Morgan Audic "Piisavalt põhjuseid surra" viib suletud Tšornobõli, kus aset leidnud jõhkraid roimi uurivad paralleelselt ukraina politseinik ning vene detektiiv. Juba teist korda ühe kuu jooksul viis raamat mind Ukrainasse vägivalla keskele.

1986/21. sajandi algus, Ukraina/Moskva. Tšornobõli keelutsoonis tuuritav turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei tuvastab, et tegu on Venemaa endise ministri pojaga. Uurijad loodavad, et juhtumi lahendamine pakub pääseteed ääremaalt, kus keegi töötada ei ihka. Rikas papa ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab oma mehe, vene võmmi, kes on Prõpjatiga tuttav ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada, ka kiiritatud majades tuhnimiseks. Selline mees on Aleksandr Rõbalko.

"Piisavalt põhjuseid surra" teeb suletud Tsoonile enam-vähem ringi peale, tutvustades selle erinevaid külakesi ja varemeis hooneid. See on äärmiselt põnev keskkond, kuhu mõrvajuurdlus asetada. Andsin lugemise kõrval Google'i pildiotsingule kuuma, et nimetatud kohti paremini silme ette manada. Tuleb välja, et saastunud alal käib vilgas tegevus - turismigrupid, politseipatrullid, loodusvaatlejad, stalkerid, kel meeldib eikellegimaal lustida, koju naasnud kohalikud.

Esimene peatükk haarab paljulubavalt kaasa, aga seejärel läheb loojärg venelase Rõbalko kätte, kes ärkab karmist joomingust, ja teda ei sallinud ma alguses üldse. Ukrainlane Melnik oli palju sümpaatsem. Mõlemal mehel on kindel siht silme ees ning päris huvitav oli jälgida, kuidas kaks uurijat eri nurkade alt juhtumile lähenesid, tegid sarnaseid avastusi või jättis üks või teine midagi märkamata. Kui juba esimesest laibast on tehtud väljanäitus, siis muidugi on tegu sarimõrvariga. Ma ei ole tegelikult eriti jäledate mõrvadega raamatute suur fänn ja lõpuks sai laipu üleliia palju. Mingi hetk jooksevad muidugi erinevad looliinid kokku ja finaalvaatus üllatas. Ma ei mõtle siinkohal mõrva lahendust, vaid seda, kuidas raamat lõppes.

Kusjuures, raamatu tegevus toimub küll Ukrainas, veidi ka Venemaal, aga selle kõik on kirja pannud prantslane. Kui võõras kirjutab võõrast maast, varitseb oht, et teos kukub välja väga pinnapealne või stereotüüpne, aga Audic jättis Tšornobõlist küll väga autentse mulje ning tundsin, et saan piirkonna ja tuumakatastroofi järel toimunu suhtes palju teadlikumaks. Vaatasin muidugi paar aastat tagasi HBO hittsarja, mis valgustas neljanda reaktori plahvatamise tagamaid ja järgnenud üliinimlikke pingutusi katastroofi likvideerimisest, ent sellest, mis seal hetkel, õieti enne 2022. aasta veebruari, toimub, polnud mul aimugi. Autor tunneb kahtlemata teema vastu sügavat huvi ja on teinud tohutu eeltöö. Mul tekkis igatahes küsimus, kust tuli idee säärane romaan kirjutada.

Soovitan, kui otsid põnevust ja ei pelga moonutatud laipu!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Tänapäev, West Dartford, USA. Hen ehk Henrietta ning tema abikaasa Lloyd kolivad uude linna, kus nad kedagi ei tea. Põhiliselt elavad ümbruskonnas lastega pered, erandiks vaid paar nende naabermajas. Mira ja Matthew kutsuvad nad külla, et lähemalt tutvuda. Õhtusöök kulgeb toredalt, kuigi ei tundu, et neist suured sõbrad saavad, aga majas ringkäiku tehes märkab Hen midagi, mis veenab teda, et tema naaber on mõrvar. Kinnisideed on varemgi naist kimbutanud, kuid ravimid peaks tema bipolaarset häiret kontrolli all hoidma. Mis sa ikka ette võtad, kui kahtlustad oma naabrit mõrvas? Lähed politseisse? Aga kui politsei sind tõsiselt ei võta?

Kui oled viimastel aastatel populaarseid põnevikke lugenud, tuleb nii mõnigi detail kindlasti tuttav ette - psüühikahäirega naine, kanged tabletid, alkoholiga liialdamine, tugev kinnisidee, amatöörlik nuhkimine. Sa ei tea, kas uskuda peategelase silmi, olles täpselt samal pulgal kui politseiuurija või abikaasa, kellele ta oma kahtlused usaldab. "Ohtlik tutvus" ei ole uus tüdruk rongis, aknal või kajutis, vaid annab lugejale kõva eelise. Nimelt saab lisaks kinnisideega kimpus naise vaatepunktile lugeda ka tema kahtlusaluse oma. Selle asemel, et juurelda, kas naisel on õigus või kannatab ta luulude all, ilmneb kiirelt, kas naaber on mõrvar või mitte. See teadmine ei vähenda aga sugugi põnevust, vaid pigem lisab seda juurde ja muidugi jätab kirjanik mõned trumbid veel varuks.

Vajaka jäi minu jaoks emotsionaalsest sidemest tegelastega. Lehekülgedel lahti läinud kassi-hiire mäng pakkus pinget ja põnevust, aga ma ei hoolinud, kas kass saab kõhu täis või pääseb hiir põgenema. Kirjanik süüvib küll nende minevikku ja isiklikesse traumadesse, andes aimu, miks nad on sellised, nagu nad on, aga sümpaatiat ei teki. Hoiatan, lisaks mõrvale leiab raamatust koduvägivalda ning räägitakse vägistamisest.  

Swansoni puhul meeldib mulle eriti, kuidas tal pole vaja iga väikseimatki detaili saladuseloori taha peita. Selle asemel näitab ta edukalt, et põnevust saab hoida ka siis, kui kurjategija isik on teada. Kõigi kolme loetud põneviku puhul selgus varakult, kes on süüdi ning fookus oli ärevusel, kuhu lugu viib.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jørn Lier Horst "Kuritahtlikkus" ja "Juhtum 1569" on mõlemad krimkad, kus uute sündmuste valguses tuleb uurida vanu toimikuid. Esimene on kurikavala sarimõrvari lugu, teises on esmapilgul ilmselge lahendusega juhtum, mille uurimisel tehti hirmpalju vigu. Peategelane William Wisting sai mulle sümpaatseks raamatuga "Katharina kood" ja Horsti järgmised raamatud ootasid juba ammu riiulis, millal ühe õige detektiivika isu tekib.

Tänapäev, Larviki vald, Norra. Neljandat aastat trellide taga istuv sarimõrvar Tom Kerr on viimaks valmis avaldama, kuhu ta peitis oma kolmanda ohvri, kuid ta tahab isiklikult teed juhatada. Politsei on valmis põgenemiskatseks ning kasutusele võtnud mitmed abinõud, kuid ometi kavaldab kurjategija nad üle ja pääseb putku. Arvatavasti on mängus tema algne abiline See Teine, keda varasemalt pole õnnestunud tabada. Muidugi jõuab kõik meediasse ja William Wistingul tuleb silmitsi seista faktiga, et naisi julmalt piinanud mõrtsuka põgenemine ja mitme politseiniku haavatasaamine jääb tema kraesse.

Tänapäev, Larviki ja Porsgrunni vallad, Norra. William Wisting ei saa isegi puhkust rahulikult veeta. Esiteks hoiab ta silma peal, kuidas edeneb kadunud kohaliku naise otsimine. Teiseks potsatab mehe postkasti napp kiri, mis viitab mingisugusele vanale juhtumile numbriga 1569. See ei jää ainsaks omataoliseks. Muidugi ei suuda politseinik uudishimust võitu saada ja otsib vanad toimikud üles. Tegu pole isegi lahendamata juhtumiga. 17-aastane neiu tapeti, kui ta töölt koju sõitis. Tema endine poiss-sõber mõisteti süüdi, kuna kõik asitõendid näitasid talle. Ometi avastab Wisting sügavamale kaevates, et üht-teist jäi uurimisel siiski tähelepanuta.

"Kuritahtlikkus" viib lugeja tüüpilise skandinaavia krimka pärusmaale, kus tegutsevad sarimõrvarid, kes oma ohvreid jubedalt piinavad. Romaan on tempokas, panused aina tõusevad ja pinge krudib. Muide, selle raamatu põhjal on tehtud sarja "Wisting" teine hooaeg! Kui sa lugesid mu postitust "Katharina koodist", tead, et esimese Wistingu romaani puhul mulle just meeldis, et seal ei olnud äärmuslikke mõrvu. Vanade tolmuste toimikute kallal askeldamine kutsub mind hoopis rohkem, mistõttu "Juhtum 1569" meeldis mulle kahest romaanist enam, kuigi ka seal on üks päris võigas surm, mis mind mitu päeva kummitas. Juba ammu olen aga täpselt sellise lõpuga lugu igatsenud. Ei tahakski väga rohkem midagi sisu kohta reeta. Üks Horsti krimka ootab mul veel riiulis maiuspalana lugemist.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatute eest!

Amy Harmon "Mida tuul teab" lennutab ühe naise tänapäevast Iiri vabadussõja keskele. Asusin kaua riiulis oma aega oodanud teost lugema, kuna mulle meeldis väga Harmoni "Kus uitavad kadunud" ja tahtsin midagi sarnast lugeda.

1921/2001, Dromahair, Iirimaa. Ameerikas sirgunud Anne Gallagher on väga lähedane oma vanaisa Eoiniga. Nad mõlemad on varakult kokku puutunud kaotusvaluga ja kasvanud üles ilma vanemateta. Olgugi, et mees kannab Iirimaad südames, ei ole ta palvetest hoolimata viinud lapselast oma kunagisele kodumaale, väites et see on ohtlik. Surivoodil palub ta Anne'il viia sinna oma tuhk. Naine ei saa sugugi rahulikult vanaisa lapsepõlvemaid avastades teda mälestada, vaid satub ise aega, kui too oli alles väike poiss ning iirlased mässasid inglaste ülemvõimu vastu. Teda peetakse kadunud Anne'iks, Eoini emaks, ning doktor Thomas Smith, kes poisi eest hoolitseb, võtab ka tema oma katuse alla, hoolimata kõigist naise ilmumisega tekkinud küsimustest. Iiri ajaloost vaimustunud naine on järsku ise selle keskel.

"Mida tuul teab" pakub sulnist Iirimaad, ajas rändamist ja malbet armastuslugu. Nii jutustus ise kui ka tärkavad tunded kulgevad aeglaselt. Ajaränd põhjustab alguses tegelastele tublisti segadust. Nagu paljudel teistel lugejatel, meenusid mullegi Claire ja Jamie Fraser, aga kahe loo vahelised sarnasused ei mõjutanud kuidagi lugemist. Anne'i kohanemine uue keskkonnaga vaheldub sissekannetega doktor Smithi päevikust, andes sündmustele teise vaatenurga. Romaan ei keskendu aga pelgalt mehe ja naise vahelisele armastusele, vaid kujutab ka vanaisa ja lapselapse vahelist kiindumust, mis oli eriti liigutav. Ainsana häiris, kuidas Anne'il olevikus oma elu kui sellist peale Eoini surma ei ole. Teda ei takista miski 20. sajandi Iirimaale andumast, ainult saatus loobib kaikaid kodaraisse.

Ikka ja jälle leian end Iirimaast lugemas, sest lugudele ehitatud maal on nii palju pakkuda. Muidugi on teoses koht nii legendidel kui ka Yeatsi luulel. Nautisin eriti, kuidas romaan tutvustas iiri ajalugu, põimides väljamõeldu ning tõeliselt aset leidnud sündmused ja ajaloolised isikud. Kõik see oli minu jaoks uus, mistõttu oli keeruline järge pidada, kes on päris ja kes mitte. Siinkohal olin eriti õnnelik, et tempo kiirem polnud, kuna muidu poleks ma mitte tuhkagi aru saanud. Kuna peategelane on kirjanik, keda see ajastu väga huvitab, on tal kõik selge, aga mulle jäi lõpuni mulje, et ma ei saa pihta, kui murrangulisele perioodile ta tunnistajaks sattus ning mis rolli kõik need inimesed mängisid. Ühesõnaga, eelteadmised oleks kasuks tulnud.

Midagi jäi romaanis siiski minu jaoks puudu. Võib-olla see, et ma ei tajunud kordagi, kuidas midagi suurt on kaalul, aga võib-olla midagi muud. Ma tõesti ei oska täpselt öelda, mis vajaka jäi. "Kus uitavad kadunud" läks palju rohkem hinge. Kindlasti hoian kirjanikul silma peal. Mõlemad teosed näitavad, kuidas Amy Harmon oskab suurepäraselt võtta huvitava ajalooperioodi ning sellest hariva ja ilusa armastusloo kirjutada. Kui sulle meeldivad rahulikult kulgevad romaanid, siis kindlasti soovitan!

Esiteks, ma ei saa üle ega ümber, kui kümnesse tabab pealkiri. Tavaliselt kipub nii olema, et kirjaniku kavalat sõnamängu on võimatu tõlkida, aga siin juhtus nii, et pelgalt otsetõlge annab pealkirjale uue mõjuva tähenduse. Kujutan ette, kuidas kõik seda taibates omaette muhelesid. "Tähtede jagaja" räägib nimelt naistest, kes jagavad inimestele kirjasõna, kirjaTÄHTI. See on perfektsus.

Ootasin raamatust veidi rohkem romantikat, kuna Jojo Moyes on just oma armasturomaanide poolest tuntud. Mõlemal peategelasel on silmarõõm, aga kõige rohkem armastust tajusin hoopis Alice'i kiindumises Kentucky mägedesse. Minu poolest oleks looduskirjeldusi võinud rohkemgi olla. Tõeliselt särab selles romaanis aga sõprus. Nautisin väga, kuidas naiste punt üksteist toetas ja kaitses. Naiivne Alice tasakaalustas mõnusalt isepäist ja tulist Margeryt, kelle kohta võib öelda, et ta oli oma ajast ees. Alguses mulle tegelikult Alice väga ei meeldinud, kuna tema kohanemisest uue eluga oli tüütu lugeda. Sain naise igavusest ja tüdimusest aru, kuna tundsin täpselt sama.

Kui raamatukogu on mõnda aega töötanud, läheb seebiooper lahti. Kõrgele mägedesse lugemisvara toimetamine võib tunduda süütu ettevõtmisena, aga ometi tuleb naistel aina uute hädadega rinda pista. Alates umbusklikest peredest, keda vaikselt ettevõtmise suhtes üles soojendada, kuni arvamusteni, et naistel ei sobi üldse üksi mägedes ratsutada. Lisaks on Margery enda kaela võtnud ülesande lihtrahvast kehaliste rõõmude osas harida, laenutades salaja välja üht keelatut raamatukest. Muidugi ei jää see ettevõtmine märkamata. Pealegi on Alice'i äi valmis iga pisiasja puhul neile kõrri kinni hüppama ja ässitab ka teisi. Ka raamatukogu kõrvale jättes draamat jagub - Alice'i keerulised suhted kodus, Margery vastandumine ühiskonnaga, kaevanduse põhjustatud probleemid, looduskatastroof ning, kas ma juba mainisin, et süžeesse mahuvad ka mõrv ja kohtudraama. Nii mõnigi seik pani kulmu kergitama ja lõpp võttis eriti absurdse pöörde. Ma ei ole tavaliselt fänn, kui kõik lahtised otsad nii mugavalt kinni köidetakse, aga mu emotsionaalne päästik on ebaõiglus. "Tähtede jagaja" vajutas sellele mitu korda, nii et mida lõpu poole, seda rohkem pisarad voolasid. Emotsiooni pealt saab raamat maksimumpunktid. 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

2018-2019, Uruguayst Antarktikasse. Kertu tohutu reisikirg ajendab tal võtma palgata puhkuse, et neli kuud seljakotiga Lõuna-Ameerikas ringi reisida. Iga päev on arvel. Linnast linna ja riigist riiki kiirustades ei jõua vaatamisväärsusi kokku lugedagi. Uruguays vaadeldakse ornitoloogide paradiisis linde ja hipikülas merilõvisid. Paraguays väärivad mainimist varemed, mis on maailma kõige harvemini külastatav UNESCO maailmapärand. Boliivias avaldab muljet soolajärv. Peruus võetakse muuhulgas ette Machu Picchu. Argentinas vallutatakse läänepoolkera kõrgeim mäetipp Aconcagua. Tšiilis tehakse esmalt põgus peatus pealinnas ja hiljem ringiga tagasi jõudes väisatakse vapustavat Patagoonia loodust. Ecuador lisandub plaani džunglikülastuseks. Colombias tutvutakse värvikirevate linnadega. Panamasse põigatakse muidugi kanalit vaatama. Pika reisi kirsiks tordil on Antarktika.

"Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" ja Antarktikas (!) kirjeldab maailmaränduri unelmaid. Kui juba teisele poole maakera lennata, siis tuleb võtta viimast ja kavva pressida nii palju kui vähegi võimalik. Raamatusse jõudis vastupidiselt kogetust vaid killuke. Loos säravad mõned kõrghetked, mille kõrval kõik muu kahvatub. Aconcagua mäetippu tõusmisest, ehtsa džunglihõimu külastusest ja kaugest lõunamandrist on Kertul rohkelt muljeid jagada. Ülejäänud teos koosneb külastatud kohtade loetelust mõne omapoolse kommentaariga. Nautisin küll sihtkohtade kohta kogutud põnevaid fakte, aga oleks tahtnud rohkem vahetuid muljeid. Viimaseid esineb enim siis kui Kertu kohtub mõne loomariigi esindajaga - roosad delfiinid, kodutud koerad, pingviinid. Pea sama palju kui vaatamisväärsustega tutvumist, kirjeldatakse ühest kohast teise kiirustamist, bussis loksumist, et ületada järgmine piir ja vallutada järgmine riik. Enda reisiplaani koostades saaks raamatust üht ja teist kõrva taha panna. Raamatut tasub lugeda juba puhtalt selle džungliküla pärast, kuna Kertul avanes (kalli raha eest) harukordne võimalus viibida paigas, mida aastas külastavad huvireisijad saab sõrmedel kokku lugeda.

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!

Mart Kivastik "Taevatrepp" jõudis minuni, sest paari päeva pärast on linastumas selle ainel tehtud film. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud ega ole tuttav kirjaniku ülejäänud loominguga, nii et enne lugemist puudusid igasugused eelarvamused.

70ndad/tänapäev, Tartu. Uu ehk Ulf sõbrunes lapsepõlves Georgiga, kuulsa kunstnikuga, kes tema kodutänaval elas. Mõlemal on nüüd hulk aastaid turjal. Uu armastab oma naist, käib kontoris tööl, koeraga jalutamas, basseinis ja vahel ka Georgil külas. Ühel külaskäigul jagab vana mees Uuga oma mõtteid aja olemusest ning James Webbi teleskoobist, millega saab minna algusesse, näha maailma sündi. Ta tahaks seda oma silmaga näha, kuid tunneb, et tema aeg hakkab otsa saama. Niisiis usaldab Georg Uule kummalise saladuse - ei olegi mingit teleskoopi vaja, tuleb vaid ratta selga hüpata ning käed lahti lasta, ja saabki möödanikku näha. Sagedad minevikureisid hakkavad lõpuks Uu olevikku segama. 

"Taevatrepp" on üpris kummaline teos keskeakriisis mehest, kes jalgrattaga lapsepõlves käib. Nagu tänapäeval popp, jooksevad paralleelselt mitu ajajoont, aga mälestustes sorimise asemel külastab Uu neid päriselt. Ajahüpe on siiski vaid vahend möödunud aegade meenutamiseks, mitte omaette teema. See ei ole ulmeromaan, vaid lugu vananemisest, elust ja surmast, erinevatest inimsuhetest.

Algus ei tahtnud mul kuidagi vedu võtta. Tundsin, et ei kuulu sihtgruppi, kuna ma ei ole nõukaaja väljalase. Täpselt sama põhjus muutis Uu ajarännud huvitavaks. Kasvamine Nõukogude Eestis, kus kõige kuumem kaup on kuluvad, kilekotid ja närimiskumm, on tänapäevast niivõrd erinev maailm. Üks ja teine teos on seda mulle killukeste haaval avanud, viimati näiteks Hvostovi "Sillamäe passioon". Tartu poiste huvid ei erinenudki väga palju Sillamäe omadest. Uu tutvustas lisaks vinüüliäri. Nagu pealkirigi vihjab, on muusikal teoses oluline koht.

Keskeakriis ja nõukogude aeg on mõlemad mulle väga kauged teemad, aga ometi tekitas see omamoodi ood lapsepõlvele nostalgiat ning pani mõtisklema elu ja surma ja aja möödumise üle. Kange soov rattaga sõitma minna tekkis ka. Olen väga põnevil, mis emotsioone film tekitab.

Aitäh, Acme Film, raamatu eest!

Tänapäev, Šotimaa ja Ile de Re. Anna on seljatanud oma sünge mineviku, millest tema abikaasa midagi ei tea. Tema hoolikalt üles ehitatud uus elu kukub aga kolinal kokku, kui mees koos naise parima sõbrannaga jalga laseb, võttes kaasa ka nende kaks tütart. Nagu alati, kui tumedad mõtted kimbutavad, paneb Anna mängima mõne sünge taskuhäälingu. "Surm ja Dana" jutustab üpris värskest müsteeriumist ühe uppunud purjeka ümber: jõukas mees, kaks täisealist last, uhke pidusöök, sadamast öö varjus lahkumine ja keset merd uppumine. Juhtumit uuriti põgusalt ja vastuoluliste tõendite kiuste saadeti endine laevakokk trellide taha. Anna imestuseks kõlavad taskuhäälingus talle tuttavad nimed, nimed tema enda minevikust, mistõttu tekib naisel tugev tung õiglus jalule seada.

"Kinnisidee" oli täielik üllatus. Ootasin tüüpilist põnevikku, aga raamat eristub selgelt, kuigi algas enam-vähem täpselt samamoodi kui hiljuti loetud Rosie Walshi romaan "Minu elu armastus", tutvustades naist, kelle abikaasa ei tea tema minevikust mitte tuhkagi, isegi mitte kallima päris nime. Kaks raamatut ei saaks aga rohkem erinevad olla. "Kinnisidee" peategelane Anna on üksinda jutustaja rollis ja teeb seda ülidramaatiliselt. Raamatu esimesest poolest leiab katkeid taskuhäälingust ja harilikku amatööri nuhkimist, aga teine pool kisub üle võlli. Mingil hetkel viskasid lõputud lood isehakanud detektiividest üle, aga sellise nurga alt, kus kuritegu uuriv algaja süžee absurdseks muudab, loeksin suurima heameelega veel. Mind rabas raamatu vaimukus. Anna tegutsemine on ootamatusi täis, kihte koorub nii tema minevikult kui ka Danat ümbritsevalt müsteeriumilt. Loopöörete usutavusega ei ole siin miskit pistmist. Kui peategelane on nii jabur, siis ei häiri üle võlli paljastused sugugi. See läheb ilmselt sellesse kategooriasse, et see oli nii halb, et see oli hea. 

Kui sulle meeldivad absurdi kiskuvad põnevikud, siis soovitan ägedat seriaali "Only Murders in the Building", mida USA reisil vaatasime (Saadaval Disney+is). Ühes luksuslikus Manhattani korterelamus sureb mees ning kolm majaelanikku, keda ühendab armastus krimi-taskuhäälingute vastu, arvavad, et see on mõrv ja hakkavad asja omal käel uurima, tehes sellest oma taskuhäälingu. Teiseks tuli meelde Netflixi "The Woman in the House Across the Street from the Girl in the Window", kuna "Kinnisidee" kulges täpselt samal noodil, parajalt üle võlli.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Philip Pullman "Põrmu raamat. Teine osa. Salarahvas" on teine osa sarjast "Põrmu raamat", mille Pullman kirjutas kaaslaseks oma fantaasiatriloogiale "Tema tumedad ained". Sarju ühendab maailm, mis on sarnane meie omale, aga ometi on seal palju võõrast, omanäolist ja lummavat. Taevas lendavad tsepeliinide kõrval nõiad, kõige üle valitseb teokraatlik Magisteerium ja igal inimesel on kaaslaseks daemon, tema olemus, mis on võtnud looma kuju. Peategelane on samuti raamatutel ühine - Lyra. Põhitriloogias on tüdruk 11-12, Põrmu raamatu esimeses osas "La Belle Sauvage" on ta alles beebi ja "Salarahvas" viib lugeja aega, kui Lyra juba ülikoolis käib.

Oxfordist Lähis-Itta. Lyrast on saanud Püha Sophia kolledži tudeng. Ta veedab aega õppetöö ja seltsieluga, nagu üliõpilased ikka, aga neiu varjab suurt saladust, võimet oma daemonist Pantalaimonist irduda. Teiste silmis on omapäi liikuv inimene või daemon üldjuhul ebanormaalne, hirmutav, jälestusväärne. Seetõttu hoiavad nad seda oma teada, aga see ei ole lihtne, kuna Lyra ja Pan on erineva maailmapildi tõttu tülli läinud ja ei kannata teineteist. Mõlemad igatsevad teist, kuid ei suuda ühist keelt leida. Daemon käib tihti öösel üksi uitamas ja ühel sellisel retkel näeb ta pealt mõrva. Isegi koos müsteeriumi lahendamine ei lähenda neid ja lahkarvamused lähevad nii hulluks, et Pan lahkub, suundudes otsima seda, mis Lyral puudu on - kujutlusvõimet. Neiu asub muidugi omakorda daemonit otsima. Tee viib teda läbi Praha ja Konstantinoopoli Lähis-Itta, kus valitseb Ottomani Impeerium. Looga on seotud veel kõrbes kasvavad roosid, Wittenbergis elav kirjanik ja muidugi Põrm.

Mulle Pullmani maailm meeldib, kohe väga. Sellel on mõnusalt loogiline ülesehitus ja võluvad detailid. "Tema tumedad ained" triloogia lugemisest on nüüd tubli tükk aega möödas, üle kümne aasta kindlasti, ja kuigi tahtsin peale "La Belle Sauvage" lõpetamist selle uuesti ette võtta, pole seda sobivat hetke siiani saabunud. Uue sarja esimene osa mulle igatahes meeldis, nii et olin väga põnevil, kui teine osa ilmus. Kui esimese puhul polnudki nagu vahet, et kõiki Lyra teiste seikluste detaile ei suutnud meenutada, siis "Salarahvas" sisaldab palju rohkem viiteid põhitriloogias toimunule. Mitmed tegelased ja paigad olid hägusalt tuttavad.

Lyra on nüüd noor täiskasvanu ja tema daemon Pan on kindla kuju saanud, aga nende omavahelised suhted on sassi läinud. Raamat räägibki sellest, kuidas nad üritavad sidet taastada. Mul oli nii kurb, et nad läbi ei saanud. Südantlõhestav oli lugeda, kuidas mõlemal on oma arusaam, aga kumbki ei taha järele anda, teise vaadet aktsepteerida ja nii nad tülitsevad, kuni täitsa lahku lähevad. See lahkuminek tekitas mul nii palju küsimusi. Ma ei saanud lõpuni aru, mis ikkagi täpselt toimus, ei Pantalaimonist ega Lyrast. Kuidas Pan arvas, et ta kujutlusvõime üles leiab? Miks Lyra arvas, et ta peaks daemonit just Lähis-Idast otsima, selmet lihtsalt tema jälgi ajada?

Kui "La Belle Sauvage" oli üsna terviklik lugu, siis "Salarahvas" oli laialivalguv, otsides vastuseid, aga leides aina uusi küsimusi. Romaan algab mõrvaga, mille uurimine viib müsteeriumide jadani - punane maja kõrbes ja hinnalised roosid, mida ähvardavad terroristid. Lyra ja Pan rändavad eraldi ning kummalgi tuleb teel ette igasuguseid kummalisi juhtumisi laevaõnnestusest vägistamiskatseni. Sellesse segapuntrasse mahuvad veel kujutlusvõimet eirav filosoofia, Oakley tänava agendid ja muidugi kurjam(id), kelle eest põgeneda. Kohati oli üsna segane ja ma ei saanud aru, kuhu lugu liigub või miks tegelased käitusid nii, nagu nad seda tegid. Üks ebaloogilisemaid detaile oli Malcolmi armumine. Mulle meeldivad väga seiklused, aga siin oli teemasid ühe raamatu jaoks liiga palju. Terve aja ootasin, et lugu kuhugi jõuaks, aga siis sai see järsku hoopis otsa. Ilmselgelt ei saa nii erinevates suundades hargnev lugu ühe raamatuga kokku võetud. Kõik, mida üles ehitati, on alles järgmises osas. Ei jää muud üle, kui seda ootama jääda.

Pullmani Oxford on põnev paik, aga tervitasin igati, et seiklused tegelased uutesse veel avastamata paikadesse viisid. Kõrb ja Lähis-Ida on huvitav valik ja palju raamatus toimuvast peegeldab seda, mis meil maailmas toimub: kriis ja konfliktid, terroristid ja põgenikud. Need teemad andsid kogu loole kuidagi teised mõõtmed.  

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Riley Sager "Lukusta kõik uksed" ei jõudnud mu riiulis eriti kaua oodata, enne kui ta käsile võtsin. Ahvatlev lilla selg, paeluv sisukirjeldus - New York, salapärane vana hoone, ranged reeglid, kadunud korterihoidja, avastamist ootavad saladused - kõik kutsus lugema. Pealegi ei olnud Riley Sager mulle võõras nimi. Olen varem lugenud tema põnevikku "Viimased tüdrukud", küll nüüd juba õige ammu.

Tänapäev, Manhattan, New York. Julesil ei ole elus vedanud ning ta on omadega jõudnud parima sõbranna diivanile, pangakontol varud lõppemas. Iga võimalus olukorda paremaks muuta on teretulnud. Päästva õlekõrrena leiab naine töökuulutuse, kus otsitakse korterihoidjat. Pakkumine on üle mõistuse hea, elamine luksuskorteris ja võimalus teenida 3 kuuga 12 000 dollarit. Veelgi vaimustavam, korter asub Bartholomew's, majas, kus toimub Julesi lemmikromaani tegevus. Üks konks on muidugi ka, majas kehtivad karmid ja veidi imelikud reeglid, aga naine ei lase end häirida, tal on hädasti raha vaja. Juba järgmisel päeval pärast intervjuud kolib elevil Jules sisse ja kuus päeva hiljem jookseb ta majast ummisjalu minema, ainus eesmärk võimalikult kaugele saada.

Kuigi see oli mul alles teine Riley Sageri raamat, siis tundsin selgelt, kuidas kumab läbi autori käekiri. Põnevik mõjus ühtlasi uudse kui ka tuttavana. Lugu võimalusest, mis on liiga-hea-et-tõsi-olla, on ju varem sadu kordi räägitud, aga kirjanik oskab võtta levinud elemendid, klassikaliste õudusfilmide käänud ja pöörded ning need omal moel niimoodi kokku sobitada, et sünnib midagi värsket. "Lukusta kõik uksed" on maitsekas põnevik, täpselt selle piiri peal, et tekitab judinaid, aga ei keskendu liialt veristele või võigastele detailidele. Minu jaoks ei olnud ka sisu liiga ulmeline. See polnud just kõige usutavam, aga siiski piisavalt lähedal reaalsusele, et kananahk ihule tuleks. Mu ainuke etteheide oleks, et saladus lahenes Julesi uurimisel kuidagi liiga lihtsalt. Pani mõtlema, miks keegi varem seda avastanud ei olnud.

Romaani täht on vaieldamatult Bartholomew, kõrgklassi korterelamu Central Parki veerel. Hoones pole midagi tavalist ei sees ega väljas. Sager kirjeldab mõnuga selle arhitektuuri ja sisekujunduse eripärasid, nikerdatud põrgulisi, kullatud liftipuuri, massiivset mööblit, tähelepanuväärset punast tapeeti. Vanal kuulsal majal on nii mõnigi lugu rääkida ja ükski pole eriti meeldiv. Sellised hooned tõmbavad mind nagu magnetiga ja veel eriti jumaldan ma, kui raamatus sündmuspaik nii rikkalik on, et lausa eraldi tegelaseks saab. NB! Päriselt seda hoonet ei eksisteeri!

Tegevus läheb kohe pauguga käima, sest algab stseeniga, kuidas peategelane on sattunud haiglasse ja palub, et teda tagasi Bartholomew'sse ei viidaks. Seejärel liigub tegevus ajas tagasi sinna, kus Jules alles intervjuule läheb, et korterihoidja positsioonile kandideerida. Seega tiksub kogu aeg tagaplaanil mõte, mis ometi juhtub. Pinge kruvib üles see,  et naine pidas korteris vastu ainult 6 päeva (!) Tahtsin Bartholomew', selle elanike ja ajaloo kohta rohkem teada saada ja ka kummalised reeglid tekitasid huvi. Kohe oli selge, et midagi kurja on sündimas, aga mis täpselt, jäi kauaks saladuseks. Mind ei ole väga lihtne üllatada, aga raamat võttis ette suuna, mida ma üldse ei osanud oodata. Lõpplahendus lõi korralikult pahviks ja "Lukusta kõik uksed" oli küll palju meeldejäävam kui sama autori debüüt "Viimased tüdrukud". Kindlasti hoian silmad edaspidi tema ülejäänute raamatute suhtes avatud.

Riley Sager on pseudonüüm Pennsylvaniast pärit kirjanikule, kes ka pärisnime alt müsteeriume avaldanud on. Mees on endine ajakirjanik, toimetaja ja graafiline disainer. Uue nime alt hakkas ta kirjutama, sest oli just varasemalt kirjastajalt kinga saanud. Debüüt "Viimased tüdrukud" oli väga edukas. "Lukusta kõik uksed" on Sageri kolmas põnevik. See sai inspiratsiooni Ira Levine romaanist "Rosemary beebi" - süütu noor naine, uhke kortermaja, sõbralikud naabrid, kes on tunduvalt pahaendelised kui esmapilgul näis. Sager armastas nii raamatut kui ka selle järgi tehtud filmi ning mõtles, et oleks põnev kirjutada oma versioon. Ta imetleb väga Levine'i võimet tekitada halba eelaimust, enne kui paljastub olukorra tegelik õud, ning just selle tunde tekitamise võttis ta eesmärgiks. (allikad: 1, 2, 3)

"Lukusta kõik uksed" on kõhe põnevik luksuslikust ja salapärasest Manhattani kortermajast, täpsemalt noorest naisest, kes palgatakse sinna korterihoidjaks, aga see töö on liiga hea, et tõsi olla. Jutustus saab hoo sisse kohe esimesest leheküljest peale ning hoiab enda küüsis viimase lauseni. Kõige rohkem võlus mind Bartholomew, hoone ise, ja see, kuidas autor põimib tuttavaid detaile värskeks looks. Põnevus ja pinge, mis kogu lugemist saatsid, olid samuti nauditavad ning lõpplahendus tõesti ootamatu. Usutavuse koha pealt on sündmustik üsna piiri peal, aga plusspunktid annan veel selle eest, et võigastesse detailidesse süvitsi ei laskuta. Soovitan, kui sind paeluvad saladused, mida vanad majad endas peidavad!

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

S.K. Tremayne on mulle tuttav. Nimelt olen kunagi lugenud tema põnevikku "The Ice Twins", mis nüüd on juba ammu ka eesti keeles ilmunud nime "Külmakaksikud" all. Rohkem ma kirjaniku teoseid lugenud ei ole, kuigi ka ülejäänud on tõlgitud. Olin väga põnevil, et teada saada, mis muljeid pakub "Assistent", sest nutiteemadega põnevikud on nii-nii köitvad! 

Tänapäev, London. Jo on äsja mehest lahku läinud ning on väga tänulik, et sõbranna tal enda juures peatuda lubab. Tema vabakutseline ajakirjaniku amet niivõrd prestiižses linnaosas elamist ei võimalda. Luksuskorteriga käib kaasas ka digitaalassistentide komplekt Electra, mis teeb mugavamaks valgustuse ja kütte kontrollimise ning pakub seltsi, kuna sõbranna ise on tihti ära. Ühel õhtul, kui Jo on üksi, teeb assistent midagi, mida ei tohiks. See ütleb: "Ma tean, mida sa oled teinud". Naine saab kohe aru, millest see räägib - õhtust tema minevikust, millest ta on tõotanud mitte kunagi rääkida, sest kardab vangi sattuda. Kuidas saab nutikas koduabiline seda teada? See ei tohiks selliseks käitumiseks üldse suuteline olla, aga see ei jää üksikjuhtumiks, vaid olukord läheb aina hullemaks. Näib, et Electra või keegi tema taga ei lõpeta enne kui Jo on täielikult hävitatud.

Nutipõnevikud mõjuvad värskelt, sest neis on ideed, mida pole juba varem 100 korda uuritud. Ega ma neid kuigi palju tegelikult lugenud ei ole. Kohe meenub Ruth Ware'i "Luku taga", kus fookuses oli nutimaja. See oli omamoodi hoiatusromaan, kuidas tehnoloogia võib ühest küljest elu väga mugavaks teha, aga seda saab ka kurjasti ära kasutada. "Assistent" tegeleb sarnase teemaga veidi teisest nurgast ja keerab vinti isegi veel rohkem peale. Päris sellise tehnoloogia ja funktsioonide peale polnud ma üldse varem mõelnudki. Minu kõige nutikam kodumasin on ilmselt robottolmuimeja, keda telefonist juhtida saab ja sellega olen väga rahul. Pesumasin on ka tegelikult nutikas, aga selle rakendus oli üsna mõttetu ja lisaks võttis liiga palju ruumi, nii et kustutasin ära. Telefonis Siriga vahel räägin, aga pigem igavusest, kui vajadusest. See on kurb, et maailm liigub sinnapoole, et on vaja digitaalseid koduabiline, mille üheks funktsiooniks on seltsi pakkuda. Raamatus tõi see kaasa hoopis täieliku isolatsiooni. Täiesti haige, kuidas see nutimaalim hirmu nahavahele ajas. Peaaegu tekkis tahtmine tagasi nuputelefoni peale minna. Aga kui ma sotsiaalmeedia ära kustutaks, siis kust sa mu raamatumuljeid kuuleksid? ;)

Algus oli tegelikult igavavõitu. Jo on see klassikaline peategelane, kellest kohe ei saa aru, kas teda saab üldse usaldada: alkohol, tabletid, skisofreenia geenid. Kas Jo käib suitsiidse isa sammudes ja läheb hulluks või kodumasinad tõesti ähvardavad teda? Teised ei pane midagi tähele. Igatahes, Jo üritab koos lugejaga aru saada, kas ta läheb hulluks või tahab tõesti keegi teda hävitada ja mis põhjusel. Kõik tegelased käivad kahtlusalustena läbi ja kirjanik viskab süüdistusi igasse aeda, lööb palli igasse väravasse. Kui üks tegelane süüst justkui priiks saab, siis järgmine infokild võib ta uuesti kahtlusaluseks muuta. Ma olin algusest peale kindel, millised tegelased ei ole süüdi, aga süüdlast ma ära ei arvanud ja motiivi ka mitte. Ükski asi ei tundunud piisavalt hull, et sellist karistust ära teenida. Kui algus oli igav, siis lõpp oli väga kaasahaarav ja muutus pea võimatuks raamatut käest panna. Lugesin õudusvärin hinges ja silmad läikimas, sest nii õõvastav ja ebaõiglane oli. Elasin täiega Jole kaasa, et ta sellest rahest läbi tuleks ja süüdistused maha peseks. Kusjuures, mu meelest ei olnud see tema suur saladus, mida iga hinna eest varajata, üldse eriti hull. See juhtus nii ammu ja mulle tundus, et nüüd oleks kõigil sellest paljastusest üsna savi. Lõpp oli üsna ulmeline ja lahendus jäi veidi kripeldama. 

S.K. Tremayne on pseudonüüm briti kirjanikule Sean Thomas. Mees peab lisaks ajakirjaniku ametit ja kirjutab ka teise pseudonüümi Tom Knox alt põnevikke. "Assistent" on neljas S.K. Tremayne'i nime alt ilmnud romaan. Inspiratsioon tabas teda, kui ta otsis uue raamatu jaoks ideed ning abikaasa naljatas: "Miks sa Alexalt ei küsi?" Mees küsiski ja Alexa vastas naljaga "Oh, ma ei saa sulle ideid anda." See lause tõi aga kirjanikule pähe stsenaariumist, kus assistent oskab vastata ja oskab sinuga manipuleerida. (allikad: 1, 2, 3)

"Assistent" on põnevik naisest, kes hakkab digitaalassistentide vastu võitlema, sest tundub, et need hävitavad tema elu. Ma ei olnud selle pealegi tulnud, et niiviisi võiks nutiseadmeid omaniku vastu kasutada. Soovitan, kui otsid hoiatusromaani nutimaailmast!