Malgrange-sur-Nancy/Brancion-en-Chalon, 1985-2017. Violette kannab ühes väikeses prantsuse linnakeses surnuaia eest hoolt. Elu on kandnud naist ühest raskusest teise, kuid lõpuks on ta leidnud rahu. Kalmistul tööd jagub alates öiste külaliste hurjutamisest kuni leinajatele lohutuse pakkumiseni. Surnuaia müüride vahel peitub igasuguseid lugusid, millest kõige kurvemat teab üksenes Violette. Paika loksunud rutiini kõigutab iseäraliku sooviga saabunud politseikomissar Julien, kes jagab naisega järjekordset lugu. 

Kui mõtled, mida huvitavat kalmistuvahist kõnelevast raamatust ikka leida võib, eksid sügavalt. "Lilledele värsket vett" põimib elu ja surma ning mitmete inimeste saatused. Ma ei kujutanud ettegi, et elavate kirjast lahkumisest nii ilusalt ja tundeküllaselt kirjutada võib. Violette'i igapäeva kuuluvad leinajad, matusetalitused ja kaotusvalu, aga ta tunneb end kui paradiisis. Raskustes kasvanuna oskab ta pisiasju hinnata. Pealegi on kalmistuvaht ideaalne amet neile, kellele meeldib inimesi jälgida. Terava pilguga naise tähelepanekute kõrval selgub tasamisi tema enda muserdav minevik. Tundsin algusest peale, et kogu see jutt surmast valmistab millekski südantlõhestavaks ette, aga ma ei olnud valmis, kuidas raamat nuga haavas keerama hakkab.

Surma ja leinaga käsikäes käib armastus. Ka seda leiab teosest mitmes varjundis. On noort ülepeakaela armumist, on ettevaatlikku kompamist vanemas eas, on luhtaläinud abielu, mida mees-naine ei suuda tunnetest hoolimata toimima panna, on aastatepikkune kirglik afäär, on imelist ootamatutest oludest võrsunud sõprust. Vana päeviku kaudu avanev armastuslugu ei suutnud kõnetada, kuid oli sündmustiku sütitajana siiski väga vajalik. Teised liinid pugesid seevastu hinge ja kõlama jäi mõte, mille peategelane kohe alguses välja ütleb: "Õnnetu olek lihtsalt peab ühel hetkel lõppema."

Kui kurvad teemad, lein ja surm sind liiga rängalt ei rõhu, siis soovitan kindlasti lugeda!

Aitäh, jõuluvana, raamatu eest!

1956, Tanger, Maroko. Alice abiellus hiljuti ning värske paar seab end mehe soovil sisse kaugel Tangeris. Linn tekitab naises ärevust ja ta ei lahku varmalt koduseinte vahelt, kuid samas ei meenuta siin miski kohutavat õnnetust, mis tema elu jäädavalt mõjutas. Ootamatult saabub nende ukse taha tema ülikooliaegne toakaaslane. Lucy ja Alice olid lahutamatud hoolimata nende vastandlikust päritolust, kuid kui nad viimati kohtusid, ütles Alice, et ei soovi Lucyt enam kunagi näha. Ometi ilmub ta välja, julgustades kartliku Alice'i iseseisvam olema, just nagu vanasti, aga temaga koos naaseb ka minevik, mida naine iga hinna eest unustada ihkas.

"Tangerlanna" viis mind otsejoones teise kohta ja aega, kuuma Aafrika rannikulinna. See on üks neist raamatutest, kus sündmuspaik on omaette tegelane. Tangeri kuumus lämmatab ja õhkkond on loid.  Päikseline linn töötas kõheda kohana sama hästi kui udusse mattunud häärber. Võõrana võõral maal on üksindustunne sama võimas kui ihuüksi suures lossis ja liitlasi pole kuskilt võtta. Tegevus on lisaks asetatud Tangeri jaoks murrangulisse aega, kuna kohe-kohe hakkab Maroko iseseisvuma, aga need sündmused on pigem tagaplaanil ja loo kulgu niiväga ei mõjuta. Aafrikas ma küll ise käinud ei ole, aga päris uus säärane tegevuspaik ka ei olnud. Nimelt meenus Camus "Katk" nii loo aeglase kulgemise kui päikesest rammestunud õhkkonna tõttu.

Kui Tanger on üks raamatu nurgakivi raamatust, siis ülejäänu moodustab sõbrannade taaskohtumine ja nendevahelise sõpruse lahtiharutamine. Sündmustik kulgeb aeglaselt. Nende vahel aimub pinevust ja saladusi, aga kummalgi pole kiiret mineviku üles kiskumisega. Kuna lugu jutustatakse kahest vaatepunktist - Alice'i ja Lucy omast, ilmneb üsna ruttu sõpruse halvaendeline olemus. Üks duost teab täpselt, mida tahab, ja teine laseb endast üle sõita. Nõrkusele raamatus armu ei anta. Vaikselt hakkab kooruma, mis naiste vahel ülikoolis juhtus. Kumbki polnud esialgu kuigi sümpaatne, aga mida halvemast küljest üks end näitas, seda rohkem hakkasin teisele kaasa elama. Olen seda meelt, et romaan oleks olnud tunduvalt põnevam, kui enamik sellest oleks olnud Alice'i vaatenurgast ja Lucy oleks sõna saanud alles kõige lõpus. Kaks jutustajat elimineerisid küsimuse, kas üks naistest hakkab minema hulluks või on tal tõesti psühhopaadist sõbranna. Lugeja teab kogu aeg tõde. Osavast manipuleerimisest oli küll huvitav lugeda, aga see vähendas pinget ja šokeeriv lõpp ei tulnud üllatusena.

Madeline Miller "Kirke" sukeldub kreeka mütoloogia võrratusse maailma, keskendudes nümfile, kellest saab nõid. Mulle meeldis väga kirjaniku Trooja sõjast pajatav jutustus "Achilleuse laul" ja olen seda romaani juba kaua lugeda tahtnud. 

Okeanose koda ja Aiaie saar. Kirke on titaan Heliose järeltulija, silmapaistmatu nümf, kes üle kõige ihkab armastust ja kuuluvustunnet. Nende poole püüeldes selgub, et Kirke valdab nõiakunsti ning esimesed katsetused ei kulge just plaanipäraselt. Ka Zeus ise kohkub tema väe ees, mistõttu mõistetakse Kirke pagendusse üksikul saarel. Seal saab ta rahus oma oskuseid lihvida ja vigadest õppida. Üksindust ei jagu sugugi kauaks. Seltsi pakuvad metsloomad, külla saabub nii jumalusi kui ka kangelasi ning kui üksi elav naisterahvas saarel randunud meestes kurje kavatsusi tekitab, on tal omad nipid, mida nendega ette võtta, röhh-röhh.

Kreeka mütoloogia on võrratu ja keerukas. Olen üht-teist lugenud, aga ei püsi meeles need nümfid ja jumalate läbipõimunud sugupuud. Seega oli romaanis tuttavaid killukesi ning äratundmisrõõmu, aga ka palju hallide alade täitmist. Ebatraditsiooniliselt on kangelaseks jumal, keda enamasti kujutatakse vaenlasena. Madeline Miller seob erinevad lood hiilgavalt ilusaks tervikuks ja vajutas nii mõnedki tegelased mulle kustumatult mällu. Ma natuke kartsin lõppu, sest tundus, et romaani pole võimalik ilusti kokku tõmmata, aga see hirm oli küll asjatu. Jään väga kirjaniku järgmist meistriteost ootama!

Aitäh, kirjastus Postimees, raamatu eest!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Sylvain Neuvel "Kõigest inimesed" on kolmas osa Themise failide triloogias (Esimene - "Magavad hiiglased", teine - "Ärkavad jumalad"). Arvasin, et see on üks neist sarjadest, mis jäävadki eesti keeles poolikuks, aga võta näpust. Ma ei ole ammu ühegi raamat ilmumise pärast nii palju rõõmustanud.

Kõik algas sellega, kui Rose Franklin lapsena maa seest hiigelkäe leidis ning oma elu selle uurimisele pühendas. Üheksa aastat pärast seda, kui naine pani kokku roboti, kes ristiti Themiseks, ilmus Maale veel trobikond roboteid. Sellest on veel üheksa aastat möödunud. Eelmised kokkupuuted hiigelrobotitega raputasid maailma ja miski pole enam sama. Planeedil valitseb paranoia ja kõik riigid on pannud püsti vangilaagrid inimestele, kelle ainus süü on see, et nad on erinevad. Nüüd on Themis tagasi ja koos temaga ka Rose. Enne kui naine saab välja mõelda, kuidas olukorda parandada, peab ta aru andma, kus nad kõik need aastad viibisid.

Kogu triloogia oli täpselt mulle meeltmööda. Tsiteerides iseennast: "Mind ei paelu tulnukad ega poliitika ja lugema ei kutsu ka ametlikest dokumentidest koosnev raamat, aga ometi on Neuvel just neist komponentidest sellise kompoti kokku kirjutanud, et ahmin õhku ja ihkan veel." Mulle meeldis idee, mulle meeldis teostus. Nautisin nii mõtteainet, huvitavat formaati, teaduslikke seletusi kui ka meeldejäävaid tegelasi. Esimesed kaks osa lõid pahviks ja kolmas tõmbas suurepäraselt otsad kokku. Suuri müsteeriume, mida lahendada, enam polnud, kõik pakilised küsimused said eelmise raamatuga vastatud. Samas niivõrd põnev oli ikka, et lugesin teose ühe päevaga läbi. Ma lihtsalt pidin teada saama, millega kõik lõpeb.

Olin valmis igasugusteks üllatusteks, aga mitte selleks, et raamat saab alguse Eestist (!) Vaimustus küll rauges, kui selgus, et võim on vabatahtlikult loovutatud Venemaale ja just sinna liigub tegevus. Huvitav oli see, kuidas venelasi kujutati leebemana kui ameeriklasi. Meie idanaabrite peened ülekuulamismeetodid jäävad kuhugi tagaruumidesse ja nendega ükski tegelane kokku ei puutu, samas kui ameeriklaste käes olev isik saab korduvalt peksa. Rohkem suuri ootamatusi ette ei tulnud. Lõpplahenduse aimasin üsna varakult ära, kuna ainuke teine loogiline variant oleks olnud totaalne tuumasõda ja mulle tundus, et kirjanik ei kaldu selle poole.

"Kõigest inimesed" hüppab eri aegade vahel. Põnevuse tõstmiseks ei saagi kohe teada, mis toimus 9 aasta jooksul, kui Themis kadunud oli. Segamini on failid ülekuulamistest, mis toimuvad pärast roboti naasmist, ning hetked tulnukate juures. Mured on neil seal samasugused nagu meilgi siin - rassisim, korruptsioon, usuküsimused. Võiks arvata, et uue planeedi jagu võimalusi tähendab veelgi rohkem tegevust, aga "Kõigest inimesed" on hoopis sündmusvaesem ja mõtlikum. Eriti meeldis mulle Vincenti vestlus ühe venelasega kodumaa armastuse teemadel.

Patricia Wilson "Saladuste villa" on üks neist raamatutest, millest ma enne lugemist midagi oodata ei osanud, kuna polnud ei teosest ega autorist varem midagi kuulnud. Ajaviitekirjandus ei ole žanr, milles ma end koduselt tunnen, eriti kui kirjanik on võõras. Sisukirjeldus ahvatles aga minevikusaladustega ning kaanepilt oli kutsuvalt suvine ja soe, mistõttu otsustasin proovida.

Rhodos. Naomi ja Rebecca on õed ning Bubba on nende vanaema, kes kasvatas tüdrukud üles, kuna nende vanemad hukkusid merel. Rebecca kolis kümmekond aastat tagasi pärast suurt tüli Inglismaale ning pole sellest ajast saati õe ega vanaemaga suhelnud. Hiljuti oli Bubbal insult ning ta taastub Naomi hoole all. Parematel päevadel on vana naine elujõuline, kuid halvematel kerkivad üles sünged minevikumälestused. Ta ei ole kunagi lapselastele rääkinud oma elust Rhodose natsiokupatsiooni ajal ning võtaks parema meelega saladused hauda kaasa. On aga tekkinud võimalus, et kohtu kaudu antakse tagasi juutidelt võõrandatud vara ja selleks peab perekond kokku tulema. Rebecca tuleb viimaks nende ellu tagasi ja mõlemad õed saavad 16-aastase Pandora päevikute kaudu teada vanaema süngetest saladustest ja suurtest vägitegudest.

"Saladuste villa" üllatas väga positiivselt. See ei olnud lihtsalt minevikusaladustega lugu, vaid jutustas detailselt Rhodose ajaloost. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et ka Kreeka paradiisisaared kannatasid natsiokupatsiooni käes. Ebaõiglus ja julmus olid südantlõhestavad, aga vastupanuliikumise vahvus andis lootust. Üks eriti põnev detail oli suletud uks politseijaoskonnas, mis mind nii paelus, et kohe google otsingu tegin, et teada saada, kas see oli päris. Oligi!

Mulle läksid korda ka Naomi ja Rebecca olevikumured, aga need muidugi kahvatusid selle kõrval, mida Bubba/Pandora teismelisena koges. Ainuke asi, mis mulle kuidagi pähe ei mahtunud, oli see, kuidas õdedel vanaema päevikute lugemiseks nii palju aega kulus. Põnevaid raamatuid on niigi raske käest panna, aga ma ei kujuta ette, et see oleks üldse võimalik lugedes pereliikme memuaare, aga nemad jätsid tihtipeale kõige närvekõditavama koha peal pooleli. Igasugused kokkusattumused ei häirinud mind absoluutselt, aga see oli nii loogikavastane.

Ühe kivi tahaksin veel kirjaniku kapsaaeda visata. Pealkirjad on Patricia Wilsoni romaanidel küll mitte midagi ütlevad. Jah, selles raamatus on üks salajane villa, aga see ei olnud nii määrava tähtsusega, et pealkirjas figureerida. Tema teistel raamatutel on ka väga sarnased pealkirjad - kõik on mingit sorti saladustest ja Kreeka saartest - saladuste saar, Santorini saladused jne. Eesti keeles on ilmunud veel tema "Põgenemine Kreetale".

"Saladuste villa" on ajaviiteromaan kahest õest, kes loevad vanaema päevikust, kuidas too osales Rhodose natsiokupatsiooni vastases liikumises. Mulle meeldis teose rikas ajalooline taust ja peategelasteks olevad kolm naist, igaüks oma muredega. Soovitan kergeks suvelugemiseks!

Oma ulmelise jaanuari lõpetasin raamatuga, mis mul juba tükk aega riiulis oodanud on - Naomi Novik "Spinning Silver". Tellisin selle Book Depository-st, kui olin äsja lõpetanud Noviku "Välja juuritud", mis mulle väga-väga meeldis.

Miryem on võlausaldaja tütar, kes ühel pikal ja käredal talvel võtab isa ameti üle, kuna too ei suuda südant kõvaks teha ja välja laenatud raha tagasi küsida. Tüdrukul tuleb see nii hästi välja, et varsti võib ta uhkustada, et suudab hõbedast kulda teha. Wanda on viletsa taluniku tütar, kes asub Miryemi alluvuses tööle, kuna tema isa ei suuda tagasi maksta hõbedat, mille laenas arsti kutsumiseks oma naisele, aga kulutas kesvamärjukesele. Irina on hertsogi tütar, kes pole kunagi eriti silmapaistev olnud, kuni ta isal tärkab plaan, kuidas neiu tsaarile naiseks anda. Talved muutuvad aina pikemaks ja lumi pole enam suvelgi harv nähtus. Koos pakasega ilmuvad välja Starykid, kohutav võlurass, kellele kuuluvad Miryemi ja Wanda koduküla ümber laiuvad laaned. Nad rüüstavad ümbrust ning röövivad kulda. 

"Spinning Silver" räägib kolmest neiust, kes saatuse enda kätte võtavad. Selle ühe suure loo sees on lugusid tegelikult mitu: on Miryemi lugu ja Wanda lugu ja Irina lugu, aga ka Starykute lugu ja tsaari lugu ja Wanda vendade lugu ja Irina hoidja lugu. Kohati joksevad need eri suundades, aga lõpuks põimuvad kokku. Mulle küll meeldis tervik, aga mu meelest olid osad vaatenurgad üleliigsed ja oleksin väga rahul olnud, kui tegevus oleks edasi antud ainult kolme kangelanna silme läbi.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et üle pika aja lugesin inglise keelset raamatut, aga mul oli raske loo sisse minna. Teiste arvamusi lugedes jäi silma, kuidas keegi teost käest ei suutnud panna, aga mina muudki koperdasin lausete otsa. Mitmed kohad olid nii segased, et lugesin mõttele pihta saamiseks lõike korduvalt üle.

Muinaslugu on unikaalne ja ootamatuste rohke, aga selles võib ära tunda tuttavaid detaile, mida Novik laenab nii muinasjuttudest kui ka ajaloost. Olin väga üllatanud, et ta on raamatusse põiminud juudid ja nende tagakiusamise. Äratuntav on veel kullaketramise muinasjutt. Kusjuures ma ei mäleta üldse lapsepõlvest, et selle pealkiri on tegelikult "Rumpelstiltskin". Sellenimelist tegelast raamatus ei eksisteeri, aga nimedel on võim küll ja avapeatükk esitab küsimuse, miks üldse klassikaline jutt temast kurjami teeb, kui möldri tütar see on, kes oma sõnast kinni ei pea. Hea ja halva piirid hägustuvad ka ülejäänud raamatus.

Kõige rohkem paelusid mind talvine õhustik ja Starykid, kes olid korraga salapärased ja hirmutavad. Mõnus oli ette kujutada nende võluteed, mis metsa all küütlevalt vonkeb, või jääpaleed. Sellist õudust, nagu pakkus see "Välja juuritud" romaani Kuri Mets, nad ei valmistanud. Kuigi Staryk kuningat kujutati ebameeldivana, olin algusest peale veendunud, et lõpus ta seda enam pole.  Nende kombed ja kultuur olid ka nii põnevad. Raamatus on palju väljakutsete esitamist ja nagu muinaslugudes ikka, on oluline küsida õigeid küsimusi.

“Petlik tõde” on Colleen Hooveri esimene põnevik. See räägib ühest raskustesse sattunud kirjanikust, kes palgatakse lõpetama teise kirjaniku raamatusarja, kuid avastab seejuures ühe häiriva käsikirja. Põnevik oli iseenesest päris hea ja mulle meeldis raamatu idee, kõhe õhkkond, umbusaldust äratavad tegelased ning lõpp, mis küll kedagi külmaks ei suuda jätta. Ma ei sallinud aga peategelast ja kogu seda suhtedraamat. Seksi oli liiga palju ja ma ei suuda uskuda, et seda kirjutan, aga mul hakkas igav. Olin kuulnud siit ja sealt raamatu suunas kiidulaulu, aga kõrged ootused ei olnud õigustatud, lugu oli üsna keskpärane.

Lowen on noor kirjanik, kellel on näpud nii põhjas, et teda ähvardab kodutuks jäämine. Üks kohutavalt alanud hommik päädib aga päästerõngaga - naist soovitakse palgata lõpetama kuulsa krimikirjaniku uut sarja, kuna Verity ise ei suuda pärast ränka autoavariid seda teha. Palganumbri kõrval motiveerib teda tööd vastu võtma Verity nägus abikaasa Jeremy. Lowen seab end mõneks ajaks Crawfordide pool sisse, et töötada läbi terve kabineti jagu materjale. Märkmeid otsides leiab ta käsikirja, mis pole sugugi sarja järgmine romaan, vaid autobiograafia, mis manab kuulsast kirjanikust sootuks teistsuguse pildi ette ja iga loetud peatükiga kasvab Loweni hirm juurviljaseisundis Verity ees.

Tekstis esinev sisureetev osa on kirjutatud valge värviga - kui tahad lugeda, tõmba tekst aktiivseks.

Algus oli paljulubav. Noor raskustesse sattunud naine. Uskumatult hea võimalus. Mis saaks valesti minna? No näiteks see, et Lowen armub esimesest pilgust oma abielus tööandjasse. Või siis see, et ta leiab tolle abikaasa käsikirja, mis kogu situatsiooni hoopis teise valgusesse asetab. Põnevikule kohaselt muutub õhkkond aina kõhedamaks ja nautisin eriti seda, kuidas kirjanik suutis mind panna iga tegelast halvimas kahtlustama - abitut Verityt, tema hoolitsevat abikaasat, isegi väikest Crew'd ja muidugi peategelast.

Esialgu tundus Lowen asjalik, aga mida peatükk edasi, seda vähem ma teda sallisin. Ta tegi nii küsitavaid asju, näiteks see hambajälgede teema, ja muutus aina kahtlasemaks oma joomise, tablettide ja uneskäimisega. Ta saabus Crawfordide juurde nagu tööd tegema, aga seda ta väga teha ei jõudnudki. Verity märkmeid sarja kohta ta küll ei leidnud. Eriti ajas närvi, kui kaua tal läks aega, et see neetud käsikiri läbi lugeda. Mind selle sisu isegi ei šokeerinud, kuna lugesin juba aasta alguses midagi taolist. Pigem häiris see, et seksikirjeldusi oli nii palju, et igav hakkas. Ma ei mäleta, et ükski teine Hooveri raamat mul niimoodi veninud oleks. Midagi muud ju õieti ei toimunud peale ootuse, et Lowen julgeks edasi lugeda.

Kui muidu oli põnevik veel nauditav, siis see armukolmurk ei sobinud sinna üldse. Jeremy ja Loweni suhe oli mulle äärmiselt vastukarva. Mul ei olnud otseselt midagi selle vastu, et Lowen Jeremysse armus, sest mees näitas end ju igati heast küljest. Aga, khm-khm, hambajäljed... ja siis tuli välja, et see pole sugugi ühepoolne. Eriti banaalne oli see, et mees tahtis naist juba nende esimesest kohtumisest peale. Ja siis see asjatamine Verity voodis, kui too ise oli "juurviljastununa" ülakorrusel. Niimoodi alanud suhe ei saa küll kuidagi tervislik olla.

Kes vähegi moodsaid põnevikke on lugenud, see aimab ühe peamise loopöörde kohe ära. Vihjeid on palju, isegi sedavõrd, et hakkasin juba ise kahtlema, kas asi saab tõesti nii ilmselge olla. Ka peategelane näeb kõiki neid märke ja teeb omad järeldused, aga ka siin läheb piinavalt kaua, enne kui on selge, et tal on õigus. Mu meelest ei olnud see kuigi loogiline, et Verity juurvilja teeskles. Esiteks, kuidas keegi, eriti arstid aru ei saanud? Teiseks, oli kogu tema motiiv väga veider. Kas tal tõesti ei olnud paremat plaani kui päevade kaupa juurvilja teeselda?

Raamatu lõpp mulle meeldis ja ei meeldinud ka. Ütlen kohe ära, et mind ei häirinud mitte lahtine lõpp, vaid Loweni ja Jeremy happy end. See oli kaval lahendus, et Verity lugu sai kaks versiooni, üks jubedam kui teine. Ise eelistan seda varianti, kus oli suur armastus ja suur ebaõnn, mõlemad nii suured, et ei oskagi öelda, kumb oli suurem. Aga jah, kuna Lowen ja Jeremy mõlemad lõpuks kahtlase mulje jätsid, siis selline lõppversioon ei olnud kuigi rahuldav. Proovisin väga mõelda välja lahendust, mis mu kahtlustusi Loweni suhtes õigustaks ning jõudsin lõpuni, kus selgub, et käsikirja ei kirjutanudki Verity, vaid hoopis Lowen, et Jeremy endale saada. Ta oli ju kirjanik, tal oli palju vaba aega, ta võis leida Verity päris päeviku ja lisainfot Jeremylt hankida.

"Petlik tõde" sisaldab häirivaid detaile - mõrv, laste väärkohtlemine, aga kokkuvõttes ei olnud raamatus minu jaoks midagi eriti uut või üllatavat. Õhkkond oli nagu põnevikes ikka, sisu ja käsitletud teemad meenutasid mitmeid varasemalt loetud raamatuid - Ruth Ware "Luku taga", Emily Henry "Rannaraamat", Ashley Audrain "Kahtlus", Alex Michaelides "Vaikiv patsient". Kõige meeldejäävam oligi lõpp, mis ei andnud ühest lahendust.

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. "Petlik tõde" ilmus 2018. aastal. Raamatul oli kaks põhilist inspiratsiooniallikat. Esiteks õudusfilm, mille lõpus Hoover pettus, ja teiseks naise abikaasa, kes ei loe tema raamatuid, sest ei suuda tegelaste moraali kirjaniku omast eristada. (allikad: 1, 2)

Olen varasemalt päris palju Hooverit lugenud. Tal on mitu suurepärast armastusromaani, kus romantika kõrval on fookuses tõsised probleemid, aga on ka raamatuid, mis mulle eriti meeldinud ei ole. Osa on jõudnud ka blogisse:

• "Mõrad südameluus"
  
• "Kõik su täiuslikkused"
• "Pihtimused"
• "Ei iial enam"
• "Ugly Love"

Jane Harper "Kadunud mees" jäi mulle silma ilmuvate raamatute nimekirjast, aga ma ei oskagi öelda, milline osa sisukirjeldusest mind täpselt köitis.

Tänapäev, Burley Downs Station, Queensland. Cameron on Brighti vendadest eeskujulikuim, veab perekonna farmi, on ümbruskonnas austatud ja toimib sillana oma noorema ja vanema venna vahel. Vanem vend Nathan on hoopis teistsugune, põlatud ja kogukonnast välja heidetud teo pärast, mis ta aastaid tagasi korda saatis. Noorem, Bub kipub teiste varju jääma ja ei ole oma kohta leidnud. Cameron kaob teel sidemasti parandama ning leitakse päikese käes surnuks küpsenuna hoopis teisest suunast, kohaliku maamärgi, karjapidaja hauakivi juurest. Pole ühtki loogilist seletust, miks mees seal oli. Keegi ei läheks sellise kuuma ilmaga oma autost nii kaugele, hüljates kogu varustuse. Ainuke seletus paistab olevat enesetapp. Nathanile ei tundu see õige ja kahtlused aina kuhjuvad.

Kas sa tead seda mõistatust: "Kõrbes lamab surnud mees. Tal on käes murdunud tikk. Kuidas ta suri?" "Kadunud mees" algab umbes samamoodi, ainult et surnud mees lamab vana maamärgi, karjapidaja kalmu kõrval ja tal pole ei tikku ega isegi mitte tühja veepudelit. Ometi on tegu kohalikuga, kes teab, kui halastamatu kõrb on ning millist varustust ellujäämiseks vaja on. Mida rohkem tema surmale mõelda, seda rohkem tuleb välja seletamatuid detaile. Mingit ametlikku uurimist ei ole, küsimusi küsib ainult vanem vend Nathan, kellele need veidrused rahu ei anna. See on nii loomulik, kuidas ta jälgi ajab, seal juures detektiivi mängimata.

Raamatu tegevus toimub kuskil Austraalia pärapõrgus, ääremaal, kus majasid lahutavad tunnid, mitte kilomeetrid. Ringi liikudes peab autos alati olema varustus igaks olukorraks - söök, jook, varurehvid jne. Ootamatuste eest pole keegi kaitstud ja võib juhtuda, et läheb mööda päevi, enne kui keegi hädasolijast möödub. Loodus ei ole ole inimese sõber, päikesel kulub tapmiseks vähem kui 24 tundi, aga kohalikud on õppinud neis karmides oludes elama ning armastama ka seda põrgukuumust ja lõputut punast tolmu. See on ju kodu. Mulle meeldivad tohutult romaanid, mille trumbiks on meeldejääv tegevuspaik ja valitseb eriline õhkkond. Austraalia pärapõrgu, eraldatud, kuum ja inimvaenulik, sobib ilusti sinna kategooriasse. Ma ei ole midagi ligilähedastki kogenud, aga kirjeldused olid romaanis erakordselt ehedad, andes hästi edasi seda üksildast ja ränka ääremaa elu, maalides silme ette halastamatu päikese all praadiva maapinna, taamal paistvad kaljud, kuumusest vireleva õhu. Nautisin kõiki väikseid detaile. 

Meenus ka teine raamat, mida sel aastal Austraaliast lugenud olen, Lucinda Riley "Pärliõde", kus samuti rohkelt punast tolmu lendas, aga aeg ja elu olid seal veidi teistsugused. Tolles raamatus figureerisid palju ka Austraalia põliselanikud aborigeenid, aga "Kadunud mees" ei maini neid üldse. Tegelasteks on tohutuid karjavalduseid omavad valged, kes lapsi kaugetesse internaatidesse saadavad, ning seljakotirändurid, kes neil palgal on.

Lugu kulgeb rahulikult, pöörates tähelepanu ka kõige harilikumatele igapäevategevustele, mis paeluvad, kuna keskkond on nii võõras. Generaator tuleb ööseks välja lülitada, menüü tehakse mitmeks kuuks, sest poeskäigud on harvad, kapi otsas on paun ravimitega ja haigestudes küsid arstilt, millist võtta. Ma ei oskagi öelda, kas ääremaa elu on taustaks surnud venna müsteeriumile või on hoopis ääremaa elule taustaks surnud venna müsteerium. Kolmas oluline komponent on inimeste vaheline dünaamika, ühe perekonna saladused. Igal tegelasel on mingi lugu rääkida.

Jane Harper on briti-austraalia kirjanik. Ta on sündinud Manchesteris. 8aastasena kolis pere Austraaliasse. Jane'i teismeeas naasti Suurbritanniasse. Naine lõpetas seal ülikooli ja töötas mitu aastat ajakirjanikuna, enne kui uuesti Austraaliasse kolis. 2014. aastal kirjutas ta eduka lühijutu, mis innustas kirjanikuteed jätkama. Ta oli alati tahtnud romaani kirjutada ja 13 aastat täiskohaga tööd ajakirjanikuna valmistas selleks hästi ette. Naine ei jaganud, et romaani kallal töötab ning lähedastele tuli suure üllatusena konkursivõit avaldamata käsikirjaga, millest sai tema 2015. aastal ilmunud debüütromaan "Põud". Teda inspireerib Austraalia loodus. Harperi loomeprotsess koosneb suures osas kavandamisest, millele järgneb "lõbus osa" - kirjutamine. "Kadunud mees" on naise kolmas romaan. Teda hakkasid huvitama inimesed, kes elavad kaugel sisemaal, mõju, mis eraldatusel on nende igapäevale. Kirjanik tegi mitu kuud eeltööd, vestles kümnete inimestega, luges teema kohta laialdaselt ja sõitis 900 miili Brisbane'ist sisemaale, väiksesse linnakesse nimega Birdsville, millele kuulub Queenslandi kuumarekord - 49.5C, ning kogus seal inspiratsiooni. Naisele oli seal suureks abiks kunagine kohalik politseiohvitser. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud mees" räägib Austraalia ääremaal elavast perekonnast, kus on kolm venda, kellest üks sureb, jättes maha hulga küsimusi. Sellel raamatul on kolm olulist komponenti - keskkond, tegelased ja müsteerium. Ükski neist ei domineeri teiste üle, vaid koos moodustavad nad mõnusalt harmoneeruva terviku. Mulle meeldis, kuidas kirjeldused viisid sügavale loo sisse. Soovitan väga, kui sulle meeldivad krimilood, mis pakuvad palju muud peale mõrvamüsteeriumi ja boonusena ei ole jälgilt verised!

Sarja võlu hakkab iga järgmise osaga hääbuma, sest kordub aina sama muster - õel on elu rööpais, aga äkitselt on vaja muutust ja suundutakse oma päritolu otsinguile, mis päädib armastuse leidmisega. Aina raskem on uskuda, kuidas kuuest ühest mitte ühelgi varem kallimat ei ole! Oleks nad siis 18-19-20, aga nad on lähemal 30-le kui 20-le. Ja miks õed omavahel pea üldse ei suhtle??? Miks nad üksi oma päritolu uurivad, mitte teiste toel??? Kuidas Tiggy oma õe endist kallimat ära ei tundnud??? 

Nende raamatust raamatusse korduvate küsimuste taustal meeldis "Kuuõde" mulle siiani kõige vähem ja kippus venima: lumi ja kassid ja kättesaamatu mõisaomanik, siis jälle flamenko, keevalised tunded, kuulsusejanu. Ma ei salli kohe üldse seda, kui draama tekib sellest, et tegelane jätab midagi rääkimata ja kogu probleemi oleks ühe kahe sõnaga saanud lahendada, aga olukord venib lehekülgede kaupa. Lucía on väga isekas tegelane, aga tema motiividest sain ma veel aru. Tiggy tundus meeldivam, aga ta teeb ühe rumala otsuse teise järel - lõhub abielu, jookseb haigena haiglast ära, paneb kogu oma pere muretsema. Lisaks pidas ta end veganiks, aga tal olid "patutoidukorrad", kus ta ei olnud vegan??? Mitte ükski vegan ei teeks iial midagi sellist, see on elustiil, mitte dieet.

Nagu ikka, kannustab minevikulugu tagant armastus, aga sel korral on armastus suunatud mitte inimestele vaid tantsule. Flamenko on selle raamatud süda ja hing, aga kuna ma seda kirge ei jaga, oli raske suhestuda. Ma vist pole kunagi korralikku flamenkotantsu näinudki. Inimestevahelist armastust on raamatus vähe. Minevikus on vanemad, kes oma lapsed maha jätavad, ja paarid, kes tunnetest hoolimata ei oska koos olla. Olevikus on aga kõige absurdsem armusuhe - esiteks on see täielik armastus esimesest silmapilgust, kus tunded ei kuskilt tärkavad, ja teiseks, nagu ma juba mainisin, on mängus abielurikkumine. Lisaks on Tiggy loos veel ahistamisjuhtum ka, mis lisas loole ainult ebamugavust, ei midagi muud.

Päästerõngaks on raamatul jällegi rikas taust. Mind võlus kontrast - kibekülm Šoti mägismaa ja päikseline Granada, uhke mõis ja viletsad koopad. Veel lisasid vürtsi Zedi kahtlane käitumine ja Hispaania kodusõda järgnenud põgenemisega. See osa tõstatab põnevaid lisaküsimusi Pa Salti, õdede kasuisa kohta. Eriti põnev detail tuleb välja Atlantises.

Colleen Hoover "Kõik su täiuslikkused" on õige pikalt riiulis oma aega oodanud. Hoover on üsna intensiivne autor, keda on mu meelest hea tarbida väheke haaval. Nüüd olin aga just nüüdisromaanide ja draama lainel ning oli väga rõõmus, et üks tema raamat kohe võtta oli.

Siis ja nüüd, tänapäev, Connecticut. Samal päeval, kui Quinn saab teada, et kihlatu petab teda, kohtub naine Grahamiga, oma tulevase armastatuga. Möödub veidi aega ja nad kohtuvad taas ning saavad aru, et on üksteise jaoks loodud. Nende abiellumisest on möödunud 7 aastat ja õnnelikkusest on asi kaugel. Paar ihkab väga last, kuid naine on viljatu ning meest ei hinnata sobilikuks lapsendaja kandidaadiks. Kuigi armastus ei ole kuhugi kadunud, väldib Quinn igal võimalusel oma abikaasat ning Graham laseb tal seda vaikides teha.

"Kõik su täiuslikkused" eristus teistest Hooveri raamatutest, mida ma lugenud olen. Enda arvates olen teda päris palju lugenud, aga ta kirjutab imestusväärse tempoga pakse romaane aina juurde, nii et rohkem on siiski neid, mis mul on lugemata. Eelnevalt loetud teosed on olnud dramaatilisemad, kus tegelaste minevikest tuleb järjest šokeerivaid paljastusi välja. See romaan algas tegelikult samamoodi, jättes peamise probleemi alguses varju, kruvides pinget. "Aastatega kogunenud mälestused, vead ja saladused ähvardavad neid lahku viia. Ent ainus, mis võiks armastajaid päästa, on ühtlasi see, mis võib nende abielu kuristikku tõugata." Ka tagakaas lubab justkui tüüpilist lugu, aga tegelikult ei anna need ähmased laused üldse sisu edasi. Ma ei näinud küll põhjust, miks. Neil mälestustel, vigadel ja saladustel on ainult üks põhjus. Teine suur paljastus, mis peitub karbis, mida kumbki avada ei taha, on sama antiklimaktiline. Ma ei usu, et ükski lugeja pahandaks, kui oleks kohe välja öeldud, et Quinn ja Graham kannatavad, sest neil ei ole õnnestunud last saada ja see teeb naise väga õnnetuks. 

Raamatus vahelduvad "siis" ja "nüüd" peatükid. Olevikus on seitse aastat kestnud abielu madalseis ja minevik näitab alles tärkavat suhet, täis lootust. "Siis" meenutab rohkem teisi Hooveri romaane, seal on temalikult kuumi tundeid ja kirglikke stseene. Mulle küll eriti ei meeldinud, kuidas Quinni ja Grahami suhe algas, sest see oli natuke liiga sõge. "Nüüd" peatükid meeldisid mulle rohkem, kuigi nad ei olnud üldse sellised, nagu raamatust otsisin, ja tegid meele mõruks. Neis oli rohkem usutavust, elu ja emotsioone. Ma ei salli silmaotsastki ebaõiglust ja Quinnile ning Grahamile jagati seda helde käega. Kurb oli lugeda, milline kontrast oli õnneliku paari ja hilisema vahel, kuidas kadus lootus ja tekkis kinnisidee, kõik need ütlemata sõnad, mis abikaasade vahelist lõhet aina süvendasid.

Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. "Kõik su täiuslikkused" sündis kingist, mille kirjaniku ema kinkis oma tütrele, Hooveri õele, kui too abiellus. Lisaks, kuna tema eelmine romaan oli noortekas ja ta tahtis uurida küpsemaid tegelasi, otsustas naine kirjutada abielupaarist, mida ta varem teinud ei olnud. Ülekõige meeldib Hooverile kirjutada inimeste kohtumisest ja armumisest, nii et seda ei suutnud ta ka siiski teosest välja jätta, mistõttu kasutas ta vahelduvaid "siis" ja "nüüd" peatükke. Esimesena lõi Hoover tegelased ning hiljem jõudis selleni, et nende probleemiks on viljatus. (allikad: 1, 2, 3)

"Kõik su täiuslikkused" räägib Quinni ja Grahami kohtumisest, armumisest, abiellumisest, aga üks suur mure, laste puudumine, varjutab nende õnne. Selles romaanis oli vähem colleenhooverlikke kuumi stseene ja rohkem masendust ja muresid, kui ootasin. Loos ei olnud erilisi paljastusi või suuri pöördeid, kuigi algmulje nagu lubas. Mulle siiski meeldis, et kirjanik võttis kirjutamiseks uue nurga - ilusalt alanud abielu ja aastatega kuhjunud mured. Soovitan, kui tahad lugeda kontrastidest suhte alguse ning puruneda ähvardava abielu vahel, lootes, et kõik saab veel korda!

Olen viimasel ajal nüüdisromaanide lainel ja sellesse kategooriasse sobis hästi ka riiulis ootav Sally Rooney "Normaalsed inimesed".

2011-2015, Carricklea/Dublin. Connell ja Marianne on kaks väga erinevat noort. Nad on klassikaaslased, kuid koolis nad omavahel ei suhtle. Poiss kasvas üles koos emaga, kes käib Marianne'i kodus koristamas. Tüdruk on üksik, ta ei leia ühist keelt ei tüdrukutega koolis ega oma perega. Connell on seevastu seltskonnahing, kes kõigiga läbi saab. Neist saavad sõbrad ning seejärel tekivad tugevamad tunded. Noored tunnevad vajadust oma suhtlust koolis varjata. Elu läheb edasi ja ülikoolis on kõik hoopis teisiti. Väikelinn jääb selja taha ning Marianne ja Connell on teineteise jaoks ikka olemas. Vahel triivivad nad üksteisest eemale, et siis jälle kokku saada.

Pealkirjaga on küll Rooney täppi pannud, sest raamat näitab hästi, millised on normaalsed inimesed - ebakindlad, üksikud, ekslikud, armastavad, muutlikud, haavatavad. Tegelased ei tundunudki tegelaste vaid päris inimestena. Ei ole ülespuhutud draamat, vaid on harilikud mured, suuremad ja väiksemad, need mille üle isegi kaua olen juurelnud. Koolis on sotsiaalsed positsioonid kindlalt paigas - on need, kelle sõbrad kõik tahavad olla ja need, kes jäävad üksi. See ei ole aga igavene, keskkond vahetub ja kõik muutub. Veel põletavam on küsimus, mida oma eluga ette võtta. Kas minna rada, mida teised eeldavad? Kas minna sõprade kannul samasse ülikooli või valida hoopis teine suund? Muidugi on teoses ka valusmagus esimene armastus, puistamata südamed. Kõik, mis oleks võinud olla, kui ainult... 

Eriti meeldis mulle, kui orgaaniline on raamatus suhtlus. Kui paljudes teostes võib dialoog mõjuda kunstlikuna, siis siin oli see väga loomulik, välja arvatud see, et ei kasutaud jutumärke kõne eristamiseks, mis mind tõsiselt häiris ja tegevusest välja rebis. Üldiselt mulle siiski kirjaniku stiil meeldis, see oli hästi voolav ja mahe, nagu laisalt randa loksuv meri. Teose tempo oli väga mõnus ja üllataval kombel töötasid väga hästi ka peatükkide vahel olevad hästi ajahüpped. Rooney on suutnud kõik ebaolulise välja lõigata, aga nii, et teos ei tundu üldse auklik.

Raamatus olid kõik need sündmused ja mõtted ja tunded, aga ometi tundsin, et midagi olulist jäi puudu. Lool ei olnud algust ega lõppu, see oli pilguheit mingitele hetkedele kahe inimese elus, mis moodustasid terviku. Kiitsin enne, et kõik mured olid igapäevased ja tegelased ise igati harilikud, aga teisest küljest jättis see kõik mulje, et teoses ei juhtugi midagi märkimisväärset. Mõnes mõttes tuli lõpp jälle ringiga algusse tagasi. Ise lootsin õnnelikumat lahendust, aga ka siin jäi kirjanik realistlikuks. Usun, et aasta lõpus ma enam ei mäletagi, mis selles raamatus toimus. 

Sally Rooney on 1991. aastal sündinud iiri kirjanik. Ta kasvas üles pere keskmise lapsena väikeses linnas Iirimaa lääneosas. Kirjutama hakkaski ta jubalapsepõlvs, lõpetades oma esimese romaani 15-aastasena. Ülikooli ajal tegeles ta väitlemisega, saavutades Euroopa ülikoolide meistrivõistlustel esimese koha. Pidevalt kirjutama hakkas ta 2014. aastal. Oma debüütromaani "Vestlused sõpradega" kirjutas Rooney magistriõpingute ajal kolme kuuga. 2018. aastal ilmunud "Normaalsed inimesed" on tema teine romaan, mis kasvas välja lühijutust "At the Clinic", milles Connell ja Marianne on 23-aastased. Kirjanik tahtis tegelastest edasi kirjutada, minna tagasi nende suhtluse alguseni. Ta nautis selle romaani kirjutamist väga. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Normaalsed inimesed" on lugu kahest noorest, kooli lõpust ja ülikooli algusest, armastusest ja elust. Raamat võlus mind sellega, kui reaalsed ja loomulikud tundusid tegelased, dialoog ning toimuv. Puudus paisutatud draama, traagilised armukolmnurgad, ogar pidutsemine, mis mind nii paljude teoste puhul distanseerinud on. Küll tundus mulle, et kuna kõik oli nii harilik ja igapäevane, siis lool ei olnud mingit suurt ja erilist lõpplahendust ega eriti meeldejäävat sisu. Soovitan, kui tahad lugeda raamatut, kus kõik tundub päris!

100 sõna päevas on väga huvitav idee, millele romaani ehitada. Raamatus oli palju huvitavaid teemasid ja mõtteainet. Alles käis siin maskikandmiskohustuse ja suukorvistamise üle jauramine. "Vox" näitab, milline tegelik suukorvistamine välja võiks näha. See pani enda sõnavabadust ikka hindama küll. Taoline ühiskond oli äärmiselt piirav, isegi hullem kui mõnes teises düstoopias, sest võeti ära suhtlus, mis on minu arvates normaalselt funktsioneerimiseks sama oluline kui näiteks hügieen. Mõtlesin peamiselt, kuidas sõnade ja suhtluse piiramine psüühikale mõjub. Ilmselt on naiste enesetappude hulk sellises maailmas meeletu. No kujuta ette, et sul on päevas 100 sõna, ka viipekeel pole lubatud ega kirjutamine. Raamatud on luku taga. Oi, kui huvitavaks need šampoonipudelite etiketid muutuvad. Sõbrannadega suhelda ei saa, sest sõnad on niivõrd kallid, et hoiad neid oma lastele. 

Kui olukord on mäda, on kaks varianti - vaikides kannatada või midagi ette võtta. Võite ise arvata, kumma kasuks Jean otsustab. Lugu kulges üsna tormakalt. Kogu aeg kas juhtus midagi või siis tegeles Jean seletamisega, kuidas mingi asi töötab. Eriti alguses, oli kuidagi palju seletamist ja meenutamist, kuidas ikka see maailmakord muutus ja mis on teistmoodi. Kuidas koolis on tüdrukutele õmblusmasinad ja aiamaa. Kuidas samasoolised paarid ikka laiali saadeti. Tundus, et kõik, mida kirjanik oma loodud düstoopia toimimise kohta välja mõtles, sai raamatusse kirja. Hea raamatu puhul jääb kogu see info ridade vahele peitu, nii et on aru saada, et kõik on läbi mõeldud, aga seda ei nämmutata. See oleks jätnud rohkem ruumi loole endale, mis oli küllaltki segane. Lõpp oli eriti pudru ja kapsad. Eriti tekitas minus küsimusi stseen viimase šimpansiga laboris. Laboritöö ise pani ka kulmu kergitama, kui imekiirelt seerumeid ja ensüüme valmistati ning katsetati. Praktiliselt kohe liiguti inimkatsete juurde. Ahjaa, Petri tassid olid tõlkes Petri nõudeks muundunud...

Christina Dalcher on ameerika kirjanik. Tal on doktorikraad teoreetilises keeleteaduses, spetsialiseerudes helimuutuse foneetikale itaalia ja briti murretes. "Vox" on naise debüütromaan. Naine lõi düstoopia, milles puudus kõne, esitamiseks viimsepäeva teemalisele konkursile. Selles jutus röövis sõnad biorelv. Järgmisena avardas ta teemat, keskendudes Wernicke afaasiale, kus kõnevõime on olemas, kuid kõne muutub arusaamatuks, et lisada loole tegelaste arengut. Selles loos oli juba Jean ja 100 sõna limiit. Piirang on emotsionaalselt palju köitvam, kui täielik vaikimine. Dalcher tahtis, et tema romaan erineks teistest düstoopiatest, mistõttu on see segu naiste ilukirjandusest, poliitikast, põnevikust. (allikad:1, 2, 3)

"Vox" kirjeldab ühiskonda, kus naistel on lubatud rääkida päevas vaid 100 sõna. Mulle meeldis väga see kontsepsioon, mis pani hindama iga sõna, mis minu suust vabalt välja tuleb. Raamat andis palju mõtteainet ja teemasid, mida arutleda. Tempo on hoogne ja pidevalt juhtub midagi, sest muidugi ussitab ühiskond seesmiselt. Küll ei nautinud ma, kui palju oli düstoopia toimimise kirjeldamist ja minevikumeenutusi. Loe, kui tahad teada, milline selline pooleldi suukorvistatud maailm välja näeb!