ehk kuidas me Kristiga selfie-võistlust üritame võita

ehk postitus headele inimestele




Seik tänasest: Mul jopel see aas, millega nagisse riputad ligi aasta aega katki olnud, noh et üks ots on lahti. Täna andsin rõõmsalt loodusmaja garderoobi jope ära, läksin tundi. Tunni lõppedes läksin numbriga jopet võtma, vaatan et garderoobitädi võtab nagist jope, mis kuidagi minu oma ei saa olla, sest ripub aasast nagis, mitte kapuutsipidi nagu tavaliselt. Enne kui protesteerima jõudsin hakata silmasin varrukast oma mütsi-salli turritavat. Imede-ime, keegi oli mu aasa ilusti kokku nõelunud.

Eelmine kord seal garderoobis, kui jopet käisin võtmas, siis üks tädike heietas pikalt, kuidas ta kunagi mobiili ei osta ja, et miks küll tal sinna garderoobi lauatelefoni pole pandud.

Seik täna lasteaiast: Mäletate, mul üks laps võttis ringist endale muna koju kaasa. Eelmine kord ta puudus aga täna oli kohal ja kui keegi muna-langevarje mainis, siis teatas uhkelt, et viis enda muna koju. Küsisin, et mis siis tegid temaga kodus. Vastas, et sõi ära.

Pealegi, täna läks nii hästi lasteaias, kõik olid nii kukkununnud ja kuulasid. Praegu meil raketikava.

Käisin shoppamas ka millalgi. Sain punaseruudulise triisärgi, viimane särk oli letil, täpselt minu number. Ostsin uued kardinad ka omale.

Jõulukinke olen ka vaikselt ostma hakanud.

ehk palju erinevat juttu







Pean vabandama, olen laisk olnud ja seetõttu tuleb üks segapudru postitus nüüd. Selleks, et teil lihtsam lugeda oleks, siis jagan ta alapealkirjadega ära või midagi.

Mimmi-Taadi juubel
See üritus toimus laupäeval Saue mõisas. Sai head ja paremat süüa, sugulasi näha. Kuna sama päeva hommikul oli vara äratus, sest käisime teise vanaema juures taliõunu korjamas, siis 5-tunnine pidu oli õudselt väsitav. Kodus vajusin kohe tuttu ära.
Õunte korjamisest rääkides, siis mul kukkus üks pähe nii, et otsa ees oli muhk, jälle.

Ooperifantoom
Järgmisel päeval tuli end jälle üles lüüa, sest tuli Tartusse sõit. Nimelt oli odavam sõita Vanemuisesse teatri, kui Tallinna. Piletite hinnavahe oli pea 20euri näkku ja me käisime neljakesi. Esimest korda tundsid, et olen liiga suur, et tagaistmel kolmekesi istuda. Kui lõpus öösel koju jõudsin, oli selg maruvalus.
Etendusest nii palju, et Carl, kes mul enne ainult vingus, et miks ooperit vaatama lähme, kuulas veel järgmine päevgi neid laule. Veidi veider oli tuttavaid laule eestikeelsena kuulda. Siiski tõlkes pettuma ei pidanud, mingeid kõrvu verd jooksma panevaid väljendeid sisse pikitud polnud. See põhilaul kõlas ehk kõige imelikumalt, teistel oli lihtsam refrääni osa meeldivana ja takti kõlavana tõlkida - angel of music/muusikaingel, masquerade/maskeraad - eksole. Listra meeldis mulle väga-väga, kuigi tahaks ka Hanna-Liinat seda rolli laulmas kuulda. Ma olin väga valmis plaati ostma, aga kahjuks ei müüdud. Carl oli ka Koit Toome pärast vaimustuses, pean nõustuma, et sellesse rolli ta tõesti sobis, selline nunnu poiss. Ooperifantoomiks norrakas hääle poolest sobis tõesti, nagu mu ema kommenteeris, siis tema veider hääldus isegi süvendas efekti monsterlikust fantoomist. Samas mulle ei meeldinud, et poolest tekstist absoluutselt aru ei saanud ja tuli subtiitreid lugeda. Kooriosades oli samuti tekst üks puder ja kapsad.
Sellest segasest lõigust üleval peaksite välja lugema minu soovituse, et tasub seda tükki vaatama minna. Ainult 40 etendust ju tehakse. Meedias ka koguaeg rõhutatakse, et see on üks viiest etendusest, millel on lubatud oma tõlgendus loost teha. Sina võid olla üks neist vähestest, kes seda haruldust oma silmadega näeb.
Järgmisena ehk kunagi Londoni seda vaatama või New Yorki, unistada ju võib.

Ülikoolielu - ristimine
Koolis läheb niimoodi tasapisi, veel pole raskeks või kurnavaks läinud. Koguaeg küsitakse, et kuidas on jne, aga vastata veel ei oska ju. Üsna gümnaasiumimaterjal on praegu veel. Esimesed kaks tööd on ära olnud. Keemia aluste tulemust ei tea. Orgaanilise keemia laboritunnis sain laboritehnika töö 100 puntki, mis on veider, sest ma jätsin nii palju kirjutamata ja kirjutasin nii palju ebamäärast. A la, et kui küsimus oli, mis tuleb teha, kui mõne aine ümber ajad, ja ma mäletasin, et kui see aine oli broom, siis pidi midagi teistmoodi tegema ja kirjutasin ka: "Kui maha läheb vedel broom, siis tuleb see spetsiaalse tehnikaga kokku pühkida." Vaakumdestillatsiooni joonis tuli ka ma ei tea mis asi, aga no A4 paber sai mõlemalt poolt täis.
Muidu eile, neljapäeval oli meil lõpuks oma teaduskonna ristimine, mis oli megavinge, mitte nilbe ega ainult joomine. Ma sellest pikemalt rääkida ei või, aga pelgalt selle laheda kogemuse eest peaks matemaatka-looduteaduskonda astuma! Kahjuks õhtul peole ei jõudnud.

BEST
Endiselt tegutsen vaikset viisi selle organisatsiooni ridades. Hetkel korraldatakse Tallinnas üritust JBT, mis on juhtkondade koolitus. Seetõttu viibib siin päris palju välkasid (välismaalasi). Eile toimus Welcome Party, kus ma käisin pildistamas, aga kuna tulin viimase bussiga ära, jätsin kaamera veel sinna ja mul praegu pilte pole. Seal oli eri inimestel erinev teema, kuidas riietuda. Eestlastel oli horror, seetõttu otsisin nõiakübara välja, mille kohta mitu komplimenti sain. Kahjuks õhtu outfitist jällegi pilti pole. JBT jaoks olen veel aidanud asju tassida, peoruumi üles sättida, saiu sorteerida. Homme on ajaplaneerimise ja ülehomme Adobe Illustratori kasutamise koolitused. Ootan põnevusega. Tänasele üritusele kahjuks ei jõudnud, sest käisin vanaisa sünnipäeval ja enne seda juuksuris.

Kolm Põrsakest ja lasteaiad
Kõikides lasteaedades on nüüd esimesed esinemised olnud. Munadega sai palju nalja ja ka meeleheidet. Sauel, kus mul ainult paar last olid, saime lõpuks ideaalsed langevarjud ka meisterdatud. Esimesed katsed on vulkaanide kavaga ka olnud, jagasin oma 13-lapselise rühma pooleks ja nüüd oli nii rahulik ja hea lastega tegelda. Reaalselt nagu öö ja päev olid need kaks ringi. Esimeses oli peaaegu selline kaos, et olin nutu äärel, lapsed ainult kisasid ja kaklesid vildikate üle. Nüüd võtsin kaks pakki vildikaid kaasa, unustasin alguses ühe anda, aga nad ei läinud ikka värvide üle kaklema, vaid olid nõus sõbralikult jagama. Motivatsioon on praegu ringidega tegelemiseks päris kõrge.
Peale selle, et esimeses ringis üks muna ühe lapsega koju kaasa rändas, on veel selline imelik seik olnud, et kui andsin ühele poisile helikopteri šablooni lõikamiseks käärid ja korraks teist last juhendama läksin, hakkas ta ringikaaslase varrukat lõikama. Õnneks sain õigel ajal jaole. Poiss ise oli korraks viril, aga pärast kilkas kõige kõvemini, kui lahe see teadusring on.

Raamatud
Nüüd ülikooli kõrvalt on nii palju aega lugeda raamatuid, mis ise hing ihkab. Alates augusti algusest olen lugenud läbi 11 raamatut, mis on peaaegu sama palju kui jaanuarist-juulini. Praegu 14 raamatut kapiäärel veel järjekorras ootamas. Lähemalt võite goodreadsist uurida.

Need 11 raamatut, mida kõiki võin ka soovitada, on:
Dan Brown "Kadunud sümbol" & "Inferno"
Ian McEwan "Tsementaed"
Khaled Hosseini "Lohejooksja"
Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Paulo Coelho "Veronika otsustab surra"
Raimond Kaugver "Nelikümmend küünalt"
Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Sara Shepard "Valelikud võrgutajad" I & II osa
J.K. Rowling "Ootamatu võimalus"

ehk eneseületus

TE LIHTSALT PEATE KÕIK KOLME PÕRSAKESSE TÖÖLE TULEMA

Meil oli eliitkoolitus täna. Alguses läksis kohale, et okei, lähen vaatan, õpin midagi uut, aga kui midagi raskemat või ohtlikku tuleb, siis raudselt ei julge teha. Kohal mõtlesin veel veidi aega nii, aga siis anti järsku tops vedela lämmastikuga kätte, et davai vala suhu see -200kraadi ja nii edasi. Süda puperdas sees, aga tegin ära, puhusin tekkivat auru välja nagu kuivjää kauss. Hammastel hakkas lõpuks külm, aga see oli niiiiiiiiiiiiiiiiii lahe. Mul alati peas olnud selline pidur, et kui mingi võimalus välja pakutakse, siis ma enamasti ootan, et seda otse mulle pakutakse. Seal see nagu kadus ja ma läksin ise ja panin oma käe põlema või proovisin suust piiritust puhuda ja kõik tuli välja ja motivatsioon on laes. Ma nii tahaks teiega pilte või midagi jagada, aga praegu pole. Kui esinemine tuleb, siis ma ausõna palkan omale fotograafi kaasa.

Teiseks võin natuke oma muudest tegemistest ka rääkida.
Eile oli mul sisutihe päev, peale kooli käisin korra BESTist läbi ja siis läksin esimesi lasteaiaringe andma. Ausaltöeldes oli närv pärast päris must, sest 13 5aastast on ikka parajalt ülemeelik kamp kantseldada, aga täna on juba tahtmine järgmist ringi anda. Tegime nendega paberlennukeid ja -helikoptereid ja munadele langevarje. Viisin lapsed rühma tagasi, hakkasin lauda koristama ja avastasin, et nelja muna asemel on alles ainult kolm, ehk üks laps otsustas, et tal toorest muna väga vaja. Mis siis ikka.
Pärast teise ringi lõppu kiirustasin tagasi TTÜsse, oli BESTi koosolek EBECi teemal, mille korraldamisel ma kindlasti aidata tahan.

Välja arvatud see, et oktoobri lõpust on Kaljuga kõik, on kõik suurepärane! Ülikoolis on vinge! BEST on vinge! Kolm Põrsakest on vinge! Mind ümbritsevad ääretult toredad inimesed, aitäh!

Okei, tegelikult oli täna kaks ebameeldivat seika ka. Esiteks tuleb mängu #sauebuss. Pole sellega mingi pool aastat sõitnud vist. Täna lõppes loeng varem, 11:50 asemel umbes 11:35, ehk oleksin ideeliselt ilusti jõudnud Saue bussile, mis 12:02 Hiiul pidi peatuma. Nägin üle pika aja Evat ja läksime koos 33 peale, et sinna sõita. Jõudsime ilusti 11:57, oli viis minutit et paarsada meetrit jalutada. Astume nurga tagant välja ja mida me näeme on punane buss kohe peatusse jõudma. Ei aidanud enam jooksusammud ega miski. Sõitsime siis Vana-Pääskülla. Carl oli vahepeal 191 pealt maha tulnud, sest pidime koos koju sõitma tegelikult, aga buss ju ei pea graafikust kinni.
Läksime Evaga Tiposse sööma, Carl tuli ka loomulikult kaasa. Lõunaaja tõttu oli järjekord ukseni ja vabu laudu polnud. Kui me peaaegu tellida saime, siis üks laud vabanes, aga olime viisakad ja ei tormanud seda haarama, sest õige on ju nii, et kui tellitud, siis istud lauda, sest kuhu muidu toidu kätte saanud inimesed end sätivad? Kui mina parajasti tellisin sisenesid kaks naisterahvast ja parkisid oma kindad-mütsid sellele lauale. Sain oma numbri kätte ja jäin lolli näoga seisma, sest nemad sättisid end parajasti järjekorra lõppu. Ütlesid, et nemad panid oma asjad lauale ja see nende oma ja mina ise olen loll, et ise seda lauda kinni ei võtnud. Head aega, viisakus! Ja teie ütlete, et noored on hukas?!?

ehk noored teadlased teevad katseid, kirbuturg, dream holi, kalju-flora

ehk reklaami ka nats siia

Päris mitu inimest on siiani imestunud, kui mainin, et lähen tööle, kuigi mul juba aastake Kolmes Põrsakeses täis tiksumas. Kas asi võib olla selles, et ma oma suurepärast ametit blogis reklaaminud pole? Igatahes, otsustasin, et on paras aeg natuke reklaami teha, kuna nii tööpakkumisi kui ka uusi töötajaid juurde vaja.
Meie koduleht on selline ja facebookis saab meid samuti leida siit.

Mis imelises kohas ma töötan siis?



Kolm Põrsakest loodi algselt Tartus õpilasfirmana, mis oli nii edukas, et võitis nii Eesti kui ka Euroopa parima tiitli. Meie tööks on enamasti laste sünnipäevadel lihtsate teadustrikkidega esinemine. Enamikes neist saavad ka väikesed pidulised kaasa lüüa. Näiteks õpetame, kuidas pista grilltikk läbi õhupalli või kuidas keedumuna tervelt pudelisse saada.

Sügisest hakkame lasteaedades teadusringe korraldama ja nüüd on mul teie abi vaja. Nimelt on meil vaja juurde esinejaid, sest tahtjaid on niivõrd palju. Midagi keerulist amet ei nõua, kui oled hakkaja, aktiivne ja valmis lastega suhtlema, siis on töö täpselt sobiv. Palk on super ja graafik paindlik!

Kui nüüd tekkis mõni huviline, siis võtke minuga ühendust, suunan teid edasi.
Samuti võite meid oma väikeste õdede-vendade sünnipäevadele või muudele vahvatele üritustele esinema kutsuda! Selle kohta saab siis rohkem infot kodulehelt või facebookist.

Lõpetuseks veel üks vahva trikk: