1930ndad, Marchbolt, Wales. Bobby Jones mängib parasjagu doktor Thomasega golfi, kui kuuleb karjatust. Veidi hiljem leiavad nad kaljuäärelt alla kukkunud mehe, kes toob viimaseid hingetõmbeid tehes kuldavale: "Miks nad ei kutsunud Evansit?". Surnu tuvastamisega pole probleemi ja tema hukkumine loetakse kahetsusväärseks õnnetusjuhtumiks. Kui Bobbyle veidi hiljem mehe kummaline küsimus meenub, satub ühtäkki tema elu ohtu. Koos lapsepõlvesõbra leedi Francesega otsustatakse välja uurida, kes on Evans ja kas mehe kukkumine oli ikka õnnetus.

"Miks nad ei kutsunud Evansit?" pakub muhedat lugemist toredalt naiivse peategelaste duoga. Bobby on vankumatult lojaalne ja veidi ohmu maapoiss. Leedi Frances on vastupidiselt särtsakas ja isepäine aadlipreili. Muidugi on poiss valmis iga neiu soovi täitma. Nad mõtlevad välja pöörase plaani ja asuvad seda ellu viima, mõtlemata ohtudele ning tehes ekslikke järeldusi nagu algajatele kohane. Erinevalt kangelastest endist juurdlesin tunduvalt rohkem nende käekäigu üle, kui pöörasin tähelepanu juhtumi lahendamisele. Mulle meeldis nostalgiline õhustik, mille raamat tekitas. Kujuta ette, et oli aeg, kui auto maksis kümme naela ning aadlik oli valmis ühe ostma, et see sodiks sõita. Autoõnnetus ja Evansi leidmine tulid kusjuures tuttavad ette, nii et täitsa võimalik, et olin seda juttu juba kunagi lugenud. Lahendus samas meelde ei turgatanud, mis näitab omakorda kui hea kirjanik on Christie. Loe, oota kuni lõpp on ununenud, loe ning naudi uuesti ja nii mitu korda!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Agatha Christie "Kesktalvised mõrvad" koondab 12 talvist lugu. Lehekülgedelt käivad läbi nii Poirot kui ka Miss Marple, aga ka vähetuntumad tegelased. Mulle on Christie alati meeldinud, aga olen viimastel aastatel teda häbiväärselt vähe lugenud. Eelmisel suvel ma päikesealuste mõrvadeni ei jõudnudki. Tänapäevaste tegevusrohkete ja pingest laetud põnevike kõrvale on nii mõnus lugeda krimikuninganna aeglaselt kulgevaid lugusid.

Lumi, tormituul ja krõbe külm, kaminas praksuv tuli. Kontvõõras, kes palub ilma eest peavarju. Haigevoodisse naelutatud detektiiv ja tema ainus eksimus. Šokolaadikarp ja jõulupuding. Kartuliretsept ja lastesalmike. Vana-aastaõhtuks kokku tulnud sõbrad. Peod, mis lõppevad koletu roimaga. Uljad autosõidud libedatel teedel. Kummalised kokkusattumused, lahenduseta jäänud müsteeriumid ja värsked mõrvad, mida jõululauas arutada.

Sissejuhatuseks saab lugeda, kui suurepärased olid Agatha Christie lapsepõlve jõulud - Victoria-aegne häärber, kingikuhjad, kõikvõimalikud hõrgutised, õnnis loidus rikkaliku eine järel. See tekitas täpselt õige meeleolu, nii et oli soe ja rahulik, isegi kui raamatus möllas maru. Sarnaselt eelmise loetud kogumikuga "Viimane vaimudetund", meeldis mulle siingi kõige rohkem lugude erinäolisus. Lund ja mõrvu oli tegelikult vähem, kui ootasin. Mõne loo puhul oli talvetemaatika üsna vaevuaimatav ja lahendamist vajas mõnda teist sorti kuritegu või müsteerium. Mulle meeldis selline kergelt temaatiline lühilugude kokkupanek rohkem, kui näiteks ainult Poirot' lugudega raamat. Kontrastide tõttu saavad lood rohkem särada. 

Mõned lood olid mulle ähmaselt tuttavad, aga enamik olid uued. Ma ei pettunud üheski ja ka üht kindlat lemmikut on raske välja tuua. Ma ei olnud varem lugenud härra Quinist ja mõlemad temaga lood olid ägedad. Muidugi pakkusid Poirot' ja Miss Marple mõnusaid arutluskäike. "Kolm pimedat hiirt" oli kõige üllatavama loopöördega ning "Kirikuõpetaja tütar" ja "Edward Robinsoni meheteod" olid lõbusad. 

Kui õhtud muutuvad üha pikemaks ja pimedamaks, on paras aeg kätte võtta riiulil oma aega ootavad tondijutud. Minul on selleks Agatha Christie lühijuttude kogum "Viimane vaimudetund". Sellest on õige tükk aega möödas, kui viimati kirjaniku teoseid lugesin, mistõttu ootasin taaskohtumist väga.

20. sajand, Inglismaa. Hauatagused hääled, sünged ettekuulutused, seletamatud surmad, kummalised unenäod, viirastused varjudes. Meediumid, doktorid, usuhullud, kummituskass ja surmakoer, Hercule Poirot ja miss Marple. Üksikud majad, hämarad toad, neetud hauakambrid ja pühapaigad, saatuslikud õhtusöögipeod, lukus uksed.

Valisin lugemiseks väga õige hetke ja nautisin neid lugusid väga. Nad olid täpselt parajalt närve kõditavad, aga mitte liiga õudsed. Eriti nauditavaks tegi lugemise see, kui erinevad lood olid. Mõnes kummitas täiega, teises olid vaid õrnad seosed üleloomulikuga nagu unenäod või tugevnenud ohutaju. Kuna osades juttudes sai paranormaalsus täiesti maise selgituse, aga teistes jäigi kummaline nähtus seletamatuks, oli raske aimata, kuhu iga lugu nüüd tüürib. Oli ka lugusid, mis teiste kõrval kahvatusid, liiga segaseks jäid ja nüüdseks juba ununenud on. Mõni üksik jääb aga veel pikaks ajaks mind kummitama.

Minu erilised lemmikud olid: Philomel Cottage, SOS, Unenägu ja Sinise vaasi mõistatus. Igatahes pean lähiajal veel midagi Christie'lt käsile võtma, soovitavalt muidugi mõne mõrvaloo. Näiteks üks kuulsamaid, "Roger Ackroydi mõrvamine" on mul veel siiani lugemata selle koleda kaanekujunduse tõttu.

Agatha Christie sündis 1890. aastal Torquays Inglismaal keskklassi perre. Tema emale meeldis väga tütrele lugusid jutustada. Agatha ise õppis lugema viieselt. Ta hakkas lapsena luuletusi kirjutama ning tegi juba 11-aastasena debüüdi kohalikus Londoni ajalehes. Koolis tüdruk ei käinud, vaid õppis kodus. 15-aastasena tegeles ta lisaks veel ka laulmise ja klaverimänguga, kuid arglikkuse tõttu temast pianisti ei saanud. 18-aastasena hakkas Agatha end lõbustama lühijuttude kirjutamisega, jõudes I maailmasõja ajal detektiivilugudeni. Mitmed üleloomulike detailidega jutud on pärit just tema karjääri algusest, kirjutatud veel enne 1920. aasta debüütromaani "Saladuslik juhtum Stylesis" või kohe pärast seda. Enne surma 1976. aastal ilmus naise sulest 66 detektiiviromaani ning 14 lühijuttude kogumikku. "Viimane vaimudetund" on kokku pandud hiljuti, 2019. aastal, koondades üleloomulike ja õudsete detailidega jutte. Paljud neist on varem ilmunud 1933. aasta kogumikus "Surmakoer". (allikad: 1, 2)

"Viimane vaimudetund" koondab krimikuninganna lühijutud, millel on seoseid teispoolsusega. Valik erineb omajagu, ulatudes seletamatutest juhtumistest üleloomulikuga maskeeritud kuritegudeni. Nii mõnigi ajas mul kuklakarvad püsti, aga oli ka selliseid lugusid, mis kiirelt ununesid. Kogumikust leiab parajalt sünge atmosfääri, ootusärevust ja närvikõdi. Soovitan lugeda küünlavalgel, kui akna taga ulub tormituul!

Loe ka:

• Bukahooliku märkmed