Eelmisel kevadel kandideerisin ja sain endale turundusjuhi koha EBEC Tallinn 2015 projektitiimis. 

ehk palju erinevat juttu







Pean vabandama, olen laisk olnud ja seetõttu tuleb üks segapudru postitus nüüd. Selleks, et teil lihtsam lugeda oleks, siis jagan ta alapealkirjadega ära või midagi.

Mimmi-Taadi juubel
See üritus toimus laupäeval Saue mõisas. Sai head ja paremat süüa, sugulasi näha. Kuna sama päeva hommikul oli vara äratus, sest käisime teise vanaema juures taliõunu korjamas, siis 5-tunnine pidu oli õudselt väsitav. Kodus vajusin kohe tuttu ära.
Õunte korjamisest rääkides, siis mul kukkus üks pähe nii, et otsa ees oli muhk, jälle.

Ooperifantoom
Järgmisel päeval tuli end jälle üles lüüa, sest tuli Tartusse sõit. Nimelt oli odavam sõita Vanemuisesse teatri, kui Tallinna. Piletite hinnavahe oli pea 20euri näkku ja me käisime neljakesi. Esimest korda tundsid, et olen liiga suur, et tagaistmel kolmekesi istuda. Kui lõpus öösel koju jõudsin, oli selg maruvalus.
Etendusest nii palju, et Carl, kes mul enne ainult vingus, et miks ooperit vaatama lähme, kuulas veel järgmine päevgi neid laule. Veidi veider oli tuttavaid laule eestikeelsena kuulda. Siiski tõlkes pettuma ei pidanud, mingeid kõrvu verd jooksma panevaid väljendeid sisse pikitud polnud. See põhilaul kõlas ehk kõige imelikumalt, teistel oli lihtsam refrääni osa meeldivana ja takti kõlavana tõlkida - angel of music/muusikaingel, masquerade/maskeraad - eksole. Listra meeldis mulle väga-väga, kuigi tahaks ka Hanna-Liinat seda rolli laulmas kuulda. Ma olin väga valmis plaati ostma, aga kahjuks ei müüdud. Carl oli ka Koit Toome pärast vaimustuses, pean nõustuma, et sellesse rolli ta tõesti sobis, selline nunnu poiss. Ooperifantoomiks norrakas hääle poolest sobis tõesti, nagu mu ema kommenteeris, siis tema veider hääldus isegi süvendas efekti monsterlikust fantoomist. Samas mulle ei meeldinud, et poolest tekstist absoluutselt aru ei saanud ja tuli subtiitreid lugeda. Kooriosades oli samuti tekst üks puder ja kapsad.
Sellest segasest lõigust üleval peaksite välja lugema minu soovituse, et tasub seda tükki vaatama minna. Ainult 40 etendust ju tehakse. Meedias ka koguaeg rõhutatakse, et see on üks viiest etendusest, millel on lubatud oma tõlgendus loost teha. Sina võid olla üks neist vähestest, kes seda haruldust oma silmadega näeb.
Järgmisena ehk kunagi Londoni seda vaatama või New Yorki, unistada ju võib.

Ülikoolielu - ristimine
Koolis läheb niimoodi tasapisi, veel pole raskeks või kurnavaks läinud. Koguaeg küsitakse, et kuidas on jne, aga vastata veel ei oska ju. Üsna gümnaasiumimaterjal on praegu veel. Esimesed kaks tööd on ära olnud. Keemia aluste tulemust ei tea. Orgaanilise keemia laboritunnis sain laboritehnika töö 100 puntki, mis on veider, sest ma jätsin nii palju kirjutamata ja kirjutasin nii palju ebamäärast. A la, et kui küsimus oli, mis tuleb teha, kui mõne aine ümber ajad, ja ma mäletasin, et kui see aine oli broom, siis pidi midagi teistmoodi tegema ja kirjutasin ka: "Kui maha läheb vedel broom, siis tuleb see spetsiaalse tehnikaga kokku pühkida." Vaakumdestillatsiooni joonis tuli ka ma ei tea mis asi, aga no A4 paber sai mõlemalt poolt täis.
Muidu eile, neljapäeval oli meil lõpuks oma teaduskonna ristimine, mis oli megavinge, mitte nilbe ega ainult joomine. Ma sellest pikemalt rääkida ei või, aga pelgalt selle laheda kogemuse eest peaks matemaatka-looduteaduskonda astuma! Kahjuks õhtul peole ei jõudnud.

BEST
Endiselt tegutsen vaikset viisi selle organisatsiooni ridades. Hetkel korraldatakse Tallinnas üritust JBT, mis on juhtkondade koolitus. Seetõttu viibib siin päris palju välkasid (välismaalasi). Eile toimus Welcome Party, kus ma käisin pildistamas, aga kuna tulin viimase bussiga ära, jätsin kaamera veel sinna ja mul praegu pilte pole. Seal oli eri inimestel erinev teema, kuidas riietuda. Eestlastel oli horror, seetõttu otsisin nõiakübara välja, mille kohta mitu komplimenti sain. Kahjuks õhtu outfitist jällegi pilti pole. JBT jaoks olen veel aidanud asju tassida, peoruumi üles sättida, saiu sorteerida. Homme on ajaplaneerimise ja ülehomme Adobe Illustratori kasutamise koolitused. Ootan põnevusega. Tänasele üritusele kahjuks ei jõudnud, sest käisin vanaisa sünnipäeval ja enne seda juuksuris.

Kolm Põrsakest ja lasteaiad
Kõikides lasteaedades on nüüd esimesed esinemised olnud. Munadega sai palju nalja ja ka meeleheidet. Sauel, kus mul ainult paar last olid, saime lõpuks ideaalsed langevarjud ka meisterdatud. Esimesed katsed on vulkaanide kavaga ka olnud, jagasin oma 13-lapselise rühma pooleks ja nüüd oli nii rahulik ja hea lastega tegelda. Reaalselt nagu öö ja päev olid need kaks ringi. Esimeses oli peaaegu selline kaos, et olin nutu äärel, lapsed ainult kisasid ja kaklesid vildikate üle. Nüüd võtsin kaks pakki vildikaid kaasa, unustasin alguses ühe anda, aga nad ei läinud ikka värvide üle kaklema, vaid olid nõus sõbralikult jagama. Motivatsioon on praegu ringidega tegelemiseks päris kõrge.
Peale selle, et esimeses ringis üks muna ühe lapsega koju kaasa rändas, on veel selline imelik seik olnud, et kui andsin ühele poisile helikopteri šablooni lõikamiseks käärid ja korraks teist last juhendama läksin, hakkas ta ringikaaslase varrukat lõikama. Õnneks sain õigel ajal jaole. Poiss ise oli korraks viril, aga pärast kilkas kõige kõvemini, kui lahe see teadusring on.

Raamatud
Nüüd ülikooli kõrvalt on nii palju aega lugeda raamatuid, mis ise hing ihkab. Alates augusti algusest olen lugenud läbi 11 raamatut, mis on peaaegu sama palju kui jaanuarist-juulini. Praegu 14 raamatut kapiäärel veel järjekorras ootamas. Lähemalt võite goodreadsist uurida.

Need 11 raamatut, mida kõiki võin ka soovitada, on:
Dan Brown "Kadunud sümbol" & "Inferno"
Ian McEwan "Tsementaed"
Khaled Hosseini "Lohejooksja"
Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Paulo Coelho "Veronika otsustab surra"
Raimond Kaugver "Nelikümmend küünalt"
Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Sara Shepard "Valelikud võrgutajad" I & II osa
J.K. Rowling "Ootamatu võimalus"

ehk eneseületus

TE LIHTSALT PEATE KÕIK KOLME PÕRSAKESSE TÖÖLE TULEMA

Meil oli eliitkoolitus täna. Alguses läksis kohale, et okei, lähen vaatan, õpin midagi uut, aga kui midagi raskemat või ohtlikku tuleb, siis raudselt ei julge teha. Kohal mõtlesin veel veidi aega nii, aga siis anti järsku tops vedela lämmastikuga kätte, et davai vala suhu see -200kraadi ja nii edasi. Süda puperdas sees, aga tegin ära, puhusin tekkivat auru välja nagu kuivjää kauss. Hammastel hakkas lõpuks külm, aga see oli niiiiiiiiiiiiiiiiii lahe. Mul alati peas olnud selline pidur, et kui mingi võimalus välja pakutakse, siis ma enamasti ootan, et seda otse mulle pakutakse. Seal see nagu kadus ja ma läksin ise ja panin oma käe põlema või proovisin suust piiritust puhuda ja kõik tuli välja ja motivatsioon on laes. Ma nii tahaks teiega pilte või midagi jagada, aga praegu pole. Kui esinemine tuleb, siis ma ausõna palkan omale fotograafi kaasa.

Teiseks võin natuke oma muudest tegemistest ka rääkida.
Eile oli mul sisutihe päev, peale kooli käisin korra BESTist läbi ja siis läksin esimesi lasteaiaringe andma. Ausaltöeldes oli närv pärast päris must, sest 13 5aastast on ikka parajalt ülemeelik kamp kantseldada, aga täna on juba tahtmine järgmist ringi anda. Tegime nendega paberlennukeid ja -helikoptereid ja munadele langevarje. Viisin lapsed rühma tagasi, hakkasin lauda koristama ja avastasin, et nelja muna asemel on alles ainult kolm, ehk üks laps otsustas, et tal toorest muna väga vaja. Mis siis ikka.
Pärast teise ringi lõppu kiirustasin tagasi TTÜsse, oli BESTi koosolek EBECi teemal, mille korraldamisel ma kindlasti aidata tahan.

Välja arvatud see, et oktoobri lõpust on Kaljuga kõik, on kõik suurepärane! Ülikoolis on vinge! BEST on vinge! Kolm Põrsakest on vinge! Mind ümbritsevad ääretult toredad inimesed, aitäh!

Okei, tegelikult oli täna kaks ebameeldivat seika ka. Esiteks tuleb mängu #sauebuss. Pole sellega mingi pool aastat sõitnud vist. Täna lõppes loeng varem, 11:50 asemel umbes 11:35, ehk oleksin ideeliselt ilusti jõudnud Saue bussile, mis 12:02 Hiiul pidi peatuma. Nägin üle pika aja Evat ja läksime koos 33 peale, et sinna sõita. Jõudsime ilusti 11:57, oli viis minutit et paarsada meetrit jalutada. Astume nurga tagant välja ja mida me näeme on punane buss kohe peatusse jõudma. Ei aidanud enam jooksusammud ega miski. Sõitsime siis Vana-Pääskülla. Carl oli vahepeal 191 pealt maha tulnud, sest pidime koos koju sõitma tegelikult, aga buss ju ei pea graafikust kinni.
Läksime Evaga Tiposse sööma, Carl tuli ka loomulikult kaasa. Lõunaaja tõttu oli järjekord ukseni ja vabu laudu polnud. Kui me peaaegu tellida saime, siis üks laud vabanes, aga olime viisakad ja ei tormanud seda haarama, sest õige on ju nii, et kui tellitud, siis istud lauda, sest kuhu muidu toidu kätte saanud inimesed end sätivad? Kui mina parajasti tellisin sisenesid kaks naisterahvast ja parkisid oma kindad-mütsid sellele lauale. Sain oma numbri kätte ja jäin lolli näoga seisma, sest nemad sättisid end parajasti järjekorra lõppu. Ütlesid, et nemad panid oma asjad lauale ja see nende oma ja mina ise olen loll, et ise seda lauda kinni ei võtnud. Head aega, viisakus! Ja teie ütlete, et noored on hukas?!?

ehk UMW

Liitusin ülikoolis sellise organisatsiooniga nagu BEST.Estonia. Olen jõudnud käia juba koosolekul ning nüüd oli koos ka esimene suurem üritus - Uutw MottWeekend. Reedel startisime 17:00 TTÜ eest. Sõit oli veidi üle tunni pikk, sihtkohaks Võerahansu puhkemaja Rapla külje all.
Kohale jõudes krabasime Jossuga endale kahese toa, seejärel oli väike tutvumisring ning varsti sai ka süüa. Asjalikuma poole pelt tutvustati meile organisatsiooni ajalugu ja seejärel oli suurem tutvumisring, et ikka kõik nimed meelde jääks. Kohal oli nii 80 inimest. Peale nimede kordamist ja kordamist jagati meid seitsmeks võistkonnaks ning algas mitmepunktiline mäng. Esiteks oli joomisega takistusjooks, seejärel pandi meid näidendit tegema teemal "Eestlane, venelane, sakslane" Etendused olid kõik üpris vahvad, meie oma oli hübriid ühest anekdoodist ja "Tujurikkuja" Siberisse küüdidamisest. Pärast pidime veel tantsima, laulma, nööri otsa kinnitatult pastaka pudelisse ajama, paberil seistes selle ümber pöörama, riietest keti tegema ja 21-t mängima. Selline vahva õhtu oli. Enne magamaminekut sai veel juttu aetud ning lõpetasime suure ühislaulmisega kitarride saatel. Viimane oli lihtsalt nii hubane, kõik laulsid ja õhkkond oli mõnus. Enne uinumist lugesin veel veidi raamatut. Hetkel käsil Paulo Coehlo "Veronika otsustab surra", mida kõigile soovitaks.
Hommikul ärkasin kaheksa paiku, üheksast oli hommikusöök ja kümnest algasid järgmised organisatsiooni tutvustavad koolitused. Saime palju targemaks selle struktuuri, projektide, koolituste ja muude ürituste vallast. Meile korraldati teadmiste kohta ka viktoriin ja hiljem, õhtul Kuldvillak. Hommikune viktoriin läks hästi, õhtune mitte nii väga. Laupäev siis enam-vähem koosneski rohkem sellest asjalikust osast, vahepeal sai süüa ka. Täitsa õhtul jagasid vanad olijad välismaal suvekursustel saadud kogemusi.
MottWeekend täitis oma ülesande ja saadud motivatsioonilaks oli tohutu. Õhtul kui rongi peale viidi, siis Indra pajatas autos veel nii palju, et kohe tahtmine kuhugi minna ja midagi teha. Soovitan kindlasti kõigil, kes veel ei ole kuhugi astunud, mõne organisatsiooniga liituda.

Ja jah, kahjuks pilte pole :(