2023-2024, Jakobi mäe kõrge küür. Kristiinas käib pidev olelusvõitlus - kuidas täita abielunaise argiseid kohustusi, kasvatada tublisid lapsi, aidata sõpru ja sugulasi, sõeluda sõnu, et hoida keelt ja kultuuri. Tema abikaasa Silver näeb kõiksugu esemeid aardena, täis kasutamata potentsiaali - iga vana okastraat või pesukauss ootab, milliseid põnevaid helisid võiks muusik neist välja võluda. Üle pea kasvanud kolihunnik ei aita aga kaasa luuletajal õigeid sõnu leida.

Esimesed peatükid haarasid kohe kaasa. Mida edasi, seda pöörasemale mõtterännakule raamat viis, nii et enamasti ei saa aru, mis toimub ilmsi ja mis on ulm. Kas säärane möll toimubki ühe loomeinimese peas? Ühest küljest laotuvad lehtedele argimured, teisest küljest saavad sõna sekka öelda Kreutzwald ja Uku Masing, Justin Petrone ja Contra, Else Hueck-Dehio ja Lydia Koidula ning paljud teised. Kujuteldavad vestlused aitavad autoril-minategelasel oma mõtteid korda seada, aga ajasid minu omad uitama, nii et osa teksti läks ühest kõrvast sisse ja vupsti teisest välja. Meelde jäid mõned lustakad hetked värvikast elust enesest, kus igasugu hädadele mõnusa huumoriga lähenetakse, selmet ving üles tõmmata. Minu lemmik peatükk oli kaanide ja kaosega "Vereimejad".

"Usk seob kogu kultuuri! Me usume, et saame üksteisest aru: usun, et mõistan su küsimust, sa usud, et mõistad mu vastust. Me usume, et asjad, olendid ja ideed meie ümber on olemas. Kultuur püsib usalduse peal! Kõik ei pea mõtlema ja uskuma ühtmoodi, kuid oluline on väikegi ühisosa ja usaldus üksteise vastu!"

Kõik alguses tutvustatud Kristiinad lisavad segadikule omalt poolt midagi, aga ometi pole tegu kakofooniaga, sest virvarr laotub niivõrd kaunilt lehtedele. Vahepeal nautisingi toimuva asemel teksti ennast. Luuletaja on osavalt romaani susanud ka oma salmid, nagu moodsasse koogiretsepti köögivilju, nii et pahaaimamatu luulepelgur need alla kugistaks. Kui luulekogu alistamine näib hirmus ettevõtmine, siis üks luuletus siin ja teine järgmises peatükis on igaühele jõukohane ja värsid on kenad!

"Sõnad on meile kõigile kasutada, aga sügavat suhet nendega tunnevad vaid armunud ja luuletajad."

Romaanis oli kuhjaga positiivseid emotsioone, kaunist emakeelt, mõtteterasid, millele kaasa noogutada, parajalt fantaasiat ning tohuvabohu, aga kokkuvõttes ei olnud "Südametammide taga" minu tassike teed. Kusjuures, ma ei oskagi näppu peale panna, kas miskit oli liiast või puudu, et tervik õlgu pani kehitama. Uuesti lugema ei kibele ja igaühele soovitada ka ei julge. Võib-olla aitaks lähem tutvus Tartu vaimuga?

"Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi."

Brandon Sanderson "Wind and Truth" on eepilise fantaasiasarja 5. raamat, mis tegeleb tõe otsimise ja paljastamisega. Sukeldusin Roshari planeedile pikemalt eelmisel aastal, kusjuures eelmise osa lõpetasin täpselt aasta aega tagasi. Kui tahad pikemalt lugeda, siis eelmised blogipostitused on siin: "The Way of Kings" ja "Words of Radiance" ning "Oathbringer", "Rhytm of War" ja lühiromaanid "Edgedancer" ja "Dawnshard".

Superkontinent Roshar. Planeedi saatus otsustatakse kümne päeva pärast. Vaenlasel on tuhandeid aastaid kogemust, kuid ka samapalju sõjahaavu. Verinoored rüütliordud kahvatuvad oma kunagise hiilguse ja võimete kõrval, kuid paremat inimkonnal oma kaitseks pole võtta. Üle maailma punutakse peeneid plaane, peetakse karme lahinguid ja kavandatakse kavalaid manöövreid. Taplusest olulisemadki on kahe mehe teraapiasessioonid Shinovaris, maal kus tormituuled vaibuvad ja taimed ei poe peitu.

Kuidas kirjutada sarja viiendast osast nii, et sa midagi eelmiste kohta ei reeda, aga muljeid oleks ikka huvitav lugeda? No proovime, sest "The Stormlight Archive" väärib seda. Sari pakub lõputut avastusretke, kus ootamatud on nii teekond kui ka sihtpunkt.

Igas raamatus on olnud mitmeid karp-kukub-lahti paljastusi ning "Wind and Truth" sisaldab neid eriti rohkelt, sest aeg on tõega silmitsi seista. Läbiva teemana tõuseb esile minevikuga rahu tegemine. Mõni tegelane vaatab tagasi jubedustele, mida ta ise nooremana korda saatis, teist painavad temaga tehtud õudused. Sandersonile omaselt jagub kõrgete panustega sõjamanöövrite vahele rahulikke hingetõmbepause. Kusjuures mulle jäid iseäranis silma lembehetked, mida eelmistest raamatutest nii palju ei mäleta.

Vastupidiselt eelmisele osale, mille sündmustik koondus ühte kohta, oleme nüüd laiali paisatud erinevatele lahingutandritele üle maailma ja selle mitme reaalsuse. Seejuures mahutab 1300 lehekülge vaid 10 ööpäeva jagu sündmuseid, tõsi ohtrate pilguheitudega minevikku. Selle ajaga jõuab juhtuda peadpööritavalt palju!

Romaani(de)s jälgime üle 10 tegelase käekäiku, kusjuures igaüks käib oma teekonda ja areng läbi raamatute on olnud meeletu. Tugevus on siinkohal ühtlasi nõrkuseks, sest vaatenurkade rohkus venitab tegevuse välja. Fookus liigub pidevalt ühelt teisele, kuid ometi leidus neidki, kelle toimetused jäid hämarusse. Jah, ma mõtlen sellega sind, Vyre!

Hulganisti küsimusi, mis eelmise nelja lugemise käigus on kogunenud, saavad kauaoodatud vastused, mis omakorda paljastavad kui vähe me tegelikult teame. Kohati tehti asju isegi liiga puust ette ja punaseks, aga vastukaaluks oli hetki, kus oleks kasuks tulnud kõigi ülejäänute kirjaniku universumi ehk Cosmere'i raamatute lugemine. Ma ei suuda uskuda, et järgmist raamatut tuleb nüüd kaua-kaua oodata.

Kokkuvõttes tekkis soov uute teadmiste valguses uuesti otsast peale hakata ehk tuleb ilmselt riiulis ka eelnevatele sarja osadele ruumi teha. Kui oled mahuka ja fantaasiaküllase raamatusarja otsingul, siis see rännak on läbi, võta "The Stormlight Archive" jalamaid ette!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

Julianuse kalendri 1905. aasta jaanuar, Abja-Paluoja/Mõisaküla. Urjadnik (ehk omaaegne politseiametnik) Ado Luuk näeb ühel hommikul halba märki, misjärel selgub, et talle on määratud noor abiline Max Rawell, keda vanem mees kuidagi ei usalda. Ka järgmine päev ei alga meeldivalt, sest esmalt on uustulnuk hankinud kutsika ja seejärel saabub daam murega, et mõisavalitseja väike lapsuke haihtus öösel. Urjadnik Luuk ei saagi auravat hommikuputru nautida, vaid peab läbi lume sündmuskohale kihutama. Veidi varem läks lähistelt Mõisakülast ka üks imik kaduma, aga kuna see oli kehvikute peres ei läinud ta kellelegi korda. Kangesti kipub meelde tulema legend Härjasoo hingevargast.

Hommikul esimese vastutulijana naisterahva nägemine oli halb märk. /.../ Kui hommikul esimesena vastu tuleval naisel oli veel tühi ämber ka käes, siis oli see tõeliselt kurjakuulutav ja parem karta kui kahetseda.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2025, Tome’i mõis, Dorseti rannik. Mõisa-nimeline hotell pakub pururikastele võimalust argipäeva rutiinist eemale tõmbuda. Uue asutuse kõik toad ja majakesed on juba kaugele ette broneeritud. Esimesed külalised naudivad kauneid vaateid, hõrku toitu ja efektseid pidusid. Avamisnädal tuleb tõesti unustamatu, aga mitte selline, nagu omanik kavandas. Esiteks pole kohalikud rahul, kuidas Mõis takistab neil ligipääsu metsa ja randa. Protesteeritakse valjuhäälselt ning ellu ärkab vana legend Öölindudest, kes piirkonnas omakohut mõistavad. Teiseks varjab avanädalale kogunenud seltskonnas nii mõnigi saladusi ja kõik vanad luukered kaevatakse välja.

"Pööriööpidu" näitab vaheldumisi hukule määratud hotelli säravaid avamispidustusi ning kurjakuulutavaid minevikusündmusi, kui uhke asutuse omanik Francesca oli teismeline, kes väikese algustähega mõisas suvitas, igavaid päevi igal võimalikul kombel vürtsitades. Foley suutis mu kujutlusvõime täiskäigul tööle panna, täites pea merevaadete, šikide hotellitubade, taamal mustendava metsa ja Hitchcockist inspireeritud süngevõitu piltidega. Raamatus leidub joovastavalt palju lahendust vajavaid küsimusi, varjatud identiteete ja motiive. Ka pusletükke on kirjanik lehtedele kamaluga visanud, aga nende kokku sobitamine pole kergete killast ülesanne. Ühest küljest tuleb nuputada, kes on kes, teisalt on tarvis ritta panna saatusliku õhtu sündmused.

Peenelt punutud saladustevõrku on maandunud paras posu tegelasi. Salapärane Bella mängis kunagises tragöödias rolli ja on tulnud kindla kavatsusega panna Francesca minevikuga silmitsi seisma. Hotelli töötajaskonda on end sahkerdanud mitu kohalikku, kel rikastega omad kanad kitkuda. Isegi omaniku abikaasat, andekat arhitekti Owenit seovad Tome'iga mälestused. Hoolimata vaatepunktide rohkusest hakkas lugu kiirelt jooksma ning mida selgemaks läks pilt, seda suuremaks läks hoog. Müsteerium on siin sama grandioosne kui uhke Mõis ise ja mul jäi nii mõnigi detail tähelepanuta, nii et lasin end lõpul rabada. "Pööriööpidu" on paras põnevik, mida palaval suvepäeval rannas või sumedal õhtul lõkke ääres lugeda. 

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.

"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.

Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

21. sajand, Yogyakarta, Indoneesia. Sara juured on küll Indoneesias, kuid ta ise on kasvanud Eestis. Seega pakub perega Kagu-Aasiasse kolimine neiule paraja kultuurišoki. Ülikool viib tüdruku vanematest ning õest 8 tunni kaugusele, nii et ta peab uues keskkonnas üksinda hakkama saama. Sara, kes pole seni kuigi aktiivset sotsiaalelu elanud, on võtnud nõuks, et nüüd on tema aeg ning tal õnnestub leida sõbrad, kes päästavad ta õues magamisest ja vürtsitavad päevi, mille muidu täidaksid igavad loengud erialal, mille valisid neiu eest ta vanemad. Tütarlapse mõtted vallutavad sõbrannaga unistamine, kaks noormeest ja riskantsed võimalused raha teenida.

Peale "Vareda" ja "Taeva tütarde" lugemist mõjus see romaan väga järsuna. Kõik, mis neis eelmises kahes oli pehme, oli siin terav. Olin juba harjunud aeglase kulgemisega, kus rõhk on ilusti sätitud lausetel, ent "Viimane päikesetõus" kihutas kui kiirrong. Kogu aeg toimus midagi ja ei antud isegi aega hinge tõmmata, enne kui Sara ühest seiklusest teise paisati. Muresid on neiul üksjagu, alates sellest, et ülikooli valiku tegid tema eest vanemad kuni kergelt teenitud raha ahvatlusteni. Perekond, kelle katuse all tüdruk esmalt elab, käitub temaga lausa koomiliselt halvasti. Nagu arvata võib, kajastuvad teoses kõik ülikooliaegsed "esimesed", aga ma ei oodanud, et panused ühe semestriga nii kõrgele lähevad.

Hoogne tegevus haaras kärmelt kaasa ja põnevust lisas juurde tavapärasest erinev keskkond. Anete Kruusmägi on ise poolteist aastat Indoneesias elanud ja valab teosesse kõik tähelepanekud, mis üks Eestist tulnud tütarlaps uue riigi kohta teeb. Kohalik kultuur, kombed, liiklus, toidud, suhtumine võõramaalastesse, religioon, ebausk - kogu krempel käib raamatust läbi. Kõige rohkem torkas silma, kui palju oli suitsetamist.

Soovitan, kui tahad lugeda teises kultuuriruumis õppimisest ja et igal lehel saaks kärtsu-mürtsu. Mulle meeldis selles raamatus kõige enam kultuurišokk ja tutvumine Indoneesia eripäradega. Mõni seik kippus üleliia dramaatiliseks, aga kokkuvõttes oli lõbus lugeda ja pinget-põnevust jagus, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mulle meeldis raamatu moraal - kergelt tulnud, kergelt läinud.

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!