Manchester. "Kummaliste sõnumite" toimetuses valitseb tavapärasest tohuvabohust veelgi suurem kaos. Hannah on ootamatult tööle selja pööranud ning läinud tagasi endise abikaasa juurde, kuna mees on üleöö normaalseks muutunud. Õieti suundubki naine asutusse, kus säärane ime sündis, et seda protsessi omal nahal kogeda. Tema asemele saabub tarmukas Betty, kes ajab vaese Grace'i ahastuse äärele, kuna mainib ajalehe rahaasjade auditeerimist. Peatoimetajast pole ajalehe juhtimisel mingit tolku, kuna Banecroft on veendunud, et tema naine saadab talle teispoolsusest sõnumeid, mistõttu ei jagu tal ühegi muu teema jaoks tähelepanu. Reggie ja Ox võtavad endi õlule uurimise, kuhu kadus kolumnist, kes ajalehte vandenõuteooriatega vürtsitas. Kas mõnel pöörasemast pöörasemal lool oli tõepõhi all?

"Armastus kisub meid lõhki" kätkeb kõike, mis mind selles sarjas vaimustab - maru äge tegelaste kamp, salajane maailm, lahendust vajavad müsteeriumid, absurdsed uudised ja muud juhtumised. Nautisin väga tuttavasse maailma sukeldumist ning pöörast sündmustikku, mis laginal naerma ajas. Eelmistest raamatutest juba tuttavatele kujudele lisandus jälle paar uut, suurem pilt muutus taas veidi selgemaks. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas McDonnell toob mängu ühe klassikalise õudusromaani, aga ma rohkem sel teemal ei ütle, et mitte midagi reeta.

Kui eelmised kaks raamatut kulgesid enamvähem sirgjooneliselt, siis selles tegelased hargnevad ja lugu valgub heas mõttes laiali. Igaühel on oma rada käia, kuni need lõpuks rahuldustpakkuvalt kokku jooksevad ja isegi ajaleht saab välja antud. Kõige põnevam oli jälgida Hannah't, kuna utoopilistes asutustes (loe: sektides) on midagi äärmiselt paeluvat. Lisaks tegi romaani eriti nauditavaks, et Banecroft, keda ma siiani ei salli, oli siin teistsugune, leebem. Ootan neljandast raamatust eriti suure huviga, kas ja kuidas selle loo kogemused teda mõjutasid.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Neljas tiib" kõneleb loheratsanike sõjakoolist ja haprast neiust, kes kõige kiuste seal elus püsib. Juhhuu! Müstiliselt populaarne "Fourth Wing" ilmus eesti keeles ja sain viimaks selle laineid lööva hiti läbi lugeda. Kannatasin küll kõrvale jäämise tunde all, kuid kui kuulsin, et tõlge on töös, ootasin selle muidugi ära, sest pole midagi mõnusamat kui eestikeelne fantaasiakirjandus.

Basgiath sõjakool, Navarra. Violet vaevleb juba kergest puudutusest tulevate verevalumite, pidevalt nihestuvate liigeste ning murdumisaltite luude-kontide käes. Temasugustel ei tohiks elitaarsesse sõjakooli asja olla, kuid neiu direktrissist ema on otsustanud, et tütrest peab saama loheratsur mitte kirjutaja. Basgiath on ohtlik koht, kus laibaloend iga päev pikeneb, sealjuures esimesed kadetid leiavad õnnetu lõpu juba kitsukesel kivirinnatisel, mis moodustab silla kooli. Ülejäänud vääritud praagitakse välja järgmiste tuleproovide käigus või teevad neile lõpu peale kursusekaaslased, sest keegi ei taha endi keskele nõrgukesi. Neid, kes tahaks Violeti kõrvaldada, on jalaga segada, alates Xadeni-nimelisest mehemürakast, kel on neiu perekonnaga kana kitkuda. 

Tohutut menu saadab muidugi müriaad eelarvamusi, aga "Neljas tiib" üllatas positiivselt. Otse loomulikult jumaldasin lohesid, nende sünergiat ratsanikega ja vaimukat dialoogi. Mul ei oleks midagi selle vastu, et oma pead mõne teravmeelitsejaga jagada. :P Boonusena ei kujutatud majesteetlike olendeid metsikute koletistena, keda inimesed oma tahtele allutavad, vaid neil oli oma salapärane hierarhia ning seadused. Nautisin ka autsaiderist peategelasele kaasa elamist. Eriti meeldis mulle raamatu esimene pool, kus valitsesid halastamatu keskkond, kus kunagi ei tea, milline sõber või vaenlane järgmiseks hukkub, ning kasvav seksuaalne pinge.

Ilmselt kibeled küsima, kuidas eesti keeles lugeda oli. Lühidalt: Priima! Pikemalt: Olin kuulnud nurinat netis üleval oleva peatüki kohta ja alustasin lugemist veidi pelglikult. Hirm oli aga asjatu, sest lugu haaras endasse ja ette ei tulnud konarlikke lauseid, mis sellest välja oleks toonud. Mõni üksik sõna (jummelid) pani kulmu kergitama, aga kas meeldib või ei meeldi, on siinkohal puhtalt maitse asi. Harjumatud olid muidugi fantaasiaterminitele leitud vasted, näiteks lautimine või tunnisvõime, tekitades uudishimu, kuidas Tiina Randus nendeni jõudis. Õnneks oli mul võimalus Apollo ja Heliose korraldatud raamatusõprade õhtul otse temalt küsida. (!) See kirg, millega tõlkija pajatas, kuidas ta igale sõnale lähenes ja millist mõnu pakkus keelega mängimine, tekitas lausa tahtmise raamat uuesti otsast ette võtta. Muide, kõige keerukam olevat tegelaste mahlakas tänapäevane vandumine ja loo üldise sujuvuse hoidmine.

Julgen arvata, et inglise keeles lugedes ei oleks raamat mulle nii palju meeldinud. Emakeelde tõlgitud ulmekate lugemises kohe on midagi erilist, mis toob loo nii palju lähemale kui võõrkeel.

"Neljas tiib" kätkeb mõnes mõttes igati klassikalist jutustust - keegi, kes näib äbarik, osutub teistest osavamakski, osates puudused tugevustega tasa teha. Kangelannal Violetil jääb kehaliselt vajaka nii treeningust, tugevusest kui ka pikkusest, kuid tegu pole halli hiirekesega. Neiul jagub südikust ja teravat keelt ning tema ohtlikus keskkonnas laveerimisele oli maru mõnus pöialt hoida. Kummalisel kombel teises pooles tema puudustele enam nii palju tähelepanu ei pöörata, kuigi kahtlen, et tubli trenn vigastused ja valu minema pühib. Loodan, et see teema läheb ikka järgmises osas edasi, mitte tüdruk ei saa müstiliselt terveks.

Mu latt romantasy ehk romantika + fantaasia žanris oli üpris madal, mistõttu selle osas oli mul ka kõige rohkem eelarvamusi. Võib öelda, et kõrilõikajalik keskkond mõjus romantikale hästi? Violeti ümbritseb võime-iga-hetk-surra-nii-et-anname-aga-minna suhtumine, aga tema fookusesse mahub alul vaid eluspüsimine, nii et kui neidis ükskord ise pinge maandamiseni jõuab, lendab pea igal lehel sädemeid ja lööb välku.

Kirjelduste järgi on kool tulvil kompusid tegelasi, ent huviorbiidil tiirleb kaks silmarõõmu - klassikaline nunnu lapsepõlvesõber vs salapärane pahapoiss, kellest ei saa päris täpselt aru, kas ta tahab su nurga taha viia, et maha koksata või hoopis oimetuks suudelda. Olen tavaliselt täiega sõpradest armastajateks tiimis, aga selles raamatus tüütab ikka väga ära lõputu üritus peategelast vati sees hoida. Seega elagu vaenlasega semmimine! Tegelikult ei tekkinud õieti kordagi tunnet, et Xaden on paha, lihtsalt salapärane. Ja uhh, kuidas mulle ei meeldinud tema vaatest peatükid, mis selle illusiooni purustasid.

Näib, et igaühele meenutab "Neljas tiib" mõnd varem loetud fantaasialugu. Võib-olla on siia edu kont maetud või vähemalt osa sellest? Mul tekkis enim paralleele "Lahkulööja" sarjaga tänu väetina näivale peategelasele ning silmarõõmust instruktorile. Teiseks kerkis esile "From Blood and Ashes", sest erutav vägivald, lendavad pistodad ja reetmine. Sõjakool meenutas hoopiski "Skandari" sarja, kus samuti nõrgemaid ratsanikke aasta jooksul erinevate testidega välja praagitakse, aga lasteraamatule omaselt laibaloend puudub. Üks või teine detail tuli veel kuskilt tuttav ette.

"Neljas tiib" haarab kärmelt kaasa ning selle küüsist välja pääseda pole sugugi lihtne. Varu kindlasti aega, kui raamatu kallale asud! Igal lehel toimub midagi, lugu võtab järjest šokeerivaid pöördeid ja panused aina kerkivad. Paljutõotav algus uuele sarjale on igatahes tehtud. Olen nüüd tiba mures, kas kirjanik suudab taset hoida, kuna teine raamat järgnes esimesele vaid 7 kuuga, kusjuures täna tuli juba uudis, et kolmanda mustand on ka valmis. Jään igatahes järgmist tõlget ootama ja loen ehk soojenduseks "Neljanda tiiva" ka originaalis ära.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Norman Ohler "Kõige võimsam aine" käib autori kannul, kui too uurib psühhedeelsete ainete ajalugu, keskendudes lüsergiinhappe dietüülamiidile ehk LSD-le. Selle raamatuga on põnev lugu - nimelt sain kaasa lüüa sisu toimetamises keemia alal! Varem olen lugenud ja kiitnud sama autori raamatut "Patsient A", mis kõneleb Hitlerist ja tema lemmikutest uimastitest - metamfetamiin, opioidid, kokaiin.

1918-2022, Saksamaa, Šveits & USA. LSD juured ulatuvad Šveitsi, Sandoze värvivabrikusse, kus haisteti, et ravimiturul liiguvad suured rahad ning laiendati oma tootmist. Uute potentsiaalsete ainete otsing meenutab võidurelvastumist, kus osalevad nii looduse saladuste uurijad kui ka sünteetilisele keemiale tuginevad firmad. Sandozes oli valdkonna eestvedaja huviorbiidis tungaltera, teraviljadel parasiteeriv seen. Tal õnnestus selle toimeaine eraldada ning teedrajava ravimiga ettevõte võidukäigule viia. Kui konkurendid kümme aastat hiljem järele jõudsid, uuringud ühendiga jätkusid ning siis sünteesitigi lüsergiinhappe dietüülamiid, mille võimas toime avastati takka juhuslikult. Pea sada aastat hiljem asub Norman Ohler arhiivides tuulama, et saada selgust, miks LSD, mis taas potentsiaalse ravimina pead tõstab, kunagi turule ei jõudnud, vaid ära keelati. Vihje: siinkohal on tegu juba tõelise võidurelvastumisega.

"Kõige võimsam aine" haarab kaasa esimesest peatükist, kus lugu juhatatakse sisse II maailmasõjajärgse kaosega Berliinis, rääkides lähemalt uimastite lokkamisest ning ühtse keelupoliitika luhtumisest. Edasi läheb aina põnevamaks. Raamat näitab suurepäraselt, miks üldse erinevaid molekule uuritakse. Esimese motiivina ilmneb kasumiiha, aga kaugel pole ka soov inimesi uuenduslike ravimitega aidata. Siinkohal tulevad mängu pahaaimamatutele katsejänestele tundmatute ainete sissesöötmine ja valitsuste salaoperatsioonid. Ma isegi ei oska kommenteerida, milline osa raamatust kõige paeluvam oli, sest ühe aine ümber käis säärane trall.

Ohleri teeb huvitavaks veel see, kuidas ta keskendub ebatavalisele narratiivile. "Patsient A" vaatas Kolmandat Reichi läbi narkootikumide prisma, tekitades huvi ja jälestust. "Kõige võimsam aine" seevastu üllatab tõstes LSD pjedestaalile kui imeravimi, mida nõmedate seadustega luku taga hoitakse. Kirjanik annab seda motiivide ja põrkuvate huvide tihedat lugu väga ladusalt ning muhedalt edasi. Mulle meeldis tohutult tema isiklik mõõde. Nimelt kirjeldab mees minevikus toimunuga paralleelselt, kuhu uurimistöö teda kannab, nii et LSD-ni jõudmise kõrvale saab lugeda, kuidas kirjanik aine ajalugu avastab. Mis te arvate, kas lisaks teooriale jõuab ta ka praktiliste katseteni?

Kui sisutoimetamise kogemus lühidalt kokku võtta, siis pidin tublisti kammitsema oma lugemistempot, sest tavaliselt kipun loo sisse minema, nii et ei märkagi, mismoodi see kirja on pandud, kui just väga kriipiv tekst pole. Pilguheit kirjastamise telgitagustesse ning toimetamata raamatu lugemine oli igatahes äärmiselt põnev ettevõtmine. Erialaspetsiifiliste lausete lahti muukimiseks lihtsalt tõlke muutmisest kohati ei piisanud, vaid pidin paaris kohas saksakeelse algteksti kallale minema. Kõige raskem oli tegelikult hoopis see, et pakatasin peale lugemist faktidest ja mõtetest, mida tahtsin jagada ja arutada, aga polnud seda kellegagi teha. Jään põnevusega ootama, mille Norman Ohler järgmiseks luubi alla võtab!

Aitäh, Helios, raamatu ja ägeda võimaluse eest!

Kilahito/Torio. Painter, Maalija, Nikaro elab musta loori mattunud maailmas, kus õudusunenäod käivad kahel jalal ning temasugused kunstnikud püüavad neid piltidesse. Yumi maailmas paistab palav päike ning maapinnast õhkub kuuma. Yoki-hijona koosneb tema elu rituaalidest ning vaimude rõõmuks kividest meisterlike tornide ladumisest. Nad ei tea teineteisest midagi, kuni ühel päeval on noormees ja neiu ühte köidetud, ärgates kordamööda üksteise kehas, kusjuures selle õige omanik saab vaimuna kõrval seistes ahastades juhtnööre jagada.

"Yumi and the Nightmare Painter" on eraldiseisev romaan, killuke Sandersoni suurest Cosmere'i universumist. Kartsin enne lugema asumist, et üht-teist jääb tähelepanuta, kuna olen lugenud ainult "The Stormlight Archives'i". Kui seal midagi ka oli, siis ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Küll aga olin õnnelik, et Stormlight loetud, sest esiteks on üks sealsetest (mu lemmik) tegelastest jutustajaks ning teiseks on viiteid Roshari nähtustele, mis muidu oleks jäänud pelgalt taustamüraks. Loo sisu mõistmiseks pole siiski seda eelnevalt vaja lugeda, need detailid on lihtsalt tore boonus.

Romaan ise oli NII hea! Mulle meeldisid hullupööra kummalised paigad ja ebatavalised ametid ja kehade vahetamine ja vau, milline loopööre. Süžee haaras kohe kaasa: võõras keskkonnas hakkama saamine, kellegi teise teesklemine, kiirkorras uue kunsti õppimine ja muidugi välja uurimine, mis toimub. Veidike liiga palju oli ainult rituaalseid vanniskäike või üldse juttu pesemisest, sest üks tegelastest pole kunagi duši kasutanud. Muidu jäid teemad, mis tavaliselt esile kerkivad, kui mees end naise või naine mehe kehas leiab, puudutamata ehk kohmetut juttu kehaosadest napib.

Nautisin eriti kontrastide maiuspala, mida valgusküllase ja pimedusse mattunud maailmade vahel pendeldamine pakkus. Kirjeldused viisid fantaasia lendu, nii türkiissiniste ja erkroosade energiajoontega linnatänavatele siksakitama kui ka külavahele, kus tulikuum maapind sunnib taimi õhus hõljuma. Põneval kombel kannab mõlemas maailmas kunst tähtsat rolli, kuigi vormid on väga erinevad. Nägin pintslitõmbeid ja nägin kivide ladumise kunsti (guugelda "rock balancing"). Mõlemad peategelased defineerivad end oma ande kaudu ja muu kõrval pakub lugu veel kunsti väärtuse teemalist avastusretke. Nikaro kutsub end lausa sünninime asemel ametinimetusega, kuid samas tunneb end tähtsusetuna. Yumil ei lasta tema olulisust unustada, kuid neiu tahaks vahel tunda ka teistsugust elu. Liigutav oli lugeda, kuidas nad koostööd õppisid tegema ning üksteise ebakindlusi lappisid.

A kiss doesn't need to be good to be valuable. It doesn't serve any real purpose. It's valued solely because of the person you share it with.

Things only have the value we give them And likewise, actions can be worth whatever we decide them to be worth.

And so, to these two, that kiss was priceless.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

V.E. Schwab "The Fragile Threads of Power" viib taas nelja Londonisse seiklema - punasesse, halli, valgesse ja musta. See on järg suurepärasele "Võlukunsti varjundite" triloogiale ("Võlukunsti tumedam pool", "Tihenevad varjud", "Valguseloits") ja noh, see ei tule ilmselt Kellilegi üllatusena, et ma Schwabi loomingut jumaldan. Kuna kahtlen sügavalt, et see eesti keelde jõuab, võtsin inglise keelse raamatu ette.

Must/Valge/Punane/Hall London. Sellest, kui Oberon üritas maailma vallutada on möödunud seitse aastat ja erinevate Londonite vahel enam läbikäimist ei toimu. Mustas ja hallis Londonis on kõik vanaviisi. Valge on uue valitseja, lapseohtu Antari Kosika kätes õitsele puhkenud, kuid väe hoidmine nõuab ohvreid. Punases Londonis toimub vastupidiselt allakäik, tundub et maagia hääbub vaikselt ning rahvas pöörab pilgud ilma võimeteta kuningale. Kui siis ujuvalt turult, mis peaks kõigi varguste eest kaitstud olema, pannakse pihta artifakt, mis võib palju halba külvata, on Lilal ja Kellil taas aeg maailma päästma asuda. Segaduse keskele satub Tes, neiu, kel on eriline võime väeniite näha ja põimida.

Olin veendunud, et "The Fragile Threads of Power" pakub hubast fantaasiaküllast seiklust ja täpselt seda see tegigi. Minu suureks rõõmuks käib tegevus läbi kõigist neljast Londonist, keskendudes muidugi Punasele ja Valgele. Teos balansseeris mõnusalt vanade armsate tuttavatega aja veetmise ning uute kangelaste tutvustamise. Muidugi ootasin Kelli, Lila, Rhy ja Alucardi järgmistest seiklustest lugemist, aga ette tuleb ka ootamatuid kohtumisi teiste eelmise sarja osalistega, mis olid täpselt sama südantsoojendavad. 

Senitundmatud tegelased lisasid värsket verd, kohati lausa sõna otseses mõttes, ning maailm saab ka põnevat täiendust. Mulle meeldisid nii Kosika kui ka Tesi taustalood, põnevad võimed ja sekeldused, mida need need pakkusid. Selle kõrval mõjusid triloogiast edasi kandunud teemad, nagu Lila seiklusjanu, Kelli killustunud maagia või Luci vaen vennaga, isegi veidi iganenult, kuna neis puudus nooruse uljus. 

Nagu triloogiagi puhul, valdas mind lugedes tunne, et lugu võiks kesta igavesti. Romaan pakub küllalt seiklust ning müsteeriume, mida laiali harutada, ja uue sarja avaosana jääb mitmelt saladuselt veel loor kergitamata. Põhiküsimused on muidugi, kuhu kaob Punase Londoni maagia ja kas Valge London jääbki lokkama? Ma söön oma mütsi ära, kui ühe õnn teise õnnetusega seotud ei ole.

Selle sarja puhul ei saa ma üle ega ümber nimedest. Olgugi, et olen sellega harjunud, kriibib Kell ikka veidi kõrva ning uues teoses ajas itsitama, kuidas luudest öökull sai nimeks Vares, mis kohalikus keeles printsi tähendab. Tesi nimi võiks vabalt olla Tass, nagu ma seda postitust kirjutades näpuka tegin.

Ma ei jaksa Schwabi raamatuid ära soovitada, aga enne selle kallale asumist tasub ikkagi alustada "Võlukunsti varjundite" triloogiast. Ise jään kannatamatult järge ootama ja tõenäoliselt loen vahepeal veel mõne senilugemata teose tema repertuaarist.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Suvi 1991, Vareda. Maailmas toimub nii mõndagi, aga kauges Eesti maakolkas seisaks aeg justkui paigal. Johannes on tasane 16-aastane, kes tuleb Varedale suve veetma, mõisa öövalvuriks. Maal valitseb rahu ja vaikus erinevalt kitsast linnakorterist, kus pole hingamisruumigi. Külas, kus midagi ei toimu ja pole ühtki tuttavat nägu, saab segamatult kunstikooli sisseastumiseks valmistuda ning meenutada manalateele läinud mentorit ja tema õpetussõnu. Aega jääb ülegi, et teha tutvust kahekümnendates õpetajanna Margiti ning Johannesest paar aastat vanema Andreasega. Poiss suundub radadele, kus ta pole varem käinud ja rahulik suvi kujuneb ka tema jaoks üsna murranguliseks.

"Vareda" kätkeb Eesti suve, iseseisvumist, üksindust, armastust, leina, sõprust ja rohkelt kunsti. Ühest küljest on see noore inimese kujunemislugu, teisalt lähevad arutelud kunsti ja ajaloo teemadel üllatavalt süvitsi. Üks romaani võludest ongi selle eritahulisus. Kulg on raamatul aeglane ja rahulik, andes aega nautida imeilusat emakeelt. Sven Mikser armastab rohkem kirjeldada olustikku kui toimuvat, mistõttu palju tegevusest jääb ridade vahele, süvendades veelgi seda tunnet, et aeg seisab paigal.

Üks erilisemaid hetki iga noore elus on võimalus olla iseseisev ning esmakordselt omaette elada. Siiski ei leidu just palju 16-aastaseid, kelle unistuste suvi seisneks üksinda kuskil maakolkas elamises, eriti kui seal kedagi ei tunne. Isegi kõla järgi põnev mõisavalvuri amet peidab endas vaid õpetajate toas kipakal diivanil magamist. Mida seal nii väga valvata oli vaja, jäi selgusetuks. Igav siiski noormehel ei hakka ning lugeja saab nautide nostalgiahõngu, mida pakub külmakraadidega kuumast suvest või ehk vanemal generatsioonil naabri juurde piima või munade järgi lippamisest lugemine. Maaelu vahele põikab lugu veidi ajas tagasi ja vaatleb Johannese kohtumist ja suhtlemist kunstnikuga.

Kas ma liitun kiidukooriga? Imelise eesti keele osas absoluutselt, lool polnud ka miskit viga, kuid lemmikute sekka ei lisa. Sellest, kuidas "Vareda" laineid lööb, ei saa ma siiski aru, kuna see ei olnud üldse seda masti, et kõigile meeldiks. Ta kulgeb rahulikult ning tegevust napib, polnud põnevaid sündmuseid ega haaravaid haripunkte. Lisaks on teema tundliku võitu. Mulle meeldis kõige rohkem kontrast Vareda suve rahulikkuse ning maailmas toimuvate sündmuste murrangulisuse vahel, kus püütakse kinni Pablo Escobar või lõhutakse Berliini müüri. Peategelane ehk kuuleb midagi raadiost või loeb lehest, aga see ei mõjuta kuidagi tema elu, kus on samal ajal fookus hoopis muul. Toimugu mujal, mis iganes, kõige olulisem on see, mis juhtub siin ja praegu!

Piret Jaaks "Taeva tütred" puudutab sügavalt, rääkides Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli hinge suurusest ning misjonitööst armeenia orbudega. Romaan jäi mulle silma eelmisel aastal ja käisin ka selle Vabamus toimunud esitlusel, mis oli väga eriline koos armeenia muusika, küpsetiste ja veiniga. Lugemiseni jõudsin alles nüüd.

1903-1921, Haapsalu/Marash/Sankt-Peterburg/Saksamaa. Anna Hedwig Büll teab juba üpris varakult, et tema kutsumuseks on inimeste aitamine. Ta kipub lapsepõlve eeskuju järgi just idamaadesse, tegelema armeenia orbudega. Naisel õnnestub see unistus teoks teha ja sõita koos misjonärist sõbrannaga Marashi linna, kus ta on ema eest esmalt kümnetele, siis juba sadadele. Inimeste aitamine kaalub Hedwigi jaoks üles isegi surmaohu, kui armeenlaste küüditamine uuesti pihta hakkab.

Naudin väga, kui raamatud avardavad mu silmaringi. "Taeva tütarde" abil tutvusin nii Hedwig Bülliga, kes on kasvanud üles majas, mida täna tunneme Iloni imedemaana, ja kellest ma varem midagi ei teadnud, kui ka otsisin maakaardilt välja, kus asub Marash. Lisaks sain ettekujutuse, mida tähendab sõnapaar "armeenia genotsiid", millest olin varem küll kuulnud, aga ei teadnud täpsemalt millal, miks või kuidas. Mis mõttes Eesti seda siiani ei tunnista?!?

Romaanis peitub aga palju enam kui lihtsalt Hedwig Bülli või armeenia genotsiidi tutvustamine. Põhiliselt jäi teosest kajama, kuidas üks inimene saab maailma paremaks paigaks muuta. Naise teod ja nimi on küll ajalookurdude vahele ununenud, kuid ei pisenda kuidagi tema suuri tegusid. Kui enne lugemist arvasin, et romaan kõnele tema toimetustest Marashis, siis märkimisväärne osa keskendub hetkedele peategelase elus enne misjonitööd: Haapsalu, kus ta kohtub suure eeskujuga, Venemaa, kus ta õpib koduõpetajannaks, Saksamaa, kus ta läbib misjonäri koolituse. Tunnistan, jumalakaugena oli veidi võõras usuteemadest lugeda, aga nautisin kirjaniku otsirännakut, kust tuleb tung aidata, kui nii paljud pööravad pilgu eemale, põgenevad ja lasevad hirmul armastusest võitu saada. "Taeva tütred" mitte ainult ei näita, kui suur, isetu ja armastust tulvil võib olla naise hing, vaid üritab selgitada, kust tulevad inimesed, kelle südames leidub nii palju rohkem ruumi.

Tempokat sündmustiku siit ei leia. Oleksin tahtnud rohkem olustikku, pinevaid olukordi ja ületatud katsumusi. Raske oli hoomata mastaapi. Kirjeldatakse küll, et orbudekodus varjab end sadu lapsi, aga tegevusest see suur hulk ei aimunud. Kust tuli toit? Kuidas see mass märkamatult liikus? Siinkohal ei suutnud mu fantaasia lünki täita ja tundus kuidagi liiga kerge, kuidas Hedwigil armeenlaste päästmine õnnestus.

Mida Piret Jaaks ei tee - ta ei suru peale genotsiidi õõva, vaid suudab puudutada teemat nii õrnalt, et raamatu lõpuks jääb hinge helgus. Hedwig küll kuuleb-näeb ühtteist, aga see jääb kujutlusvõime hooleks, mis saab inimestest, keda kõrbesse küüditatakse. Minu jaoks varjutas võimas peategelane kõik jubedad sündmused. Tal endal pöörduvad mõtted rahustuseks alati Haapsallu - palavus toob silme ette lume, raskused loksuva merevee. Lisaks kahvatus kogu see õudus ka selle kõrval, kui ilusti kirjaniku eesti keel minus helises. Kaunis emakeeles raamatut lugeda on täiesti omaette klassist kogemus.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Ruth Ware "Nullpäev" pajatab turvariskidest, politsei mitte usaldamisest ning naisest, kes on oma armastatu nimel kõigeks valmis. Aasta esimeseks raamatuks sobis see hoogne lugu hästi. Varem olen kirjanikult lugenud peaaegu kõiki eesti keeles ilmunud teoseid: "See tüdruk", "Üks teise järel", "Luku taga", "Valetamise mäng", "Naine kajutist nr 10" ja "Pimedas pimedas metsas".

Tänapäev, London. Naissoost Jack ja tema abikaasa Gabe peavad huvitavat ametit. Nimelt tegeleb paar ettevõtete turvalisuse testimisega. Mees on häkker, naine tegeleb füüsilise poole ehk sissemurdmisega. Ühel õhtul töölt saabudes leiab Jack abikaasa surnuna. Kui selgub, et politsei teda kahtlustab, laseb naine jalga ja paneb kõik oma nõksud mängu, et oma armsama tegelik tapja leida.

Ware'i eelnevate romaanidega võrreldes võtab "Nullpäev" uue suuna. Selles on tublisti rohkem märulit ning enneolematult kõrged panused, kuna peategelane põgeneb politsei eest, üritades ise tõde välja selgitada, samal ajal kui tema tervis aina kehvemaks muutub. Rahu ei saa ta küll hetkekski. Arvestades nappide pääsemiste arvu, on Jackil supervõimed. Natuke raske oli uskuda, kuidas naine iseend täiesti ära kaotas, ei hoolinud absoluutselt oma heaolust ega isegi oma süütuse tõestamisest, tahtes üksnes välja selgitada, miks tema kallim surema pidi. Teiseks häiris, kuidas rõhutati, et politsei peamine huvi on kiirelt keegi süüdi mõista ja trellide taha pista. Sain aru, miks peategelane võmme ei usaldanud, aga oleks selle must-valge maailmapildi asemel veidi rohkem halle värve soovinud.

Kuna olen üksjagu Ware'i lugenud, on kirjaniku käekiri mulle tuttav. Alates hetkest, kui teda esimest korda mainiti, olin veendunud, kes on süüdlane, ja ma ei eksinud. See ei vähendanud aga sugugi põnevust, kuna autori filmilik stiil ning elukutselise sissemurdja tegutsemine klappisid hästi kokku. Eriti nautisingi neid stseene, kus Jack oma tugevaid külgi näitab ehk igasuguseid kavalaid võtteid, mis aitavad ta mängeldes kohtadesse, kuhu ta ei peaks ligi pääsema. Uksi, mis peaks jääma suletuks, aitavad avada nii kirjatarbed kui ka suruõhk. Romaan pani korralikult mõtlema nii enda toimetuste kui keskkonna turvalisuse peale. Kas sa hoiad võõrastele uksi lahti? Kas sa jälgid, kes sinu järel sisse lipsab? Kas veendud iga kord, et uks sulgub ja lukustub sinu taga? Kas aitad, kui lifti sisenejal on käsi kaela riputatud, mis põhjustab raskusi kiipkaardi leidmisega?

Aitäh, Helios, raamat eest!

Elle Kennedy "The Graham Effect" avab USA kolledžispordimaailma keskendudes hokile ning kuumadele noortele, kes voodirõõme armastavad. Parandage mind, kui eksin, aga hokiromantika on tiktoki raamatumaailmas tõeline fenomen, mis sai alguse just Elle Kennedyst ja tema 2015. aastal ilmunud romaanist "The Deal" sarjast "Off-Campus", mille mõtteline järg "The Graham Effect" on, rääkides järgmisest põlvkonnast. Ühesõnaga, tahtsin teada, millest ma ilma jään, kui trende ei jälgi.

Tänapäev, Briar University, Massachusetts, USA. Gigi Graham käib hokikuulsusest isa jälgedes. Neiu suurim unistus on pääseda ameerika hokikoondisesse. Luke Ryder on samuti kirglik hokimängija, üks oma tiimi parimaid, kuni tema ülikool suletakse ning meeskond teisega liidetakse. Mängijate vahel on palju paksu verd, mida nooruk kaaskaptenina lahjendama peab. Nagu tal oleks veel vähe muresid, õnnestub tal oma iidolile Gigi isale endast halb mulje jätta ning tundub, et unistusel vana Grahami legendaarsesse hokilaagrisse treeneriks pääseda on kriips peal. Saatus viib noored kokku ja nad sõlmivad kokkuleppe teineteise aitamiseks. Ryder annab neiule eratrenne, et tema kehvi nurki maha lihvida ning tüdruk kostab vastutasuks isale paar head sõna. Kõik sujub kenasti, aga üks hetk nad ei suuda käsi üksteisest eemale hoida.

"The Graham Effect" sisaldab tänapäeva armastusromaanile omaselt vähe mesijuttu ja palju higiseid kehasid. Kõik tegelased on noored, kuumad ja andekad, jumaldavad seksi ning sellest rääkimist. Lisaks on romaanil korralik süžee noorte unistustest ja eelarvamustega võitlemisest. Peategelased on vastandlikud nagu Romeo ja Julia, aga tegelevad täpselt sama murega, tõestamisega, et päritolu ei defineeri neid. Meil on Gigi, kelle isa aitab tal avada teistele suletuks jäävaid uksi, aga tüdruk soovib, et teda tuntaks tema enda saavutuste kaudu. Lobisemishimulisele neiule vastandub 24/7 tusane Ryder, kes armastab rääkimise asemel mühatustega suhelda. Talle üritatakse omistada "paha" poisi kuvandit, aga tema teod ning mõtted jätavad hoopis teise mulje.

Vahelduseks oli tore lugeda esimese maailma probleemidest. Süžee keerleb ümber spordi ja suhete, õppetööd ei puudutata pea üldse. Kuigi ma pole tippsportlane ega ülikooliõpilane oli lihtne suhestuda. Eriti nautisin, kuidas saladused avaldusid piisava vahega ja polnud liialt pingutatud. Lõpp kiskus küll muinasjutuliseks, aga enamik tegevusest oli argine - tegelaste igapäevaelu trenni, sõprade, pidude ja seksiga. Just selliseid raamatuid otsisin meelelahutuseks kümmekond aastat tagasi, aga ei leidnud siis ühtegi. Ma ei mäleta ühtki teist raamatut, kus avameelselt oma intiimelust vestlemine nii tavaline oleks. Tüdrukud jutustavad sõbrannade ringis, kutid omavahel, noored ühises seltskonnas või siis neiu noormehele, kes on talle vaid paar korda hokitrenni andnud!?

Raamatus oli kohutav komme mind huvitavaid momente peatükkide vahelisse vaakumisse jätta. Alguses ma neid nii väga ei täheldanud, ju harjusin ära, situatsioonidega, millest sai lugeda nii Gigi kui ka Ryderi mõtteid ja tundeid, aga lõpu poole sigines aina rohkem kohti, kus tõotas põnevat või armast stseeni, aga järgmine peatükk hakkas juba kuskilt mujalt. Ma oleksin väga tahtnud lugeda näiteks Gigi emotsioonidest, kui Ryder talle autogrammiga plakati hankis.

Võrreldes teise hiljuti loetud spordiromantika ehk Grace Reilly "Stealing Home'iga" meeldis "The Graham Effect" mulle tunduvalt rohkem, kuna selles leidus rohkem kirge nii spordi suhtes kui tegelaste vahel. Stiililt ja vormilt olid kaks romaani äärmiselt sarnased, kasutades mehe ja naise vahelduvaid vaatepunkte. Ma eelistan pigem ühes peas püsimist ja pinget, mille tekitab juurdlemine teise poole tunnete üle. Selle asemel võib korduvalt kuulda, kuidas Ryder Gigi pringist pepust mõtleb. Kokkuvõttes mulle siiski Elle Kennedy teos meeldis ja ehk loen temalt midagi tulevikus veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!

Tänapäev, McKee ülikool, New Yorki osariik. Sebastian on pesapalli tulevikulootus, kes käib autoõnnetuses hukkunud kuulsa isa jälgedes. Mia ihkab üle kõige teha karjääri astrofüüsikas. Neil oli teema, mille tüdruk järsult katkestas. Sebastian pole temast siiani üle saanud. Kui Mia satub hätta, pakub noormees talle ulualust. Ühe katuse all elades tuleb tahes-tahtmata suhteid klaarida.

"Stealing Home" jätkab "Beyond the Play" sarja, mille osad peaks olema loetavad ka eraldiseisvatena. Kaht esimest raamatut ma igatahes lugenud ei ole, kuid kiire google otsingu põhjal räägib kumbki ühe Sebastiani (kasu)venna ning tema tüdruksõbra kohtumise loo. Ilmselt on fännidel tore tuttavate tegelastega taaskohtuda, kuid mul oli alguses keeruline nendega suhestuda, kuna lugu hakkab pihta hetkest, kui Mial ning Sebastianil on juba toimunud mingi friends-with-benefits teema ning kuti on segaduses ja haavunud, kuna tüdruk hakkas teda päevapealt vältima. Sebastian on aga veendunud, et Mia on see õige ning ei ole tema suhtes lootusi maha matnud ja haarab võimalusest. Neist saavad taas seksisemud.

Esimene pool raamatust troonib kiimlemine. Lugu jutustatakse nii Mia kui ka Sebastiani vaatepunktist. Korra on juttu, et tüdrukule on esmatähtis karjäär ning poiss peaks mõtteid sporditulemustel hoidma, aga peamiselt mõtlevad nad teineteisest. Oleks tahtnud rohkem eripära kahe vaatepunkti vahel. Sebastian on kullatükk. Mia on nii frustreeriv. Ma tõesti ei sallinud teda. Kogu see "sa väärid kedagi paremat" ja "pole mõtet proovidagi, sest äkki saan haiget" ei kuulu kumbki mu lemmikute süžeeliinide hulka. Neiu ei mõelnud ei enda ega kuti heaolule, kes teda ilmselgelt armastas. Teine pool oli parem, sest siis kerkis esiplaanile raamatu sügavam teema - vanemate ootused lastele. Mulle väga meeldis, kuidas kahe peategelasega kaks vastandlikku peredünaamikat välja joonistusid. Kui sarja teised osad peaks kätte sattuma, siis loeks tegelikult Callahanidest hea meelega veel.

Aitäh, Apollo ja Yaga, raamatu eest!

Inga Lunge "Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire" tutvustab üht Tartu linnaosa ning selle inimesi. Minul Karlovaga isiklikku seost ei ole, aga üks või teine koht tuli tänu geopeitusele või aasta alguses loetud-nähtud "Taevatrepile" siiski tuttav ette.

2008-2023, Tartu. Inga ei arva enne Karlovasse kolimist sellest suurt midagi. Suur on naise üllatus, kui tuleb välja, et tema juured ulatuvad otsapidi just sellesse Tartu linnaossa. Tuleb välja, et elul häda midagi, kui meri pole kiviviske kaugusel ning puudub pealinna sagin. Inimesed on omad, tänavanurgad on omad, sündmused on omad.

Karlova on juba teine Tartu linnaosa, mis on oma minu-raamatu saanud. Olen kunagi Supilinna oma ka lugenud, aga mäletan sealt vaid plastraamidega akende kritiseerimist. Millal on aeg Tallinna linnaosade lugudele?

Inga Lunge Karlova on lühidalt öeldes kohad ja inimesed. Selles raamatus ei olnud Minu-sarjale iseloomulikku kõrvalseisja pilku, vaid Karlova tervitab uusi elanikke ja Inga on hästi omaks võetud. Ka tükk aega pärast lugemist tuleb teost vaadates meelde, kui palju positiivset autoril oma kodukandi kohta öelda on. Ei tea, kas nüüd kohaliku kinnisvara hinnad kerkivad, sest ta teeb sellele mõnusa elukohana head reklaami.

Ülesehituselt oli "Minu Karlova" tiba ebaühtlane. Algus kippus laiali valguma ning teine pool koosneb puha erinevate kohtade tutvustustest, kus appi on võetud ka pikema staažiga kohalike intervjueerimine. Nii talletab autor enda mälestuste kõrvale ka teisi. Ülevaade linnaosast sai siiski päris hea, oli parajalt ajalugu ja tänapäeva.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Anthony McCarten "Kao jäljetult" räägib uue tarkvara testkatsest, mille eesmärgiks on tõestada, et see suudab ükskõik kelle ükskõik kust üles leida. Põhimõtteliselt on tegu märulipõnevikuga, kus mängitakse peitust.

Mida sina teeksid, kui saaksid kaks tundi, et jäljetult kaduda? Minu esimene mõte on sarnaselt peategelasele suunduda telgi ja magamiskotiga ürglooduse rüppe. Teine pähe kerkinud idee oli samuti raamatus esindatud - peituda suurlinnas kodutute sekka. Kõige rohkem meeldiski mulle, kuidas teos näitas kõiki kümmet kadujat, nende erinevaid strateegiaid ja ka seda, mis viis nende tabamiseni. Mõned nabiti väga kärmelt kinni, teised pidasid sutsu kauem vastu. Osavamate tabamiseks kasutatud tehnoloogia kaldus omadega juba ulme valdkonda. Näiteks ühe osaleja reetis see, et ta vaatas (isegi mitte ei ostnud!) poes liiga kaua oma lemmiksnäkke.

Muljetavaldav jälitusatribuutika pani mõtlema, millise andmehulga iga inimene endast iga päev maha jätab. Teiseks esitab raamat muidugi küsimuse, kas jälgimisühiskond oleks põhjendatud, kui see aitaks terrorismi vähendada? Millise piirini on okei, et valitsus kodanikke monitoorib? Usun, et mida äärmuslikemaid võtteid kasutatakse millegi kontrollimiseks, seda leidlikumaks muutuvad need, keda kontrollitakse. Sellega seoses meenus üks teine märulipõnevik Simon Mayo "Noateral", kus terroristid suutsid edukalt leida need suhtlusvahendid, mida ei jälgitud.

Kadujate kõrval on esindatud ka Cy Baxteri ning tema meeskonna vaatenurk, nende põnevus, hasart ja kasvav frustratsioon, kui üks mängija nad korduvalt üle kavaldab. Oli selgelt aru saada, et kirjanik on ühtlasi stsenarist, kuna raamat keskendub tegevusele, jättes tegelased tagaplaanile. Mul ei tekkinud mitte kellegagi emotsionaalset sidet. Võib-olla on mängus ka see, et lugesin eelnevalt 1000-leheküljelist romaani, kus keskenduti põhjalikult tegelaste iseloomustamisele. "Kao jäljetult" puhul oli mul aga täiesti ükskõik, kas eesmärgi saavutab Baxter või salapärane raamatukoguhoidja. Lihtsam oleks olnud kaasa elada, kui naine oma motiivi nii kaua poleks varjanud ja ma oleks teadnud, mis on kaalul. Kokkuvõttes, süžee oli põnev, aga säärane ülesehitus mulle ei sobinud. Samas kujutan, et kui näitlejad tegelastele elu sisse puhuvad, võib teos ekraanil päris kaasahaarav olla. Stseenid ärkasid küll lehtedelt ellu, ilmudes kaadrikaupa silme ette. Soovitan, kui sulle meeldivad tegevuserohked põnevikud!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Käisin raamatuesitlusel Susannat kuulamas ning seal kõrvu jäänud vaimustus kandus täpipealt edasi ka raamatu lehtedele. Tema Iraan on tulvil maagilisi hetki ja erakordseid kogemusi, mis igaühele osaks ei saa. Vastukaaluks leiab teosest seiklusi ja olukordi, millesse sattuda kuidagi ei sooviks. Raamat hoiab kauget maad tutvustades hästi tasakaalu isikliku mõõdu, hariva-huvitava ning soovituste jagamise vahel. Lugesin, nautisin, imestasin, vaimustusin.

Kui nuriseda, siis kordused jäid silma ning see ei selgunudki, milline koht Susanna jaoks see kõige-kõige oli. Iga teise linna ja paiga kohta ütles ta, et see on lemmik. Erinevatest islamimaadest kõnelevad raamatuid on varemgi kätte sattunud, aga ma ei mäleta, et enne Iraani oleksin sattunud. Kultuurišokke tuli teoses ridamisi. Kõige rohkem ei üllatanud mind mitte ranged reeglid, vaid inimeste piiritu lahkus.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!