Peter Swanson "Mõrva väärt" läheb väljakutse alla, kui "4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud LV grupist". Olen üsna kindel, et see teos jõudis mu huviorbiiti kellegi vaimustunud postituse tõttu. 

Tänapäev, London/Boston/Kennewick, Maine. Heathrow lennujaama ootesaalis kohtuvad Ted ja Lily. Nende lend viibib ning peale paari ühist martiinit pihib mees, et nägi oma abikaasat teise mehega. Ta ei ole veel otsustanud, mida olukorraga ette võtta, kuid tunnistab võõrale, et tahaks truudusetu naise ära tappa. Tema üllatuseks on Lily nõus, et too väärib surma ning on valmis meest aitama. Naisel on omad minevikusaladused, mida ta Tedile avaldada ei taha, aga on nõus neist rääkima, kui too oma abikaasa mõrvanud on.

"Mõrva väärt" oli üle pika aja selline põnevik, mis suutis mind jalust rabada. Juba esimene loopööre oli selline, mida ma üldse tulemas ei näinud. Lugu, mis lehekülgedel lahti rullus, oli igatahes väga põnev. Romaan on üles ehitatud nii, et vahelduvad kahe tegelase peatükid. Üks tundus mulle palju huvitavam kui teine ning siis, kui see teine ka mulle viimaks meeldima hakkas, lõppesid tema peatükid ära ning asendusid hoopis kolmanda tegelasega. Vahelduseks oli meeldiv lugeda niivõrd pahelistest tegelastest, kellest üks on hullem kui teine. See on nii huvitav, kuidas kirjanik suudab kirjutada oma kuritöid õigustavast külmaverelisest mõrvarist, kes isegi ei tunne end süüdi ja mina lugejana elan sellisele tegelasele kaasa, kuigi ei kiida tema tegusid heaks.

Mulle meeldib väga, kui kirjanik annab tegelaste kohta paar detaili ja nende abil on võimalik endale ette kujutada, milline oli tema lapsepõlv. Selles teoses oli aga vastupidi - tegelase elulugu laotati paari lehega lugeja ette laiali, mis oli minu arvates igav. Samas lõpus jäetakse vaid paar detaili, mille abil aru saada, mis siis ikkagi sai. Vahel mulle meeldivad sellised isemõtlemise lahendused, aga selles raamatus see minu jaoks ei toiminud, vaid tundus kuidagi kaootiline. See ei olnud rahuldav.

Järgmises lõigus kirjutan detailsemalt raamatu sisust, aga teen seda valge värviga. Kui soovid minu arvamust lugeda, tõmba lõik aktiivseks (nagu tahaksid seda kopeerida), aga kui sa pole raamatut lugenud ja ei soovi lugemiselamust rikkuda, siis ära tee seda!

Mulle meeldis väga, kuidas raamat algas, aga lõpp ei olnud kahjuks mulle meele järgi. Mind häiris eriti, kuidas Lily arvas, et on hea idee kasutada sama peidukat juba teise laibaga. Ma ei saanud sellest otsusest absoluutselt aru. Lisaks oli tobe, et üks detektiiv luuletuste kirjutamise pärast ametist vabastati. Lõpplahendusest nii palju, et mina arvan, et Lilyl ei õnnestu sellest jamast välja rabeleda. Kuigi paljudel teistel lugejatel on huvitav teooria, et naise ise teab laipadest ning annab kirjaga hoopis teada, et ta on nende eest hoolt kandnud ja Lily on pääsenud!?

Peter Swanson on 1968. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta kasvas üles linnufarmis Massachusettsi osariigis. Pärast inglise kirjanduse, hariduse ja kaunite kunstide alal kraadide saamist töötas mees raamatukaupmehe ja eripedagoogina. Ta on kirjutanud kuus romaani, millest uusim ilmub järgmise aasta märtsis. Lisaks on mees avaldanud ka luulet. "Mõrva väärt" on Swansoni teine romaan. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Mõrva väärt" on väga huvitav põnevik, kus planeeritakse ja sooritatakse terve rida mõrvu. Raamat suutis mind mitme pöördega üllatada ning nautisin selle esimest poolt väga. Üks peategelastest, kellel mitu tapmist hinge all oli, sai mulle lausa nii armsaks, et elasin tema kuritegudele kaasa ning hoidsin pöialt, et ta vahele ei jääks. Kahjuks raamatu lõpp ei olnud rahuldav, sest mind jäid lahenduses mitu detaili häirima. Siiski soovitaksin seda romaani lugeda, kui sulle loopöördeid täis põnevikud (ja lahtised lõpud) meeldivad!

2007-2010, Stortfold, Suurbritannia. Louisa Clark ei ole ambitsioonikas naine. Ta töötas kuus aastat kodulähedases kohvikus, kuid on nüüd töötu ning vajab hädasti uut ametit. Naise õnneks vabaneb lähedal tasuv hooldajakoht, kus ei vajata erilisi oskusi. Will Traynor jäi ratastooli, kui ühel vihmasel hommikul mootorrattaõnnetusse sattus ning kuigi mees armastas ekstreemsusi, ei olnud ta sel päeval isegi see, kes sõitis. Nüüd on ta kibestunud ja tõre ning valmis isegi endalt elu võtma. 

Ma ei loe eriti palju armastusromaane. Asi ei ole selles, et nad mulle ei meeldiks, sest kui mõne kätte võtan, siis naudin tavaliselt lugemist. Pigem jäävad nad minust poodi või raamatukokku, sest mind ei suuda võluda nende sisukirjeldused. Need tunduvad alati kuidagi tobedad, liigselt dramaatilised. Tegelikult on ju armastuslood kõigis raamatutes olemas, mida ma loen - krimis, noortekates, fantaasiamaailmades. Seega loen armastuslugusid kogu aeg, aga neil on alati midagi muud juures ja nii tundub vahel, et ainult romantikale keskendunud raamat oleks igav. Selle pika sissejuhatuse mõte on tõdeda, et üllatusin, kui palju "Mina enne sind" mind võlus. Ma ei teadnud tegelikult enne lugemist sisust midagi muud, kui juba enne kirjutasin - see on hea, see ajab nutma. Ma isegi ei tea, kuidas see õnnestus, et keegi mulle raamatu või filmi sisu polnud reetnud. Isegi kaanepilt on nii kaval, et ma ei suutnud sellest välja lugeda, et üks tegelastest on halvatud.

Üldjoontes mulle lugu meeldis ning nautisin, kuidas kirjanik suutis luua armastusloo, mis ei olnud tegelikult kuigi romantiline ega imal. Lisaks on teos pungil olukordadest, mis mind naerma ajasid. Kuigi mind korduvalt hoiatati, et tasub varuda salvrätikuid, ei olnud ma üldse valmis, et neid naerupisarateks vaja on. Üllatusin veel, kuidas raamat sisendas lootust ja positiivsust ja kõiki häid emotsioone, kuigi teadsin lugedes, et liigun selle pisarakiskuja lõpu poole. Kuna oskasin seda oodata, siis ma ikkagi lõpus ei nutnud, aga liigutatud olin küll. Minu jaoks oli see nii ilus terviklik lõpp, et ma ei saa üldse aru, miks raamatul veel kahte järge vaja on. Kuna mulle kirjaniku stiil meeldis, siis äkki loen neid ikkagi või vähemat mõnda teist tema raamatut. 

Kui detailidesse laskuda, siis minu kõige lemmikum koht raamatust oli Lou sünnipäevapidu. Üldse meeldis Louisa mulle tegelasena. Üks põhjus, miks ma eelistan pigem noortekaid on see, et mul on lihtsam samastuda noortega, kes on koolis, kui näiteks kontoritööl täiskasvanutega. Mis siis, et ma ise enam koolis ei käi. Louisaga tekkis mul aga kohe klapp. Raamatus oli ka detaile, mis mulle ei meeldinud või jäid segaseks, näiteks kuidas Louisal peale oma õe muid sõpru ei olnud.

Selles raamatus oleks sisu ka siis, kui armastuslugu üldse kõrvale jätta. Alguses tegelikult romantika kui selline ju lausa puudubki. Raamat näitab selgelt, kuidas enamik suhtub liikumispuudega inimestesse ning kui vähe ühiskond nendega arvestab. Võta näiteks hetk ja mõtle oma igapäevasele teekonnale. Seejärel kujutle ette, et peaksid seda läbima ratastoolis. Kindlasti leiad mitu kohta, kus sul tekiks raskusi. Teos ei jää aga selle negatiivse juurde pidama, ta toob ka välja, mida tegelikult neljajäsemehalvatusega inimesed kõike suudavad teha, kui neile luua vastavad võimalused. Lõpetuseks jõuab lugu kõige olulisema küsimuseni - mida halvatu ise soovib teha. Kas olulisem on see, mida meie arvame, et on kellelegi teisele parim või on oluliem tema enda tahe?

N.K. Jemisin "Obeliskivärav" on tõlge, mille ilmumist olen oodanud ajast, mil lõpetasin sarja esimese osa, mis kannab pealkirja "Viies aastaaeg". Lugesin seda eelmise aasta detsembris ja nägin mitmeid kommentaare, kuidas järgedes läheb lugu veelgi paremaks. Raamatu sain kätte vahetult pärast ta ilmumist ning lugesin läbi Amsterdami reisil, aga selle blogipostituse kirjutamine on palju aega võtnud, sest kõige raskem on kirjutada 1) raamatutest, mis mulle väga meeldisid, ja 2) raamatutest, mis on mõne sarja järgmised osad. "Obeliskivärav" käib mõlema kategooria alla.
Väljakutse teema: 45. Üks raamat mõnest fantaasiasarjast.

Superkontinent Rahu. Nassun on alati olnud issi tüdruk. Ta vihkab oma ema ja tema karme õppetunde. Kuigi Jija tappis oma poja, ei suutnud ta sama teha oma väikese tüdrukuga ning nüüd pagevad nad koos üle kontinendi. Lisaks põgenemisele maailmalõpu eest, on Jijal salajane eesmärk - ta tahab Nassuni ravida orogeneesist ning on kuulnud jutte kohast, kus seda saab teha. Essun oli pikalt neil kannul, kuid jäi pärast Nassuni jälgede kaotamist paikseks Castrimas, erilises kunnas, kus tema abi hinnatakse. Orogeen saab iga päevaga orhkem teadmisi maailma kohta, nähes, kuidas see aastaajaks valmistub ning kuuldes saladusi ühelt oma vanalt õpetajalt. Tal tuleb tegeleda probleemide ja dilemmadega, mis on palju suuremad kui väike kommuun, kus ta parasjagu elab.
Kui sarja esimeses osas selgus, miks ja kuidas algas maailma lõpp, siis teine paljastab, kuidas inimkond maailmalõpu ajal käitub. Mulle meeldib selle triloogia puhul väga, et ta sunnib aktiivselt kaasa mõtlema või muidu ei saa aru, mis üldse toimub. Seekord oskasin raamatu lõpust sõnastikku otsida ning kõik oluline tuli meelde. Kui "Viies aastaaeg" muutus arusaadavaks alles poole raamatu peal, siis siin olin haaratud juba peale paari lehekülge. Mind hoidis lugemas see, et tahtsin pidevalt teada, mis saab edasi. Kuna see maailm ja lugu on nii unikaalsed, ei oska ma kuidagi ette näha, kuhu see tüürib. Ei ole üht kindlat kurjamit, keda troonilt kukutada, et riiki päästa. Kõige rohkem painabki mind küsimus, kas vastane on tõesti Isake Maa - planeet ise? Selle vastuse saamiseks tuleb muidugi kolmandat raamatut oodata. Loodan, et see jõuab järgmise aasta jooksul eesti keelde.

Esimese osaga võrreldes kulgeb "Obeliskivärav" aeglasemalt. Tegevust on vähem, tegelased ei reisi eriti ning isegi konflikte napib. Kui eelmises raamatus toimus maailma avardamine koos tegelastega rännates, siis siin tuleb hulgaliselt infot juurde juttude ning teadmiste jagamise kaudu. Saab vastuseid mitmetele küsimustele, mis esimest osa lugedes tekkisid, aga muidugi kerkivad nende asemel ette uued mõistatused, mis lahendust vajavad. Mu meelest oli üsna geniaalne, kuidas Kuu asjasse segati.

Peale unikaalsuse ja ettearvamatuse võlub mind triloogia juures see võrratu fantaasiamaailm. Imetlen väga detailide rohkust, kuidas kirjanik jätab loosse mingid pisiasjad, seletamata nende tähtsust või eesmärki. Eriti meeldivad mulle need katkendid iga peatüki lõpus. Iga selline detail tekitab kohe soovi, et tahaks kõige kohta rohkem teada. Jutust jookseb läbi nii palju erinevaid rahvaid, hukkunud tsivilisatsioone, möödunud aastaaegu, aga ühegi juurde ei jääda pikemalt peatuma, sest need on möödunud, surnud, läinud. Mulle meeldivad mahajäetud paigad ja unustatud asjad ning neist on põnev lugeda, isegi kui nad on välja mõeldud.

Veel paelub mind käitumine kriisiolukorras, eriti põnevad on katastrooffilmid. Igasugused enesealalhoiuinstinktid ja -mehanismid on täpselt selle sarja teema. Huvitav on lugeda süsteemidest, mis on tuhandete aastate jooksul tekkinud, et väljasuremist ära hoida. Kuidas mõne liigi puhul on oluline indiviid, teise puhul liik kui tervik. Ka inimesed käitusid aastaaja saabudes erinevalt. Veel paelus mind teema, kuidas anda edasi teadmisi. Selge on see, et raamatud igavesti ei säili ja ilmselt poleks kasu ka digitaalsest pilvest, kui tehnoloogia kaob. Kui inimesed suudavad liigutada mägesid, ei püsi alles ka kivisse raiutud sõnad. Piisab vaid mälust ja põlvkonnalt põlvkonnale teadmiste pärandamisest.

Kui eelmises osas oli kolm vaatepunkti, siis siin on kaks - Essun ja Nassun, ema ja tütar. Essun ihkab väga oma tütart leida, kuid ei oska teda kuskilt otsida ja püsib paigal. Nassun vihkab oma ema ning tahab, et neid lahutaks võimalikult pikk vahemaa. Selles vastuseisus olen ma Essuni poolel, kuid mõistan ka Nassunit. Seevastu Schaffa tekitab sügavat umbusku ja õudu. Tüdruku peatükke ootasin suurema huviga, sest tema omades on rohkem ootamatusi ning tegevust. Lisaks ei olnud Nassuni tegevustest eelmises raamatus üldse juttu. Ema ja tütre taaskohtumine saab kindlasti väga meeleolukas olema, kui see kolmandas raamatus peaks toimuma. Tegelikult on mu lemmiktegelane hoopis kivisööja Hoa, kes on mõnusalt salapärane, ebainimlik, aga ka inimlik.

Reeli Reinaus on viljakas eesti noortekirjanik ning "Roosi märgi all" on tema uusim romaan. Kuna oktoober on eesti kirjanduse kuu, siis pidin muidugi ühe kodumaise teose ka läbi lugema. "Roosi märgi all" tundus parajalt müstiline, et selleks raamatuks sobida. Sisukirjeldusest paelusid mind enim Hiiumaa ja Ungern-Sternberg! See on alati äge, kui ilukirjandusse osavalt ajalugu põimitakse. Jätkan väljakutsega ka - 49. Raamat, mida sa soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist.

Tänapäev, sügis, Hiiumaa. Miikael on pealinnast pärit poiss, kes on koos oma tüdruksõbra Vikaga tulnud Hiiumaale, et selgitada välja, miks teda kimbutab ööst öösse üks ja sama unenägu. Vika teab tegelikult palju rohkem, kui ta Miikaelile ütleb. Ingel ja Saara on Kärdlas elavad sõbrannad. Pool aastat tagasi kadus Ingli poisssõber jäljetult ning tüdruk on sellest ajast saati eraklik olnud. Viimaks leiab ta endas piisavalt jõudu, et omal käel välja selgitada, mis Johaniga juhtus. Noorte teed ristuvad ning lisaks on asjasse segatud kunagine salaliit, ammu surnud Ungru krahv ja kapten Malm.

Ma tahtsin väga, et see raamat mulle meeldiks, aga ma ei suutnud kuidagi selle kummalise looga ühele lainele jõuda. Tavaliselt on noortekas need raamatud, mis ühe-kahe päevaga loetud saavad, aga see venis. Esimene mure on see, et tegelasi on palju ning lühikesed peatükid hüplevad nende vahel. Iga üks neist ajab mingit oma asja ja alguses ei paista tegelaste vahel seoseid. Mingi imelik unenägu, mingi kadunud poiss ja kõik see peaks veel vana mõisahärraga seotud olema? Loo kulgedes hakkasid erinevad harud muidugi oma vahel klappima, aga siiski ei äratanud ükski tegelane minus nii palju huvi, et oleksin väga oodanud tema tegemistest edasi lugemist. Neil ei olnud nagu erilisi huvisid või meeldejäävaid iseloomujooni. Raamatus oli ka suuri tundeid, mis ei olnud otseselt fookuses. On üks paar, millest hiljem saab kaks teist paari ja siis on veel üks kolmas paar jne.

Raamatu kirjelduses jäi mul täiesti märkamata osa, mis paranähtusi mainib. Seega ei olnud ma üldse valmis, kui lugu üks hetk sinna poole tüürima hakkas. Ütleks lausa, et see oli üks jahmatavaid lahendusi, mida viimasel ajal kohanud olen. Kui esimest korda aru sain, kuhu kirjaniku fantaasia teda viinud on, siis pidasin seda veidi kohatuks, aga edasi lugedes hakkas see mõte mulle üha rohkem meeldima ning ülejäänud looga klappis see päris hästi. Täiesti rahule ma siiski ei jäänud, sest mõned looharud vajusid kuidagi ära ja ei osutunud nii olulises, kui alguses mõista anti, näiteks Miikaeli unenäod ja vajadus see paik leida.

Varem olen samalt autorilt lugenud:

Reeli Reinaus on eesti kirjanik, kes on tuntud oma laste- ja noorteraamatute poolest. Naise debüütromaan "Une nägu" ilmus 2005. aastal. Tänaseks on ta on avaldanud juba peaaegu 30 raamatut. (allikad: 1)

"Roosi märgi all" on müstiline noorteromaan, kus on palju segadust, põnev ajalooline taust ja veidi romantikat. Üldmulje oli minu jaoks siiski liiga segane ja tegelased ei pugenud hinge. Autori fantaasialend oli üsna šokeeriv, aga mulle täitsa meeldis, milline minevikusaladus selles loos välja koorus. Soovitan lugeda, kui olete välismaistestnoortekatest väsinud ja on isu lahti harutada Hiiumaal toimuvat segapundart!

See oli umbes kümmekond aastat tagasi, kui leidsin raamatukogust sellise põneva raamatu nagu Philip Reeve "Surelikud masinad". See oli mulle tõeline lugemiselamus ning teos leidis koha minu lemmikute seas. Samuti meeldisid mulle tema kaks järge. Mingi aeg hiljem sain teada, et on olemas ka neljas raamat, kuid seda ei ole eesti keelde tõlgitud. Ka Tallinna raamatukogudes ei olnud teda laenutamiseks saada ja osta nagu ka ei raatsinud. Eelmise aasta lõpus ilmus esimese raamatu põhjal valminud film ning esimesed kolm raamatut anti uues trükis välja ning viimaks ilmus ka neljas osa "Pimenev tasandik", ideaalne raamat, millega täita väljakutse teema - 20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!

1026-1027 TE. Vaherahu, mille sõlmisid omavahel Roheline Torm ja liikuvate linnade vaheline liit Traktionstadtsgesellschaft, on kestnud juba kuus kuud. Theo Ngoni on tagasi kodustes Aafrika mägedes Zagwas. Ta ei igatse eriti taga liikuvaid linnu, kuid mõtleb tihti Wren Natsworthyle. Theo rahulik elu teeb kannapöörde, kui tal õnnestub ära hoida linnale planeeritav rünnak ning ta saab võimaluse olla piloodiks leedi Nagale, kes on üks Rohelise Tormi juhtidest ning põhjus, miks vaherahu üldse sõlmiti. Samal ajal naudib Wren isa seltsis Linnuradadel rändamist. Ta ei tea, et Tom Natsworthy varjab suurt saladust. Nimelt on arsti sõnul mehel nõrga südame tõttu elada jäänud veel vaid paar aastat. Tihti mõtleb Tom oma naisest Hesterist, nende ühistest seiklustest ning kodulinnast Londonist. Kui tema kõrvu jõuavad kuuldused, et linna varemetes midagi toimub, on ta ohtudest hoolimata valmis kohale lendama. Stalker Fang ei ole aga sugugi surnud, kuigi vajab kõvasti parandamist. Kadunud poiss Kalapäts näeb temas emafiguuri ning on igati valmis teda parandama, et Fang saaks ellu viia oma plaani - planeet uuesti roheliseks muuta.

Sain raamatu tegelikult juba augusti lõpus sünnipäevakingiks, aga kartsin enne lugema asumist, et äkki pettun. Eelmiste osade lugemisest oli ju nii kaua möödas. Mitme teose puhul olen pidanud ülelugemisel tõdema, et selle võlu on kuskile kadunud. Alguses andis küll tunda, et ma eelmiseid osasid üle ei lugenud, sest raamatus ei meenutatud väga põhjalikult, mis eelnevalt toimunud on, ning mõned detailid jäid võõraks. Selle korvas aga kõik tuttav ning eriti magusad olid taaskohtumised - nii minu ja tegelaste vahelised kui ka tegelaste omavahelised. Ühesõnaga: ma ei pidanud sugugi pettuma. Raamatus oli nii palju põnevaid seikluseid ja ei puudunud ka üllatavad loopöörded. Ma ei olnud veel isegi poole peale jõudnud, kui juba täiesti kaasa haaratud olin. Millalgi loen kindlasti terve sarja uuesti üle!

"Pimenev tasandik" paistis silma eriti selle poolest, kuidas lugu kokku tõmmati. Raamatus oli mitu erinevat looliini, mis kord kokku ja siis jälle lahku jooksid, aga lõpuks jõudsid kõik rahuldava tulemuseni. Nautisin väga, kuidas jõuti tagasi sinna, kust kogu sari alguse sai - Londonisse. Veel tahaksin kiita, et peatükkide lõpus ei olnud tarbetuid cliffhanger-eid. Kui ühes looliinis midagi eriti põnevat toimus, siis ei olnud nii, et järgmine peatükk hüppas teise tegelase juurde.

Miks mulle see sari nii väga meeldib? Ma lihtsalt jumaldan Reeve'i loodud maailma. Tema idee ratastel liikuvatest linnadest on lihtsalt niivõrd unikaalne, aga kirjaniku fantaasialend ei jää seal seisma. Keskne konflikt on erinevate vaatenurkadega inimeste vahel - ühed pooldavad liikuvaid linnu, teised on liikumisvastased. Sellel maailmal on tuhandetesse aastatesse ulatuv ajalugu. Tänapäevased tehnikavidinad on nende jaoks muistne tehnoloogia, mida uuritakse ja näidatakse muuseumis.  Mulle meeldib ka autori huumor, näiteks on ühes peres laste nimed Saab ja Ford Anglia. Vanadest tsivilisatsioonidest on orbiidile jäänud tiirlema võimsad relvad ning on ka taaselustatud olendid - stalkerid. Minu lemmiktegelane on algusest saadik olnud just üks nende seast - Shrike. Tal on nii kõige põnevam ajalugu kui ka areng.

Philip Reeve on 1966. aastal sündinud briti kirjanik. Oma esimese loo kirjutas ta viieaastaselt ning see rääkis kosmosemehest ning tema koerast. "Surelikud masinad" on tema tuntuim töö.  Ta elas Brightonis ning unistas suure fantaasiaromaani kirjutamisest, kui tal tuli idee. Kontseptsiooni inspiratsiooniks oli vaatamine, kuidas väikesed külad ja linnad, mis mehe lapsepõlves olid eraldi asulad, järk-järgult suure linnaga kokku sulandusid. See oli 90ndate keskel. Peagi suutis Reeve maailma ette kujutada ning tal mõlkus mõtteis paar tegelast, kuid puudu oli veel see suur asi, mis kõike koos hoiaks. Liikuv linn, mille liikumise eesmärgiks on teiste linnade jahtimine tundus sobiva ideena. Sarja esimese raamatu kirjutamiseks kulus 6 aastat, sest Reeve töötas paralleelselt illustraatorina. (allikad: 1, 2, 3, 4)

Kuna ostsin ettenägelikuna kohe mitu Victoria Schwabi uut romaani, siis oli mul "Tunnel of Bones" ehk järg eelmisele loetud raamatule kohe käepärast, et teda silmapilkselt peale eelneva lõpetamist lugema hakata. Esimene osa jättis positiivse mulje ning ootasin huviga, kuidas Cassi ja Jacobi seiklused jätkuvad. Väljakutse teema: "41. Raamat, mis on osa raamatusarjast". 

Tänapäev, Pariis. Edinburghi kitsad ning käänulised tänavad oma verdtarretavate kummituslugudega jäädvustatud, suundub Cassi vanemate telesaade edasi valgusküllasesse Pariisi, millel on oma tondijutud rääkida. Tüdrukul on seljataga napp pääsemine ning ta tahab seekord madalat profiili hoida. Kuid pahandustel on komme ta ise üles leida. Kui perekond suundub filmima Pariisi katakombidesse, mis on koduks kuue miljoni inimese luudele, äratab Cass poltergeisti, palju ohtlikuma ja võimsama kummituse, kui ta kunagi näinud on. Too suudab vabalt läbida elavate ja surnute maailma vahelist Loori ning kogub aina jõudu, ähvardades linnas korraliku katastroofi valla päästa. Mis veel hullem, tüdruk ei suuda teda edasi saata, sest poltergeist on kaotanud oma mälestused. Cassil on vaid paar päeva aega, et välja uurida, kes ta on ning kuidas ta suri. Samal ajal kogub tema kummitusest sõber Jacob samuti jõudu ning tüdruk ei suuda end hoida muretsemast, et temast võiks samuti poltergeist saada.

"Tunnel of Bones" meeldis mulle mitmel põhjusel rohkem kui "City of Ghosts". Esiteks oli huvitavam lugeda Pariisi vaatamisväärsustest ning kummituslugudest, sest Prantsusmaal käisin õige ammu ning tuttavat infot oli vähe. Tekkis muidugi tahtmine kohe ise sinna reisida ja tutvustatud kohad oma silmaga üle vaadata. Ühtmoodi põnevad tundusid nii katakombid kui ka luksuslikud aiad, mida Blake'id külastasid. Eelmise osa juures jäi see mainimata, aga mõlemas raamatus on sees ka kaart, kus kõik kohad peal on ja pealegi veel kenade joonistustega illustreeritud. Ma ju armastan raamatuid, kus on kaart! 

Ka peamine kummitus, kellega Cassidyl tegeleda tuleb, oli selles raamatus paeluvam. Nende vahel on mitu konflikti, mis kasvatasid huvi. Mulle meeldis lisatud müsteeriumi nüanss, kus tüdrukul tuli veidi detektiivi mängida. Ülesanne tundus üsna võimatu, kuid ta lahendas selle mängleva kergusega. See on ka romaani ainus miinus - lugu on lihtsakoeline ning väga sirgjooneline. Tahaks ju veel lugeda! Huvitav, millal järgmine raamat välja tuleb või mis linnas selle tegevus toimub?

Kui esimese raamatu puhul nurisesin, et see pole piisavalt tänapäevane, siis siin oli juba natuke arengut selle suunas näha - lisatud on vestlused Laraga telefonisõnumite kaudu. Kummitused ise on ikka vähemalt pool sajandit vanad. Huvitav oleks, kui järgmises osas kohtaks nad kedagi alles äsja surnut. Muidugi jätkusid ka selles raamatus viited Harry Potterile, kuid siin mõjusid nad veidi kentsakana, kuna Pariisil selle sarjaga erilist seost ei ole. Pealegi oli neid viiteid üsna palju - julgen pakkuda et üle 10, aga ma üle ei lugenud.

Kummituspoiss Jacob on hetkel minu lemmiktegelane. Olin väga põnevil, kui ta otsustas saladuseloori kergitada ning rääkis lõpuks Cassile, kuidas ta suri. Natuke pettusin ka - arvasin, et nende surmadel on pikem ajavahe. Tundus kummaline, et tüdruk temast varem, näiteks uudiste kaudu, kuulnud ei olnud. Väikestes kohtades peaks taoliste sündmuste kohta ju jutud levima? Veel kujutan ette, et hukkumiskohta toodaks veel lilli või mälestataks muul moel.

"Tunnel of Bones" viib Cassidy seiklused Pariisi. Mulle meeldis sellest linnast rohkemgi lugeda kui Edinburghist, sest vaatamisväärsused ja lood ei olnud nii tuttavad. Teiseks paelus mind müsteerium, mis ümbritses kummitust, kellega tüdruk seekord vastamisi astus. Sarnaselt sarja esimesele osale kulgeb seegi raamat väga sirgjooneliselt ning saab liiga ruttu läbi! Jään kindlasti järgmist ootama!

Otsustasin end kokku võtta ja proovida aasta viimaste kuudega veel natukenegi lugemise väljakutse teemasid täitsa. Hiljuti leidsin raamatu, mis sobib kui rusikas silmaauku, et täita teema: 44. Raamat, millest su sõber on vaimustuses. Selleks teoseks on Robert Muchamore "Agent", CHERUB-sarja esimene osa. Minu sõbranna Liis on nimelt sellest sarjast nii vaimustuses, et võttis sealt oma geopeituse kasutajanime. Temalt laenasin ka raamatu.

2003-2004, Inglismaa. 11-aastane James on üks neist poistest, kes alatihti pahandustesse satub. Ta elab koos 9-aastase poolõe ja ohtlikult ülekaalulise emaga, kes juhib poevaraste organisatsiooni. Naise poole pöördutakse, kui soovitakse saada odavamalt mõnd uut hitttoodet. Loomulikult saab poeg ise kõik tehnikavidinad ja hilbud, mis vaid hing ihkab. Kui ema sureb, lahutatakse lapsed ning James satub lastekodusse. Peale üht järjekordset sekeldust tutvustatakse talle CHERUB-it, salajast organisatsiooni, kus 10-17 aastased lapsed töötavad salaagentidena. James otsustab nendega liituda. Esmalt peab ta läbima 100-päevase karmi väljaõppe, et teenida välja võimalus missioonidel käia. 

CHERUB organisatsioon oli päris lahe. Kõige ägedam oli muidugi tasemetesüsteem, kus oranž särk anti külalistele, helesinine väljaõppel olevatele agentidele, hall tavalistele spioonidele jne. Mulle meeldis ka sissejuhatav peatükk ning ninakas üleolev toon, mida asutuse tutvustamisel kasutatakse. Pani kohe mõtlema, kas ja kui palju siin maailmas tegelikult lastest salaagente on olnud. Raamatuid ja filme noortest salaagentidest on palju. Kes siis poleks näinud spioonitüdrukute multikaid, kus huulepulk või peegel mingit võimast seadeldist varjas?

CHERUB-spioonid on veidi rohkem kahe jalaga maa peal. Lapsikust ja lollusi, eriti tembutamist on siin raamatus rohkelt. See tundus kohati isegi rohkem nagu täiskasvanu unistus lapsepõlvest kui tegelikkus või siis ei lollitanud ma lapsena piisavalt. Olen viimase aastaga aru saanud, et ma eelistan raamatuid, kus on tugev loogika. Olen valmis uskuma igasuguseid asju, kui neil mingisugunegi seletus taga on. Selles raamatus oli päris mitu seika, millega ma kuidagi leppida ei tahtnud. Esiteks said lapsed osavaks kuidagi liiga kergelt. Igal teisel 12-aastasel selles raamatus on karates must vöö või vähemalt pingul kõhulihased ning lisaks räägib ta muidugi mitut keelt. Kohati on lapsspioonid oma vanusest hoopis tunduvalt ees. Eriti häiris mind stseen, kus 15-aastased kooli territooriumil pidu panevad ja muuseas ka 12-aastase täis joodavad. See oli nõme ja ebavajalik. Kohti, mis panid mind mõtlema: "Milleks küll?", oli veel, näiteks Joannaga musitamine. Ma ei saa mainimata jätta ka seda, kuidas James kohe peale esimest missiooni, kus ta midagi erilist ei teinud, ülenduse ehk tumesinise särgi sai, samas kui tema sõbrad, kes olid palju kogenenumad, kandsid alles halle. Selles osas meenutas ta mulle eriti Harry Potterit: mõlemad poisid on orvud, kes saavad võimaluse käia salajases koolis ning saavad tunnustada, kuigi suurema töö teevad nende eest teised ära. 

Jamesi seiklused võivad tekitada elevust, kui oled ise 11-aastane, aga minu jaoks muutusid nad kiirelt igavaks. Seda raamatut on lihtsam nautida, kui liiga palju toimuvale ei mõtle. "Agent" on sissejuhatus tervele sarjale ning keskendub agendiks saamisele, aga väljaõppe lõpus ootab Jamesi ees juba esimene missioon. Muidugi ootasin põnevusega, mis saama hakkab. Oleksin tahtnud kuhjaga rohkem tegevust, ohtlike olukordi ja ringihiilimist. Jamesi ülesandeks on aga inimestega suheldes infot koguda, lisaks sellele leiab ta endale silmarõõmu ja topib oma käe sõna otseses mõttes sinna, kuhu ei tohiks. Kokkuvõttes valmistas see esimene missioon mulle pettumuse. Eelnev väljaõpe oli palju huvitavam. Kusjuures, lugedes lõpututest jooksuringidest ja vormi ajamisest, tekkis lausa süütunne, et ise ammu trenni pole teinud. Võtsin siiski käsile ka sarja järgmise raamatu ning jääb vaid üle loota, et seal on need puudused kõrvaldatud. Juba reedel saate lugeda, mis ma teisest osast arvasin!

Robert Muchamore on 1972. aastal sündinud inglise kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kasvanud üles Põhja-Londonis. Ta soovis saada arhitektiks, fotograafiks või kirjanikuks, kuid avastas peagi, et esimesed kaks varianti ei ole ikkagi talle. Ka kirjutamisega ei läinud esialgu sugugi hästi, mistõttu tegi ta 90tel kontoritööd. 1998. aastal kurtis Muchamore'i 12-aastane nõbu, et ükski raamat pole piisavalt lahe, et seda lugeda. Mehel jäi see kommentaar paariks aastaks mõtetesse mõlkuma ning ta otsustas uuesti kirjutamist proovida. Ta tahtis kirjutada lastest, kes elavad päris maailmas ja ei ole ideaalsed. Muchamore ei osanud ette kujutadagi, et ta kirjutab 17 raamatut või et neid müüakse üle 15 miljoni koopia. Hetkel ei plaani ta CHERUB-sarja rohkem raamatuid kirjutada, kuid ei välista, et ta seda tulevikus teeb. (allikad: 1, 2)

"Agent" on korralik lasteraamat ning võib meelelahtutust pakkuda ka vanematele, aga seda ei tasu hakata sügavamalt analüüsima. Minu arvates ei olnud väga haästi pagas tasakaal selle vahel, kas lapsed on lapsed või salaagendid. Esines mitu detaili või sündmust, mis mulle üldse ei meeldinud ja minu arvates ka loole väga juurde ei andnud. See-eest oli huvitav tutvuda CHERUB organisatsiooniga ning lugeda katsumustest väljaõppel. Reaalne missioon raamatu lõpus oli siiski pigem igav. Soovitan seda teost põhiliselt väikestele poistele!

Lugemise väljakutse teema 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. John Carreyrou teosest "Bad Blood: Secrets and Lies in a Silicon Valley Startup" kuulsin üldse tänu sellele, et kedagi teist seda lugemas nägin. Nimelt külastas minu noormehe Ameerika Ühendriikides elav tädi sel suvel Eestit ja tõi raamatu lugemiseks kaasa. Ma ei olnud raamatus kirjeldatud massiivsest pettusest varem kuulnud ja muidugi tekkis mul huvi teos ise ka läbi lugeda.

2003-2018, Ameerika Ühendriigid. Juba väikese tüdrukuna unistas Elizabeth Holmes, et temast saab miljardär. 2003. aastal otsustas 19-aastane naine luua oma ettevõtte. Ta langes välja Stanfordi ülikoolist, kus ta sel ajal õppis, et oma unistuste poole püüelda. Tema äriidee sündis suvepraktikast Singapuris, kus Elizabeth töötas proovidega, mis olid kogutud klassikalise süstlameetodiga. Naine ise kartis suuri nõelu, nimetades neid suisa keskaegseteks piinariistadeks, ning ta oli veendunud, et peab leiduma parem viis. Tema idee oli masin, mis suudaks vaid paari näpust võetud veretilka analüüsides anda kiirelt ülevaate indiviidi tervisest. Seade oleks väike ja mugav kasutada ning võiks olla olemas igas kodus. Naise startup sai nimeks Theranos ning kuna Holmes oskas oma visiooni väga hästi müüa, tituleeriti teda peagi järgmiseks Steve Jobsiks või Bill Gatesiks. Revolutsiooniliste ideede taga peitus aga sünge reaalsus, kus masinate antud tulemused meenutasid pigem arvamismängu kui töötavad laboriseadet. Selline tehnoloogia läks aga kasutusse ning andis infot tuhandetele reaalsetele patsientidele nende tervise kohta.

"The way Theranos is operating is like trying to build a bus while you're driving the bus. Someone is going to get killed."

Kui ma peaks oma lugemiselamust kommenteerima ühe sõnaga, siis oleks see: šokeeriv. Kõik, mis Elizabeth Holmesi startupis toimus oli lihtsalt niivõrd uskumatu. Kõige haigem on see, kuidas kõik juhtfiguurid olid naisel ümber sõrme keeratud ja keeldusid uskumast, et midagi on valesti, ning töötajad, kes said aru, ei näinud muud võimalust kui ise töölt lahkuda, sest firmal oli nii palju võimu. Nimelt esindas firmat riigi parim jurist, kelle vastu keegi kohtusse minna ei tahtnud. Kusjuures, iga peatükiga läks lugu aina hullemaks. Tahtsin kahe käega pead kinni hoida ning mul tekkisid suisa külmavärinad, kui lugesin, mis kõik Theranoses valesti oli. Eriti hulluks läks asi siis, kui lugu ajakirjaniku ehk siis antud raamatu autori Carreyrou kõrvu jõudis ning ta ettevõtet uurima hakkas. Teadsin muidugi, et tänaseks päevaks on Theranose lips läbi, aga kõikidest juristidega kemplemistest ja kohtuasjadest lugedes tekkis üsna lootusetu tunne, nagu saaks see ettevõte igavesti karistamatult tegutseda. Just see andis kõige rohkem mõtteainet.

Kuna mul on ikkagi rakenduskeemia ja biotehnoloogia magistrikraad, siis huvitas mind väga startupi teaduslik pool, mis oli muidugi kohutav: verd hoiti valel temperatuuril, kasutati aegunud reagente ning andmeanalüüs toimus niinimetatud kirsi noppimise meetodil ehk töötati vaid nende andmepunktidega, mis olid oodatavas vahemikus ja kõik kõrvalekalded unustati üldse ära (!). Cerreyrou on andnud endast parima, et iga lugeja saaks aru, kui palju vigu Theranose laboripoolel tehti. Tänu sellele saab päris palju infot vereanalüüside kohta. Ma ei teadnud aga varem näiteks seda, millised probleemid esinevad näpust võetud vereproovidega. Näiteks on need saastunud koevedelikega, mis on üks põhjus, miks seda raske analüüsida on.

Elizabeth Holmes oma masina tööpõhimõtet kirjeldamas: "A chemistry is performed so that a chemical reaction occurs and generates a signal from the chemical interaction with the sample, which is translated into a result, which is then reviewed by certified laboratory personnel."

Labor ei olnud kaugeltki mitte ainus osakond, millest lugemine pead pani vangutama. Kõige uskumatuma mulje jätsid endast Theranose müügivõtted. Investorite hankimine käis näiteks nii: Elizabeth Holmes kutsus laborisse potensiaalsed investorid, kes said võimaluse enda verd Theranose seadmetega testida. Masinad olid programmeeritud nii, et mingi tõrke esinemisel ei kuvatud ekraanile mitte veateadet, vaid selle asemel hakkas progressi näitav skaala edasi liikuma väga aeglaselt. Investoritel polnud muidugi aega päev otsa tulemusi oodata ning nad jätkasid oma päevakavaga. Õhtul nende postkasti potsatanud testide tulemused olid saadud aga hoopis laialt levinud masinatega, mida ka igal pool mujal samade analüüside jaoks kasutatakse.
Raamatus on palju juttu ka sellest, kuidas Holmes jumaldas Apple'i loojat Steve Jobsi. Ta võttis mehelt palju üle, näiteks kombe kanda musti kõrge kaelusega pluuse, aga ka mehe vastumeelsuse kompromisside suhtes. See tegi Theranose tehnoloogia arendamise väga raskeks, sest kõik pidi olema täpselt nii, nagu Elizabeth tahtis. Üks tema nõudmistest oli näiteks kindlel seadme suurus. Seetõttu ei olnud töötajate ülesanne lihtsalt ehitada töötav süsteem, vaid see pidi olema väga väikeses skaalas. Nii tekkiski palju tehnilisi probleeme, mida ei suudetudki lahendada.

Üks loo jälestusväärsemaid tegelasi oli Elizabeth Holmesi kõrval Ramesh "Sunny" Balwani, kes naisega koos Theranost juhtis. Samal ajal olid nad ka paar. Muide, mees oli naisest 20 aastat vanem. Tema vastikus seisnes selles, kuidas ta suhtus alamatesse startupi töötajatesse. Võib öelda, et ettevõttes oli hirmuvalitsus. Kõik, kes vähegi üritasid midagi normaalset teha ja probleemidest rääkida, lasti päeva pealt lahti. 

“If anyone here believes you are not working on the best thing humans have ever built, then you should leave.”

Muidugi uurisin internetist, mis sellest loost edasi on saanud. Eelmise aasta septembris lõpetas Theranos lõplikult tegutsemise, kuid kohtuasi on veel käimas ning lahendit on oodata alles järgmisel aastal. Elizabethi ja teist Theranose juhti Ramesh "Sunny" Balwani ootab süüdimõistmisel ees 20-aastane vanglakaristus.

John Carreyrou on prentsuse-ameerika ajakirjanik, kes töötab alates 1999. aastast Wall Street Journal ajakirjas. Teda on pärjatud kaks korda Pulitzeri preemiaga. Just tema hakkas vihje peale Theranost uurima ning avaldas hoolimata startupi pingutustest teda takistada 2015. aastal oma tulemustest artikli, mis lükkas veerema lumepalli, mis viis ettevõtte tegutsemise lõpetamiseni. Raamat "Bad Blood: Secrets and Lies in a Silicon Valley Startup" ilmus 2018. aasta mais. Sellest on tulemas ka film, kus Elizabeth Holmesi rolli mängib Jennifer Lawrence. (allikad: 1, 2, 3)

"Bad Blood: Secrets and Lies in a Silicon Valley Startup" on üks šokeerivamaid raamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamat räägib nimelt startupist, mis kogus oma innovaatiliste vereanalüüsi seadmetega kõvasti investoreid ja tuntust, aga probleem oli selles, et masinad tegelikult ei töötanud. Loo teeb uskumatuks see, et kõik on päriselt sündinud ja kõigest paar aastat tagasi. Juba algus tekitas külmavärinaid, aga lugu muutus aina pöörasemaks. Ma ei suuda sõnadesse panna kõike, mis selles ettevõttes valesti oli. Peate ise lugema! Minu arvates oli see väga hea raamat ja kui lugu huvitab, siis kindlasti soovitan!

Claudia Grey "Sinu tuhat palet" võlub oma imelise kaanekujundusega, mis sümboliseerib mõnusalt ka kaht raamatu tegevuspaika - futuristlikku Londonit ja tsaarivõimu all Peterburit. See noorteromaan on kindel kandidaat väljakutse teemasse 31. Ilu on vaataja silmades - raamat, mis võlus sind kauni kujundusega.

Lähitulevik siin ja teistes dimensioonides, California/London/Peterburi. Marguerite on üsna harilik teismeline tüdruk, kes armastab maalida ning tahab minna ülikooli kunsti õppima. Tema vanemad on aga hiilgavad teadlased, kelle leiutatud Tulilind võimaldab reisida multiversumite vahel. Neid abistavad tudengid Paul ja Theo on saanud juba peaaegu pereliikmeteks. Kõik on tore, kuni Marguerite'i isa autol pidurivoolikud läbi lõigatakse ja mees jõevoogudes kadunuks jääb. Samal ajal hävitab Paul kõik andmed nende teadustöö kohta ning põgeneb koos Tulilinnuga teise maailma. Theo on alles hoidnud kaks prototüüpi ning plaanib talle järgneda ja kätte maksta. Muidugi ühineb Marguerite temaga.  Igas dimensioonis avastavad nad teistsuguste valikute mõjul sündinud versiooni iseendast. Peagi saab metsikust kättemaksujahist aga hoopis millegi muu taga ajamine. 

"Igasugune kunstivorm on üks viis maailma näha. Teistsugune perspektiiv, teistsugune aken. Ja teadus - see on kõige võimsam aken. Sellest on näha kogu universumit."

"Sinu tuhat palet" algab tormakalt: on toimunud mõrv ja kahtlusalune põgeneb teise dimensiooni. Ometi ei suuda raamat kohe endasse haarata, sest tegelased jäävad emotsionaalselt kaugeks. Ma ei leinanud kadunut ning mind ei huvitanud ka Marguerite segased tunded kahe kuti vastu. 

Armastus oli romaani sisse toodud veidi kipakalt. Kuna Marguerite on Theot ja Pauli tundunud kauem kui lugeja, siis on tal juba enne raamatu algust nende vastu tunded olemas. Probleem on aga selles, et kokkupuuted, mis tunded tekitasid toimusid lehtedelt väljas ja tüdruku meenutused minevikust ei muutnud kumbagi kutti sugugi sümpaatsemaks. Puudu jäi armastuse arenemisest loo kulgemise käigus. Teine pool romaanist parandab selle vea. Lõpuks näeb tegelaste vahetut suhtlust ning siis tekib nendega ka side. Kui siis keegi ära suri, tekitas see juba mingit emotsiooni. 

Ma ei ole ammu lugenud raamatuid, kus esineks armukolmnurk, nii et see väga tüütavana ei mõjunud. Pigem intrigeeris mind, kuidas teises maailmas oma teiste minadega interakteerudes armukolmnurgast sai armunelinurk ja siis juba viisnurk jne. Ühe maailma Paul ei olnud ju sama kui teise maailma Paul. Teine huvitav kontseptsioon oli saatus, mis samad indiviidid erinevates multiversumites üha uuesti ja uuesti kokku tõi.

Lugesin kirjanikuga tehtud intervjuust, et tema lemmik multiversum oli Venemaa oma. Seda oli raamatust igati näha ja tunda, sest sealne episood oli palju viimistletum. Ermitaažis toimuvat oli mõnus ette kujutada, sest silma ette kerkisid imeilusad pildid. Mis seal salata, paljud neist said inspiratsiooni Anastassia multikast, mida ma lihtsalt jumaldan. Venemaa oli ka see koht, kus tegelased armsaks said. Imestasin, kuidas mul ühtaegu tekkis soov omada isiklikku Pauli. Seal oli ka silmi pööritama panevaid detaile, aga üldine mulje jäi siiski hea. Seevastu steriilne London mulle erilist muljet ei jätnud. Erinevatest maailmadest tundus kõige hirmutavamana ookeanis paiknev baas. Seal elamist oli raske ette kujutada. 

Kindlasti kiidan raamatu lõpplahendust, mis oli huvitav. Esimene osa sarjast oli üldse mõnusalt terviklik. Jäi parajalt ruumi loo jätkamiseks, aga samas tõmmati otsi piisavalt kokku ja lugu ei jäänud poolikuks. 

Claudia Gray on pseudonüüm, mille alt kirjutab noorteromaane New Orleansis elav Amy Vincent. Tema debüütromaan "Evernight" ilmus 2008. aastal. Enne täiskohaga kirjutama asumist töötas naine advokaadina, ajakirjanikuna, diskorina ja ettekandjana. "Sinu tuhat palet" on esimene osa Tulelinnu triloogias. Idee tuli autorile 2012. aastal, kui ta oli raamatutuuril koos Dan Wellsi ja Lauren Oliveriga. Ta tundis igal hommikul ärgates nagu oleks uues maailmas, kuid temaga olid alati samad inimesed: teised kirjanikud ning tmea publitsist. Sellest sündiski idee erinevate dimensioonide vahel reisimisest, kus samad individuaalid alati tõmbuvad. Kirjanik soovis, et rändamine toimiks tehnoloogia abil ja oleks võimalikult lihtne. Tulilinnu omaduste välja töötamine oli üks loo raskemaid osasid.  (allikad: 1, 2, 3)

"Sinu tuhat palet" on ennekõike noorte armastusromaan, mille taustaks on multiversumide vahel rändamine, kättemaks ja müsteerium. Mulle meeldis, kuidas kirjanik kujutas saatust ning huvitav on ka esinev armukolmnurk, mis paisub neli-/viis-/kuus-/jne nurgaks. Miinusena oli alguses raske tegelastega samale lainele jõuda ning nende käekäigust hoolida. Muidugi on teoses palju tehnikavidinaid, aga nende kirjeldused on kergelt mõistetavad. Eri maailmad ja nende vahel liikumise tehnoloogia äratasid huvi. Soovitan, kui soovid lugeda segaduses teismelisest, kes ihkab kättemaksu, aga leiab end tunneterägastikust! 

Loe ka:

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!

Väljakutse teema 6. - 2019. aastal ilmuv debüütteos. See oli jälle üks sellistest teemadest, millele vastav raamat mulle piltlikult öeldes ise sülle kukkus. Põnevik "Vaikiv patsient", mille autoriks on androgüünse nimega Alex Michaelides, ilmus selle aasta veebruaris ning juba enne avaldamist olid tõlkeõigused müüdud 37-sse riiki. Millegipärast arvasin, et kirjanik on naine, kuigi tegelikult on ta ikka meessoost. 

London. Kuus aastat tagasi leiti kuulus moefotograaf oma kodust mahalastuna. Mõrvapaigast leiti ka tema läbi lõigatud randmetega abikaasa, kunstnik Alicia Berenson. Naine jäi ellu, kuid ei ole sellest ajast saadik lausunud aga ainsatki sõna. Ta mõisteti mõrvas süüdi, kui ainus kahtlusalune, pealegi olid vaid tema sõrmejäljed mõrvarelval. Psühhoterapeut Theo Faberile on Alicia kinnisideeks ning tal õnnestub saada töökoht asutuses, kus naine ravil on. Mees on veendunud, et tal õnnestub naine uuesti rääkima panna. Theo meetodid sarnanevad küll rohkem politseiuurijale kui terapeudile, sest ta veedab rohkem aega Alicia sugulasi ning tuttavaid küsitledes kui oma patsiendiga kohtudes. Mees üritab meeleheitlikult välja uurida, mis peitub naise vaikimise taga.

Tapmisele viiv raev, mõrvale viiv raev ei sünni olevikus, see pärineb mälueelsest maailmast, varajase lapsepõlve maailmast, lapsepõlves läbi elatud ahistamisest ja väärkohtlemisest, mille laeng aastate jooksul kasvab, kuni plahvatab - ja üsna sageli sihtmärgi pihta.

"Vaikiv patsient" on pigem aeglaselt kulgev põnevik, kus olevikus palju ei toimu ning kõik oluline on varjul minevikus. Lugemine läks see-eest kiiresti, sest mulle pakkusid huvi Theo ravimeetodid ning kogu see psüühika analüüs. Minu jaoks oli huvitav teadmine, et ravi võib toimuda nii, et terapeut tunneb patsiendi tundeid tema eest. Nii saab Theo Aliciat tõlgendada, kuigi too ei räägi. Ei tulnud just suure üllatusena, et autor Alex Michaelides on ka ise kaks aastat psühhiaatriaasutuses töötanud. 

Armastus, milles puudub ausus, pole väärt, et seda nimetataks armastuseks.

Täiuslik triller siiski "Vaikiv patsient" minu jaoks ei olnud, sest puudus põnevusmoment ja närvikõdi. Romaani tegelased ei pannud endale kaasa elama. Tahtsin muidugi teada, mis Alicia vaikimise taga on ning kas Theol õnnestub naine rääkima panna, aga nende saatus mulle väga korda ei läinud. Ideaalne põnevik oleks selline, kus kardaksin tegelaste elu pärast ning hoiaksin neile rohkem pöialt, et kõik hästi laabuks. Selles raamatus sellist tunnet ei olnud, sest enam-vähem kõik oluline oli juba minevikus ära toimunud ning tuli nüüd esile vaid meenutustena.

Alex Michaelides sündis 1977. aastal Küprosel. Tema ema on inglise päritolu ning isa kreeklane. "Vaikiv patsient" on mehe debüütromaan, milles autor kombineerib oma teadmised kreeka tragöödiatest, psühhoteraapiast ning stsenaariumite kirjutamisest. Michaelidesel on stsenaristi magistrikraad ning ta on sellel alal ka töötanud. Mees on õppinud ka inglise kirjandust ning lisaks töötanud teismelistega karmi valvega psühhiaatria asutuses. Viimast peab ta elumuutvaks kogemuseks. Vaimse tervise valda tõmbas teda nagu tema kangelast Theotki vajadus ennast ravida. Kirjanikuks soovis Michaelides saada juba lapsena ning kirjutas juba enne 18aastaseks saamist poolteist romaani. (allikad: 1, 2, 3)

"Vaikiv patsient" on psühholoogiline põnevik, mille tegevus toimub vaimuhaiglas ning tegelasteks on psühhiaater ja patsient. Minu jaoks oli teose parim külg teadmiste andmine psühhoteraapia kohta. Ka korralik žanrile omane loopööre on romaanis olemas. Soovitan raamatut neile, keda paeluvad põnevikud, kus enamik tegevusest on mineviku uurimine ja tõlgendamine!

Carolin Kuuskmäe "Ekraani taga" jäi mulle silma kui raamat, millega lõpuks ometi täita väljakutse teema 37 - raamat, mille autor on sinust noorem. Teosest ma midagi oodata ei osanud, kuid tagakaane tutvustus tundus täitsa põnev.

21. sajand. Sara ei ole kuskilt otsast harilik tüdruk. Ta on super tark, heas vormis, oskab vähemalt kümmet keelt, suudab häkkida igasse arvutisse, aga enda oma teiste eest kaitsa, on elanud eri paikades üle kogu maailma ja nii edasi, see nimekiri on pikk. Samuti ei tule Saral puudust rahast. Oma geniaalsusega oleks neiu võinud ammu kooli ära lõpetada, aga ta austab ema soovi ning nühib veel viimast aastat koolipinki. Ainuke asi, mida tüdrukul napib, on sõbrad ja sugulased. Tema ema sai hiljuti surma ning omaealistega Sara ei klapi. Pealegi on elu tüdrukule selgeks teinud, et niipea kui ta kellestki hoolima hakkab, siis too hukkub. Ometi otsustab neiu minna kaasa oma klassivenna Sebastiani plaaniga. 

Žanrilt on "Ekraani taga" kohati põnevik-spiooniromaan, teisalt aga noortekas. Esimene pool raamatust kruvis päris hästi pinget üles ja ootasin, et teises pooles saab korraliku madina ja peategelane saab viimaks oma võimetele vastavad katsumused, aga pidin paraku pettuma. Tugevate külgede rakendamine toimub rohkem lehekülgedelt väljas. Neiu ei olnud eriti meeldiv peategelane ning tema üleolev toon hakkas ajapikku närvidele käima. Ma ei saanud aru, miks ta Sebastiani talus, kuigi korrutas ise pidevalt, kuidas ta poissi ei salli. 

Autori fantaasialend on võimas ja seda ei olnud üldse tagasi hoitud. Tundus, et lugu on puhtalt tema vaimusünnitis ning ei ole tehtud eeltööd ehk otsitud puudutatud teemade kohta lisainformatsiooni. Seetõttu ei suutnud ta kõiki oma ideid ilusaks tervikuks siduda ning raamatus leidus palju ebaloogilisi kohti, mis pead vangutama panid. Näiteks matemaatikaõpetaja, kes elus vägistamissüüdistuste ja tippadvokaadist isa abil läbi lööb. Veel mäletan, et Sara seostas Caesari salatit itaalia köögiga, kuigi see on pärit Mehhikost.

Kõige rohkem häiris mind, et kordagi ei mainitud, mis riigis ja linnas põhiline tegevus käis. See aitaks konteksti palju paremini mõista. Samas kõikide väljasõitude sihtkonnad olid alati mainitud. Niimoodi ei saanud näiteks Prantsusmaale sõidu puhul hinnata, kaua see reis nüüd võtab. Vaikimisi kujutasin ette, et tegevus toimub Tallinnas, aga see võis vabalt olla ka ükskõik kus mujal. Raamatus kasutatavad nimed ei pakkunud ka eriti vihjeid, eriti kuna mitmed tegelased olid maailmarändurid.

"Ekraani taga" on filmilik romaan, kus lapsest saati teistest pea jagu üle olnud Sara saab teada, miks tema saatus selline on olnud. Raamatu loogika ei klappinud minu omaga ning puudu jäi ka eeltööst, aga sellest mööda vaadates oli huvitav jälgida autori fantaasialendu ning saada teada, kuhu lugu lõpuks välja jõuab. Oleksin tahtnud rohkem lugeda, kuidas Sara oma võimeid rakendab ning väljakutsetest jagu saab. Soovitan neile, kes on väsinud raamatutest, kus noor kangelane üleöö supervõimed saab, sest siin raamatus on need peategelasel algusest saati olemas ja ta ei väsi seda korrutamast. Carolinile edu ja jaksu järgmiste raamatute kirjutamisel!

Olen oma liiga pikaks veninud lugemispuhkuselt tagasi ning jätkan oma teisipäevase ja reedese postitamise graafikuga! John Guy "Mu süda on minuga: Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu" on ideaalne raamat, mida Šotimaa reisi postituse järel tutvustada. Tassisin selle 584-leheküljelise kõvakaanelise raamatu suisa reisile kaasa, et see Šotimaal postituse tarbeks pilti püüda. Raamatuga pildid on tehtud Stirlingi lossis. 

1542-1587, Prantsusmaa, Šotimaa ja Inglismaa. Mary Stuart sündis Linlithgow' palees 8. detsembril ning vaid 6 päeva hiljem sai temast isa surma tõttu kuninganna. Šoti troonile tuli naine küll palju hiljem. Lapsepõlve veetis ta Prantsusmaal Henri II õukonnas ning abiellus 1558. aastal tulevase Prantsusmaa kuningaga. Lühikest aega oli Mary Prantsusmaa kuninganna, kuid seejärel tema abikaasa suri ning naine pöördus tagasi Šotimaale, et lõpuks hõivata troon, mis talle juba sünnijärgselt kuulus. Riigi valitsemise muutsid keeruliseks nii vastuseis katoliiklaste ja protestantide vahel kui ka lordid, kes võimu enda kätte tahtsid. Nad olid juba mässanud ka Mary ema vastu, kes peale kuninga surma reagendina valitses. Allakäik algas Mary teise abikaasa lord Darnley mõrvaga ning lõppes tema ligi 20-aastase vangistusega Inglismaal ning pea maha löömisega.

Neid inimesi, kes šotlaste kuningannast Mary Stuartist kunagi kuulnud ei ole, leidub Euroopas ilmselt vähe. Naine on Šotimaa kuulsaim monarh ning temast põlvneb kõik hilisemad Inglise ja Ühendkuningriikide troonipärijad, sealhulgas muidugi ka Elizabeth II. Hiljuti lugesin Gristwoodi  teost "Kuningannade mäng", kus Mary Stuartist ka põgusalt juttu oli, aga tahtsin täpsemalt teada, miks see konkreetne kuninganna ikkagi nii kuulsaks on saanud. Huvi raamatu vastu süvendas ka selle põhjal valminud film "Mary, Queen of Scots", mis eelmisel aastal linastus. Ma ei ole kahjuks ikka veel seda vaadata jõudnud, aga mu hea sõber Kati käis kinos ja kirjutab sellest ka oma filmiblogis.

"Mu süda on minuga: Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu" on hästi kirjutatud, sest kuigi ta pakatab ajaloost, ei jää loetu kuivaks, vaid haarab kaasa. Juba proloog haarab kogu tähelepanu, sest selles lüüakse Mary pea maha. Alles seejärel hakkab selguma, mis kuninganna hukkamiseni viis. Mulle meeldis, et raamatus oli kogu naise elulugu, mitte ainult Šoti troonil veedetud aeg. Näiteks huvitas mind Mary Prantsusmaal veedetud lapsepõlv. 

Vahepeal esines küll ka peatükke, mis olid minu jaoks igavad ning nii väga kaasa ei haaranud.  Ühed sellised olid näiteks pikad poliitilised arutelud selle üle, kellega Mary abielluma peaks. Lugemise venimist põhjustas ka see, et tegelasi palju ning neile viidati pigem tiitli kui nime järgi. Samuti oli ohtralt tegevuspaiku, mille vahel Mary reisis. Imestama pani, kuidas tol ajal ühest lossist teise liikudes ka mööbel kaasa võeti. Maryl oli veel eriti palju vara, mida ta ringi liigutas.  

Kui lõpuks põhiliste intriigide ja atendaatideni jõuti ning tänapäevaselt väljendudes kõik pekki läks, muutus lugu eriti põnevaks. Autor arutleb osavalt tegude ja põhjuste üle, toob välja ajaloolistest dokumentidest selged faktid ning üritab täita ka lünki. Teoses on muide ka detaile, mis on sadu aastaid olnud varajatud ning alles hiljuti välja tulnud. Elasin Maryle kaasa ning kurvastasin, et talle selline saatus varuks oli. Esines palju halbu kokkusattumusi, ebaõiglust, kehvi valikuid ja lihtsalt öeldes, ajastu oli selline, täis konflikte. 

John Guy on 1949. aastal sündinud briti ajaloolane. Ta on spetsialiseerunud Tudori ajastule ning on tuntud selle poolest, et hindab ajalugu ümber. (allikas 1)

"Mu süda on minuga: Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu" on mõnusalt mahukas ülevaade Mary Stuarti elust. See ei ole kiire lugemine, sest tegelasi ja samuti tegevuspaiku on palju. Vahepeal oli vaja meelde tuletada, kes on kes ning lisaks otsisin paar korda ka pilte raamatus esinevatest lossidest. Autori arutluskäik, miks Mary saatus oli selline, nagu ta oli, oli loogiline ja kergesti jälgitav. Eriti põnevad olid kuninganna lapsepõlv ning intriigid, mis järgnesid tema teise abikaasa mõrvale. Samas ei huvitanud mind nii väga vahepealne aeg. Soovitan raamatut kõigile ajaloohuvilistele, eriti neile, kes plaanivad Šotimaad külastada!