ehk ice bucket challenge

Ilmselt olete kõik tuttavad viimasel ajal Facebookis ja mujal meedias ringleva uue trendiga endale ämbritäis jäävett kaela valada või kallata lasta. Eile nägin Hiiu staadionil laivis ka selle asja ära, nimelt tegi katsumuse ära meie klubi president ning juba täna on kord meie armsa treeneri käes.

Minu meelest on veider, kuidas selline challenge kogu maailma enda küüsi on haaranud ja inimesed reaalselt lähevadki asjaga kaasa. Nii kuulsused kui ka nende fännid ja aina tagitakse uusi inimesi. Tuleb ainult midagi totrat välja mõelda, millega heategevust veidi suurendada ja juba rahvamass järgneb ja asi levib kulutulena. Paraku kõik jääsaju alla jäänud oma raha kuhugi andma ei hakka ning vähesed teavad, et asi peaks tegelikult koguma raha haiguse ALS uuringuteks. Tegu on pidevalt süveneva närve hävitava haigusega, millele pole veel ravi ning seetõttu otsustasid kaks aastat tagasi ALS-iga diagnoositud Pete Fratesi sõbrad midagi ette võtta.

See jutt kõlas nüüd veidi negatiivselt, aga tegelikult on minu meelest tegu vahva üritusega. Veidi aega tagasi ringelnud kätekõverdustest on see küll 100x etem, aga eks tegu on nii nagu iga massitrendiga, et osadele meeldib ja teised vihkavad.


Mida teie arvate sellest trendist? Oleksite nõus endale vett krae vahele valada lasta?

Paar videot veel lõpetuseks. Mu lemmiknäitleja sai igatahes asjaga ilusti hakkama.

ehk taaskord on kätte jõudnud see aeg


see pilt siia panna :)

ehk hala hala hala hastagyoloswag jah-ei-tere-headaega


 

Lubasin endale, et ei tee sellist postitust, aga, noh, kuhu mul ikka halada on?

Ma olen niiiii väsinud. Koguaeg olen väsinud & paha on olla & ma ei tea, mis mul viga on. Kõik on kuidagi vastumeelne ka ja tahaks nähvata kõigile ja midagi ära lõhkuda ja ise ka sama vastik olla nagu endal tunne on. Alles oli tuju nii hea ja nüüd jälle enam mitte. Kevad peaks nagu armastuse aeg olema mitte vihkamise. Samas midagi konkreetset ka pole, mida ma vihkaks.
Kõigil koguaeg nii kiire ja keegi ei viitsi mitte kui midagi teha & kui viitsivad, siis mul on trenn & kui ma trenni ei lähe, siis ma ei saa mängu. No tglt po, olen trennis käinud ja ikka mängu ei saa. Kaks lahedat 0-i vahivad profiililt vastu. Ma tahan ka mängida ju, kasvõi mingi 5 minutit oleks tore, aga ei, poh meil nii hea ja tubli ja tugev tiim, pingil istuda ja twitteri ülekannet teha, mida keegi ei loe ka nkn, on ka tore. Vähemalt teised mängivad hästi ja löövad väravaid ja võidame esiliiga ära nii. Järgmine aasta saame edasi meistriliigasse ja siis saan veel rohkem pingil istuda. Sama suur osa tiimist olen ikka ju, vahet pole, kus mängid, kas pingil või platsil. Säästan vigastustest end nii. Äkki rahvaliigas saan rohkem platsiaega. Savi, savi, savi, ausalt mul on savi, kõigest on savi, miski ei koti, jaheitereheadaega.

Mul pole vähimatki aimu, mis mu peas toimub, ja see hirmutab mind.

ehk laimi-toorjuustukook on hea & kick-ass 2 treiler tuli välja

ehk trees

kui johanna nätsu ostis

tegin selfisid ükspäev, olin lahe

egolax

Viimaks on, millest kirjutada. Eelmisel nädalal olin kodus ja haige ja väga tüdinud sellest. Nüüd esmaspäeval sain kooli ja olin õnnelik. Jah, täpselt nii. Puudumiseks valisin nädala, kus oli ainult 1 tunnikontroll. Olen maailmaosavaim, eks.
Esmaspäeval sain trenni ka. Teisipäeval oli kooli suusapäev. Algselt oleks pidanud sõitma 11 kilti, aga sõitsime valesti ja siis tulime poole pealt tagasi ja uuesti ei viitsinud minna. Kokku oli 5-6 kilomeetrit siis hoopis. Pärast suusatamist läksime Taneli juurde ja tähistasime vastlapäeva kelgutamise ja kuklitega. Õhtul jalutasime kolm tundi, sest tahtsin. Õues käimine teeb tuju nii heaks ikka. Teisipäevast saadik väike rõõmupallike olnud. Kolmapäeval sain Karoliinelt raamatu "Divergent" ja siis lugesin seda päev otsa. Isegi, siis kui trenni sõitsin oli  raamat autos ja taskulambi abil neelasin teda. Ülihea. Seostasin täiega peategelase iseloomu enda omaga. Neljapäeval oli matas töö teema peale, mida ma absoluutselt ei jaganud, aga seda polnud kusagilt õppida ja noh lugesin siis hommikul kaheni. Yohpolo. Neljapäev oli see nunnu sõbrapäevake. Seekord ei viitsinud absoluutselt midagi teha. Kõige sõbralikum tegu oli ilmselt Penuga oma tee jagamine hommikul bussis ja laia naeratusega ringi käimine. Kõik, kes vastu tulid olid nii mornid ja kui neile otsa vaatasin ja naeratasin, siis pöörasid kõik pea ära. tuju nad mul ikka ei rikkunud. Peale kooli käisin Virus ja ostsin 9.30€ eest hommikul läbisaadud raamatule järje kohe.
Reede oli nädala tipp. Kõigepealt kool, siis kümneks minutiks koju. Käisin poes ja ostsin kotitäie süüa:makarone, küpsist, teed, šokolaadi, aplesine, nutellat, et Karmenile kinkida. Ta pidas Tallinki hotelli erasaunas sünnipäeva. Ülicool oli, eirasin oma kloori- ja veeallergiat ja käisin ujumas ja mullivannis. Kõige parem oli see, et bassein läks õue ka. Saunas sai ka käidud. Peale sünnipäeva sain Mari Liisiga kokku. Käisime EATis ja kinos. Uuesti "Movie 43". Ebanormaalne film endiselt. Kusjuures teist korda vaadates ei šokeerinud ta mind enam nii palju. Chloe osa oli ikka kõige normaalsem. Kuna Sauele läheb viimane rong 22:40 ja film lõppes 23:05, siis sõitsin Tabasallu. Tahtsime muusikali "Cats" vaadata veel arvutist, aga olime mõlemad nii unised, et see plaan ei läinud läbi. Hommikul mängisime umbes 4 tundi lauamänge ja siis tulin koju ära. Karoliine meelitas õue ja nüüd siin tagasi jälle, raamatut lugema.

"Divergent"
Veronica Roth
10/10

Räägib düstoopilisest Chicagost. Inimkond on jagatud iseloomuomaduste järgi viide hõimu, kellel on erinevad ülesanded. 16aastasena peab igaüks otsustama, kelle hulka ta kuulub. Tavaliselt jäävad lapsed vanematega sama hõimu, kuid esineb ka hõimu muutmist.
Lugu jälgib Beatrice'i, kes otsustab isetute hõimu (hull)julgete vastu vahetada.

ehk chloe sweet 16


 
 


 



 ok veits paljuks läks

ehk fucking deep

ehk kauneid jõule! :)

ehk elu siiamaani

ehk plzplzplz kinkige mulle ka

ehk magamine on liiga mainstream