Käisin täna perega Lennusadamas näitusel "Võidujooks maailma lõppu", mis on avatud juba augustikuust saati. Varem olin lõunapooluse avastamisest midagi ikka kuulnud ja mäletasin, aga et sellest rääkival näitusel võiks veeta tunde, seda ei osanud küll arvata. Teemaks olid kahe mehe: norralase ja inglase juhitud ekspeditsioonid, mis ühel aastal samaaegselt aset leidsid. Külastaja sai ise teha omad järeldused, miks ühel mehel retk õnnestus ja teisel mitte. Kõikvõimalikud erinevused nende vahel olid välja toodud, alates varustusest ja riietest lõpetades transpordiviisideni. 

Kui teid huvitavad ajalugu ja seiklused ning nendest lugemine, siis soovitan kindlasti näitusel ära käia ja sel juhul jätke mu kokkuvõte praegu lugemata, et huvitavam oleks!

Veidi teistmoodi oli ekspositsioon selle poolest, et kui tavaliselt saab asjast pelgalt eksponaate uurides aru, siis siin oli lugemist kõvasti rohkem kui vaatamist. Interaktiivsust lisas see, et näitusalale sisenedes sai endale kaardi ühe lõunapooluse retkel osalenud mehe nime ning kirjeldusega ning said jälgida, kuidas konkreetselt sel mehel läks. Mina võtsin norrakate ekspeditsiooni juhi Roald Amundseni. Edasi kulges väljapanek kronoloogilises järjekorras, esmalt sai veidi aimu, millega Amundsen ning inglaste grupi juht Robert Scott oma varasema elu jooksul tegelenud olid. Seejärel liikusime juba nende reiside alguspunkti. 

Scott oli seda reisi juba kaua planeerinud, tema meeskond oli palju suurem, sest kaasas olid ka teadlased, kes lõunamandrit uurima teel olid. Amundsen tahtis tegelikult põhjapoolust vallutada, kuid jäi sellega hiljaks, seega pööras ta pilgu lõuna poole. Meeskonnalegi teatas ta sihtkoha Antarktika alles siis, kui nad juba teel olid. 

Lõunapooluse poole teele said mehed asuda alles järgmisel suvel, sest kui meil teatavasti hakkab märtsis soojemaks minema, siis Antarktikal langevad siis temperatuurid alla -40 või -50. Sellise külmaga saab paljas nahk külmakahjustusi juba paarikümne minutiga. 

Rannikult oli sihtkohta üle 1000 kilomeetri. Amundseni plaan oli lihtne - 4 meest, suusad, kelgud, koerad. Seevastu Scott tahtis 25% läbida nii, et ponid veavad kelke varustusega ning ülejäänud tee jääb see raske töö meestele endale. Samuti pidi tema retke alustama 16 meest, kellest siis osa tagasi pöördub teatud punktides, kuni samuti lõpuks neli järgi jääb. Retke alustasid mõlemad ekspeditsioonid üsna samal ajal. Siiski startis Amundsen 11 päeva varem ning kasvatas päev-päevalt edumaad, kuni jõudis lõpuks sihtkohta 34 päeva enne konkurenti. 

Ka Scott jõudis lõunapooluseni, kuid mitte tagasi baaslaagrisse. Teel muutis ta mitu korda oma plaani ning võttis viimasele teelõigule 4 mehe asemel kaasa 5. See tekitas nappuse varudes ning tagasiteel nõrgenesid mehed iga päevaga. Kelgu ise vedamine oli väga koormav ning toidust saadav energia ei katnud kulutatut. Palju suurem probleem oli aga kütteks mõeldud õliga, mis kanistritest osaliselt ära auranud oli. Viiest jäi neli ja neljast jäi kolm, kes jõudsid päeva teekonna kaugusele suuremast varude punktist, kui hakkas lumetorm, mille lõppu nad ei näinudki. 

Näituselt õppisin, kuidas mitu järjest tehtud viga viisid selle katastroofini, mitte üks või teine viga, vaid nende koosmõjud. Ükskõik, kui palju asju ette plaanida, ikka võib juhtuda midagi ootamatut, millega arvestada ei oska. Kõik see on muidugi tagantjärgi tarkus.

Amundseni ja Scotti retke lõpuga näitus veel läbi ei saanud. Edasi sai lugeda Antarktika uuringutest tänapäeval, näha ühe kaasaegse hüti "õunakese" sisemust ning polaaroludes kantavaid riideid. Veel sai tutvuda interaktiivse kaardi abil rohkem mandri oludega, näha milline erinevus on seda ümbritsevas jääkilbis suvel ning sügisel. Väike nurk oli pühendatud ka looma- ning taimeriigile. 

Viimaseks ekspositsiooni osaks oli eestlaste ning Antarktika teema. Selleks ajaks oli aga ülejäänud näitus meid täiesti välja kurnanud ning kiirustasime juba sööma. Veidi sai siiski loetud Bellingshausenist ning ka Vostoki uurimisjaamas toimunud tulekahjust, mis jättis talve ajal seal viibinud inimesed ilma elektrist. Põlengus oli üks hukkunud, kuid ekstreemsed olud elas ülejäänud meeskond edukalt üle.

Kokkuvõtteks imestan, kuidas inimesed suudavad nii ekstreemsetes tingimustes töötada. Samas tekkis mingi pisike kihk, et tahaks ka selle koha ära näha ja teadlasena mingeid uuringuid läbi viia, mandrijää aluse järve vett analüüsida näiteks nagu Dan Browni põnevikus "Murdepunkt".

Kas keegi mu armsatest blogilugejatest on ka sel näitusel käinud? Kuidas meeldis?

Mis on EBEC?

EBEC ehk European BEST Engineering Competition on tudengiorganisatsiooni BEST, Tallinnas siis BEST-Estonia korraldatav rahvusvaheline (inseneri)võistlus. Üle-euroopalisi vooru on 3, kohalik, regionaal- ja finaalvoor. Tallinnas võitnud tiimid saavad siis edasi Balti vooru, mis see kord on toimumas Vilniuses. Võistlus on muidu hästi vahva, andes osalejatele võimaluse end kaastudengite vastu proovile panna, luua kontakti ettevõtetega, veeta lihtsalt lahedalt aega, näha ettevõtetes tekkivaid probleeme, ja eduka lahenduse puhul neid ka parandada. 

Abigail Haas - "Dangerous Girls"  Kevadvaheajaks sõidab punt ameerika noori Arubale pidutsema. Lusti ja tralli lõpetab aga Elise surm. Tüdruk leitakse oma toast, kus teda on 13 korda pussitatud. Lugu on peamise kahtlusaluse, Elise parima sõbranna Anna silme läbi jutustatud. Ta on võõras riigis lõksus ning peab võitlema õelate ja seosetute süüdistustega.

Wouldn't we all look guilty, if someone searched hard enough?

Üks põnevamaid raamatuid, mis viimasel ajal kätte sattunud, soovitan!

Emmy Laybourne - "Monument 14" räägib järjekordsest maailmalõpust. Algab see ekstreemse ilmaga, kui ühel hommikul tabab linna rahevaling. Sel hetkel on koolide poole teel kaks koolibussi. Nooremat reisijaskonda veab julge naisterahvas, kes bussiga poeaknast sisse põrutab, et lapsi päästa. Gümnasistide sõidukil nii hästi ei lähe, see saab tugevalt kannatada ning süttib supermarketi parklas. Kuus noort õnnestub päästa ja nii leiavadki 14 last end maailmahuku hakul pääsenuna... täielikult varustatud poes. Õpetaja, kes läheb kooli abivägede järgi ei naase ning nad peavad ise hakkama saama. Ilm küll paraneb, kuid selle tagajärjel toimus õnnetus lähistel asuvas biolaboris ning lahti pääses viirus, mis mõjutab kõiki inimesi sõltuvalt nende veregrupist. Ühed hakkavad viirastusi nägema, teised lähevad pööraseks, kolmandad saavad verevillid ning neljandad jäävad impotentseks. Seda kõike muidugi juhul, kui saastunud õhuga kokku puututakse. Katsumusi tuleb supermarketis redutavatele noortele igasuguseid ette.

Teises osas "Sky On Fire" liigutakse juba poest välja, otsima Denveri lennujaama, kus kuuldavasti toimub evakueerimine. Maailmakirjeldus on selles äärmiselt huvitav, näeme kuidas teised inimesed katastroofiga kohanenud on.

Kolmandat osa raamatukogus veel polnud, kunagi saan edasi lugeda.

Elizabeth Wein - "Code Name Verity" on samuti ilukirjanduslik teos, kuid räägib hoopis II maailmasõja ajast ning kahest sõbrannast, üks neist on piloot, teine salakuulaja. Lugu näeme esmalt vangi langenud salakuulaja tunnistuste kaudu, seejärel ka läbi piloodi silmade. See on väga-väga põnev lugemine ja soovitan kõigile! 5/5!

Based on more than forty interviews with Jobs conducted over two years—as well as interviews with more than 100 family members, friends, adversaries, competitors, and colleagues—Walter Isaacson set down the riveting story of the roller-coaster life and searingly intense personality of a creative entrepreneur whose passion for perfection and ferocious drive revolutionized six industries: personal computers, animated movies, music, phones, tablet computing, and digital publishing. Isaacson’s portrait touched hundreds of thousands of readers.

At a time when America is seeking ways to sustain its innovative edge and when societies around the world are trying to build digital-age economies, Jobs still stands as the ultimate icon of inventiveness and applied imagination. He knew that the best way to create value in the twenty-first century was to connect creativity with technology. He built a company where leaps of the imagination were combined with remarkable feats of engineering.

Although Jobs cooperated with the author, he asked for no control over what was written. He put nothing off-limits. He encouraged the people he knew to speak honestly. He himself spoke candidly about the people he worked with and competed against. His friends, foes, and colleagues offer an unvarnished view of the passions, perfectionism, obsessions, artistry, devilry, and compulsion for control that shaped Jobs’s approach to business, the innovative products that resulted, and his legacy.

5/5

Jobsi raamat sattus mulle kätte Carli kaudu ega muidu vist polekski lugenud. See oli täpselt nii paks, et raamatukogust võttes oleks ma teda mitu korda pikendama pidanud. Öökapiraamatuks oli see teos aga ideaalne, andes paraja portsu uut infot, mille üle enne magamaminekut mõelda. Biograafiana kuulub ta minu jaoks nn raskema kirjanduse alla ehk ma ei suutnud seda järjest neelata, vaid pidin lihtsureliku kombel paari peatüki kaupa lugema. Filmi Steve Jobsist olen ma näinud poole peale, sinna maani, kus ta ülikooli läks. Raamatu alguses ma siis ju teadsin, et nüüd ta alustab Wozniakiga firma, nüüd nad tegutsevad garaažis, nüüd ta kukub ülikoolist välja jne. Kui lugu aga edasi liikus, siis seda rohkem ma üllatusin, kui huvitav isiksus see Jobs ikkagi oli. Tal olid nii kindlad arvamused millestki ja ta ei andnud alla, kui keegi neid muuta püüdis. Just sellepärast Apple arvutid lõpuks läbi lõidki. 

Mõned peatükid olid huvitavamad ja läksid kiiremini, teised aga venisid ja venisid. Eriti huvitas mind näiteks iPodi sünnilugu ning kuidas iPodi reklaamide abil ka arvutite müük kasvas. Puhas geniaalsus!

Ma ei loe tihti elulugusid, aga see oli tõesti inspireeriv... ja pagana paks. Jobs oli mõnes mõttes paras tõbras, aga see tasus tal ära.

ehk Maribor - matkajate paradiis, päev 3

Oma kolmandat ja viimast päeva Mariboris alustasime muuseumi külastusega. Pühapäev-esmaspäev oli see kinni, nii et varem ei oleks saanudki. 

Muuseum asus vanas lossis ning sellel oli mitu-mitu osakonda. Meiega käis kaasas muuseumitöötaja, peenes valges kostüümis tädi, kes meie ees uksi avas ja neid ka sulges. Sellist asja pole nagu varem kohanud.

Esimene ruum oli pühendatud väljakaevamiste käigus leitule, oli tükk mammutivõhast, üüratult palju urne, savinõusid, klaasnõusid jne. Eriti vahvad olid väikesed elamute maketid, millest ma küll pilte ei saanud, sest klaas peegeldas meeletult tagasi. Seal näitas, kuidas eri ajastutel hütid arenesid, oli ka Rooma-aegne uhke kivimaja ja slaavi pooleldi maasse kaevatud onn.

Järgmiseks juhatati meid ruumi, mis oli üles seatud kui vana apteekripood. Ühes seinas oli müügilett, teises oli näha laboratooriumi. Palju-palju oli anumaid, kus arstimeid ja erinevaid kemikaale hoiti. Veel oli üles seatud sein, kus sai lugeda erinevate narkootikumide kohta ja tutvuda kuivatatud taimedega. 

Everything is poison and nothing is harmless, only the dosage separates medicine from poison - Paracelsus

Kolmandat osa ma ei oskagi ühe sõnaga kokku võtta. Seal oli erinevate hoonete makette, ajastutruu suitsutare sisemus, erinevaid kujusid, riideid, relvi ja kõike muud. Ülemisel pildil vasakul on näha õlgedest "kroon", mis tehti pärast lõikust ja mis maja kaunistas kuni järgmiseni.

See siis on originaalkuju, mis raekoja platsil samba otsas seisis kunagi.

Ülemisel pildil on näha tulekahju simulatsiooni. See oli hästi pisikeses ruumi, suisa kapis. Kui sisse läksid oli pime, siis hakkas üks punane tuluke linnakaardil põlema, andes märku, et siit puhkes tulekahju. Paari minutiga lõõmas terve linn. Maribor on nimelt mitu korda maani maha põlenud.

Järgmises ruumis oli H I I G L A S L I K tinasõdurite kollektsioon, ma nüüd ei mäletagi, mitu tuhat neid seal oli. Seintel oli kümnete kaupa selliseid seinatahvleid, lisaks veel mitu lavastust kujudega. Olid esindatud nii lamedad kujud kui ümarad. Sõdureid oli kõikvõimalike rahvaste sõjavägedest.

Kui tinakujud said uudistatud, siis oli aeg tutvuda kunstiga. Ühte suurde saali olid kogutud maalid, teise kujud ja neid oli seal tõesti saalitäis, üks uhkem kui teine - pühakud, inglid, keerubid.

Lõpuks saime veel näha natuke lossi sisustust, suurt saali, kabelit ja kõige uuemat osa - treppi. Kabeli juurde käis huvitav jutt, kuidas alguses oli see vaid lossirahva kasutada, aga hiljem lubasid nad sinna ka tänavalt sisse astuda. Selleks ehitati eraldi uks. Samas härrad-prouad ise palvetasid nüüd akna kaudu, enam pinkidele ei läinud. Neitsi Maarja kuju oli muide mustanahaline, tehtud mingi originaali järgi, mille kohta käis legend, kuidas see tules ei hävinud.

Tegelikult lossiga näitus ei lõppenud, neil nimelt niipalju näidata, et osa varast on kolitud üle tänava vanasse kinosse. Seal oli näiteks näitus maailmasõjast, mööblikogu, mida mujal eksponeerida pole ja ühe puussepa pärandus.

Kõigepealt natuke uudistasime seda sõjanäitust. Mulle meeldisid kõige rohkem need fotod. Edasi astusime ruumi, kus hoiustati mööblit ja jäime sõnatuks. Õnneks sai seal istuda ja aja maha võtta. Meil siin mail on mõisad tühjad ja neil Sloveenias pole antiikmööblit kuskil näidata, et niimoodi üksteise otsas see on. Seinatäis toole, seinatäis kirste, seinatäis kappe, seinatäis kummuteid, seinatäis lühtreid. Hästi natuke oli seal ajaloolist infot ka juurde jagatud, põhiliselt, mis otstarbeks mingi asi mõeldud oli.

Kui ka mööbel sai vaadatud, siis edasi läksime poodlema. Suur kaubanduskeskus asus hotellile küllaltki lähedal ja kraami tõime sealt ära kuhjaga. Takistuseks sai ainult see, et lõpuks ei oleks asjad enam kottidesse ära mahtunud, osta oli aga veel küll! Minu uued saapad mahutasime üldse nii ära, et üks läks minu seljakotti ja teine ema omasse.

Kaubanduskeskuses maiustasin veel frozen yogurtiga, valisin lisadeks karamellikastme ja browniepuru, esimene oli megahea, teine kuiv ja maitsetu. Kuna ruumipuuduse tõttu enam shoppata ei saanud, linnasüda oli risti-põiki läbi käidud ja miskit teha enam polnud, siis istusime kaks mängueelset tunnikest hotellifuajees. Toa andsime juba hommikul ära ning nüüd sai suureks katsumuseks tillukesest pagasiruumist enda pampude välja sikutamine. Õnneks päris kõige alla meie kotid-kohvrid polnud jäänud ja õnnestus ilusti nad kätte saada, et siis pakkimine ära lõpetada. Vahepeal maiustasime veel kohalike pooltoorete viinamarjadega.

Pärast mängu pidime oma bussi ootama, turvamas oli meid ratsapolitsei, kellega kõik Eesti toetajad pilti tahtsid teha. Üks kahest korrapidajast nautis küll tähelepanu täiega. Vahetas isegi oma nokatsi sini-must-valge fännisalli vastu.

Lõpetuseks siis pilt pudi-padist, mis minuga koju rändas. Poodlemisturi tulemus oli uus õlakott (ema ütles, et täpselt minu), poolsaapad (valik oli tohutu, leidsin esimesed paari minutiga poes juba 3 paari, mis meeldisid ja siis proovisin kõiki kordamööda jalga, lõpuks valisin need), teksajakk (see oli mul kapist puudu veel, ostetud Bershkast!), soe kampsun (sellised triibulised-mustrilised on nunnud ju), õhukesed püksid (3 eurot! ja megamugavad) ja kaks halli pluusi (lemmikpood - Pimkie).