Norman Ohler "Kõige võimsam aine" käib autori kannul, kui too uurib psühhedeelsete ainete ajalugu, keskendudes lüsergiinhappe dietüülamiidile ehk LSD-le. Selle raamatuga on põnev lugu - nimelt sain kaasa lüüa sisu toimetamises keemia alal! Varem olen lugenud ja kiitnud sama autori raamatut "Patsient A", mis kõneleb Hitlerist ja tema lemmikutest uimastitest - metamfetamiin, opioidid, kokaiin.

1918-2022, Saksamaa, Šveits & USA. LSD juured ulatuvad Šveitsi, Sandoze värvivabrikusse, kus haisteti, et ravimiturul liiguvad suured rahad ning laiendati oma tootmist. Uute potentsiaalsete ainete otsing meenutab võidurelvastumist, kus osalevad nii looduse saladuste uurijad kui ka sünteetilisele keemiale tuginevad firmad. Sandozes oli valdkonna eestvedaja huviorbiidis tungaltera, teraviljadel parasiteeriv seen. Tal õnnestus selle toimeaine eraldada ning teedrajava ravimiga ettevõte võidukäigule viia. Kui konkurendid kümme aastat hiljem järele jõudsid, uuringud ühendiga jätkusid ning siis sünteesitigi lüsergiinhappe dietüülamiid, mille võimas toime avastati takka juhuslikult. Pea sada aastat hiljem asub Norman Ohler arhiivides tuulama, et saada selgust, miks LSD, mis taas potentsiaalse ravimina pead tõstab, kunagi turule ei jõudnud, vaid ära keelati. Vihje: siinkohal on tegu juba tõelise võidurelvastumisega.

"Kõige võimsam aine" haarab kaasa esimesest peatükist, kus lugu juhatatakse sisse II maailmasõjajärgse kaosega Berliinis, rääkides lähemalt uimastite lokkamisest ning ühtse keelupoliitika luhtumisest. Edasi läheb aina põnevamaks. Raamat näitab suurepäraselt, miks üldse erinevaid molekule uuritakse. Esimese motiivina ilmneb kasumiiha, aga kaugel pole ka soov inimesi uuenduslike ravimitega aidata. Siinkohal tulevad mängu pahaaimamatutele katsejänestele tundmatute ainete sissesöötmine ja valitsuste salaoperatsioonid. Ma isegi ei oska kommenteerida, milline osa raamatust kõige paeluvam oli, sest ühe aine ümber käis säärane trall.

Ohleri teeb huvitavaks veel see, kuidas ta keskendub ebatavalisele narratiivile. "Patsient A" vaatas Kolmandat Reichi läbi narkootikumide prisma, tekitades huvi ja jälestust. "Kõige võimsam aine" seevastu üllatab tõstes LSD pjedestaalile kui imeravimi, mida nõmedate seadustega luku taga hoitakse. Kirjanik annab seda motiivide ja põrkuvate huvide tihedat lugu väga ladusalt ning muhedalt edasi. Mulle meeldis tohutult tema isiklik mõõde. Nimelt kirjeldab mees minevikus toimunuga paralleelselt, kuhu uurimistöö teda kannab, nii et LSD-ni jõudmise kõrvale saab lugeda, kuidas kirjanik aine ajalugu avastab. Mis te arvate, kas lisaks teooriale jõuab ta ka praktiliste katseteni?

Kui sisutoimetamise kogemus lühidalt kokku võtta, siis pidin tublisti kammitsema oma lugemistempot, sest tavaliselt kipun loo sisse minema, nii et ei märkagi, mismoodi see kirja on pandud, kui just väga kriipiv tekst pole. Pilguheit kirjastamise telgitagustesse ning toimetamata raamatu lugemine oli igatahes äärmiselt põnev ettevõtmine. Erialaspetsiifiliste lausete lahti muukimiseks lihtsalt tõlke muutmisest kohati ei piisanud, vaid pidin paaris kohas saksakeelse algteksti kallale minema. Kõige raskem oli tegelikult hoopis see, et pakatasin peale lugemist faktidest ja mõtetest, mida tahtsin jagada ja arutada, aga polnud seda kellegagi teha. Jään põnevusega ootama, mille Norman Ohler järgmiseks luubi alla võtab!

Aitäh, Helios, raamatu ja ägeda võimaluse eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Richard J. Evans "Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad" käsitleb viit põhilist vandenõuteooriat, mis Natsi-Saksamaa ümber keerlevad. Kuna viimasel ajal levib nii palju valeinfot, siis äratas see raamat mu huvi, saamaks kuulsate näidete kaudu rohkem aimu, miks ja kuidas sellised teooriad üldse tekivad, ja muidugi tahtsin lugeda, kuidas autor need pihuks ja põrmuks teeb.

Kas juudid planeerisid kogu maailma üle võimu võtta? Kas sakslased oleks esimese maailmasõja võitnud, kui sotsialistid ja juudid neile nuga selga poleks löönud? Kas Riigipäevahoone tulekahju taga oli natside (või kommunistide) vandenõu? Kas Rudolf Hess lendas 1941. aastal Suurbritanniasse Hitleri korraldusel? Kas Hitler ise pääses Berliinist eluga ja põgenes allveelaevaga Lõuna-Ameerikasse? Ei, ei, ei, ei ja veel kord ei. Need kõik on laialt levinud vandenõuteooriad.

Viiest teooriast huvitas mind kõige rohkem see viimane ehk Hitleri Argentiinasse põgenemise lugu. See on lihtsalt nii utoopiline. Olen näinud paari osa sellest History kanali sarjast, kus nad mehe jälgi üritavad ajada. See on köitvalt üles ehitatud ja meelelahutuseks võib ju vaadata, aga juba paari episoodiga peaks igaühele selge olema, et kunagi kuhugi ei jõuta ja ühtki päris tõendit neil ei ole. Teistest vandenõudest olen vähem kuulnud. Midagi nagu hägusalt meenus Hessi ja Riigipäevahoone tulekahju kohta, aga sügavamalt ma neil teemadel juurelnud ei ole.

Evans kirjeldab sündmusi, toetudes faktidele, ja asub seejärel tutvustama neist võrsunud vandenõuteooriaid, et need siis ümber lükata. Ta kasutab erinevaid allikaid, analüüsib argumente, seoseid ning motiive. Korduvalt torkas silma, kuidas üks põhilisi vandenõu pooldajate väiteid oma versiooni kinnitamiseks on see, et ametlik versioon ei saa olla tõsi, kuna selle koostajad on ise kinnimakstud, ja kui muudmoodi ei osata argumenti ümber lükata, rünnatakse selle esitanud isikut ja tema motiive. Ükskõik, kui palju on ametlikku versiooni kinnitavaid uuringuid või erinevaid allikaid, ikka eelistatakse teooriaid, mis kubisevad meelevaldselt loodud seostest, spekulatsioonidest, vasturääkivustest ja isegi sulaselgetest valedest.

Tõendid on nii veenvad ja ilmselged, teooriad puudulikud ja absurdsed. Ometi püsivad need ikka veel. Minu jaoks on parim põhjendus see, et tõde on lihtsalt liiga igav ja vandenõud on palju põnevam uskuda. Tõendeid leiab alati. Võtame näiteks selle Riigipäevahoone põlengu. Mismõttes süütas selle tähtsa maja lihtsalt üks mees, kellele meeldis asju põlema panna? Kasu oli sellest saada nii natsidel kui ka kommunistidel, nii et üks neist pidi ju ometi tulekahju taga olema. Vot nii need teoreetikud mõtlevad.

Sir Richard J. Evans on 1947. aastal sündinud briti ajaloolane, kelle tööd keskenduvad 19.-20. sajandi Euroopale, põhiliselt Saksamaale. Mehe vanemad on uelslased ja lapsepõlves tihti Walesi külastamine sütitas tema huvi ajaloo vastu. Üks põhjus, miks ta just Saksa ajalugu hakkas õppima, on paralleelid Vietnami sõja ja Saksa imperialismi vahel. "Natsid ja vandenõuteooriad" sündis viieaastasest uuringust teemal "Vandenõuteooriad ja demokraatia". (allikad: 1, 2) 

Catherine Nixey "Pimeduse aja algus" jäi mulle silma oma väga intrigeeriva alapealkirja tõttu - "kuidas kristlased hävitasid klassikalise maailma". 

IV-VI sajand pKr, antiikmaailma lõpp, kristluse algus. Kristlus oli sajandeid väikese hulga viljeldav usk, kuni 312. aastal nägi Roomat valitsev keiser Constantinus Suur lahingu eel taevas risti. Temast sai kristlane. Paar aastakümmet hiljem muutus kristlus kogu Rooma impeeriumi ainuusuks. Alguses oldi erinevate uskude vastu sallivad, aga aastatega tuli aina piiranguid juurde. Paganlikke tekste hakati hävitama, samuti nende skulptuure ja templeid.

Kas mäletad neid peade ja jäsemeteta Vana-Kreeka/-Rooma kujudest ajalooõpikutest? Ma küll otseselt ei juurelnud kunagi, miks need sellised olid, aga eeldasin, et see on loomulik, et kujud mitmetuhande aastaga kahjustada on saanud. Vahepea on olnud ju hulk sõdasid ja maavärinaid ja igasugu muid katastroofe. "Pimeduse aja algus" toob aga välja, et kujud on täitsa meelega lõhutud ja selle taga olid kristlased, kes paganaid ristiusku pöörasid. Mõnele skulptuurile kraapisid nad suisa risti otsaette, et deemoneid välja ajada.

Millegipärast läheb mulle väga hinge, kui midagi hävitatakse. Seega oli väga kurb lugeda templitest, mis ammu maatasa tehti ja mida me kunagi näha ei saa, kaunitest kujudest, mis moonutati või tükkideks lõhuti, filosoofide tekstidest ja uuenduslikest mõtetest, mis kadusid.

Selles teoses maalitaksegi kristlastest pilt kui barbaritest, kes laamendavad ja tapavad. Raamatus ei ole ühtegi hetke, kus nad teeks midagi head või tänuväärset. Nad pööravad paganaid oma usku ja võitlevad deemonitega. Välja tuuakse palju äärmusi, nagu surma ihkavad märtrid. Kohati hakkasid need teema dkorduma ja muutusid tüütuks. Nixey käsitlus on väga ühekülgne ning kristlasi ründav.

Teine teema, mis mind raamatus kõnetas, oli see, kuidas kristlased seksuaalsust maha surusid. Me ei tea, kuidas antiikajal lihtkodanikud elasid. Kui tuha alt avastati Pompeii linna varemed, andis see võimaluse veidi aimu saada. Ilmsiks tuli, et neil olid väga kõlvatud kunst, mis aastateks salakambrisse suleti. Ma ei olnud sellest varem kuulnudki.

Catherine Nixey on UK Timesi ajakirjanik. Ta õppis Cambridge'is klassikat ning on teemasse väga kiindunud. Ta andis selles vallas ka ise mitu aastat tunde. Lapsena õpetati teda keskaegseid kristlasi nägema kui klassikalise pärandi hoidjaid. Naise vanemad olid endine munk ja endine nunn. Aja jooksul Nixey vaated muutusid ning ta kirjutas nende edasi andmiseks raamatu "Pimeduse aja algus". (allikad: 1, 2)

"Pimeduse aja algus" on raamat põnevast ajaperioodist, antiikmaailma lõpust. Teos näitab ajalugu sellisest küljest, kus ristiusku levitavad kristlased on "pahad". Nad teevad templeid maatasa, põletavad hulganisit raamatuid, vandaalitsevad skulptuuride kallal, ajavad minema Vana-Kreeka viimased filosoofid, keelavad elu nautimise. Kuna ma ei olnud varem sellist ajalookäsitlust kuulnud, siis oli see šokeeriv ja mõtlemapanev. Samas oli vaatenurk üsna ühekülgne ning teemad hakkasid korduma. Soovitan, kui soovid lugeda antiikmaailma lõpust teise vaatenurga alt!

Aitäh, Argo kirjastus, raamatu eest!

Loe ka:

• Sirp - Rauno Alliksaar
  

• Triinu raamatud