõnum läks aga hinge - rohkem mõistmist!

“Mees nimega Ove” on nagu täiskasvanute versioon raamatust "Maja, mis ärkas ellu", mida eelmiste jõulude paiku lugesin. Mõlemas on sünge vanamees, kes vajab oma elule uut eesmärki. Ove on lasteraamatu vanamehest veel tõredam, veel rõõmutum, veel üksikum. Algus maalib temast õige ebasümpaatse pildi, et siis iga järgneva peatükiga lugejat mehe suhtes üles soojenedada. Ma ütleks, et see ongi raamatu võlu, kuidas vastik vanamees võetakse osadeks lahti, näidates, mis peitub kibestumuse ja tülikiskumiste taga.

Aitäh, ACME Film, raamatu eest!

Lucy töötab juhiabina värskes ettevõttes, mis tekkis kahe kirjastuse ühinemisel. Ta on päikesekiir, kes tahab kõigile meeldida, nii et neiule käib hullupööra vastukarva, kui ta ei suuda ära võluda teist juhiabi, meest, kellega ta ühes ruumis tööle asub. Joshua Templeman on Lucy vastand. Kui naine on soe ja avatud, on tema külm ja kinnine. Kui nad pole sõbrad, on nad järelikult vaenlased, kes üksteist avalikult vihkavad. Kogu kontor on vastaseisu tunnistajaks. Lucyl ja Joshil on välja kujunenud mängud, millega tööpäeva vürtsitada. Näiteks jõllitamise mäng seisneb selles, et näha, kes enne alla annab ja pilgu ära pöörab. Peagi terendab silmapiiril kõige suurem mäng - kumb saab ametikõrgenduse?

Ütlen kohe ära - see teos oli mulle paras piin. "Vihkamismäng" on tulvil kummalisi kirjeldusi, segaseid dialooge ja kuumi stseene. “Vaatan vilksamisi talle sülle. Tänavalatern näitab mulle abivalmilt suurt ja vägevat telki.” Peale seksuaalse iha pole raamatul mingit sisu. See koosneb lihastest ja Hugo Bossi särkidest ja sarimõrvarisilmadest, Leegiheitja-punastest huultest ja kleidikestest. Mõlemad peategelased on piltilusad ja neid kirjeldatakse väsimatult. Mulle ei ole igas peatükis vaja meelde tuletada, kui punane on Lucy huulepulk või kui treenitud on Joshi lihased, et mees on väga pikk ja tüdruk väga lühike. Ja muidugi rõhutab romaan, mis kummalgi parasjagu seljas on. Kuigi näiliselt on nad teineteise vastandid, oli vestlustes kohati keeruline eristada, kes räägib. Samas oli vastastikkune tögamine raamatu parim osa.

Josh ja Lucy ei tundunud üldse reaalsete inimestena. Kummalgi pole sõpru, erilisi hobisid või tööväliseid ambitsioone. Ainuke looliin seisneb Joshi lahti muukimises. Mees on sama arrogantne ja salapärane kui Edward Cullen. Ka pidev nuusutamine ja enese tagasi hoidmine meenutas "Videvikku". Kuigi kuulun #teamedward sekka, ei sallinud ma Joshi üldse. Lucy oli veidi sümpaatsem, aga neiu enesehinnang on küll madalam kui muru. Nõme oli lugeda, kuidas mõlemad nimetavad nii end kui ka teisi haledateks jobudeks, luuseriteks, väärakateks jne. Kääbik pole ka üldse hea kõlaga hüüdnimi. Töö, mida peategelased teevad, oli üldse täiesti teisejärguline. Ime, et selleks kõigi mängude kõrvalt üldse aega jäi. Kui nii suur fookus on võidujõllitamisel, ei tundu võistlus tegevjuhi koha nimel üldse oluline. 

Ma tõesti tahtsin raamatut armastada, aga ma ei sallinud seda silmaotsastki, sest terve romaan on pelgalt sisutühi kiimlemine. Mulle käisid närvidele Lucy alaväärsuskompleks ja see, milline tõbras oli Josh. Lisaks on teos väga välimusekeskne ning peategelaste kirjeldusi väsitavalt palju. Romaan aina kordab, kui lühike on Lucy, kui pikk Josh, kui ilusad lihased on mehel, kui punane on naise huulepulk. Ahjaa, minu meelest pole eriti romantiline, kui hellitusnimedeks on luuser või jobu. Ainukesed asjad, mis vähegi sisu lunastavad on naljakas dialoog ja raamatu lõpp. Soovitan, kui sulle meeldivad lõputu aasimine, palju seksuaalset pinget ja lihasedlihasedlihased!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Inglismaa. Kaks Eileeni, maal elav vanaema ja Londonis elav lapselaps, vahetavad kaheks kuuks elukohad. Noorem Eileen ehk Leena on nii ületöötanud, et saab tähtsa ettekande ajal ärevushäire, mistõttu saadetakse naine puhkusele. Vanem Eileen saab peagi kaheksakümmend, kuid on tarmukas ja tahaks endale uut kaaslast, kuid tema väikeses kodukülas on temaealiste poissmeeste valik nigel. Vahetus tuleb mõlemale kasuks. Vanaema hakkab suurlinnas uut kavaleri otsima ja lapselaps saab mõtted tööst eemale, võttes üle tema kohustused, nagu ühe külaelaniku koeraga jalutamine ja maipidustuste korraldamine.

"Vahetus" pakkus täpselt sellist kerget lugemist, mida ma ühelt ajaviiteromaanilt ootan. See on soe, armas, südantsoojendav ja muhe romaan, just see, mida lugeda kui vajad korralikku annust positiivsust. Üks Eileen on asjalikum kui teine, mistõttu raamat pulbitseb elust. 79-aastane läheb Londonisse uut armastust otsima, näidates, et vanus on lihtsalt number ja internetitutvusportaalides on alati mõni petis. 29-aastasele pakuvad väljakutset väikese küla ellu sulandumine ning sassis suhted. Imetlesin väga, kuidas mõlemad uut keskkonda rikastasid. Oh, oleks mina ka pooltki nii ettevõtlik kui kumbki neist. Ka kõik kõrvaltegelased ja nende lood haaravad kaasa. Lisaks nautisin mõnusat inglise külaõhkkonda, kus kõik joovad kohvi asemel teed. 

Tegevus on üsna sirgjooneline ja ettearvatav, kõik keerleb ümber inimsuhete - vanad sõprused ja uued tutvused, sassis suhete lahtiharutamine, sekka muidugi romantikat. Suhkruse pealispinna all leidub leina, üksindust ja kuhjaga enesearengut, mis kaasneb mugavustsoonist väljas käimisega. Kui oled omadega puntras, tuleb keskkonnavahetus ainult kasuks ja millegi uue proovimiseks pole kunagi liiga hilja, kui vaid pealehakkamist on. Üks õpib, kuidas kodust ära olla on tore, aga tagasi tulla on veel toredam, kuna pikemalt eemal olles hakkame hindama seda, mis muidu tundub iseenesest mõistetav. Teine mõistab, et vajab oma elukorralduses hädasti muutust.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Lizzy Dent “Suvetöö” valisin lugemiseks, kuna tahtsin midagi suvist ja kerget. Šotimaast on pealegi alati tore lugeda.

Birdy on varemgi teeselnud, et on Heather, tema parim sõbranna, noor ja tunnustatud sommeljee. Ta on käinud  naise nime alt veiniüritustel, kuhu too ise ei viitsinud minna. Šotimaa suvetöö tundus sama teema. Mis see kuskil maakolkas veinide soovitamine ikka on. Aga seekord Heather ei tea, et Birdy teda teeskleb.

Head veini pole mõtet loota, kui sa ei võta aega taime kasvatada, teda hooldada ja armastada.

Raamatud, mille süžee põhineb mingil suurel pettusel või valel teevad mind alati veidi ärevaks. On ju teada, et mingil hetkel tuleb tõde ilmsiks ja peategelane on suure supi sees. Pinge aina kruvis, aga “Suvetöö” pakkus jahmatavalt vähe draamat. Lõpus ootas küll üks  üllatus. Imestasin, kui kaua Birdy paljastamiseks aega kulus ja kui lihtsalt ta pääses. Ma olen veinimaailmas täielik võhik, aga eksperdi teesklemine ei ole kindlasti nii lihtne, isegi kuskil Šoti maakolkas.

Kuigi Birdy oli petis, oli sommeljeetööst huvitav lugeda. Romaanis on parajalt vaheldust, ei lähe üksluiseks, kuidas naine aina veinisoovitusega puusse paneb ja end naljaga välja vabandab. Tal on paar suuremat katsumust ja lisaks on loos arengut ja muidugi suveromanss, õigemini armukolmnurk. Minu suureks rõõmuks ei olnud Šotimaa vaid isutekitaja tagakaanel, vaid Birdy jõuab ka loodusesse ning Skye saarele, nii et maaliline autosõit ja Portree värvilised majad olid mul kenasti silme ees.

“Suvetöö” on mõnus suvine ajaviiteromaan, milles oma sõbrannat teesklev Birdy avastab end ja armastust. Suur vale tekitab parajalt pinget ja taustaks olev Šotimaa kauneid kujutluspilte. Kartsin suuremat draamat, aga kulminatsioon oli pigem rahulik ja lõpplahendus  naiivsevõitu. Soovitan kergeks lugemiseks!

Patricia Wilson "Saladuste villa" on üks neist raamatutest, millest ma enne lugemist midagi oodata ei osanud, kuna polnud ei teosest ega autorist varem midagi kuulnud. Ajaviitekirjandus ei ole žanr, milles ma end koduselt tunnen, eriti kui kirjanik on võõras. Sisukirjeldus ahvatles aga minevikusaladustega ning kaanepilt oli kutsuvalt suvine ja soe, mistõttu otsustasin proovida.

Rhodos. Naomi ja Rebecca on õed ning Bubba on nende vanaema, kes kasvatas tüdrukud üles, kuna nende vanemad hukkusid merel. Rebecca kolis kümmekond aastat tagasi pärast suurt tüli Inglismaale ning pole sellest ajast saati õe ega vanaemaga suhelnud. Hiljuti oli Bubbal insult ning ta taastub Naomi hoole all. Parematel päevadel on vana naine elujõuline, kuid halvematel kerkivad üles sünged minevikumälestused. Ta ei ole kunagi lapselastele rääkinud oma elust Rhodose natsiokupatsiooni ajal ning võtaks parema meelega saladused hauda kaasa. On aga tekkinud võimalus, et kohtu kaudu antakse tagasi juutidelt võõrandatud vara ja selleks peab perekond kokku tulema. Rebecca tuleb viimaks nende ellu tagasi ja mõlemad õed saavad 16-aastase Pandora päevikute kaudu teada vanaema süngetest saladustest ja suurtest vägitegudest.

"Saladuste villa" üllatas väga positiivselt. See ei olnud lihtsalt minevikusaladustega lugu, vaid jutustas detailselt Rhodose ajaloost. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et ka Kreeka paradiisisaared kannatasid natsiokupatsiooni käes. Ebaõiglus ja julmus olid südantlõhestavad, aga vastupanuliikumise vahvus andis lootust. Üks eriti põnev detail oli suletud uks politseijaoskonnas, mis mind nii paelus, et kohe google otsingu tegin, et teada saada, kas see oli päris. Oligi!

Mulle läksid korda ka Naomi ja Rebecca olevikumured, aga need muidugi kahvatusid selle kõrval, mida Bubba/Pandora teismelisena koges. Ainuke asi, mis mulle kuidagi pähe ei mahtunud, oli see, kuidas õdedel vanaema päevikute lugemiseks nii palju aega kulus. Põnevaid raamatuid on niigi raske käest panna, aga ma ei kujuta ette, et see oleks üldse võimalik lugedes pereliikme memuaare, aga nemad jätsid tihtipeale kõige närvekõditavama koha peal pooleli. Igasugused kokkusattumused ei häirinud mind absoluutselt, aga see oli nii loogikavastane.

Ühe kivi tahaksin veel kirjaniku kapsaaeda visata. Pealkirjad on Patricia Wilsoni romaanidel küll mitte midagi ütlevad. Jah, selles raamatus on üks salajane villa, aga see ei olnud nii määrava tähtsusega, et pealkirjas figureerida. Tema teistel raamatutel on ka väga sarnased pealkirjad - kõik on mingit sorti saladustest ja Kreeka saartest - saladuste saar, Santorini saladused jne. Eesti keeles on ilmunud veel tema "Põgenemine Kreetale".

"Saladuste villa" on ajaviiteromaan kahest õest, kes loevad vanaema päevikust, kuidas too osales Rhodose natsiokupatsiooni vastases liikumises. Mulle meeldis teose rikas ajalooline taust ja peategelasteks olevad kolm naist, igaüks oma muredega. Soovitan kergeks suvelugemiseks!

Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Mul on tunne, et alustan iga teist blogipostitust sellega, kuidas raamat mulle kiidulaulu tõttu silma jäi, nii ka Kristin Hannah "Neli tuult". Kui see nüüd hiljuti eesti keeles ilmus, võtsin kohe kätte. Ma ei ole kirjanikult varem midagi lugenud, aga mõned tema raamatud on mul juba tükk aega lugemislistis olnud.

1920-40, Texas ja California. Saatusele kohe meeldib Elsale kaikaid kodarasse loopida. Lapsepõlves jäi ta raske haiguse kiuste ellu ja ei taha midagi rohkem, kui armastust. Vanemad ei hooli temast kuigivõrd ja heidavad tütre kodust välja, kui too lapseootele jääb. Elsa on sunnitud abielluma ja linnast maale kolima. Ämma-äia juures leiab ta ühtekuuluvustunde ja õpib tegema tööd. Seejärel saabuvad pikk põud ja tolmutormid, mis räsivad Suurt tasandikku. Maapind lõheneb, loomad surevad, kõhud mulda täis, kõik mattub tolmu alla, tuhanded inimesed on juba põgenenud. Elsa armastab oma uut kodu ega taha lahkuda, kuid on lõpuks siiski sunnitud. Algab rännak, lapsed ja nii palju vara kui mahub autokasti, ja sõit tundmatusse.

"Neli tuult" on köitev ja hariv romaan, mis jutustab ühest tugevast naisest, tohutust looduskatastroofist, põgenikuelust omaenda kodumaal ja suurest armastusest. Mulle jätsid kõige sügavama mulje tolmutormide kirjeldused. Need olid väga elavad, viies otse sündmuste keskele. Looduse jõud on võimas, purustab aknaklaase ja kukutab taevast linde, tumedad tolmupilved muudavad päeva ööks, kus tuleb käsikaudu õues liikuda, terad nägu nõelamas. See oli ühekorraga pelutav ja paeluv. Toit saab otsa, koduloomad hukkuvad üksteise järel, aga ikka püsib lootus, et tuleb vihm ja tärkab kuldne nisu. See kõik paneb enda elu rohkem hindama ja igapäevamured tunduvad tühised. Ma ei olnud varem tolmukausist (Dust Bowl) lugenud ega mäleta, et sellest üldse varem kuulnud oleks.

Elsa on võrratu peategelane, hall hiireke, kes sirgub emalõviks. Imetlesin väga tema sihikindlust ja vaprust. Elu ei anna talle armu, vaid tõesti vintsutab korralikult. Naise võitlus oma pere eest, raske elu, suur armastus, töörügamine, kõik meenutasid Ahvenamaa Katrinat, kes oli sama sitke. 

Kui Elsa otsustas viimaks Texasest ära minna, aga pool raamatut oli veel ees, oli selge, et katsumused pole sugugi veel läbi. Teine pool raamatust on vilets põgenikuelu räpases laagris ja sentide eest töörügamine. Loos on palju katsumusi ja õõvastavat ebaõiglust, mis pani mul seest keerama ja tahtsin ahastusest jalgu trampida, kui hoolimatud ja omakasupüüdlikud inimesed olid. Samal ajal on kontrastiks meedias, kuidas ukraina põgenikele igasugust abi pakutakse, mis paneb omakorda seda olukorda teise pilguga vaatama.

Tegelikult suutis pere kõige hullemast hoiduda. Ma olin nii valmis, et neid röövitakse teel või juhtub Loredaga midagi kohutavat, kui ta jäärapäiselt üksi kuhugi kondas. Neil ei olnud ju ühtki meest kaitseks. Saan aru, justkui üks raamatu sõnum on, et tugevad naised saavad ise enda eest seistud, aga oleksin tahtnud rohkem seda vastasseisu ja võitlust näha. Päris palju asju tuli perele kätte hea õnne tõttu. Eriti vajus ära mu meelest lõpp - Jack ja kolimine majja. Kui seal tohtisid elada ainult perekonnad, siis oleks ju pidanud hiljem ikkagi silma jääma, et neil ei ole meest, kes koos nendega töötaks. 

Seostan ajaviitromaani sarja põhiliselt romantikaga ja olin meeldivalt üllatunud, et raamatus keskenduti vanemate-laste armastusele. Lugu läheb kindlasti veel rohkem südamesse, kui juba endal lapsed on. 

Soovitan, kui sulle meeldivad raamatud, kus peategelaseks on tugev naine!

Aitäh, Varrak, raamatu eest! 

Eelistan iga kell pikema pealkirjaga raamatut ühesõnalisele. Virginie Grimaldi "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" püüdis mu tähelepanu veel sisututvustusega. Matkaautoga Skandinaavias seiklemine, et peremuresid lahendada kõlab ju vingelt. 

Anna on võlgades üksikema. Ta on viimased aastad hommikust õhtuni tööd rüganud ja tunneb, et lapsed üha kaugenevad temast. Isa elab Marseilles' ja ei toeta neid rahaliselt. Kui naine koondatakse, otsustab ta võlgade maksmise asemel tütardega koos matkaautoga Skandinaaviasse põrutada, lootes, et ühine reis neid taas lähendab. 17-aastane Chloé on koolile käega löönud ja otsib armastust, aga pettub järjest poistes. 12-aastane Lily on omamoodi tüdruk, keda klassikaaslased ei mõista, mistõttu teda kiusatakse. 

"Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on raamat aja maha võtmisest, perekonnast ja suhetest. Sõna saavad kõik kolm - Anna, Chloé ja Lily. Igaühel on omad mured ja mõtted, kuigi Anna ja Chloé sulasid veidi kokku. Kõige rohkem meeldisid mulle Lily muhedad päevikukanded. Tema elurõõm ja postskriptumid tõid pidevalt muige suule. Üldse oli lugu hästi soe ja südamlik, puudutades pinnapealselt ka kurbi teemasid. Nauditav oli jälgida tegelaste arengut ja perekonna dünaamikat. Ühegi tegelasega ma küll ei samastunud. Ma olen liialt kohusetundlik, et käituda nagu Anna ja kahtlen, et päriselus selline teguviis nii positiivse lõpuga oleks. Chloé mured jäid veidi segaseks.

Suhete kõrval moodustab reis ise suure osa raamatust. Mulle meeldis väga, kuidas teoses võrreldi elu bussisõiduga, kus vahel teed ristuvad ja keegi sõidab koos sinuga, vahel hoopis hargnevad ja keegi läheb bussi pealt maha. Perekond juhtub kokku teiste matkaautodega, kel kõigil sama sihtmärk on ning lüüakse kampa. Seltskond on kirju. Äge oli see, et mitmed kohad, kust perekond läbi vurab, olid mulle juba tuttavad, näiteks Vigelandi park Oslos. Selle raamatu järgi võiks lausa reisimarsruudi paika panna, sest huvitavaid paiku külastatakse palju. Eriti paelus mind Norra oma mägede ja fjordidega. Natuke valmistas pettumust, et Soomet mainiti vaid möödaminnes, nagu seal peale jõuluküla midagi muud vaadata polekski.

Virginie Grimaldi on 1977. aastal sündinud prantsuse kirjanik. Ma ei ole varem tema raamatuid lugenud. Eesti keelde on tõlgitud ka "Küll sa suuremana aru saad". "Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata" on naise neljas romaan. (allikas: 1)

 Soovitan romaani neile, kellele meeldivad südant soojendavad õnneliku lõpuga lood!