Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2025, Tome’i mõis, Dorseti rannik. Mõisa-nimeline hotell pakub pururikastele võimalust argipäeva rutiinist eemale tõmbuda. Uue asutuse kõik toad ja majakesed on juba kaugele ette broneeritud. Esimesed külalised naudivad kauneid vaateid, hõrku toitu ja efektseid pidusid. Avamisnädal tuleb tõesti unustamatu, aga mitte selline, nagu omanik kavandas. Esiteks pole kohalikud rahul, kuidas Mõis takistab neil ligipääsu metsa ja randa. Protesteeritakse valjuhäälselt ning ellu ärkab vana legend Öölindudest, kes piirkonnas omakohut mõistavad. Teiseks varjab avanädalale kogunenud seltskonnas nii mõnigi saladusi ja kõik vanad luukered kaevatakse välja.

"Pööriööpidu" näitab vaheldumisi hukule määratud hotelli säravaid avamispidustusi ning kurjakuulutavaid minevikusündmusi, kui uhke asutuse omanik Francesca oli teismeline, kes väikese algustähega mõisas suvitas, igavaid päevi igal võimalikul kombel vürtsitades. Foley suutis mu kujutlusvõime täiskäigul tööle panna, täites pea merevaadete, šikide hotellitubade, taamal mustendava metsa ja Hitchcockist inspireeritud süngevõitu piltidega. Raamatus leidub joovastavalt palju lahendust vajavaid küsimusi, varjatud identiteete ja motiive. Ka pusletükke on kirjanik lehtedele kamaluga visanud, aga nende kokku sobitamine pole kergete killast ülesanne. Ühest küljest tuleb nuputada, kes on kes, teisalt on tarvis ritta panna saatusliku õhtu sündmused.

Peenelt punutud saladustevõrku on maandunud paras posu tegelasi. Salapärane Bella mängis kunagises tragöödias rolli ja on tulnud kindla kavatsusega panna Francesca minevikuga silmitsi seisma. Hotelli töötajaskonda on end sahkerdanud mitu kohalikku, kel rikastega omad kanad kitkuda. Isegi omaniku abikaasat, andekat arhitekti Owenit seovad Tome'iga mälestused. Hoolimata vaatepunktide rohkusest hakkas lugu kiirelt jooksma ning mida selgemaks läks pilt, seda suuremaks läks hoog. Müsteerium on siin sama grandioosne kui uhke Mõis ise ja mul jäi nii mõnigi detail tähelepanuta, nii et lasin end lõpul rabada. "Pööriööpidu" on paras põnevik, mida palaval suvepäeval rannas või sumedal õhtul lõkke ääres lugeda. 

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.

"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.

Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

21. sajand, Yogyakarta, Indoneesia. Sara juured on küll Indoneesias, kuid ta ise on kasvanud Eestis. Seega pakub perega Kagu-Aasiasse kolimine neiule paraja kultuurišoki. Ülikool viib tüdruku vanematest ning õest 8 tunni kaugusele, nii et ta peab uues keskkonnas üksinda hakkama saama. Sara, kes pole seni kuigi aktiivset sotsiaalelu elanud, on võtnud nõuks, et nüüd on tema aeg ning tal õnnestub leida sõbrad, kes päästavad ta õues magamisest ja vürtsitavad päevi, mille muidu täidaksid igavad loengud erialal, mille valisid neiu eest ta vanemad. Tütarlapse mõtted vallutavad sõbrannaga unistamine, kaks noormeest ja riskantsed võimalused raha teenida.

Peale "Vareda" ja "Taeva tütarde" lugemist mõjus see romaan väga järsuna. Kõik, mis neis eelmises kahes oli pehme, oli siin terav. Olin juba harjunud aeglase kulgemisega, kus rõhk on ilusti sätitud lausetel, ent "Viimane päikesetõus" kihutas kui kiirrong. Kogu aeg toimus midagi ja ei antud isegi aega hinge tõmmata, enne kui Sara ühest seiklusest teise paisati. Muresid on neiul üksjagu, alates sellest, et ülikooli valiku tegid tema eest vanemad kuni kergelt teenitud raha ahvatlusteni. Perekond, kelle katuse all tüdruk esmalt elab, käitub temaga lausa koomiliselt halvasti. Nagu arvata võib, kajastuvad teoses kõik ülikooliaegsed "esimesed", aga ma ei oodanud, et panused ühe semestriga nii kõrgele lähevad.

Hoogne tegevus haaras kärmelt kaasa ja põnevust lisas juurde tavapärasest erinev keskkond. Anete Kruusmägi on ise poolteist aastat Indoneesias elanud ja valab teosesse kõik tähelepanekud, mis üks Eestist tulnud tütarlaps uue riigi kohta teeb. Kohalik kultuur, kombed, liiklus, toidud, suhtumine võõramaalastesse, religioon, ebausk - kogu krempel käib raamatust läbi. Kõige rohkem torkas silma, kui palju oli suitsetamist.

Soovitan, kui tahad lugeda teises kultuuriruumis õppimisest ja et igal lehel saaks kärtsu-mürtsu. Mulle meeldis selles raamatus kõige enam kultuurišokk ja tutvumine Indoneesia eripäradega. Mõni seik kippus üleliia dramaatiliseks, aga kokkuvõttes oli lõbus lugeda ja pinget-põnevust jagus, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mulle meeldis raamatu moraal - kergelt tulnud, kergelt läinud.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!