21. sajand, Yogyakarta, Indoneesia. Sara juured on küll Indoneesias, kuid ta ise on kasvanud Eestis. Seega pakub perega Kagu-Aasiasse kolimine neiule paraja kultuurišoki. Ülikool viib tüdruku vanematest ning õest 8 tunni kaugusele, nii et ta peab uues keskkonnas üksinda hakkama saama. Sara, kes pole seni kuigi aktiivset sotsiaalelu elanud, on võtnud nõuks, et nüüd on tema aeg ning tal õnnestub leida sõbrad, kes päästavad ta õues magamisest ja vürtsitavad päevi, mille muidu täidaksid igavad loengud erialal, mille valisid neiu eest ta vanemad. Tütarlapse mõtted vallutavad sõbrannaga unistamine, kaks noormeest ja riskantsed võimalused raha teenida.

Peale "Vareda" ja "Taeva tütarde" lugemist mõjus see romaan väga järsuna. Kõik, mis neis eelmises kahes oli pehme, oli siin terav. Olin juba harjunud aeglase kulgemisega, kus rõhk on ilusti sätitud lausetel, ent "Viimane päikesetõus" kihutas kui kiirrong. Kogu aeg toimus midagi ja ei antud isegi aega hinge tõmmata, enne kui Sara ühest seiklusest teise paisati. Muresid on neiul üksjagu, alates sellest, et ülikooli valiku tegid tema eest vanemad kuni kergelt teenitud raha ahvatlusteni. Perekond, kelle katuse all tüdruk esmalt elab, käitub temaga lausa koomiliselt halvasti. Nagu arvata võib, kajastuvad teoses kõik ülikooliaegsed "esimesed", aga ma ei oodanud, et panused ühe semestriga nii kõrgele lähevad.

Hoogne tegevus haaras kärmelt kaasa ja põnevust lisas juurde tavapärasest erinev keskkond. Anete Kruusmägi on ise poolteist aastat Indoneesias elanud ja valab teosesse kõik tähelepanekud, mis üks Eestist tulnud tütarlaps uue riigi kohta teeb. Kohalik kultuur, kombed, liiklus, toidud, suhtumine võõramaalastesse, religioon, ebausk - kogu krempel käib raamatust läbi. Kõige rohkem torkas silma, kui palju oli suitsetamist.

Soovitan, kui tahad lugeda teises kultuuriruumis õppimisest ja et igal lehel saaks kärtsu-mürtsu. Mulle meeldis selles raamatus kõige enam kultuurišokk ja tutvumine Indoneesia eripäradega. Mõni seik kippus üleliia dramaatiliseks, aga kokkuvõttes oli lõbus lugeda ja pinget-põnevust jagus, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mulle meeldis raamatu moraal - kergelt tulnud, kergelt läinud.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.

"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.

Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.

Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!

Piret Jaaks "Taeva tütred" puudutab sügavalt, rääkides Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli hinge suurusest ning misjonitööst armeenia orbudega. Romaan jäi mulle silma eelmisel aastal ja käisin ka selle Vabamus toimunud esitlusel, mis oli väga eriline koos armeenia muusika, küpsetiste ja veiniga. Lugemiseni jõudsin alles nüüd.

1903-1921, Haapsalu/Marash/Sankt-Peterburg/Saksamaa. Anna Hedwig Büll teab juba üpris varakult, et tema kutsumuseks on inimeste aitamine. Ta kipub lapsepõlve eeskuju järgi just idamaadesse, tegelema armeenia orbudega. Naisel õnnestub see unistus teoks teha ja sõita koos misjonärist sõbrannaga Marashi linna, kus ta on ema eest esmalt kümnetele, siis juba sadadele. Inimeste aitamine kaalub Hedwigi jaoks üles isegi surmaohu, kui armeenlaste küüditamine uuesti pihta hakkab.

Naudin väga, kui raamatud avardavad mu silmaringi. "Taeva tütarde" abil tutvusin nii Hedwig Bülliga, kes on kasvanud üles majas, mida täna tunneme Iloni imedemaana, ja kellest ma varem midagi ei teadnud, kui ka otsisin maakaardilt välja, kus asub Marash. Lisaks sain ettekujutuse, mida tähendab sõnapaar "armeenia genotsiid", millest olin varem küll kuulnud, aga ei teadnud täpsemalt millal, miks või kuidas. Mis mõttes Eesti seda siiani ei tunnista?!?

Romaanis peitub aga palju enam kui lihtsalt Hedwig Bülli või armeenia genotsiidi tutvustamine. Põhiliselt jäi teosest kajama, kuidas üks inimene saab maailma paremaks paigaks muuta. Naise teod ja nimi on küll ajalookurdude vahele ununenud, kuid ei pisenda kuidagi tema suuri tegusid. Kui enne lugemist arvasin, et romaan kõnele tema toimetustest Marashis, siis märkimisväärne osa keskendub hetkedele peategelase elus enne misjonitööd: Haapsalu, kus ta kohtub suure eeskujuga, Venemaa, kus ta õpib koduõpetajannaks, Saksamaa, kus ta läbib misjonäri koolituse. Tunnistan, jumalakaugena oli veidi võõras usuteemadest lugeda, aga nautisin kirjaniku otsirännakut, kust tuleb tung aidata, kui nii paljud pööravad pilgu eemale, põgenevad ja lasevad hirmul armastusest võitu saada. "Taeva tütred" mitte ainult ei näita, kui suur, isetu ja armastust tulvil võib olla naise hing, vaid üritab selgitada, kust tulevad inimesed, kelle südames leidub nii palju rohkem ruumi.

Tempokat sündmustiku siit ei leia. Oleksin tahtnud rohkem olustikku, pinevaid olukordi ja ületatud katsumusi. Raske oli hoomata mastaapi. Kirjeldatakse küll, et orbudekodus varjab end sadu lapsi, aga tegevusest see suur hulk ei aimunud. Kust tuli toit? Kuidas see mass märkamatult liikus? Siinkohal ei suutnud mu fantaasia lünki täita ja tundus kuidagi liiga kerge, kuidas Hedwigil armeenlaste päästmine õnnestus.

Mida Piret Jaaks ei tee - ta ei suru peale genotsiidi õõva, vaid suudab puudutada teemat nii õrnalt, et raamatu lõpuks jääb hinge helgus. Hedwig küll kuuleb-näeb ühtteist, aga see jääb kujutlusvõime hooleks, mis saab inimestest, keda kõrbesse küüditatakse. Minu jaoks varjutas võimas peategelane kõik jubedad sündmused. Tal endal pöörduvad mõtted rahustuseks alati Haapsallu - palavus toob silme ette lume, raskused loksuva merevee. Lisaks kahvatus kogu see õudus ka selle kõrval, kui ilusti kirjaniku eesti keel minus helises. Kaunis emakeeles raamatut lugeda on täiesti omaette klassist kogemus.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!