1986/1995/2004/2018, Farm Pretoria lähistel. Swartid on valge privilegeeritud perekond, kel on justkui kõik olemas - tore majapidamine kõrge tara taga, hea sissetulek, kolm pärijat. Kõik hakkab allamäge minema, kui pereema Rachel peale pikka võitlust vähile alla jääb. Enne surma palub ta abikaasal tõotada, et too annab naist põetanud mustanahalisele teenijannale tänutäheks majakökatsi, milles too elab. Manie ei taha seda hiljem kuidagi mäletada. Aastad aina mööduvad, lapsed lähevad oma teed. Vaid pesamuna Amor hoiab lubadust kiivalt meeles.

"Lubadus" on rusuv romaan, mille edasiviiv jõud on surm ning kuhu ei mahu ühtki rõõmsat seika. Sündmustik liigub ühe matuse juurest teise juurde, sest see tundub olevat ainus, mis perekonna kokku toob. Teos kasutab toimuva edasi andmiseks eksperimenteerivat mõttejada, kus lugeja sööstab tuulena tegelaste vahel, vahetades seejuures mina-sina-tema vorme. Vahepeal võib mõte rändama minna ja teha täiesti suvalise kõrvalpõike, jälgides kedagi, kes loo seisukohast üldse oluline pole, kuni kommenteerib, et ups selle osa oleks võinud vahele jätta. Sellist hoogu läinud ning rajalt eksima kalduvat jutustajat ma varem kohanud polnudki ja mulle täitsa meeldis, eriti Bob, kes nägi meie maailmast enamat.

Peatükke kui selliseid pole, selle asemel jagavad umbes 10-aastased ajahüpped raamatu neljaks. Lisaks puudub teoses ka jutumärkidega eraldatud kõne. Will Selfi "Vihmavari" on mu taolisteks katsetusteks hästi ette valmistanud. Andke mulle ainult lõigud ja ma olen eluga rahul. Kusjuures vastu vestlusõhtut oli veel üle poole raamatust lugemata, aga see kulges üllatavalt kiirelt.

Tuulena ringi ekslemine viis toimuvast kaugele. Jälgisin, kuidas elud põrmu varisevad, aga mind see ei raputanud, sest ühegi tegelase käekäik ei läinud korda. Ootasin kirjeldusest, et esiplaanil on purunenud unistused, aga Salome jäi varjudesse nagu tubli vaikne teenija, nii et isegi talle oli keeruline kaasa elada. Teisest küljest lasi eriskummaline stiil kogupildil särada. Erinevad surmad, usud ning matused joonistavad mustreid. Samal ajal lipsavad taustalt vargsi läbi Lõuna-Aafrika jaoks murrangulised hetked - ajalooline ragbimatš, apartheidi lagunemine. Tegelasi need teemad justkui ei huvita, nad on hädas oma tillukeste eludega.

"Lubadus" ei tekitanud positiivseid tundeid ja ma ei armastanud ühtki tegelast. Samas kõneles teos huvitavalt Lõuna-Aafrikast ja lugemine sujus kiirelt hoolimata tavatust stiilist. Mõtteainet pakub romaan kindlasti, naudingut mitte nii väga.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!