Jane Austeni romaan "Northangeri klooster" on mul olemas nii inglise keeles kui ka eesti keeles. Lugemiseni poleks ma aga ilmselt mitme aasta jooksul jõudnud, kui poleks olnud üht sobivat väljakutse punkti: 14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis. Abiks oli mul selline veebileht nagu http://booksinmovies.tumblr.com/, kus leidsin, et raamat on lugemisel filmis "The Jane Austen Book Club". Ise ma seda küll näinud ei ole, aga tundub huvitav.

18. sajand, Bath, Inglismaa. Lasterikkast perest pärit 17-aastane Catherine Morland saab võimaluse sõita koos naabruses elavate Allenitega Bathi, kus tüdruk saab nautida seltskonnaelu, käia ballidel ja teatris. Esimesed päevad linnas on küllaltki igavad, kuni Catherine tutvub Mr Tilney'ga, kes talle kohe huvi pakub. Peagi leiab neiu ka sõbranna, kellega aega veeta. Isabella on omakasupüüdlik ja kahepalgeline noor daam, kuid kogemusteta ja naiivne Catherine ei oska temast halba arvata ning satub tüssatud olukorda. Teda päästab küllakutse Tilney'delt, kes elavad Northangeri kloostris. Neiu on väga põnevil, sest ta on suur gooti romaanide austaja ja teab, et vanad kloostrid kubisevad salakäikudest ning lahendamata müsteeriumidest.

Romaan algas muhedalt ning jätkus samas vaimus. Kerge ja naljatlev tekst ajas mind korduvalt naerma ning lugu lausa lendas. Naiivsele peategelasele oli kerge kaasa elada ning loota, et teda ootavad ees need suured seiklused, millest ta unistab. Catherine'i äpardused ja vääritimõistmised ainult lisavad huumorit juurde. Neiu suudab neist aga õppida ning mõistab viimaks, et elus ei ole kõik nagu raamatutes ning iga inimest ei tasu pimesi usaldada.

"Northangeri klooster" on satiir Gooti romaanidest, mis sel ajal populaarsed olid. See on tegelikult esimene romaan, mis Jane Austenil kirjastamiseks valmis, kuid ilmus see alles pärast kirjaniku surma. Esialgseks pealkirjaks oli lool "Susan" ning ta müüs selle 10 naela eest kirjastusele, mis otsustas, et ei anna raamatut siiski välja ning autor ei saanud seda ka kohe tagasi. Hiljem, kui Austen oli juba nelja populaarse romaani autor, ostis ta vend käsikirja sama summa eest tagasi. Kirjanik töötles teksti ning muutis seehulgas peategelase nime. Uue pealkirja sai romaan tema vennalt, kes selle pärast õe surma avaldamiseks andis.

"Northangeri klooster" on muhe raamat, mida lugeda, kui on vaja tuju tõsta. Armastasin raamatu naljaviskamist rumalate tüdrukute, vanemate ja kindralite üle. Kangelanna naiivsus ajab tahes-tahtmata muigele. Positiivsuse doos on garanteeritud, soovitan!

Avastasin täna, et mul on veel 16 väljakutse teemat lugemata, aga aasta lõpuni ei ole enam palju jäänud. Seega üritan nüüd järjest ette võtta väljakutse tarbeks riiulisse kogutud teosed ning järgmisena sai loetud 11. teema, raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Valisin selleks Alice Hoffmani romaani "Igapäevane nõiakunst", mille esmatrükk nägi valgust 1995.

Suvi, New Yorgi osariik. Alati kui väikeses Massachusettsi linnakeses midagi halvasti läheb, on selge, et süü lasub Owensi perekonnal. Kui orbudest õed Gillian ja Sally oma tädide juurde kolivad, saavad ka nemad keelepeksust ja kiusust osa. Suguvõsa tugeva intuitsiooni ja iseloomuga naisi peetakse nimelt nõidadeks. Naabrid kardavad neid ning lähevad teisele poole teed, kui mõnda tulemas näevad. Videvikus on aga teine lugu, sest siis hiilivad tublid linnakodanikud tihti Owensite tagauksele, sest loodavad saada armujooki või muud nõu. Täiskasvanud Gillian ja Sally tahavad teistsugust elu. Ohjeldamatu Gillian põgenes juba noorena kodust ning rändab püsimatuna ringi. Vaoshoitud Sally otsis endale ning oma tütardele kodu kandis, kus neile ei lange halvakspanevaid pilke. Elu on ilusti rööpais, kuni saabub Gillian, kes vanemalt õelt abi otsib. Nimelt on tal kaasas surnud mees, kellega ta midagi peale ei oska hakata.


Kui on nii palav juunikuu, kui taevas on nii tintmust ja paks, siis koputus võrkuksele isegi ei kaja. See langeb sinu unenägudesse nagu kivike ojja, nii et sa ärkad äkitselt üles, süda liiga kiiresti puperdamas, pulss hullumas, uppudes su enda paanikasse.

Raamatu tekst oli lendlev ning tegevus liikus kiiresti edasi. Peatükke romaanis polnud, vaid see oli jagatud lihtsalt neljaks osaks. Mulle meeldis väga, kui mänguline autor kirjeldustega oli. Loodud kujutluspildid olid elavad ning panid muigama, kui näiteks armastus muutus nii kuumaks, et või külmkapis ära sulas.  Rikka keelekasutuse kõrval ei olnud lugu ise  just kõige sisukam.

Mulle meeldis, kuidas autor kujutas suhteid perekonnas. Hästi olid kujutatud kolme põlvkonna naised: Sally ja Gillian, nende tädid ja Sally tütred. Õed küll nääklesid omavahel, aga lõpuks pöördusid ikka üksteise poole, kui oli vaja tuge. Armastus mehe ja naise vahel oli aga pigem abstraktne, kui reaalne. Meeste õhkamine Owensi naiste järgi oli suisa koomiline. Ja ega naised meeste järgi õhkamisel väga palju alla ei jäänud.

Ta on sedasorti naine, kes lõikab kantaluupi hakkides sõrme, viiakse siis haiglasse, kus arst, kes ta sõrme kokku õmbleb, armub temasse kõrvuni veel enne, kui ta üldse kokku on lapitud. 

Alice Hoffman on ameerika kirjanik. Ta sündis New Yorgis ning kasvas seal ka üles. Lapsepõlves luges ta palju ning raamatutega käis alati käsikäes maagia. Lugusid vestis tüdrukule ka tema venelannast vanaema. Kirjanikuna on Hoffman olnud viljakas. Tema esimene lühijutt avaldati, kui naine oli 21. Sellele järgnes peagi esimene romaan ning tänaseks on populaarsel autoril teoseid juba üle kolmekümne. Neist uusim on muide järg, õigemini eellugu raamatule "Igapäevane nõiakunst". See kannab nime "The Rules of Magic" ja räägib Gilliani ja Sally tädidest, kes kasvasid koos vennaga 1960te New Yorgis kui avastasid, et neil on maagilised võimed.

"Igapäevane nõiakunst" on olemas ka filmina, kus Gilliani ja Sallyt mängivad Sandra Bullock ja Nicole Kidman. Ma ei ole seda veel näinud, kuid lugesin, et see erineb romaanist väga. Igatahes tundub see hea naistekana, mida sõbrannadega vaadata.

Muide, romaani kaanekujundus meenutab mulle hallitusseeni, mida hiljuti mikroskoobi alla vaatasin.

"Igapäevane nõiakunst" näitab, kuidas nõidus ja armastus ikka käsikäes käivad. Romaan kubiseb küll ülepeakaela armumistest, kuid see on kirjutatud sellises võtmes, et oli nauditav ja muhe. Parimaks küljeks oli kindlati autori stiil ja mänguline keelekasutus. Soovitan kergemaks meelelahutuseks!