23. veebruaril käisin koos Katiga (visake kindlasti pilk peale tema filmiblogile) vaatamas värsket filmi "Tõde ja õigus". Juba järgmisel õhtul, vabariigi aastapäeval võtsin lugemisse romaani "Tõde ja õigus II", sest just selle kasuks otsustasid kõik mu sõbrad instagramis. Gümnaasiumi ajal lugesin läbi vaid esimese osa, kuid kuna võtsime läbi ka ülejäänud osade sisu, siis sel hetkel järgede lugemise vastu huvi ei olnud. Lisaks sobitasin raamatu väljakutse teemaga: "43. Raamat, mille pealkirjaks on "ja"-ga seotud sõnapaar". 

Ärkamisaja mõõnaperiood, Mauruse kool, Tartu. Vargamäe Indrek suundub linna haridust omandama. Mauruse kool, kuhu ta astub, on kirju koht, kus kõrvuti õpivad nii eestlased kui ka lätlased ning muudki rahvad, vürstid ja vaesed. Ka õpetajad on üpriski värvikad. Selles kirevas seltskonnas levivad kõikvõimalikud ideed, filosoofilised mõttekäigud ning arutelud. Oluline roll on härra Maurusel endal, kes Indrekule oma vaateid tutvustab, lausa peale surub. Nii juhtubki, et lisaks koolitükkidele õpib poiss ka valetama, tema maailmapilt pööratakse pahupidi, ta saab tunda nii armastust kui ka kaotusvalu.   

Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast - niisuke on eestlane.

Mõtteid esimese osa lugemisest ma kirja pole pannud ning enam väga ei mäleta, mis ma sellest Andrese ja Pearu kaikaveost tollal arvasin. Film tõi mingeid katkeid meelde ning kokkuvõttes mulle täitsa meeldis, kuidas ta lugu edasi andis, ajades nii naerma kui ka nutma. Tegevust igatahes jagus ning see oli usutav. "Tõde ja õigus II" jättis mulle aga ebareaalse mulje, ma ei suutnud ette kujutada inimesi, kes käituks nii nagu nad seda raamatus tegid. Vahetusid jant ning pikad heietused. Mitmed kohad, eriti need koolipoiste tembud, jätsid mulje, et need peaks nagu nalja tegema, kuid ajasid vaid silmi pööritama. Need olid lihtsalt nii pikaks venitatud, et nali hajus ära ja oli lihtsalt tobe. Tegelaste mõtisklused erinevatel teemadel andsid küll mõtteainet ning võimaluse tsitaate välja kirjutada, aga sääraseid sügavamõttelisi dialooge oli liiga palju. Mängu tuli üha uusi tegelasi, kes kõik oma tõekspidamisi jagasid, eelmiste arvamusi ümber lükkasid. See ei tundunud usutav, kuidas tegelased ringi käisid ja nagu muuseas vaimseid rikkusi mokaotsast poetasid.

Kui jant ja lõpmatud arutelud kõrvale jätta, oli raamatus mitmeid seiku, mis mulle täitsa meeldisid. Näiteks, kuidas Indrek Tiina perega suhtlema hakkas, või tassikõrvade lugu. Kõige liigutavam osa raamatust olid Ramilda kirjad Indrekule, eriti see viimane. Sellega seoses jäid kontrastsena meelde, mida arvas surmast üks vana õpetaja ja mida üks noor tütarlaps. 

1878. aastal sündinud Anton Hansen ehk A. H. Tammsaare on muidugi üks eesti kuulsamaid kirjanikke ning romaanisari "Tõde ja õigus I-V" tema tuntuim kirjatükk. Selle teine osa ilmus 1929. aastal ning omab autobiograafilist elementi, inspireerituna Tammsaare õpingutest Tartus Hugo Treffneri nimelises gümnaasiumis. Sarnaselt Indrekule polnud ka Antonil piisavalt kooliraha ning ta pidi kooliteenri ülesandeid täitma. (allikad 1, 2)

"Tõde ja õigus II" koosneb mõtisklustest, arutlustest, teooriatest ja killukesest huumorist, kuigi mulle taoline jant ei istunud. Aetakse taga mitmeid tõdesid ja õigust: teadus ning usk jumalasse, rahvuslik kuulumine, armastus ja surm. Kõige selle vahel laveerib Indrek, kujundades oma väärtushinnanguid ja tõekspidamisi. Mulle tundus selline suur hulk ülepaisutatud kahekõnesid ja monolooge ebausutavana, kuid korjasin mitmeid mõtteid kõrva taha ning olen rahul, et end sellest teosest läbi närisin. Kindlasti võtan käsile ka järgmised kolm osa, aga millal, seda näitab aeg. Soovitan, kui ei häiri Tammsaarele omane filosofeerimine, ning on soov eesti klassikalise kirjandusega rohkem sõbraks saada!