Jennifer Lynn Barnes "Pärimismängud" jutustab harilikust neiust, kes ootamatult pärib miljardäri varanduse, samas kui tolle perekonnale jäävad mõned punased krossid ning mõistatusi armastava vanaisa viimane krutski. Mulle nuputamine meeldib, nii et ootasin põnevat lugu.

Tänapäev, Hawthorne House, Texase osariik. Avery on orb, kes unistab haljale oksale jõudmisest ning töötab stipendiumi nimel, mis tagaks kindla ameti - statistiline riskianalüüs. Teismelise tagasihoidlik elu teeb kannapöörde, kui sureb Ühendriikide rikkuselt üheksas isik Tobias Hawthorne ja teda kutsutakse millegipärast võhivõõra inimese testamendi lugemisele. Üllatus-üllatus, rikkur jätab neiule pea kogu oma varanduse klausliga, et too peab jalamaid kolima tema uhkesse häärberisse ning elama seal aasta aega. Hoone pakatab salakäikudest ja -ruumidest ning muuhulgas elavad seal surnud miljardäri järeltulijad, kaks tütart ja neli tütrepoega, kes ihkavad muidugi välja selgitada, miks nende pärandus suvalisele tšikile läks. Vastused võivad peituda mängus, mille vanahärra varakult enne surma üles seadis, jättes nii igale poisile kui ka Averyle vihjega ümbriku. Nash, Grayson, Jameson ja Alexander on sünnist saati tema mõistatusi lahendanud. Tüdruk peab samaaegselt kohanema uue eluga, kus värava taga luuravad paparatsod ning pole välistatud, et keegi tahab teda teise ilma saata.

"Pärimismängud" meenutas, kuidas mõte läks keset igavat koolitundi lendu, luues unelmaid, kus harilikust õpilasest saab üleöö maailma naba, kui ilmub prints valgel hobusel või miljardär, kel pole oma rahaga midagi paremat teha kui see võhivõõrale usaldada. See on selline lugu, kus end pidevalt peategelase kingadesse asetada ja mõelda, mida sina ühes või teises olukorras teeksid. Avery pole suupeale kukkunud ja tuleb imetlusväärselt toime. Eriti põnev oli lugeda Hawthorne'ide residentsis tehtud avastustest ja leitud vihjete tõlgendamisest, aga mitte nii väga paparatsode eest põgenemisest või eliitkooliga kohanemisest. 

Kui kangelanna mulle meeldis, siis ühtki noormeestest ei tutvustatud piisavalt, et mõni oleks sümpaatseks saanud. Pigem sulasid nad kokku, kuna kõigile näis Avery meeldivat, mis ei tundunud siiras emotsioon, kui sind on just miljarditest ilma jäetud. Seega tekitas lisaks mõistatustele ja perekonna saladustele segadust teismeliste poiste käitumine. Ootasin pidevalt, millal keegi neiule noa selga lööb. Pealkiri justkui lubab rivaalitsemist, võidujooksu pärandi peale, aga tegelikult on tume maa, mis üldse ootab üles seatud mängu lõpus. Kuskil pole reeglit, et Avery peaks pärandi hoidmiseks midagi lahendama või et Hawthorne'idel on võimalik oma varandus tagasi võita. Ühesõnaga kõiki kannustab tagant puhtalt uudishimu. Vihjete ja lahenduste tagant koorub üha uusi mõistatusi, kusjuures suur müsteerium ei lahene ka viimasel leheküljel. Kuskile oleks see raamat võinud ikkagi välja jõuda. Hetkel jäi kogu loost segane ja ebaloogiline mulje.

Muide, üsna pärast raamatu lõpetamist jäi ette film "Knives Out" (2019, eesti keeles "Nugade peal"), mille süžee oli ülimalt sarnane - rikas vanapapi jätab perekonna pärandist ilma ja annab selle hoopis kellelegi teisele. Seal ei olnud küll otseselt mõistatusi, vaid lahendamist vajas mõrv. Sääraseid pärandimüsteeriume oleks nagu ennegi ette sattunud, aga ühtki konkreetset hetkel ei meenu.

Lisaks tahaksin kommenteerida, kuidas raamatus jäi silma rohkelt harvaesinevaid tegusõnu, näiteks õppisin, mida tähendab oimama või tupruma. Moodsas noortekas mõjusid need kuidagi kohatult.

Kokkuvõttes on "Pärimismängud" üks suur segadus, kuid pakkus oma mõistatustega siiski mõnusat ajaviidet. Lugemine läks igal juhul ludinal. Eks näis, mis tundeid järgmised raamatud tekitavad, kui peaksin kunagi nendeni jõudma. Kõige põletavam küsimus jäi ju ikkagi lahendamata.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Donatella Di Pietrantonio "Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" & "Borgo Sud. Õdede lugu" jutustavad lugu vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud.

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendade ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

"Arminuta" pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

Masadonia. Penellaphe on jumalate poolt Väljavalitu, Neitsi, mis tähendab, et tal ei ole millegi üle oma elus otsustusõigust. Ta ei tohi näidata oma nägu, ei tohi kellegagi suhelda, ei tohi sobimatuid raamatuid lugeda, ei tohi omapäi kuskile minna. Teda hoitakse vati sees, valmistudes neiu 19. sünnipäevaks, kui selgub, kas ta on ikka jumalate vääriline. Nagu teismelised ikka, tahab Penellaphe elu kogeda ja tal on kujunenud komme teha asju, mis on talle keelatud. Näiteks meeldib talle üht nägusat valvurit piiluda.

OMG! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii ebaloogilise ja segase algusega raamatut lugenud. Kui sa ei loe sisukirjeldust, siis alustad raamatut sellest, kuidas mingi noor neiu on kahtlases asutuses, kus ta ei tohiks olla, ning satub peidukohta otsides kahekesi ruumi ühe võõra mehega ja selmet tunda ohtu, lahkuda, karjuda, laseb ta tollel uskuda, et on keegi teine ning ennast suudelda (see on ta esimene kord). Mul oli iga lause järel tunne, mida ma just lugesin. Tunduvalt hiljem, kui Penellaphe või Poppyga, nagu teda kutsutakse, rohkem tuvunud olin, siis sain osaliselt tema motiividest aru - neiu, kellele on kõik keelatud, avastab maailma, aga sel hetkel oli ta mu jaoks täiesti tundmatu. Ühesõnaga, kui tavaliselt pigem soosin raamatute algust keset tegevust, siis selle puhul oleks tahtnud pikemat sissejuhatust.

Teiseks, ütlen kohe ära, et ainulaadset maailma sellest romaanist otsida ei maksa. Mul oli tunne, et kirjanik viskas erinevad legendid ning neist pärit nimed ühte patta ja valis sealt siis mõned intrigeerivamad välja. Kuidas seda muidu seletada, kui kokku saavad küla nimega Pompey ja maagiline rass atlantlased. Kusjuures selle sõna taga peituvat kuldsete silmade ja teravate hammastega olendit tunnen ma küll teise nime all. Vampiire ja libahunte teistmoodi kutsumine ei muuda sind originaalseks, sorry. Ma ei salga, et olin (või olen?) Videviku saaga tulihingeline fänn. See oli kusjuures esimene sari, kus ma eisuutnud ära oodata järje tõlget ning pöördusin inglise keele poolde. Ühesõnaga keelatud armastus ja vampiirid on mul veres ja ma ei suuda ignoreerida paralleele: obsessiive kaitsev boyfriend, kuldsed silmad, "how old are you?", turjakõrgustesks huntideks muutuvad mehed.

Armastus "From Blood and Ash" kastmes on kes-lööb-see-armastab ja hullumeelselt plahvatusohtlik. Tuleb ette narrimist, manipulatsiooni, reetmist, ära kasutamist, lendavaid nuge. Tüdruk teeb oma kogenematuse tasa südikuse ja põikpäisusega. Mees on lihtsalt selline, kes alati oma tahtmist saab. Selles on omamoodi keemiat, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas romaan romantika eest goodreadsi auhinna pälvis.

Kui palgist silmas mööda vaadata, siis lugu iseenesest on kaasahaarav ja tempokas ja vürtsikuse fännidele leidub ka midagi. Olin kogu aeg põnevil, mis järgmiseks juhtub. Põhimõtteliselt tutvustatakse esimese raamatuga (sest muidugi on tegu sarja avaosaga) maailma sadasi nagu isolatsioonis elav Neitsi seda näeb ja seejärel hakatakse ükshaaval tükke ümber keerama, nii et lõpuks paljastub hoopis teistsugune pilt ja koos sellega arusaamine, kui palju on veel avastamata. Mind huvitab väga, kuhu see lugu välja viib, eriti pärast siukest lõppu. Nii et lähipäevil alustan loodetavasti järgmise raamatuga. Kas ma soovitaks seda kõigile või annan maksimumhinde? Ei.

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

Tänapäev, Šilute. Ana pidutses sõpradega mahajäetud majas, kuid üks seltkonnast läks kaduma ja neiu mälestused õhtust on hägusad. Peol oli nii alkot kui ka narkot ning ettevõtmise muutis eriti põnevaks see, et hoone asus üleujutuste piirkonnas, olles teedest ära lõiganud, sest nagu Eestis on Leeduski viies aastaaeg, kui lumesulamisvesi jõed üle kallaste paisutab. Ana oli viimane, kes Demantėt nägi. Nad läksid süstadega sõitma ja hiljem leiti vaid üks neist. Ülejäänud kamp ei tea, et Ana on see sama Anika, keda nad eesotsas Demantėga lapsepõlves kiusasid.

"Süngete vete vaimud" räägib saatusliku peo järelkajast, Ana püüdlusest õhtut meenutada ning esile kerkivatest lapsepõlvemälestustest. Kius ja pinged perekonnas tekitavad tüdrukul meeleheitliku soovi alustada uuesti, olla keegi teine. Romaan näitab, mis juhtub, kui see soov saab reaalsuseks. Anal kuulub enese leidmise juurde nime vahetamine ja totaalne muutumine, nii et kui ta kunagisse kodulinna naaseb, ei tunne teda keegi ära ning ta saab oma kunagiste kiusajate sekka sulanduda. Neiul on selge, kuidas käituda, et olla "lahe", aga kas see teeb õnnelikuks?

Õelad väikesed tüdrukud meenutasid muidugi Atwoodi "Kassisilma", mida hiljuti lugesin. Mulle ei meeldinud "Süngete vete vaimude" juures, kui must-valge pilt maaliti loo antagonistist Deimantėst. Näiteks armukese oleksin raamatust välja jätnud.

Müsteeriumi võtab kokku küsimus tagakaanel: "Mis tegelikult selle öö sündmuste taga on – seletamatud müstilised jõud, narkootikumid või kättemaks?". Mind üllatas, kui palju saladusi niivõrd õhukesse noortekasse mahtus. Esiteks muidugi Ana, kes oma identiteeti varjab, aga kui neiule kildhaaval peoõhtu sündmused meenuma hakkavad, kaasneb igaühega midagi ootamatut. Lootsin algusest peale, et kõikidel variantel on loos roll, kuigi miski tekstis ei vihja üleloomulikele jõududele. Seda, kas nad tulevad mängu või mitte, ma muidugi ei reeda. Raamatu lõpp on igatahes selline, et tekkis tahtmine uuesti algusest alustada. Ma päris seda siiski ei teinud, aga mõne kohani lappasin küll tagasi ja lugesin üle.

Lisaks tahan mainida, et Leedu nimed andsid loole huvitava varjundi. Muidu võiks tegevus vabalt Eestis kuskil Soomaa kandis toimuda.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

N.K. Jemisin "The City We Became" on omanäoline ulmekas, milles linnade küpseks saamine väljendub inimkujul sündimisena. Mulle väga meeldib Jemisini Lõhenenud maa triloogia ("Viies aastaaeg", "Obeliskivärav"), kuigi viimane osa on mul endiselt lugemata, sest seda pole tõlgitud. New Yorki külastades hakkas mind väga huvitama see sari ja enne kui Bookdepository hingusele läks, tellisin esimese osa. Kusjuures, kuna raamat jäi täiega hiljaks, siis sain selle eest veel raha tagasi.

Kui Tallinn peaks kunagi valmis saama, ujutab Ülemiste Vanake selle teadagi üle. Jemisin kujutab linnade küpseks saamist teisiti, võttes aluseks, kuidas heades raamatutes on tegevuspaik üks peategelastest. Linna valmimist tähistabki tema sündimine inimkujul. Tavaliselt on avatare üks, aga New Yorkis esindab üks iga linnajagu - Manhattan, Brooklyn, Queens, Bronx, Staten Island. Jumaldasin, kui nüansirohkelt kirjanik terve linnajao ühes inimeses kokku suutis võtta. Kõik on nii põnevad isiksused huvitavate taustalugudega. Neil tuleb harjuda oma uue saatusega, üksteist üles leida ja seljatada vaenlane, sest muidugi on raamatus jõud, mis ei taha lasta linnal valmis saada.

Mul on kahju, et ma raamatut New Yorkis kohe ära ei ostnud ja keset linnamelu ei lugenud, sest see oleks kindlasti elamusele juurde andnud. Aasta hiljem oli äratundmisrõõmu ja raamat tutvustas ka uusi kohti, näiteks City Halli mahajäetud metroopeatus. Kõige rohkem kahetsesin seda, et ise teistes linnajagudes ringi ei kolanud, vaid piirdusime Manhattaniga (aga juba seal jätkus uudistamist nädalateks). Lugedes mõtlesin muidugi veel sellele, millised oleks Eesti linnade avatarid, tüüpilised tallinlased, sauekad, tartlased, pärnakad jne.

Jemisini fantaasialend on vapustav ja mulle meeldib, et ta ei hakka lugejale seletama, kuidas tema loodud maailm toimib, vaid kõigest tuleb lennult aru saada. Muidugi oli algus segane ja ma ei saanud kohe pihta, mis toimub. Lisaks süžee ka venis kohati, mistõttu lugesin teost päris kaua. Teine pool, kui tegelased enam pimedas ei koba, vaid eesmärgistatult tegutsevad, läks palju ladusamalt. New York on eriline paik ja "The City We Became" on eriline raamat. Nüüd peab muidugi teise osa ka kuskilt hankima.

Aasta, mil Albatross lendas Edelasaalidesse, Maja. Nii kaua kui Piranesi mäletab, on ta elanud Majas, hiiglaslikus labürindis, mis koosneb tuhandetest Saalidest, Vestibüülidest, Koridoridest ja Treppidest. Ülemistes Saalides liiguvad Pilved ja Alumistes loksub Meri, mis vahel ka Keskmise Korruse üle ujutab. Piranesil on meeles iga viimne kui külastatud Ruum, kuid oma tegelikku nime ta ei tea. Samuti nagu seda, kuidas ta Majja sattus. Piranesiks kutsub meest ainuke teine elav inimene, keda ta on Majas kohanud. Peale nende on seal vaid linnud ja kalad ja kuraditosin skeletti ja muidugi Kujud, mida kõik kohad täis on.

"Piranesi" on üks neist raamatutest, kus lugeja visatakse pea ees tundmatusse ja süžee põhineb välja selgitamisel, mis toimub. Kogu müstilisus köitis mind väga. Kummalisest maailmast tuleb sotti saada üksnes peategelase päeviku kaudu. Ta paneb küll paberile kõik tähelepanuväärse, mis Majas juhtub, kuid kuna mees ei tea isegi enda nime, siis jäävad ka sissekanded puudulikuks. Tõde pudeneb kildhaaval. Kujutage ette puslet, mille kaanel ei ole pilti ja iga tükk annab veidi tervikust aimu. Mulle hullult meeldis, et alguses vihjatakse toimuvale vaid hägusalt. Samm-sammult lisandub selgust ja lõpus on kõik nii ilmne, et ka peategelane peab tõega leppima. Kusjuures romaanis ei tulegi välja, miks teda Piranesiks kutsutakse, vaid seda tuleb Googlest otsida.

Kuigi algus on segane, ei ole selles otseselt midagi keerulist, kuna lugu kulgeb aeglaselt ning tegelased saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Suurem osa raamatust toimetab Piranesi üksi Maja hiiglaslikes Saalides. Tal on oma rutiinid ja tavad ning alguses järgib lugu just neid. Ootasin rohkem seiklust ja labürindi avastamist, aga nautisin Majaga tutvumist ka läbi rahuliku igapäevaelu. Piranesi on armsalt naiivne ning heasüdamlik peategelane. Kuigi ta imetleb ja kiidab kogu oma Maailma taevani, ei ole see just kuigi kodune paik. Tema sinisilmsus käis kohati närvidele, eriti kui juba taipasin, mis toimub, aga tema kompas ikka pimeduses. Teisest küljest hoopis nautisin, et ta võttis asju lapseliku elevusega ja oli oma askeetliku eluga rahul. Piranesi tunneb rõõmu albatrossiga kohtumisest, Maja kaardistamisest ja Kujude katalogiseerimisest. Üks tema lemmikuid on saatür. Ei ole vist ühtki inimest, kes teda nähes ei mõtleks Narnia lugudele. Minu suureks rõõmuks ei olnud ka Piranesi erand ja kiitsin mõttes kirjaniku kavalat viidet, mis tagasi vaadates sootuks suurema kaalu sai.

Romaani võib lugeda lihtsalt meelelahutuseks kui väikese müsteeriumiga põnevat lugu teisest maailmast, aga pinna all peitub palju enamat. Kindlasti tahan teose kunagi veel ette võtta, kui küsimused "Kes?" ja "Kus?" enam peas ei vasarda. Sel lugemisel imetlesin kõige rohkem Piranesi sümbioosi keskkonnaga ja tema isetut lahkust. Sirvisin internetis teiste arvustusi ja vaimustusin, kui palju erinevaid sõnumeid ja teemasid inimesed sellest õhukesest romaanist on leidnud: täiuslik kohanemine, üksindus ja isolatsioon, uudishimu võlu ning valu, jpm. Mind kõnetas eriti Liisa Ady arvustus Goodreadsis õnnelikus teadmatuses elamisest, teadmistejanu ja naiivsuse tasakaalust. "Piranesi" pakub Kirjandust suure algustähega ja tõlge oli maru!

Aitäh, Postimees Kirjastus, raamatu eest!

P.S. Pildid on tehtud Milanos Cimitero Monumentale surnuaias.

V.E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" on maagiline lugu mäletamisest, kunstist ja kokkuleppest kuradiga. Schwab kuulub mu lemmikkirjanike hulka, aga kuna ma hetkel eriti inglise keeles ei loe, polnud ma selle teoseni veel jõudnud. Seetõttu olen väga rõõmus, et Rahva Raamat selle välja andis.

1714 - 2016, Prantsusmaa & New York. Adeline on lihtne külaneiu, kes on minetanud meheleminekuea, aga ta ei soovigi abielluda. Siiski ilmub välja üks kosilane ning naisel ei jää muud üle, kui uutelt ja vanadelt jumalatelt abi paluda. Ta teab, et ei tohiks peale pimeduse langemist palvetada, kuid on meeleheites valmis kokkuleppe sõlmima pimeduse isandaga. Addie ihkab elada vabalt, aja kammitsaist priina, kellelegi kuulumata, ja on valmis oma hingest loobuma. Hiljem selgub konks - kõik unustavad ta niipea, kui ta silmist kaob. Jumal andis talle igavese elu, lootes et Addiel saab sellest kiirelt kõrini, kuid naine on kange ja nii lihtsalt ei murdu. Aastatega hakkab ta leidma teda kammitsevates reeglites mõrasid, viise, kuidas jätta maailma endast jälg. Ühel päeval leiab ta poisi, kes teda ei unusta.

"Addie LaRue nähtamatu elu" on võrratu raamat, mis kulgeb rahulikult, pole hullu tormlemist ega suurt pinget. Väärtustatakse hetkes elamist, mälestusi ja kunsti. Tegevust jagub peaaegu 600 lehekülgele, nii et nautimist jagub kauemaks. Paralleelselt selgub, kuidas peategelane 300 vabana veedetud aasta jooksul areneb, ja mis juhtub siis, kui ta äkki kohtab inimest, kellele ta meelde jääb. Romaane kuradile hinge müümisest on küll ja küll. Mulle meeldis väga, kuidas Schwab asetab rõhu vajadusele jätta maailma endast jälg. Teos annab julgustust, et kui seda suudab teha inimene, keda keegi ei mäleta, saab igaüks hakkama. 

Addie lugu, tema elu võlud ja valud läksid mulle korda. Algusaastad on kurvad ja katsumusterohked, kuna tal on keeruline leida oma kohta maailmas. Mida aeg edasi, seda tugevamaks naine muutub ning seda nauditavamaks läks minu jaoks lugu. Kõige rohkem meeldis mulle koos Addiega tema kokkuleppe nüansse tundma õppida. Vähe sellest, et keegi teda ei mäleta, ta ei saa öelda oma päris nime, ei saa midagi luua, kasutada nutiseadmeid, jääda selgelt fotodele. Piiride kompamise käigus leiab ta viise, kuidas endast märk maha jätta. 21. sajandi New Yorkis asetub Addie juba sujuvalt maailma ja oskab oma ainulaadset olukorda ära kasutada. Mulle tundub, et tänapäeva maailmas on see lihtsam, inimesed on liikuvad ja pea igapäev kohtutakse kellegi uuega.

Schwabile kohe meeldib oma tegelasi koletistega paari panna. Niisiis on romaani kolmandaks liiniks Addie vägikaikavedu selle jumalaga, kes teda õnnistas ja ühtlasi ära needis. Jumal üritab naise hinge endale meelitada, aga too ei anna alla. Olevikuliinis on kerge saladuseloor, vihjed, et nende vahel juhtus midagi olulist. Kui aastasadu eksisteerib vaid üks isik, kellega saad vabalt vestelda, siis tekib ju mingi side. See huvitas mind ausalt öelda rohkem, kui uus tegelane, kes pildile lisandus, inimene, kes Addie' ei unustanud. armumine kellegisse vaid seetõttu, et ta sind mäletab. Muidugi tahtsin Addiele õnne, aga teadsin kohe, et säärane ilmumine ei ole pime juhus, vaid pimeduse järjekordne vemp, kuidas naise hing kätte saada.  Romantiline pool selles loos jättis külmaks. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

1990-2020, London. Minnie Cooper sündis uue kümnendi esimestel minutitel. Naine on veendunud, et ta sünnikuupäev on neetud, sest just 1. jaanuaril juhtuvad temaga alati kõige nõmedamad asjad. Täpselt samal päeval ja samas haiglas, napid sekundid varem nägi ilmavalgust Quinn Hamilton. Osa oma ebaõnnest tahaks naine mehe kaela ajada, kuigi nad pole tuttavad. Minnie kireks on küpsetada ja laiali jagada heategevuslikke pirukaid, tulles ots otsaga kokku. Quinn on samuti ettevõtja, kuid temal rahaga probleeme ei ole. On see juhus või saatus, aga nad kohtuvad viimaks taas just oma sünnipäeval.

Kas Minniel lasub needus? Kas saatusesõrm toob ta Quinniga kokku? Need küsimused meenutasid mulle filmi "Just my luck", kus Lindsay Lohan kaotab suudlusega kogu oma õnne, aga hiljem leiab muidugi kompu kuti ja suure armastuse. Saatusega mängimine veab süžee muinasjutu piiri peale, ja kuigi on 2020, on see pandeemiaeelne maailm, nagu ka kirjanik ise järelsõnas ütleb: "2020, mis eksisteerib ainult raamatutes". Üldjoontes seisab lugu ikkagi kahe jalaga maa peal. "Täpselt aasta pärast" on elujaatav, muhe ning täpselt parajalt pöörane ajaviiteromaan. 

Nautisin väga pilguheite möödunud aastavahetustele, mis vihjasid, et Minnie ja Quinn on ammu kokku köidetud. Olevikus pole kõik aga sugugi nii klaar. Tegelased kõhklevad-kahtlevad, neil on juba kaaslased ja muud mured. Lisaks on Minnie kaua ihunud vihakirvest mehe vastu, keda ta isegi ei tunne. Algusest peale on siiski teada, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, kuigi romantika areneb maruaeglaselt, tahaksin ikkagi öelda, et tegu on armastusega esimesest silmapilgust, nii et imestasin, kui kaua kohale jõudmine aega võttis.

Kuigi naine-ja-mees-kohtuvad moodustab raamatust suure osa, siis rohkem on see jutustus Minnie enesearengust - 30. eluaasta, karjääri, elukaaslase ja lasteta, sunnitud vanemate juurde tagasi kolima. Tal on, nagu raamatutes tüüpiline, värvika iseloomuga parim sõber ja kass ning, mis mulle eriti meeldis, hea suhe oma vanematega. Ka Quinn ei ole mingi iseloomutu muinasjutuprints, kuigi pani imestama, et ta tahtis Minniega tegemist teha, kui naine korduvalt tüli üles kiskus.  

Minu jaoks oli raamatus veel põnev avastus, et Londonis asub selline koht nagu Hampstead Heath, nõmm suurlinnavaatega, kus saab tiikides ujuda! Etteruttavalt, veel huvitavam oli see, et juba järgmine loetud raamat viis mind sinna tagasi.

"Kildudeks" võtab fookusesse selle, kui kõrilõikajalik on tippsport, tulvil suuri riske ja ebaausaid võtteid. Raamatus on ka paras inimsuhete segapundar, palju keerulisem kui harilik armukolmnurk. Kolmandaks kihiks on müsteerium - mis juhtus Saskiaga? Selliseid saatanlikke tüdrukuid nagu tema, kellele meeldib piire kompida ja inimestega mängida, olen raamatutes varemgi kohanud. Milla vaatepunkt maalib neiust üsna vastiku pildi, nii et tõesti on võimalik igaüht kahtlustada.

Kõigi nende teemade lahendamiseks on vaja appi võtta kaks ajaliini. Mõlemad olid põnevad, kuigi veidi rohkem paelus mind mineviku rivaalitsemine ja ohtlikud mängud. Allie Reynolds on ise ka tipptasemel lumelauda sõitnud, mis kandub ilusti raamatusse. Mina ei tea sellest alast mitte mõhkugi, aga sportlaste pingetest lugedes meenus kohe iluvõimlemist kajastav põnevik "Sa saad mind tundma". Olevikus on teistlaadi närvikõdi, kui tegelased üritavad aru saada, mis toimub. Autor kasutab suusakuurorti eraldatust loo huvides suurepäraselt ära. Lumine eraldatud ja kasvav ärevus olid nii sarnased Ruth Ware'i põnevikuga "Üks teise järel", et kohati tundsin, nagu oleksin seda lugu juba lugenud.

Ma ei mäleta ühtki teist põnevikku, kus ma iga loopöörde ära olen arvanud. Teiste arvamusi lugedes tundub, et raamat ei olnud äärmiselt etteaimatav, vaid lugu jälgis ilmselt lihtsalt minu loogikat. Kui püss on laval, peab sellest ju millalgi pauku ka tulema. Olin algusest peale kindel ka selles, kes niite tõmbab. Sellest hoolimata oli nauditav lugemine, kuna see pakkus mõnu, et kõik täpselt nii läks, nagu arvasin. Ainuke asi, mida ma ära ei arvanud, oli motiiv. Lõpp oli ühest küljest vaimustav, teisest debüütautorilikult muinasjutuline. See me-pole-kümme-aastat-sõnagi-vahetanud-aga-ma-armastan-sind-ikka pani silmi pööritama.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Tänapäeva Ameerika unistus, mida raamatutes tihti taga aetakse, on saamine eliitülikooli. Eelmisel aastal sattusin Netflixis dokumentaalile (Operation Varsity Blues), kus rikkad ja ilusad oma lastele ülikooli kohti ostsid. Sarnast sahkermahkrit näitab ka "Kõik tahavad olla meie moodi". Romaanis jäetakse küll vanemad kõrvale ja privilegeeritud noored haaravad ohjad oma kätte. Nende lapsepõlve süütud, muretud mängud kujutavad endast hunnikut alandavaid ja/või ohtlikke katsumusi. Pingutuste vääriline tasu ongi muinasjutuline abi tippülikoolidesse saamisel, testivastused (sest küsimusi ei uuendata kunagi?) ja muidugi võim teiste üle. Koolis, kus kõik on rikkad, ei saa ju auhinnaks raha pakkuda.

Korduvalt tehakse juttu, kui palju tuleb Tegijaks saamise nimel ohverdada, aga päris ohvreid ei näita teos kunagi. Katsed meenutavad klassikalist rebaste retsimist erinevusega, et kogu see värk kestab terve kooliaasta. Enamik neist ülesannetest või Tunnikatest, nagu nad neid ise nimetavad, kaasavad kanged joogipoolised. Minu jaoks läks kirjanik alkoholi kogusega üle piiri. Ei olnud nagu tore lugeda, kui üle poole süžeest moodustavad alaealiste peod.

Palju huvitavam oli jälgida peategelase püüdlust tõde välja selgitada. Neiu on kolme aastaga jõudnud punkti, kus ta heitleb endaga. Jilli taldrikul on palju - aktiivne osalemine Tegijate ettevõtmistes, pinge ülikooli saamise pärast. Ühest küljest tahaks ta, nagu kõik teised, heita möödunud tragöödia peast, aga teisalt tekitab väike tõuge vastupandamatu kihu mängida amatöördetektiivi ning me kõik teame, et sedasorti kinnisideed lõppevad alati hästi. See oli küll äärmiselt ebaloogiline, et raamatu tegevus algab kolm aastat pärast seda, kui Jilli parim sõbranna suri ning tema poisssõber end süüdi tunnistas. Selle ajavahe ära jätmine oleks romaani mitu korda paremaks teinud. Kuidas siiamaani olid kõik varmad uskuma, et see kutt on mõrvar, ja ühe kõne peale mõtles peategelane ringi?

Erinevatest noorteromaanidest, kus ohtlike mänge mängitakse (meenuvad nt Üks meist on järgmine, Panic), on "Kõik tahavad olla meie moodi" kõige nõrgem. Raamat küll räägib igasugustest pöörastest ülesannetest, aga nende läbi viimist otse ei näidata. Ei ole närvikõdi, ei ole pinget. On ainult Jilli kasvav vastikkus ülesannete korraldamises osalemise suhtes. Lisaks on raamatus kõige kohutavam täiskasvanute järelvalve üldse. Esiteks pigistab kogu linn silma kinni selle koha pealt, et lapsed üksteist piinavad, ja teiseks on lapsevanematel täiesti ükskõik, et nende poeg trellide taha saadetakse?! Oli aru saada, et tegu on debüütromaaniga. See oli toores. Tegelikku süüdlast oli lihtne ära arvata. Ja raamatu pealkiri on täiesti vale - ma ei taha neist kellegi moodi olla!

Kuigi raamatus polnud ühtki sümpaatset tegelast, haaras "Kõik tahavad olla meie moodi" endasse ja ahmisin kogu draama ühe päevaga endasse. No nii paeluv on lugeda, kuidas teismelised käituvad nagu teismelised ikka - rumalalt. Ma lihtsalt soovin, et raamat oleks keskendunud rohkem müsteeriumile ja jätnud mõned peod ära.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Algus on šokeerivalt verine, hoopis erinev sellest, mida malbe pealkirja ja rahuliku kaanepildi järgi ootasin. Selle saatusliku hetkeni jõuab lugu uuesti alles tükk maad hiljem, sest teine peatükk pöördub tagasi rännaku alguse juurde, kui kõik on alles ees. Hoolimata kirvest, mida teadsin Mayde pea kohal rippuvat, lasin end perekonda kiinduda, kuna nad kõik on nii armastusväärsed ja lootusrikkad. Naispeategelane Naomi on sihikindel ja sitke naine, kes ei lase end liialt ühiskonna normidest mõjutada. Meespeategelane John ei ole endale maailmas kohta leidnud, kuna on pooleldi valge ja pooleldi pooniverd. Vastandina on romaanis ka tegelasi, kellel on ainult negatiivsed omadused, nii et neid on mõnus põlata.

Olin Oregoni rajast üht-teist kuulnud, aga ma ei olnud sel teemal varem midagi lugenud, mistõttu pakkus just see vankritega kaasa rändamine suurima elamuse. Amy Harmon kirjeldab teekonda põhjalikult, jõeületusi, väikeseid asulaid, peatunud vankrikobara varaseid hommikuid ja hiliseid õhtutunde, vankri alla ajavat paduvihma, julgustavaid looduslikke maamärke. Sellest hoolimata on raske ette kujutada niivõrd pikka rännakut, kuhu on terve elu kaasa pakitud. Jalgsi tuhandete kilomeetrite kõndimine kujutab endas veel seda kerget osa. Ameerika keskosa loodus on halastamatu. Palju oli tagasipöördujaid ja neid, kes jäid tee äärde mulla alla. Kõik siiski ei ole rist ja viletsus ja ümberasujad oskavad teekonnast ka rõõmu leida, eriti Naomi ja John oma tärganud tunnetest.

Sa tead, et see on tulemas, sa ei taha, et see tuleks, aga sa ei saa mitte midagi ette võtta - muidugi jõuab jutustus veresaunani, mis pöörab kõik pahupidi. Naomile ja Johnile jagub nii uusi ränkraskeid katsumusi kui ka uskumatut õnne, mis neid lõpuks kõigest läbi aitab. Olukord paistis lootusetu, aga lahenes kui imeväel ja mul ei tulnud hetkekski pähe, et romaanil võiks olla kurb lõpp. Kuigi põnevust jagub ka romaani teise poolde, siis esimese poole pinge ja rännakukirjeldused haarasid rohkem kaasa kui armastuse proovilepanek.

Suurimat üllatust pakkus aga Amy Harmoni lõppsõna, kust selgus, et suur osa raamatust põhines tõsielul, täpsemalt naise enda esivanematel. See asetas kogu loetu uude valgusesse. Ma ei loe ajaloolist ilukirjandust küll eriti tihti, aga jumaldan selliseid põhjaliku eeltööga romaane. Tahan nüüd kindlasti "Mida tuul teab" ka ära lugeda. Rohked katsumused raamatus ja sitke naispeategelane meenutasid mulle Kristin Hannah' romaani "Neli tuult", mitõttu soovitaksin "Kus uitavad kadunud" kindlasti tema austajatele ja vastupidi!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Tänapäev, Inglismaa. Kaks Eileeni, maal elav vanaema ja Londonis elav lapselaps, vahetavad kaheks kuuks elukohad. Noorem Eileen ehk Leena on nii ületöötanud, et saab tähtsa ettekande ajal ärevushäire, mistõttu saadetakse naine puhkusele. Vanem Eileen saab peagi kaheksakümmend, kuid on tarmukas ja tahaks endale uut kaaslast, kuid tema väikeses kodukülas on temaealiste poissmeeste valik nigel. Vahetus tuleb mõlemale kasuks. Vanaema hakkab suurlinnas uut kavaleri otsima ja lapselaps saab mõtted tööst eemale, võttes üle tema kohustused, nagu ühe külaelaniku koeraga jalutamine ja maipidustuste korraldamine.

"Vahetus" pakkus täpselt sellist kerget lugemist, mida ma ühelt ajaviiteromaanilt ootan. See on soe, armas, südantsoojendav ja muhe romaan, just see, mida lugeda kui vajad korralikku annust positiivsust. Üks Eileen on asjalikum kui teine, mistõttu raamat pulbitseb elust. 79-aastane läheb Londonisse uut armastust otsima, näidates, et vanus on lihtsalt number ja internetitutvusportaalides on alati mõni petis. 29-aastasele pakuvad väljakutset väikese küla ellu sulandumine ning sassis suhted. Imetlesin väga, kuidas mõlemad uut keskkonda rikastasid. Oh, oleks mina ka pooltki nii ettevõtlik kui kumbki neist. Ka kõik kõrvaltegelased ja nende lood haaravad kaasa. Lisaks nautisin mõnusat inglise külaõhkkonda, kus kõik joovad kohvi asemel teed. 

Tegevus on üsna sirgjooneline ja ettearvatav, kõik keerleb ümber inimsuhete - vanad sõprused ja uued tutvused, sassis suhete lahtiharutamine, sekka muidugi romantikat. Suhkruse pealispinna all leidub leina, üksindust ja kuhjaga enesearengut, mis kaasneb mugavustsoonist väljas käimisega. Kui oled omadega puntras, tuleb keskkonnavahetus ainult kasuks ja millegi uue proovimiseks pole kunagi liiga hilja, kui vaid pealehakkamist on. Üks õpib, kuidas kodust ära olla on tore, aga tagasi tulla on veel toredam, kuna pikemalt eemal olles hakkame hindama seda, mis muidu tundub iseenesest mõistetav. Teine mõistab, et vajab oma elukorralduses hädasti muutust.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Tänapäev, Vermont. Teate küll neid lugusid, kus noor entusiastlik pere ostab võileivahinnaga uhke häärberi, olles kindlad, et seal varasemalt toimunud võikad sündmused neid ei mõjuta. Ei möödu sugugi kaua, kui maja jäetakse maha ja perekond võib end õnnelikuks lugeda, et nad kõik eluga pääsesid. Baneberry Hall on üks selline hoone. Maggie elas seal lapsena mõned napid nädalad, ent ei mäleta sellest ajast midagi. Kogu lugu on kirjas tema isa raamatus "Õuduste maja", mis ootamatult väga kuulsaks sai, kuid naine ei usu tondijutte ja on kindel, et vanemad on talle elu aeg valetanud. Kui isa sureb, pärandub Baneberry Hall tütrele. Hoolimata mehe viimasest palvest, et Maggie iial ohtlikusse majja oma jalga ei tõstaks, sõidab naine sinna renoveerimisplaanidega ja sooviga välja selgitada, mis tema lapsepõlves õieti juhtus. Kohe hakkavad sündima seletamatud asjad, täpselt nagu raamatus.

"Lukusta kõik uksed" jääb endiselt troonile, aga "Enne pimedat koju" leidis samuti koha lemmikute seas, suuresti tänu minu nõrkusele "Amityville'i õuduse" vastu. Lugemiselamus oligi suuresti sõit nostalgialainel. Kirsiks tordil on Baneberry Hall, üks neist kohtadest, mis on rohkem raamatu tegelane kui tegevuspaik. Tõele au andes, kogu raamat keskendubki tema tundma õppimisele, iga peatükk tutvustab uusi tahke, avastab uusi nurgataguseid. Mulle hakkas see sünge ajalooga häärber kohe meeldima. Linnalegendid, siumarjad ja punakõhud loovad parajalt kõheda õhustiku. Sagerilt muud ei ootakski.

Teos kõrvutab "Õuduste maja" peatükke ja tänapäeva Maggie'it üritamas aru saada, mis tema isa romaanist on tõsi, mis väljamõeldis. Raamat-raamatus ülesehitus on alati vinge, aga oli ekstra äge, kuidas ilmnevad paralleelid kahe looliini vahel. Samad detailid korduvad üha uuesti ja uuesti, aga see ei häiri sugugi, vaid kruvib pinget. Kusjuures, kui ma olin põhikoolis, proovisin ise kirjutada järjejuttu nimega "Déjà vu", milles samamoodi vaheldus raamat ja päriselu, kus kordusid raamatu sündmused. Lugu algas inimrööviga, aga ma ei jõudnud sellega kuigi kaugele.

Maggie kogemused ja tema isa raamat jätavad vägisi mulje, et majas toimub midagi üleloomulikku, aga kirjanikuga tuttav olles teadsin, et kõik saab maise seletuse. Tegelikult ei ole judinate tekitamiseks üldse paranormaalset aktiivsust vaja. Jubedaid asju juhtub ka ilma tontideta. See raamat lisas mu “ei taha enam kunagi ette kujutada” nimekirja mao kohvitassis.

"Enne pimedat koju" ja "Lukusta kõik uksed" on väga sarnase käekirjaga, kasutades isegi samu õudukate elemente: on uskumatult hea võimalus, on lühike aeg uues kodus enne põgenemist, aga mõlemad põnevikud on siiski omanäolised. Kui "Lukusta kõik uksed" lõi pahviks, siis "Enne pimedat koju" on tüüpilisem tänapäeva põnevik  nii lõpu kui ka selle poolest, et kõige jubeda kõrval ka tibake vana head armastust, õnneks ei hüpanud tegelased esimesel võimalikul momendil voodisse. Eriti meeldis mulle selle raamatu juures, kuidas loo peategelaseks ei ole suvaline uudishimulik tüüp, kes nina valesse kohta torkab, vaid tütar, kellel on sügavalt isiklik huvi. "Õuduste maja", Maggie isa raamat, on kujundanud kogu tema elu ja naine on vägagi motiveeritud selle saladusi paljastama. See lisas nii palju usutavust. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!