Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

~1550-1600, Tallinn mõne kõrvalepõikega. Balthasar Russow' elu keerdkäigud viivad teda alatasa sündmuste keerise keskele. Juba poisipõlves, kui Tallinna linnarahvast tulevad lõbustama õhuakrobaadid, teeb krutskitest tulvil Pall Rüsso koolist poppi ning rahvamassis ülespoole vahtimise asemel nihverdab end Oleviste torni. Ka hilisemas elus viib leidlikkus teda edasi, aga  eesti juurte ja saksa kasvatuse vahel laveerides tuleb ette ka ootamatusi. Näiteks õnnestub Balthasaril Stettinis, Wittenbergis ja Breemenis kõrgema tarkuse kogumise keskel põigata kodumaale ning osaleda talupoegade mässus. Kogu ülejäänud elu hoiab ta hinge kinni, et see seos välja ei tuleks. Õpingutelt naastes tõuseb mees Pühavaimu koguduse õpetajaks, ent teda kistakse üha ja jälle võimude virvarri, nii et ta võtab pähe kirjutada Liivimaal toimuvast tõetruu kroonika.

Romaan on täis suuri ajahüppeid, kalpsates ühest olulisest episoodist teise, kusjuures võib mööduda mitu aastat, enne kui taas peategelase kannule asume. Loo teises pooles esineb ka tagasivaatamist sündmustele, mis omal ajal ei tundunud murrangulised, aga tagasivaadates omandavad kaalu. Asju, millega sammu pidada jagus külluslikult - milliste raehärrade või aadlikutega on Balthasar heas kirjas, millistega halvas; kes parasjagu Tallinnas võimule tahab saada (moskvalased, poolakad rootslased, taanlased), Pühavaimu õpetajahärra isiklikest muredest rääkimata. Kohati jälgib teos Balthasari kõrval ka teisi tegelasi. Ma ei ole kuigi osav poliitika jälgimises ja kui lisada veel religiooniteemad ning arhailine kõnepruuk, siis muutub lugemine maru aeglaseks. Ometi oli kuu aega kogu loost läbi tuhisemiseks kindlasti kõikide nüansside tabamiseks liiga kiire tempo. Igale tummisele peatükile tuleks anda vähemalt päev või siis kaks.

Loetud väljaanne koondas kõik neli köidet ning algas 10-leheküljelise detailse sisukorraga. Esmatutvus krutskeid täis Pall Rüssoga on muhe, nii tundidest viilimine kui ka kaasaegsed Jaan Roosed. Ma ei ole siiamaani saanud silme eest pilti, kuidas Oleviste tornist üle linnamüüri köis jookseb. I osast leiab koolipoisi tempude kõrvalt maal elavate sugulaste külastamise, keeleoskusega valitseja ülekohtu leevendamise, salajase põllu soosaarele rajamise ning asjatamise doktorihärraga, kel palju salasidemeid. Lõpu poole hakkab noore mehe veri vemmeldama ning viimane peatükk kõigub reaalsuse ja maagilise realismi vahel, sest naine näib nõituud ja tuppa imbub kurat. II osas liigub tegevus koos peategelasega kaugetesse paikadesse tuhteerima. Tagasi Maarjamaale jõudes õnnestub tal sattuda otse maarahva mässu keskele. III osa keskendub Balthasari tööle Pühavaimu koguduse õpetajana ning kroonika kirjutamisele, mis tekitab kõmu ja salapära, kellele ta ometi infot kogub. Selles osas on ka mitu Tallinna piiramist ja katkulainet. Kusjuures ootasin, et pealkirjas olev katk sündmustikku rohkem direkteerib, aga katkulained on pigem ajastu igapäeva osa, mis aeg-ajalt kummitama tuleb. Rohkem määrab takti ikka poliitika. IV osa kõneleb eelkõige kroonika järelkajast, aadli rahulolematusest ja Balthasari armudraamadest.

Ma ei tea, kas asi on sellest, et võtsin alguses rahulikumalt ja hiljem kiirustasin, aga mulle sümpatiseeris rohkem just teose esimene pool. Üks meeldejäävamaid seiku kogu loos leidis aset kohe I osas, kui Balthasar öösel üle jää Soome, Helsingisse ja Turku kihutab. Algus jättis peategelasest ninaka kavalpoisi mulje, aga soojenesin tema suhtes üsna kähku üles, nähes kogu indu ja püüdlikkust. III osa esiteks venis ja venis, lisaks hakkas mu arvamus Balthasarist allamäge käima, sest teemaks tuleb abielurikkumine, kui  mõlemad abikaasad üksteisest tüdivad ning hakkavad keskeakriisis teisi ihaldama. Sama teema jätkub IV osas, kus peategelane armukesi-abikaasasid kui sokke vahetab. Ma ei oodanud üldse, et raamat, küll põgusalt, aga siiski üheks saamist kirjeldab. Lisaks on tegu romaaniga, kus naised, eriti aadlisoost, nina panevad krimpsutama. See tegelane, kelle ainus eesmärk näis olevat kõiki magatada Balthasarist erinevate tähtsate ninadeni välja, oli eriti absurdne.

Kokkuvõtteks, kuigi "Kolme katku vahel" käes ei lennanud, oli sündmustik huvitav ja kohati jahmatav. Samuti ehmatab ikka küll, kui kahe esimese peatükiga koguneb 40 joonealust märkust. Vanamoeline kõneviis vajas harjumist, aga miski ei tekita rohkem tunnet, et loed tõesti teisest ajastust, kui sõnavara, kuhu kuuluvad näiteks undlik, rojatama, kahmune, tuhteerima, nirss, türnus, ja hürmima. Head googeldamist!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1986/1995/2004/2018, Farm Pretoria lähistel. Swartid on valge privilegeeritud perekond, kel on justkui kõik olemas - tore majapidamine kõrge tara taga, hea sissetulek, kolm pärijat. Kõik hakkab allamäge minema, kui pereema Rachel peale pikka võitlust vähile alla jääb. Enne surma palub ta abikaasal tõotada, et too annab naist põetanud mustanahalisele teenijannale tänutäheks majakökatsi, milles too elab. Manie ei taha seda hiljem kuidagi mäletada. Aastad aina mööduvad, lapsed lähevad oma teed. Vaid pesamuna Amor hoiab lubadust kiivalt meeles.

"Lubadus" on rusuv romaan, mille edasiviiv jõud on surm ning kuhu ei mahu ühtki rõõmsat seika. Sündmustik liigub ühe matuse juurest teise juurde, sest see tundub olevat ainus, mis perekonna kokku toob. Teos kasutab toimuva edasi andmiseks eksperimenteerivat mõttejada, kus lugeja sööstab tuulena tegelaste vahel, vahetades seejuures mina-sina-tema vorme. Vahepeal võib mõte rändama minna ja teha täiesti suvalise kõrvalpõike, jälgides kedagi, kes loo seisukohast üldse oluline pole, kuni kommenteerib, et ups selle osa oleks võinud vahele jätta. Sellist hoogu läinud ning rajalt eksima kalduvat jutustajat ma varem kohanud polnudki ja mulle täitsa meeldis, eriti Bob, kes nägi meie maailmast enamat.

Peatükke kui selliseid pole, selle asemel jagavad umbes 10-aastased ajahüpped raamatu neljaks. Lisaks puudub teoses ka jutumärkidega eraldatud kõne. Will Selfi "Vihmavari" on mu taolisteks katsetusteks hästi ette valmistanud. Andke mulle ainult lõigud ja ma olen eluga rahul. Kusjuures vastu vestlusõhtut oli veel üle poole raamatust lugemata, aga see kulges üllatavalt kiirelt.

Tuulena ringi ekslemine viis toimuvast kaugele. Jälgisin, kuidas elud põrmu varisevad, aga mind see ei raputanud, sest ühegi tegelase käekäik ei läinud korda. Ootasin kirjeldusest, et esiplaanil on purunenud unistused, aga Salome jäi varjudesse nagu tubli vaikne teenija, nii et isegi talle oli keeruline kaasa elada. Teisest küljest lasi eriskummaline stiil kogupildil särada. Erinevad surmad, usud ning matused joonistavad mustreid. Samal ajal lipsavad taustalt vargsi läbi Lõuna-Aafrika jaoks murrangulised hetked - ajalooline ragbimatš, apartheidi lagunemine. Tegelasi need teemad justkui ei huvita, nad on hädas oma tillukeste eludega.

"Lubadus" ei tekitanud positiivseid tundeid ja ma ei armastanud ühtki tegelast. Samas kõneles teos huvitavalt Lõuna-Aafrikast ja lugemine sujus kiirelt hoolimata tavatust stiilist. Mõtteainet pakub romaan kindlasti, naudingut mitte nii väga.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Piret Jaaks "Taeva tütred" puudutab sügavalt, rääkides Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli hinge suurusest ning misjonitööst armeenia orbudega. Romaan jäi mulle silma eelmisel aastal ja käisin ka selle Vabamus toimunud esitlusel, mis oli väga eriline koos armeenia muusika, küpsetiste ja veiniga. Lugemiseni jõudsin alles nüüd.

1903-1921, Haapsalu/Marash/Sankt-Peterburg/Saksamaa. Anna Hedwig Büll teab juba üpris varakult, et tema kutsumuseks on inimeste aitamine. Ta kipub lapsepõlve eeskuju järgi just idamaadesse, tegelema armeenia orbudega. Naisel õnnestub see unistus teoks teha ja sõita koos misjonärist sõbrannaga Marashi linna, kus ta on ema eest esmalt kümnetele, siis juba sadadele. Inimeste aitamine kaalub Hedwigi jaoks üles isegi surmaohu, kui armeenlaste küüditamine uuesti pihta hakkab.

Naudin väga, kui raamatud avardavad mu silmaringi. "Taeva tütarde" abil tutvusin nii Hedwig Bülliga, kes on kasvanud üles majas, mida täna tunneme Iloni imedemaana, ja kellest ma varem midagi ei teadnud, kui ka otsisin maakaardilt välja, kus asub Marash. Lisaks sain ettekujutuse, mida tähendab sõnapaar "armeenia genotsiid", millest olin varem küll kuulnud, aga ei teadnud täpsemalt millal, miks või kuidas. Mis mõttes Eesti seda siiani ei tunnista?!?

Romaanis peitub aga palju enam kui lihtsalt Hedwig Bülli või armeenia genotsiidi tutvustamine. Põhiliselt jäi teosest kajama, kuidas üks inimene saab maailma paremaks paigaks muuta. Naise teod ja nimi on küll ajalookurdude vahele ununenud, kuid ei pisenda kuidagi tema suuri tegusid. Kui enne lugemist arvasin, et romaan kõnele tema toimetustest Marashis, siis märkimisväärne osa keskendub hetkedele peategelase elus enne misjonitööd: Haapsalu, kus ta kohtub suure eeskujuga, Venemaa, kus ta õpib koduõpetajannaks, Saksamaa, kus ta läbib misjonäri koolituse. Tunnistan, jumalakaugena oli veidi võõras usuteemadest lugeda, aga nautisin kirjaniku otsirännakut, kust tuleb tung aidata, kui nii paljud pööravad pilgu eemale, põgenevad ja lasevad hirmul armastusest võitu saada. "Taeva tütred" mitte ainult ei näita, kui suur, isetu ja armastust tulvil võib olla naise hing, vaid üritab selgitada, kust tulevad inimesed, kelle südames leidub nii palju rohkem ruumi.

Tempokat sündmustiku siit ei leia. Oleksin tahtnud rohkem olustikku, pinevaid olukordi ja ületatud katsumusi. Raske oli hoomata mastaapi. Kirjeldatakse küll, et orbudekodus varjab end sadu lapsi, aga tegevusest see suur hulk ei aimunud. Kust tuli toit? Kuidas see mass märkamatult liikus? Siinkohal ei suutnud mu fantaasia lünki täita ja tundus kuidagi liiga kerge, kuidas Hedwigil armeenlaste päästmine õnnestus.

Mida Piret Jaaks ei tee - ta ei suru peale genotsiidi õõva, vaid suudab puudutada teemat nii õrnalt, et raamatu lõpuks jääb hinge helgus. Hedwig küll kuuleb-näeb ühtteist, aga see jääb kujutlusvõime hooleks, mis saab inimestest, keda kõrbesse küüditatakse. Minu jaoks varjutas võimas peategelane kõik jubedad sündmused. Tal endal pöörduvad mõtted rahustuseks alati Haapsallu - palavus toob silme ette lume, raskused loksuva merevee. Lisaks kahvatus kogu see õudus ka selle kõrval, kui ilusti kirjaniku eesti keel minus helises. Kaunis emakeeles raamatut lugeda on täiesti omaette klassist kogemus.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1926, New York City. Evie varjab saladust, võimet esemetest minevikku lugeda. Ta kasutab seda teiste saladuste paljastamiseks ning korraldab kodulinnas skandaali, mistõttu vanemad pagendavad neiu mõneks ajaks onu juurde New Yorki. Evie eelistabki igavale Ohiole suurlinna melu: Broadway show'sid, jazzi, salabaare. Põnevust saab ta küllaga, kuna keegi või miski jätab maha moonutatud laipu. Kuna tegemist paistab olema rituaalimõrvadega, kutsutakse appi Evie onu, kes juhatab okultismi muuseumi. Politsei ei oska kahtlustadagi, et tapmiste taga on kuri vaim.

Romaani peategelane ei ole tüüpiline kangelane, kelle motivatsiooniks on maailm paremaks muuta, vaid ninakas 17-aastane, kes armastab pidutseda. Ühest küljest mõjus tema taktitundetu ja omakasupüüdlik tegutsemisviis värskendavalt, teisalt pani naiivsus korduvalt kahe käega peast haarama. Loo suurim häda oli aga maruaeglane tempo, mis pea 600 lehekülje juures kuidagi kasuks ei tulnud. Juba sisse elamiseks kulus tüütult kaua. Lisaks kasutab teos palju slängi, mis mul kui võõrkeelsel lugejal veelgi hoogu maha tõmbas.

"The Diviners" kubiseb kõrvaltegelastest ja -liinidest, mis puhuvad eelmise sajandi alguse New Yorkile elu sisse. Ühel lehel toimetab vene juurtega taskuvaras, teisel mustanahaline jooksupoiss, kolmandal imeilu esinejanna. See venitab aga põhitegevus välja ning minu jaoks kadus täiesti ära mõrvari tabamise pakilisus. Lugeja teab kusjuures juba esimesest peatükist, kes see kurjam on, nii et niidiotsade kokku viimise asemel tekitab põnevust pigem see, kuidas püüda kurja vaimu. Kuigi 20ndate New York on vaimustav, siis ei tekkinud raamatu lõpus tunnet, et tahaks kohe järge lugeda.

Soovitan, kui sind võluvad ajalugu ning raamatud, kus atmosfääri loomisel on rohkem rõhku kui tempokal tegevusel!

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

Elo Selirand "Tormi märgid" jutustab kadripäeva maskeraadiks mõisa kogunenud inimeste saladustest ja talutüdrukust, kes lahendab mõrvamüsteeriumit. Romaan püüdis mu tähelepanu eelkõige sellega, et tagakaas võrdleb peategelase teekonda mu lemmiku, kääbiku omaga.

November, 19. sajandi keskpaik, Eestimaa kubermang. Von Tuve mõisarahvas otsustab sõbrad-tuttavad külla kutsuda ja korraldada kadripäeval karneval, kus saksad end talupoegadeks maskeerivad. Ettevalmistused on uhked, kuid lõbusalt alanud õhtu teeb peagi kannapöörde. Väljas möllab maru, jõgi lõikab mõisa muust maailmast ära ning tagatipuks on seltskonnas mõrtsukas. Hommikuks koguneb laipu veelgi. Mõisa appi palgatud Ann Meister, 17-aastane talutüdruk tundub olevat ainus, kel on piisavalt nutti, et olukord lahti harutada.

Üks tähtsusetu eesti mõis on just see koht, kuhu peitu pugeda, kui sul midagi varjata on. Peolaua taha koguneb 14 inimest, kellele lisaks toimetab lehtedel mõisa tööliskaader. Kamba peale kokku jagub saladusi uhkesti. Esimene peatükk on 50 lehekülge pikk ning annab endast parima, et kõiki tegelasi tutvustada. Väga ägedalt mõjusid teksti kõrval olevad siluetid koos lühitutvustustega, mille juurde hiljem tagasi tulin, sest tükk tegu oli meeles pidada, kes on kes. Lisaks pakub "Tormi märgid" maiuspala neile, kes armastavad kaardil näpuga järge ajada. Välja on toodud nii mõisavalduste kui ka härrastemaja plaanid.

"Kääbikust" oli kahjuks asi kaugel. Mu lemmikraamatu hubastest seiklustest pole novembrikuisel Eestimaal haisugi. Ainsa sarnasusena oskan välja tuua, et peategelane kistakse kodusest mugavustsoonist otse sündmuste keerisesse. Esimene pool romaanist pajatab ettevalmistustest, millega umbes nädalake enne kadripäeva pihta hakatakse. Kusjuures Ann, kelle ülesanne on kostüümid meisterdada, ei jätnud endast kohe meganutikat muljet. Kahtlemata on mõisas midagi kahtlast teoksil, kuna talutüdruk koperdab ühest kummalisest vahejuhtumist järgmisse, kuid kõik on marusegane. Esimene takistus on tegelaste rohkus. Teiseks tuleb harjuda raamatu kirjakeele ning sõnavaraga, mis täidab eesmärki viia ajaloolisse keskkonda, aga ei aita eriti kaasa toimuva selgitamisel.

Kui viimaks karnevalini jõutakse, läheb märksa põnevamaks, aga toimuvast ei saanud ma endiselt ööd ega mütsi aru. "Tormi märgid" on üks neist krimkadest, kus ise lahenduseni ei jõuagi, sest lihtsalt nii palju leiab korraga aset. Lõpus tuuakse tegelased kokku, et Ann Meister saaks poirot'likult saladused päevavalgele tuua. Kõigi nende paljastuste peale tahtsin hüüda: "Braavo!" ja käsi kokku lüüa.

Üks väike tore kokkusattumus juhtus lugemise ajal ka. Vahetult enne seda, kui jõudsin loos kohani, kus mõisakokk hakkab sufleed küpsetama, oli selle keerulise magustoidu valmistamine Masterchef Eesti uue hooaja ülesandeks, nii et teadsin täpselt, mis katsumus kokal mõtteis mõlgub.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

19. sajand, Ballyvadlea, Iirimaa. Michael Cleary usub vanadesse kommetesse, sest kui ta veel väike poiss oli, soovis ta vihahoos emast lahti saada ja too kaduski mitmeks päevaks, väites naastes, et oli haldjate manu. Kui Michaeli abikaasa Bridget ei jää ega jää lapseootele, tuleb mõistagi abi otsida iidsetest tavadest. Isegi kui need alt veavad, pöördub mees arsti asemel taas rahva rohtude poole, kui naine peale kolme nädalat tõvevoodis mingeid paranemise märke ei ilmuta. Kui ravi ei toimi, hakkab ta kahtlustama, kas on ehk kaval haldjas naise asemele asunud. Sellisel juhul aitab ainult tuli.

Sarnaselt Graeme Macrae Burnetile kasutab ka Carlo Gébler võtet, et jutustus on teise jutustuse sees. Sissejuhatuseks leiab peategelane loo, antud juhul oma isa märkmikud, kes need omakorda sai kuritööd uurinud politseinikult. Raamjutustus kannab mõtet, kuidas Iirimaa on viimaks piisavalt küps, et kodanikel pead segi ajavad haldjad ei määri tema mainet.

Kui sa oled kuulnud Michael Clearyst ja Iirimaa viimasest nõiapõletamisest, siis tead täpselt, millest "Ravi" räägib. Kui sa oled nagu mina ja see lugu ei ole varem sinu kõrvu kostnud, siis pane end valmis üheks õõvastavaks jutustuseks. Romaan annab endast kõik, et avada tausta ja anda sündmuste käigule loogiline seletus, aga mitte miski ei valmista lahti minevaks põrguks ette. Aeg ja uskumused on sootuks teistsugused ning ma ei saagi sajaprotsendiliselt mõista, aga kuidas see võimalik oli, mida kambakesi ühe vaese naisega tehti, lihtsalt KUIDAS?!? Okei, mees tapab naise ära, ikka juhtub, aga kuidas pöördub majatäis inimesi hetkega ligimese vastu!?! Mu aju ei võtnud seletusi vastu ja otsis paaniliselt uusi.

Hinnata on seda raamatut jube raske, kuna šokk matab kõik tunded. Samamoodi ei oska ma öelda, kas soovitaksin lugeda või mitte. Lool võiks nagu olla õpetlik väärtus, aga toimunu juures oli kõik nii vale, et ei oskagi kuskilt kinni hakata. Muidugi hoiatab romaan selle ekstreemse näite varal ebausu ning alternatiivmeditsiini ohtude eest, aga minu jaoks tugevaim sõnum oli ehk see, et lastele ei tohi valetada.

Aitäh, kirjastus Argo, raamatu eest!

Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

Esiteks, ma ei saa üle ega ümber, kui kümnesse tabab pealkiri. Tavaliselt kipub nii olema, et kirjaniku kavalat sõnamängu on võimatu tõlkida, aga siin juhtus nii, et pelgalt otsetõlge annab pealkirjale uue mõjuva tähenduse. Kujutan ette, kuidas kõik seda taibates omaette muhelesid. "Tähtede jagaja" räägib nimelt naistest, kes jagavad inimestele kirjasõna, kirjaTÄHTI. See on perfektsus.

Ootasin raamatust veidi rohkem romantikat, kuna Jojo Moyes on just oma armasturomaanide poolest tuntud. Mõlemal peategelasel on silmarõõm, aga kõige rohkem armastust tajusin hoopis Alice'i kiindumises Kentucky mägedesse. Minu poolest oleks looduskirjeldusi võinud rohkemgi olla. Tõeliselt särab selles romaanis aga sõprus. Nautisin väga, kuidas naiste punt üksteist toetas ja kaitses. Naiivne Alice tasakaalustas mõnusalt isepäist ja tulist Margeryt, kelle kohta võib öelda, et ta oli oma ajast ees. Alguses mulle tegelikult Alice väga ei meeldinud, kuna tema kohanemisest uue eluga oli tüütu lugeda. Sain naise igavusest ja tüdimusest aru, kuna tundsin täpselt sama.

Kui raamatukogu on mõnda aega töötanud, läheb seebiooper lahti. Kõrgele mägedesse lugemisvara toimetamine võib tunduda süütu ettevõtmisena, aga ometi tuleb naistel aina uute hädadega rinda pista. Alates umbusklikest peredest, keda vaikselt ettevõtmise suhtes üles soojendada, kuni arvamusteni, et naistel ei sobi üldse üksi mägedes ratsutada. Lisaks on Margery enda kaela võtnud ülesande lihtrahvast kehaliste rõõmude osas harida, laenutades salaja välja üht keelatut raamatukest. Muidugi ei jää see ettevõtmine märkamata. Pealegi on Alice'i äi valmis iga pisiasja puhul neile kõrri kinni hüppama ja ässitab ka teisi. Ka raamatukogu kõrvale jättes draamat jagub - Alice'i keerulised suhted kodus, Margery vastandumine ühiskonnaga, kaevanduse põhjustatud probleemid, looduskatastroof ning, kas ma juba mainisin, et süžeesse mahuvad ka mõrv ja kohtudraama. Nii mõnigi seik pani kulmu kergitama ja lõpp võttis eriti absurdse pöörde. Ma ei ole tavaliselt fänn, kui kõik lahtised otsad nii mugavalt kinni köidetakse, aga mu emotsionaalne päästik on ebaõiglus. "Tähtede jagaja" vajutas sellele mitu korda, nii et mida lõpu poole, seda rohkem pisarad voolasid. Emotsiooni pealt saab raamat maksimumpunktid. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kerri Maher "The Paris Bookseller" on romaan Pariisi kuulsast raamatupoest - Shakespeare and Company. Käisin tasuta linnatuuril, mis just selle eest pihta hakkas ning muidugi kommenteeris giid hirmpikka sissepääsusaba, et tegelikult pole seal midagi vaadata ja enamik inimesi isegi ei tea, miks pood oluline on. Veidi hiljem ise poodi külastades jäi see raamat silma, sest kuigi tuuril võeti paari lausega asutuse ajalugu kokku, on sellest ise lugemine midagi sootuks muud. Ja poodi tasub kindlasti külastada, seal on i-m-e-l-i-n-e õhkkond!

1919-1936, Pariis. Sylvia Beach armub Pariisi juba esimesel külastusel. Ta naaseb armastuse linna noore täiskasvanuna ning kiindub armsa prantsuse raamatupoe pidajannasse Adrienne'i ja tema poodi. Sünnib soov avada enda kauplus, mis pakuks Pariisis inglise keelset kirjandust. Aeg on soodne, kuna linn on palju vabameelsem võrreldes Ameerika või Inglismaaga ja tõmbab vaimueliiti. Nii jõuab sinna iiri kirjanik James Joyce, kes töötab romaani "Ulysses" kallal. Teos on peatükkide kaupa ilmunud ajakirjasabades ja oma uuenduslikkus avameelsuses palju pahameelt kogunud. Kui selle avaldamine Ameerikas ära keelatakse, otsustab Sylvia ise raamatu välja anda.

"The Paris Bookseller" algab armastusloona kahe naise vahel, mis üllatas mind, kuna tagakaanel polnud sellest sõnagi. Seega sobis teos ideaalselt pride-kuu lugemiseks kui just on tulnud välja uudis, et Eestis seadustatakse samasooliste abielu. Taust oli ka äärmiselt huvitav - kuidas Pariis on muust maailmast ees ja ei halvusta samasoolisi paare. See uuendusliku mõtlemise kontrast iseloomustab ka kogu tralli ümber kurikuulsa "Ulyssese". Kuna raamat on julge, süüdistatakse seda liigses nilbuses. Naised näevad selles midagi enamat, aga mehed näevad ainult pornograafiat.

Romaan pani mu teadmised tõsiselt proovile, kuna tekst on tulvil nii võõraid ingliskeelseid sõnu kui ka prantsuskeelseid fraase. Kontekstist sain aru, aga detailid läksid ilmselt kaduma. Lisaks eeldab raamat lugeja intelligentsust, kuna läbi käivad Pariisi kogunenud kadunud põlvkonna kirjanikud ja nende teosed.

Keskosas jääb teos venima, jutustades pikalt-laialt, kuidas "Ulyssese" avaldamine on Beachi jaoks ühtlasi nii õnn kui ka õnnetus. Ta tunneb, et peab Joyce'i igast küljest toetama ning jääb mehe kapriissete tujude meelevalda. Lugu lõppeb seal maal, kus naine viimaks vabaneb, loobudes raamatu õigustest ja tema ülejäänud saatuse võtab Kerri Maher lühidalt kokku lõppsõnas. Mulle väga meeldis see pilk poe ning selle rajaja ajalukku, kogu see 20-30ndate trall, kõik need kuulsad tegelased. Kusjuures, tänapäevane Shakespeare and Company asub hoopis teise koha peal ning on vaid nimetatud ajaloolise äri järgi.

Soovitan ajaloohuvilistele!

1956, Tanger, Maroko. Alice abiellus hiljuti ning värske paar seab end mehe soovil sisse kaugel Tangeris. Linn tekitab naises ärevust ja ta ei lahku varmalt koduseinte vahelt, kuid samas ei meenuta siin miski kohutavat õnnetust, mis tema elu jäädavalt mõjutas. Ootamatult saabub nende ukse taha tema ülikooliaegne toakaaslane. Lucy ja Alice olid lahutamatud hoolimata nende vastandlikust päritolust, kuid kui nad viimati kohtusid, ütles Alice, et ei soovi Lucyt enam kunagi näha. Ometi ilmub ta välja, julgustades kartliku Alice'i iseseisvam olema, just nagu vanasti, aga temaga koos naaseb ka minevik, mida naine iga hinna eest unustada ihkas.

"Tangerlanna" viis mind otsejoones teise kohta ja aega, kuuma Aafrika rannikulinna. See on üks neist raamatutest, kus sündmuspaik on omaette tegelane. Tangeri kuumus lämmatab ja õhkkond on loid.  Päikseline linn töötas kõheda kohana sama hästi kui udusse mattunud häärber. Võõrana võõral maal on üksindustunne sama võimas kui ihuüksi suures lossis ja liitlasi pole kuskilt võtta. Tegevus on lisaks asetatud Tangeri jaoks murrangulisse aega, kuna kohe-kohe hakkab Maroko iseseisvuma, aga need sündmused on pigem tagaplaanil ja loo kulgu niiväga ei mõjuta. Aafrikas ma küll ise käinud ei ole, aga päris uus säärane tegevuspaik ka ei olnud. Nimelt meenus Camus "Katk" nii loo aeglase kulgemise kui päikesest rammestunud õhkkonna tõttu.

Kui Tanger on üks raamatu nurgakivi raamatust, siis ülejäänu moodustab sõbrannade taaskohtumine ja nendevahelise sõpruse lahtiharutamine. Sündmustik kulgeb aeglaselt. Nende vahel aimub pinevust ja saladusi, aga kummalgi pole kiiret mineviku üles kiskumisega. Kuna lugu jutustatakse kahest vaatepunktist - Alice'i ja Lucy omast, ilmneb üsna ruttu sõpruse halvaendeline olemus. Üks duost teab täpselt, mida tahab, ja teine laseb endast üle sõita. Nõrkusele raamatus armu ei anta. Vaikselt hakkab kooruma, mis naiste vahel ülikoolis juhtus. Kumbki polnud esialgu kuigi sümpaatne, aga mida halvemast küljest üks end näitas, seda rohkem hakkasin teisele kaasa elama. Olen seda meelt, et romaan oleks olnud tunduvalt põnevam, kui enamik sellest oleks olnud Alice'i vaatenurgast ja Lucy oleks sõna saanud alles kõige lõpus. Kaks jutustajat elimineerisid küsimuse, kas üks naistest hakkab minema hulluks või on tal tõesti psühhopaadist sõbranna. Lugeja teab kogu aeg tõde. Osavast manipuleerimisest oli küll huvitav lugeda, aga see vähendas pinget ja šokeeriv lõpp ei tulnud üllatusena.

Tadhg Mac Dhonnagáin “Proua Lazare” on ajalooline romaan, mis ühendab ühe vanaema varjatud mineviku, Iirimaa rahvalaulud ja Eesti juudipere. Minus tekkis teose vastu huvi just viimase pärast. Kellel ei lähe silmad särama, kui mõni välisautor võtab vaevaks Eestit mainida?

20.-21. sajand, Pariis/Brüssel/Arani saar. Levana vanaema, proua Lazare, Hana elupäevad hakkavad lõppema ja ta tuhmuv mälu paneb naise sonima keeles, millest keegi aru ei saa. Naine väitis alati, et on unustanud oma emakeele, eesti keele, kuna nooruspõlve mälestused on liiga valusad. Nimelt oli ta ainus juut oma perest, kel õnnestus holokaustist põgeneda. Lapselaps on alati tahtnud vanaema lähemalt tundma õppida, eriti kuna jäi 7-aastasena vanavanemate kasvatada, kuid too läks lukku, kui keegi tema kohta midagi küsis. Levana loodab, et saab nüüd Hanast rohkem teada, kuna tal õnnestub tema jutt lindile saada ning leida üks eestlane, kellelt küsida, mida vana naine räägib. Eestlase vastus ei vasta aga Levana ootustele mitte üks teps.

“Proua Lazare” on tõeline maiuspala perekonnasaladustega romaanide austajatele. Sündmustik rullub lahti üle aastakümnete, kaasajast proua lapsepõlve, II maailmasõja eelsesse aega, ning tõe selgitamiseks võetakse appi mitu vaatepunkti. Loos peitub kuhjaga nukrust ja saladusi, aga sellesse ei tasu sukelduda lihtsalt müsteeriumi lahendama. Lugeja eksitamine või ootamatustega rabamine ei ole kirjaniku eesmärk. Aimasin üht-teist ette, aga see ei rikkunud lugemisrõõmu. Ennekõige on "Proua Lazare" ikkagi perekonnalugu, kus on omajagu tragöödiat, kui kaotatakse pereliikmeid ning inimene peab oma kodu ja identiteediga hüvasti jätma, hoidma saladust ning terve elu valetama. Helgema poole peal on armastus ja uus algus. Proua ja lapselaps olid mõlemad sümpaatsed. Nautisin nii olevikku kui ka ajaloolist osa, teise ajastu eluolude kirjeldusi ja huvitavat kõrvalliini, mis pajatab rahvalaulikutest ja vanade pärimuste üles tähendamisest. Mind vaimustas, kuidas kirjanik haaras lennult raamatusse erinevaid teemasid, nii et ükski ei mõjunud üleliigsena.

Mõnes raamatus on mind minevikus surkimine häirinud, aga see, kuidas Levana ihkas oma juurte kohta rohkem teada saada, oli nii loomulik. Käisin ka Rahva Raamatu kirjandusklubi vestlusõhtul, mis avas mu silmad selle osas, et juutide jaoks on päritolu veel eriti oluline. Üldse on identiteedi otsimise teema tänapäeval üha aktuaalsem. Kui inimesed elavad ühes riigis, räägivad teise riigi keelt ja omavad kolmanda kodakonsust jne, siis tekibki pidetu tunne. Raamat illustreerib seda ülemaailmastumist hästi, kuna tegevus on laiali üle Euroopa viies Pariisi, Brüsselisse, Londoni ja Iirimaale.

Leidsin raamatust ühe tõrvatilga ka. Nimelt häiris see, kuidas kõige emotsionaalsematest momentidest hüpatakse üle. Mitme põneva sündmusega oli nii, et kirjanik ehitas momenti üles ja siis *hops* oli tegevus liikunud juba sellest hetkest edasi ning tagasivaatavalt võeti kiirelt kokku, mis juhtus. Lõpus jääb küsimusi õhku, aga pole kedagi, kes neile vastaks. Mina saan ka vastusteta rahulikult magada, aga ma ei tea, kas saaksin Levana nahas sama öelda. Pealegi, kuna kirjanik tuleb juba mais HeadRead festivalile, on täitsa võimalus otse talt endalt järgi uurida, kui miskit ikka veel kripeldab. Ootan juba väga, mida põnevat tal oma romaani kohta on. Ja raamatusse autogrammi tahan ka! :P

Kui rääkida seosest Eestiga, siis sel asjal on oma konks, mille hammustab tegelikult läbi juba romaani kirjeldust lugedes, aga see ei vähenda lugemise lusti. Nii isutekitajana kui loo seisukohast oli Eesti mainimine hästi õnnestunud, välja arvatud ehk see, et ühe mehe eesnimi on Leib.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1945-1966, Barcelona. Ühel päeval viib Danieli isa, raamatukaupmees, poja Unustatud Raamatute Surnuaeda, salajasse raamatute labürinti. Poiss leiab sealt Julián Caraxi romaani "Tuule vari" ning satub sellest vaimustusse. Kui ta üritab autori kohta rohkem uurida ilmneb, et nii kirjanik kui ka tema teosed on kui peoga pühitud. Keegi on võtnud oma elu eesmärgiks kõik Caraxi raamatud tuhaks põletada. Daniel aga jätkab müstilise kirjaniku otsimist ning saab kildhaaval teada tema traagilise eluloo. 

"Tuule vari" on ja jääb minu lemmikute hulka. Ka teistkordsel lugemisel valdas mind sama lumm. Sellest õhkub nii palju armastust raamatute ja lugemise vastu. Ma olen võlutud mõttest suunduda Unustatud Raamatute Surnuaeda, ekselda riiulite vahel, kuni üks raamat mind enda poole tõmbab. Müsteeriumite austajana olin vaimustuses kogu salapärast, mis ümbritses "Tuule varju" ja Julián Caraxi. Mulle meeldis, milline mõju oli romaanil poisi üle. Oli tohutult vaimustav, millist seiklust pakkus üks raamat ning selle mineviku lahti harutamine. Mulle meeldis Danieli noor uljus. Mulle meeldis kentsakas Fermin, kelle pikk nimi mul kuidagi meeles ei püsi. Mulle meeldis Fumerot vihata ja Juliani pärast südant valutada. Jumaldasin Barcelonat, mis seekord lehtedelt eriti teravalt ellu ärkas.

Loo detailid olid vahepeal mälus tuhmunud ja ma ei üritanud neid meeleheitlikult meenutada, vaid lasin tegevusel end kaasa kanda. See oli mõnus rahulik kulgemine, mille käigus üht-teist meelde tuli. Panin rohkem tähele taustal läbi käivat sõda ning seda, kui sarnaseks muutusid Danieli ja Juliáni elud. Mäletasin suurt nukrust, aga lõpus valasin ikka pisaraid. Loodan sel aastal lõpuks läbi lugeda Zafóni viimaseks jäänud romaani "Vaimud labürint" mõlemad köited, mis juba ammu riiulis oma aega ootavad.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Algus on šokeerivalt verine, hoopis erinev sellest, mida malbe pealkirja ja rahuliku kaanepildi järgi ootasin. Selle saatusliku hetkeni jõuab lugu uuesti alles tükk maad hiljem, sest teine peatükk pöördub tagasi rännaku alguse juurde, kui kõik on alles ees. Hoolimata kirvest, mida teadsin Mayde pea kohal rippuvat, lasin end perekonda kiinduda, kuna nad kõik on nii armastusväärsed ja lootusrikkad. Naispeategelane Naomi on sihikindel ja sitke naine, kes ei lase end liialt ühiskonna normidest mõjutada. Meespeategelane John ei ole endale maailmas kohta leidnud, kuna on pooleldi valge ja pooleldi pooniverd. Vastandina on romaanis ka tegelasi, kellel on ainult negatiivsed omadused, nii et neid on mõnus põlata.

Olin Oregoni rajast üht-teist kuulnud, aga ma ei olnud sel teemal varem midagi lugenud, mistõttu pakkus just see vankritega kaasa rändamine suurima elamuse. Amy Harmon kirjeldab teekonda põhjalikult, jõeületusi, väikeseid asulaid, peatunud vankrikobara varaseid hommikuid ja hiliseid õhtutunde, vankri alla ajavat paduvihma, julgustavaid looduslikke maamärke. Sellest hoolimata on raske ette kujutada niivõrd pikka rännakut, kuhu on terve elu kaasa pakitud. Jalgsi tuhandete kilomeetrite kõndimine kujutab endas veel seda kerget osa. Ameerika keskosa loodus on halastamatu. Palju oli tagasipöördujaid ja neid, kes jäid tee äärde mulla alla. Kõik siiski ei ole rist ja viletsus ja ümberasujad oskavad teekonnast ka rõõmu leida, eriti Naomi ja John oma tärganud tunnetest.

Sa tead, et see on tulemas, sa ei taha, et see tuleks, aga sa ei saa mitte midagi ette võtta - muidugi jõuab jutustus veresaunani, mis pöörab kõik pahupidi. Naomile ja Johnile jagub nii uusi ränkraskeid katsumusi kui ka uskumatut õnne, mis neid lõpuks kõigest läbi aitab. Olukord paistis lootusetu, aga lahenes kui imeväel ja mul ei tulnud hetkekski pähe, et romaanil võiks olla kurb lõpp. Kuigi põnevust jagub ka romaani teise poolde, siis esimese poole pinge ja rännakukirjeldused haarasid rohkem kaasa kui armastuse proovilepanek.

Suurimat üllatust pakkus aga Amy Harmoni lõppsõna, kust selgus, et suur osa raamatust põhines tõsielul, täpsemalt naise enda esivanematel. See asetas kogu loetu uude valgusesse. Ma ei loe ajaloolist ilukirjandust küll eriti tihti, aga jumaldan selliseid põhjaliku eeltööga romaane. Tahan nüüd kindlasti "Mida tuul teab" ka ära lugeda. Rohked katsumused raamatus ja sitke naispeategelane meenutasid mulle Kristin Hannah' romaani "Neli tuult", mitõttu soovitaksin "Kus uitavad kadunud" kindlasti tema austajatele ja vastupidi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!