Jane Austeni romaan "Northangeri klooster" on mul olemas nii inglise keeles kui ka eesti keeles. Lugemiseni poleks ma aga ilmselt mitme aasta jooksul jõudnud, kui poleks olnud üht sobivat väljakutse punkti: 14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis. Abiks oli mul selline veebileht nagu http://booksinmovies.tumblr.com/, kus leidsin, et raamat on lugemisel filmis "The Jane Austen Book Club". Ise ma seda küll näinud ei ole, aga tundub huvitav.

18. sajand, Bath, Inglismaa. Lasterikkast perest pärit 17-aastane Catherine Morland saab võimaluse sõita koos naabruses elavate Allenitega Bathi, kus tüdruk saab nautida seltskonnaelu, käia ballidel ja teatris. Esimesed päevad linnas on küllaltki igavad, kuni Catherine tutvub Mr Tilney'ga, kes talle kohe huvi pakub. Peagi leiab neiu ka sõbranna, kellega aega veeta. Isabella on omakasupüüdlik ja kahepalgeline noor daam, kuid kogemusteta ja naiivne Catherine ei oska temast halba arvata ning satub tüssatud olukorda. Teda päästab küllakutse Tilney'delt, kes elavad Northangeri kloostris. Neiu on väga põnevil, sest ta on suur gooti romaanide austaja ja teab, et vanad kloostrid kubisevad salakäikudest ning lahendamata müsteeriumidest.

Romaan algas muhedalt ning jätkus samas vaimus. Kerge ja naljatlev tekst ajas mind korduvalt naerma ning lugu lausa lendas. Naiivsele peategelasele oli kerge kaasa elada ning loota, et teda ootavad ees need suured seiklused, millest ta unistab. Catherine'i äpardused ja vääritimõistmised ainult lisavad huumorit juurde. Neiu suudab neist aga õppida ning mõistab viimaks, et elus ei ole kõik nagu raamatutes ning iga inimest ei tasu pimesi usaldada.

"Northangeri klooster" on satiir Gooti romaanidest, mis sel ajal populaarsed olid. See on tegelikult esimene romaan, mis Jane Austenil kirjastamiseks valmis, kuid ilmus see alles pärast kirjaniku surma. Esialgseks pealkirjaks oli lool "Susan" ning ta müüs selle 10 naela eest kirjastusele, mis otsustas, et ei anna raamatut siiski välja ning autor ei saanud seda ka kohe tagasi. Hiljem, kui Austen oli juba nelja populaarse romaani autor, ostis ta vend käsikirja sama summa eest tagasi. Kirjanik töötles teksti ning muutis seehulgas peategelase nime. Uue pealkirja sai romaan tema vennalt, kes selle pärast õe surma avaldamiseks andis.

"Northangeri klooster" on muhe raamat, mida lugeda, kui on vaja tuju tõsta. Armastasin raamatu naljaviskamist rumalate tüdrukute, vanemate ja kindralite üle. Kangelanna naiivsus ajab tahes-tahtmata muigele. Positiivsuse doos on garanteeritud, soovitan!

10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni. Selle väljakutse teema jaoks oli mul kõige raskem leida sobivat raamatut. Enamik raamatuid, mille jäetud emotsioone ma mäletan, on kurvad loomalood ja neid ei taha ma mingil juhul uuesti lugeda. Pöördusin siis rõõmsate lapsepõlveraamatute poole ning riiulis jäi silma A.-C. Vestly "Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto".

20. sajand, Norra. Väikeses korteris elab suur perekond: isa, ema ja kaheksa last. Nii suur hulk lapsi teeb muidugi parajat mürglit, mis allkorruse naabrinaisele sugugi ei meeldi. Isa tööks on veoautoga ringi sõita. Ühel päeval kaob veoauto maja eest. Kauaks ta õnneks kadunuks ei jää. Veoauto omamise eelis on see, et kõik kaheksa last mahuvad koos madratsitega kasti ära ning pere saab sõita suvepuhkusele, et lastel oleks koolivaheajalt tulles midagi põnevat teistele jutustada. Suurel perel juhtub igapäevaelus nii mõndagi märkimisväärset, kuid kõige suuremad muutused ootavad neid alles ees. Nimelt kolib pere linnast välja päris oma majja, kus kõigil on lahedalt ruumi. Isegi vanaema saab nende juurde kolida.

"Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto" on tõsiselt armas lasteraamat, mis toob esile suure pere võlud. Arvan, et just seetõttu jäi raamat mulle lapsepõlvest nii hästi meelde, sest ma ei olnud varem kuulnud perest, kus oleks kaheksa last. Iga päev nende elust oli väiksemat sorti seiklus, olgu see siis vurrvispli ostmine või klassikaaslase küllatuleku auks korraldatud pidu. Kõige kentsakam lugu raamatust on kahtlemata autovarguse lugu, kui isa varga hiljem enda juurde tööle palkab ning too lõpuks veel nende naabrinaise kosib. 

Anne-Catharina Vestly on norra lastekirjanik, keda tihti võrreldakse Astrid Lindgreniga. Naine sündis 1920. aastal ning tema esimene raamat "Ole Aleksander Filibom-bom-bom" ilmus 1953. Tuntust toonud sari vanaemast ja kaheksast lapsest sai alguse 1957. aastal. Vahemikus 1957-61 ilmusid esimesed 5 raamatut ning veel 2 osa lisandusid 1986 ja 1999. Raamatute põhjal on tehtud ka kolm filmi. Esimeses kahes mängib vanaema rolli autor ise. Kirjanik suri 2008. aastal.

Ülelugemine oli kindlasti seda väärt, sest raamat oli niivõrd rõõmsameelne ja seikluslik. Soovitan!

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna. Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju" ei ole ainus viiesõnalise pealkirjaga raamat, mis aasta jooksul mulle kätte sattus, kuid see oli esimene, mille puhul ma endale teadvustasin, et selle abil saab väljakutse teema täidetud. Raamat jäi Varraku ilmuvate teoste seast silma ka tänu väliseestlasest autorile.

Tulevik, nimetu maa. Linn on hea koht kus elada. Kui midagi läheb valesti või kui linnal lihtsalt kedagi enam vaja ei ole, siis saadetakse nad Tasandikule. Tasandikul rabavad inimesed ümbertöötlusjaamades, sorteerides Linna jäätmeid. Ise elatakse seal pidevas puuduses, kus hädavajaliku saamiseks tuleb peale tööd seista pikkades järjekordades. Tasandikul elab kolmest naisest koosnev perekond: Marie, tema ema Astrid ja vanaema Sabine. Viimased kaks elasid kunagi Linnas ning olid heal järjel kuni nad ühel päeval pagendati. Marie oli siis veel ema kõhus. Tema isa elab endiselt Linnas ning Astrid, kes oma endist elu kuidagi selja taha ei suuda jätta, otsustab tagasi Linna jõuda ning tütre kaasa võtta.

Linn seal ülal oli metallraamistuses ristkülikute, ruutude ja rombide kogum, helendav klaasist mesitaru. Arvud olid täpsed. Vormid olid täiuslikud. Inimesed liiklesid nende arvude ja vormide vahel ning teadsid, et neil on oma koht loogikas, mis valitseb universumit tähtedest maapealse tolmuni.

Kolme naise vaatenurgad annavad hästi edasi elu Tasandikul ning selle lakkamatut võrdlust Linnaga, kus kõik paremana tundub. Nooruke Marie pole küll ise Linna näinud, kuid ta varastab töölt tihti sellest kirjutatud materjale. Astrid on möödunus kinni ning toimetab Tasandikul kui unenäos. Elukogenud Sabine on ainsana uue olukorraga leppinud. Õieti on talle lohutuseks mahajäetud hoonesse rajatud kasvuhoone, kus ta taimede olelusvõitlust jälgib. Kolmest naisest sümpaatseim oli mu jaoks just vanaema, kes olukorraga kohanes ning ei jäänud möödunut taga nutma. Ka Marie peatükke oli huvitav lugeda, sest need andsid kõige paremini edasi elu Tasandikul. Astridi minevikuheietused olid mu jaoks igavad, kuid raamatus kontrasti loomiseks hädavajalikud.

Mingil perioodil lugesin hulganisti düstoopiaid, kuid viimasel ajal on neid mulle kätte sattunud harva. "Maa, kus puudel pole varje" ehitab üles usutava ühiskonna. Mulle väga meeldis, et kujutatud maailma detailid jäid ähmaseks. Kirjeldused tõid silme ette elavaid pilte Tasandikust. Nägin nii süngeid halle kitsukesi kortereid kui ka kontrastina Sabine'i lopsakat rohelist kasvuhoonet. Erinevate tegelaste vaatenurgad paljastavad kord killukese siit ja hiljem killukese mujalt. See annab õhkkonda hästi edasi, kuid tervikpilt tuleb ise juurde mõelda.  Linna algusaastaid kujutlesin ette kui Mairi Lauriku ulmeromaani "Novembriöö kirjad" Tamsalu. 

Katrina Kalda on eesti päritolu kirjanik. Ta sündis Tallinnas ning kolis 10. aastasena Prantsusmaale. Oma loominut kirjutab Kalda prantsuse keeles. Varasemalt on kirjanikult ilmunud 2 romaani: "Eesti romaan" ja "Jumalate aritmeetika".

"Maa, kus puudel pole varje" kujutab kolme põlvkonna naiste elu düstoopia ühiskonnas kuskil tulevikus. Romaan hoiatab ning annab mõtlemisainet. Soovitan lugeda, kuid hoiatan, et revolutsiooni asemel on nukker leppimine!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia. Neid riike on palju ning üheks on kindlasti Island. Seetõttu haarasingi raamatukogust väljakutsele mõeldes kaasa minu-sarja raamatu "Minu Island", milles Tarvo Nõmm oma kogemustest tule ja jää maal räägib. 

1994-2009, Eesti ja Island. 1994. aastal saabus Islandile esimene eestlasest muusikaõpetaja Valmar. Tarvo Nõmm kolis sõbrale järgi kuus aastat hiljem. Avastamisrõõmu pakkusid nii ilus loodus kui ka karm kliima. Võis juhtuda, et õhtul end kodu poole sättides selgus, et teelõiku, mida mööda tulid, ei olegi enam. Omette elamus oli kindlasti ka kohalik toit, alustades maa sees küpsetatud leivast ja lõpetades delikatessidega nagu hapendatud jääramunad või mädandatud haikala. Ka islandlased ise üllatasid oma imelike nimede, keeltväänavate sõnade ja usaldava iseloomuga. Erinevate kommete tõttu koges autor Islandil väga palju huvitavaid, õpetlikke ja lõbusaid juhtmisi.

Raamat oli kahtlemata õpetlik, andes aimu, millega Islandit külastades arvestada ja mida kindlasti proovida. Samas on Tarvo Nõmm oma kogemuse kirja pannud 8 aastat tagasi ning vahepeal on kindlasti palju muutunud. Lõppes raamat ju vahetult majanduskriisiga, mis riiki tugevalt raputas. Loodus ja kliima, Islandi tõmbenumbrid, ilmselt ikka niivõrd muutunud pole. Seetõttu rõõmustasin väga raamatu viimasel lehel peituva kaardi üle, mis külastatud kohtade asupaigad paljastab. Minu-sarja boonuseks on ka pildimaterjal. 

"Minu Island" on muhe lugemine eestlasest muusikaõpetaja juhtumistest üheksa aasta jooksul selles saareriigis. Tema kogemustest õhkub positiivsust ning lisaks sellele, et lood on huvitavad ja panevad muigama, on nad ka õpetlikud. Samas tasuks tähele panna, et raamat on ilmunud 8 aastat tagasi ning Islandil on vahepeal kindlasti üht-teist muutunud. Kui teiste kogemustest meeldib lugeda, siis soovitan ikka!

Üks kahest raamatust, mis mulle sel aastal jõuluvana kuuse alla tõi, oli Sarah J. Maasi noorteromaan "Rooside ja okaste koda". Kuulsin varasemalt raamatust nii mõndagi head ning olin  seetõttu elevil, et seda lõpuks lugeda saan. Lisaks sobis see hästi väljakutse 32. teema "Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine." alla.

Feyre elab isa ning kahe vanema õega hurtsikus, mis asub müüri lähedal. Teisel pool müüri olev maa kuulub haldjatele. Kunagi oli pere jõukas, kuid ebaõnn on nad vaesusesse saatnud ning kuigi Feyre on noorim, siis hoiab just tema neid veel pinnal, küttides metsas ulukeid. Ühel jahikäigul tapab ta metsas hundi, kes oli tegelikult looma kuju võtnud haldjas. Perekonna hurtsikusse saabub koletis, kes tahab Feyre'lt tasu varastatud elu eest. Neiu peab oma ülejäänud elu veetma haldjate maal Prythianis. Koletis on haldjas nimega Tamlin ning Feyre üllatuseks ei topita teda kuskile vangikongi, vaid ta saab vabalt elada haldja luksuslikus mõisas.

"Rooside ja okaste koda" on uusversioon kaunitari ja koletise muinasjutust. Ümberjutustuste puhul on autoril ees kindlad pidepunktid, mida ta peab järgima, ja, mis muudavad loo etteaimatavaks. Maas oma hea fantaasialennuga suutis mind siiski üllatada. Samas tundus mulle, et muinasjuturaamid piirasid autori võimeid. Esiteks, oli mul raske romaanis toimuvat uskuda. Pentsikuna mõjusid Feyre orjamine oma pere ees ning asjaolu, et tüdruku karistus haldja tapmise eest oli elu lõpuni lossis luksuses elamine. Veel oli ebareaalne, kui isepäine Feyre vahel oli ja ühtki hoiatust kuulda ei võtnud. Teiseks, ei tulnud Maasil välja usutava koletisekuvandi loomine. Koletis peaks ju olema kole, jubeda välimuse või verdtarretavate tegudega. Tamlin seevastu polnud kumbagi. Haldja ainsaks veaks oli nägu varjav mask. Seega ebaõnnestus autor muinasjuttu järgides selle kõige olulisema detaili juures. Klassikalise loo võlu ongi ju kaunitari suutlikkus armuda peletisse. Selles loos oli peletise asemel aga jumaliku keha ja iseloomuga haldjaprints. Õige koletis selles haldjamaailmas oli näiteks attor. Raamatu maailm mulle iseeneses meeldis oma eriskummaliste haldjatega. Teiste kodadega tutvumine on üks põhjus, miks plaanin järgesid lugeda

Hoogne algus haaras kohe mu tähelepanu, kuid romaani keskosa, kus põhiteemaks on tunnete tärkamine Feyre ja Tamlini vahel, venis. See oli väga kummaliselt lahendatud, sest see tundus ühtlasi väga-väga aeglase protsessina, kuid lõpuks olid nad mõlemad kui üleöö kõrvuni armunud. Mulle jäi selgusetuks, mis neid täpsemalt üksteise juures niivõrd köitma hakkas ning armunälga tekitas. Oleksin eelistanud rohkem vestlusi nende vahel, kuid Feyre ei veetnud Tamliniga eriti aegagi. See suhe ei tundunud reaalsena ning ajas haigutama. Tahtsin rohkem tegutsemist. Kui armastus lõpuks paika sai, siis läks jälle huvitavamaks, sest autor rabas mind loopöördega, mis kõik eelneva uude valgusesse tõstis. See ei olnud tegelikult üldse nii ootamatu, kuid ma ei keskendunud piisavalt, et ära arvata, mis on tulemas. Enne seda oleksin raamatule andnud hinnanguks 2 tähte, kuid lõppmulje jäi siiski veidi parem, mistõttu ootan huviga teise osa lugemist. Tülikas muinasjutu loo järgimine on nüüd ju selja taga ning edasi saab loota autori fantaasiale.

Kui nägin, et raamat on eestikeelsena ilmumas siis rõõmustasin, sest mulle meeldib emakeeles rohkem lugeda. Kahjuks pidin pettuma, sest tõlge ei olnud just kõige parem. Raamatus oli palju kummalisi väljendeid, nagu "võimsate lihastega jalad õgisid maapinda" ja "päikesevalgusest tehtud tehtud nire". Lisaks leidus ka lauseid, mida lugesin mitu korda ja ikka ei saanud selle tähendusele pihta. Tõlge ei olnud ka järjepidav, sest ühes kohas oli seinamaal, aga järgmisel lehel oli sama asja kohta öeldud seinavaip. 

Olen varem lugenud kaunitari ja koletise ümberjutustusi Alex Finnilt ja Rosamund Hodge'ilt Esimene on tõlgitud eesti keelde kui "Koletu" ning teist lugesin ingliskeelsena "Cruel Beauty". Viimane oli mu eelmise aasta suurim pettumus ja ka esimene ei kuulu mu lemmikute hulka. Loodan siiski, et millalgi leian muinasjutust uuema variandi, mis mind positiivselt üllatab. Varem loetud raamatutest meenutas "Rooside ja okaste koda" mulle tegelikult hoopis Gaimani "Tähetolmu", õigemini selle filmiversiooni, kus oli samuti müür, mile taga peitus kummaline maailm ning üksteise kõri kallal olevad seitse venda.

Sarah J. Maas on populaarne noortekirjanik, kelle tähelend algas 2012. aastal fantaasiasarjaga "Klaastroon"("Throne of Glass"). See on kavandatud seitsmeosalisena, millest viimane peaks ilmuma juba sel aastal. "Rooside ja okaste koda" on tema teine sari, mille avaosa ilmus 2015. Lisaks kaunitarile ja koletisele on loosse põimitud ka teisi müüte nagu norra muinasjutt "Idapool päikest, läänepool kuud" ja Norfolki ballaad "Tam Lin". Lugude ühine joon on tugevad naistegelased, kes on oma armastatu päästmiseks valmis ületama kõik raskused.

"Rooside ja okaste koda" on fantaasiaküllane ümberjutustus kaunitari ja koletise muinasloost, millel on goodreads keskkonnas üpriski kõrge keskmine hinne. Minu jaoks jäi raamat küll pigem keskpäraseks ning arvan, et kaunitari-koletise loo raamid piirasid autorit. Fantaasiaküllane haldjamaailm meeldis mulle väga, kuid puudused olid loogilisuses ning peategelaste vahelistes suhetes. Kokkuvõttes jäi siiski pigem posittivne mulje ning ootan huviga järgede lugemist. Soovitan raamatut neile, kellele meeldivad muinasjuttude ümberjutustused, fantaasia- ja romantikaküllased lood.

Lugesin neli päeva enne aasta lõppu läbi järjekordse väljakutse punkti alla sobiva raamatu, mille haarasin vanaema juurest jõulusöögilt kaasa. Robert Louis Stevensoni romaan "Must nool" aitab mind 13. punktiga: raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik. 

1460-1461, Rooside sõda, Tunstalli laas ja selle ümbrus Inglismaal. Richard Shelton on sir Daniel Brackley eeskostel. Aeg on rahutu, sest käib sõda Yorki ja Lancasteri vahel. Mõned aadlikud, nagu ka sir Daniel, on sõja käigus korduvalt poolt vahetanud. Kõige rohkem kannatab muidugi lihtrahvas, kelle õiguste eest astuvad välja metsas elavad lindpriid, kes on koondunud musta noole nimelisse salka, mida juhib salapärane Jon Heakstegia. Vennaskonna jäetud vihjed panevad Richardi sir Danieli oma isa surmas kahtlustama ning aadlik pöördub tema vastu. Noorukil õnnestub põgeneda ning ta on sunnitud lindpriidega ühinema, et võita tagasi oma südamedaam ning maksta kätte oma isa surma eest. Nooruse ja hulljulguse tõttu äpardub Richard korduvalt, kuid see ei takista tal rüütliks saamist.

Ema ütles, et see oli tema lemmikraamat, sest oli põnev. Tempo on tõesti kiire ning juba esimestel lehtedel lastakse lendu esimene must nool. Pinget hoiavad õhus ka Richardi ebaõnnestumised. Poiss langeb korduvalt kinni, kuid pääseb tänu oma julgusele ja kavalusele. Tema lollustel on kahjuks teiste jaoks kurvad tagajärjed. Eriti kahju oli mul vanast kiprist, kelle laev rööviti, mis mehe hoobilt purupaljaks muutis. Raamat oli üpriski verine ning enamik tegelastest, kes Richardi retkel osalevad, saavad surma.

Lancaster ja York meenutasid mulle musta ja punast lohet romaanis "Seitsme kuningriigi rüütel". Viimased on muidugi saanud inspiratsiooni Rooside sõjast. Selle kuulsa osaga Inglismaa ajaloost olen siiani tegelikult vähe kursis. Sain lugedes aimu, kuidas George R. R. Martin sellest ideid on ammutanud. Veidi uurisin ise ka juurde. Uudishimulikuks tegid raamatu joonealused märkused, kus viidati ajaloolisele ebatäpsusele tulevase Richard III osas, kel on loos oluline roll. See on muide sama kuningas, kelle luud paar aastat tagasi parkimisplatsi alt leiti. Sellest rääkiv raamat "Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III" on mul veel samuti lugemata, kuid tahaksin selleni järgmisel aastal jõuda! Richard III tundub väga huvitav kuningas, keda küll raamatus näidati küllaltki südametuna. Internetist leitud teooria järgi kujutas teda sellisena esmalt Thomas More ja seejärel Shakespeare ning ülejäänud, sealhulgas Stevenson, on traditsiooni jätkanud. See klapib ka Tudorite müüdiga, mis väidab, et selleks, et Tudorite ajastu eriti heana paistaks, on varasem sajand tembeldatud veriseks kaoseks. See on väga huvitav teooria, mis näitab, kui lihtne on ajalugu oma soovidele vastavaks vormida. Ma küll ei jõudnud süveneda (sest mul oli ju endiselt väljakutse vaja lõpetada), kuid esmapilgul tundus müüt asjalikuna. 

Veel meenus raamatut lugedes mulle muidugi Robin Hood kui tuntud lindprii, kes sarnaselt Heakstegija Jonile vahva vennaskonna seltsis metsas elas, osavalt nooli lasi ning ebaõiglase võimu vastu võitles. Sellised metsavennad olid muidugi Rooside sõja kaose ajal loomulik nähtus ja Robin Hood ei ole mingi üksikjuht, kellega iga teist lindpriid võrrelda tuleks.

Seiklused on pigem "poisilikud", kuid tüdrukute meeleheaks on raamatus ka kena romantiline lugu, kus armastus küll noorte vahel hetkega tärkab. Mu meelest on veidi naljakaski, kuidas vanemates ajaloolistes romaanides armumine käib ning inimesed üksteisele juba peale esmast kohtumist armastust vannuvad. Siin küll elasid tegelased koos paar seiklust enne läbi, kui abielutõotuse andsid ja pealegi ei teadnud Richard tükk aega, et ta noor teekaaslane üldse vastassoo esindaja on. Loo peategelased on küllaltki noored. 

Robert Louis Stevenson sündis 1850 aastal Šotimaal ning suri 1894 Samoa saartel. Nii tema isa kui ka vanaisa olid majakate insenerid, kuid poeg kaldus juba varajases nooruses lugude kirjutamise poole. Stevensoni tervis oli äärmiselt nõrk ning sundis teda otsima tervislikuma kliimaga paiku kui niiske ja udune kodumaa. Ta rändas nii Euroopas, Ameerikas kui ka kaugemalgi. Mees oli kuulus kirjanik juba oma eluajal. Tema matused viisid läbi pärismaalased samaväärsete pidustustega kui oma pealikele. Tema kuulsaim teos on "Aarete saar".

"Must nool" on ajalooline seiklusromaan, kuhu on osavalt sisse punutud ka romantiline lugu. Tegevus kajastab Rooside sõda Inglismaal ning annab aimu 15. sajandi elust. Raamat meeldib kindlasti Robin Hoodi kui lindprii austajatele. Soovitan kui on isu seikluse järele või huvi ajaloo vastu! 

51. väljakutse teema nõudis erootilise romaani lugemist. Esialgu tundus lihtne teema, aga halle varjundeid ma lugeda ei soovinud ja nii pidin soovitusi otsima. Silma jäi Alessandro Baricco "Siid", mida kiideti ja mis ei olnud kuigi mahukas. Käisin kiiruga raamatukogus ja haarasin nimetatud teose kaasa. Avasin siis selle ning esimene lause kõlas nii: "See ei ole romaan." Pigistasin siis selle koha pealt silma kinni ja lugesin ikkagi väljakutse teema täidetuks, sest sisu oli raamatus küll romaani jagu ja erootika oli kah olemas!

1861-1865(1897), Lavilledieu, Prantsusmaa ja Jaapan. Hervé Joncour isa lootis et poeg asub sõjaväelisele karjäärile, kuid too hakkas hoopis siidiussimunadega kauplema. Siidikasvatusele sai saatuslikuks pipraepideemia, mistõttu Hervé pidi mune tooma kaugemalt, Aafrikast. Kuuekümnendatel levis see ka sinna ning kasvatajate pilgud levisid kaugemale, maailma lõppu, Jaapani. Hervé rändab sinna ning satub lummusesse naisest, kes kuulub võimukale mehele. Just tema pärast soovib prantslane naasta ka järgnevatel aastatel, kui Jaapanis on sõda.

Raamat oli kirjutatud väga lihtsa, kuid tabava stiiliga. Peatükid olid äärmiselt lühikesed, aga andsid sisu ja ridade vahele jäävat tabavalt edasi. Autor kasutab väga mõjuvalt ka kordust, näiteks Lavilledieu'st Jaapani ja tagasi reisimise kirjeldus kordub peaaegu sõna-sõnalt neli korda. See kordus ei häiri ega tüüta, vaid annab pigem raamatu lummusele juurde. Raamat ise on lühike ja seda on ka peatükid, kuid lugu ei mõju hakituna ja haarab täielikult endasse. Põhiline emotsioon, mida tekst kannab, on igatsus. Mulle meeldis erootika selline kujutamine - kättesaamatu unistuse ja ihana.

"Siid" on kahtlemata üks neist raamatutest, milleni ma ilma väljakutseta poleks jõudnud. Mulle meeldis see lummav lugu väga. Midagi nii lühikest, lihtsat ja tabavat ei olnud ma ammu lugenud Soovitan! 

39. Mõne rahva müüdid või muistendid. Selle väljakutse teemaga oli mul veidi nuputamist, kuni meenus kirjastuse Kunst sari "Muinaslugusid kogu maailmast", kus on ilmunud ka mõned muistendid. "Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid" on tõlgitud Peter Christen Asbjørnsen ja  Jørgen Moe valimikust. 

Raamatus on 10 muinasjuttu ning hulganisti pärimusi ja muistendeid, mis on jagatud 5 loo vahel. Nii muinasjutt kui ka muistend (lisaks ka müüdid) on rahvajuttude liigid. Nad erinevad selle poolest, et  muistend kirjeldab toimunud üleloomulikku sündmust, mis on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega, aga muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatudjutustus, kus tegevuskoht ja -aeg võivad olla imetabased. Muinasjutt ei pea kujutama tõepäraselt ühtki seika, vaid pakkuma meelelahutust. Muistend see-eest on tõsielulisena võetav ning sulandub tavaliselt vestlusesse. Ka raamatus on muistendid pandud tegelastele suhu, kes toovad välja, kes täpselt seda lugu neile rääkis ja kus see toimus. Kui muinasjututüübid ja -motiivid on rahvusvahelised, siis muistend peegeldab ja seletab pigem kohalikku kogemust. (allikas: vikipeedia)

Muinasjuttudest olid mulle varasemalt tuttavad "Hiiglane, kel polnud südant rinnus" ja "Poiss, kes käis põhjatuulelt oma jahu tagasi nõudmas", sest olin sarnaseid varem kuulnud või lugenud. Ülejäänud kaheksa olid võõramad. Lemmikut ma välja tuua ei oska. Lood olid minu arvates valdavalt sünged, sest ninapidi vedamised olid päris karmid ja vahepeal lendasid lausa pead. Muistendite osa meeldis mulle rohkem, sest tegelaste poolt räägituna ei mõjunud ka koletud seigad nii raskemeelsena. Tumedat õhustikku rõhutasid ka raamatu illustratsioonid. Need jubedad pildid on üks põhjustest, miks ma väiksemana seda raamatut lugenud pole. 

18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub. Arvasin, et mul on see väljakutse teema juba täidetud, kuid siis avastasin, et romaani "Hallaaegade algus" põhjal tehtud film lükati järgmisse aastasse edasi. Kusjuures (!) täpselt sama juhtus mul ka 2016. aasta väljakutses filmi-teemaga. Saab näha, mis 2018 toob. Jo Nesbø romaan "Lumememm" oli mul enne plaanis 12. teema alla paigutada, kuid tegin väikese vahetuse ja nii saavad 12 ja 18 mõlemad ilusti täidetud.

1664, Delft, Holland. Johannes Vermeer on tuntud kunstnik. Vermeeridel on vaja uut teenijat, kedagi, kes suudaks puhastada kunstniku tööruume, ilma et seal asjad oma kohtadelt nihkuks. Nad võtavad tööle Grieti, kelle isa kaotas õnnetuses nägemise ning perel on hädasti raha vaja. Vermeeride maja on üsna kaootiline, neil on palju lapsi, kuid Griet suudab kohaneda. Ta imetleb oma isandat ning ka mees on teenijaga rahul, andes neiule abikaasa teadmata lisaülesandeid. Näiteks segab tüdruk talle värve kokku. Kõik päädib sellega, et mees maalib Grietist maali, tütarlapse pärlkõrvarõngaga. 

Romaan oli meeldis mulle, sest ma ei olnud varem lugenud 17. sajandi Hollandist. Vermeeri nimi oli küll varem tuttav, kuid täpsemalt ma temast  ega ta perekonnast midagi ei teadnud. Kõige köitvam osa raamatust oli just maalimisprotsessiga seotud, nagu värvide valmistamine. Veel pakkus mulle huvi, et Vermeer maalis vaid paar teost aastas, mistõttu pere rahaseis ei olnud just parim. Ma ei olnud varem teadlik ka sellest, et enamik mehe maale on maalitud ühest toast. 

"Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" järgib väga lihtsat ja etteaimatavat lugu, kus ühest tüdrukust saab  Vermeeride teenija, kuni hetkeni mil peremees teda maalib. Haripunktile järgneb kiire lõpp, mis mule täitsa istus. Mulle ei meeldinud Vermeeride suhtumine Grieti. Ei peremehe salatsemine ega perenaise külmus ja kõrkus. Palju meeldivam tegelane oli lihuniku poeg.

Tracy Chevalier on ameerika-inglise kirjanik, sündinud Ameerikas, hiljem kolis Inglismaale. Ta on kirjutanud 9 romaani, millest tuntuim ongi teine ehk "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga". Raamatust on 2003. aastal tehtud ka film. Naise inspiratsiooniks oli poster kuulsast maalist, mille ta 19-aastasena ostis. Teda hakkas huvitama lugu tüdruku näoilme taga. Lugu ise on puhtalt fiktiivne. Keegi ei tea, kes Vermeeri modellideks tegelikult olid. Autori eeltööks oli antud perioodi ajaloo ja Vermeeri maalidega tutvumine. Lisaks veetis ta aega Delftis.

Minu jaoks oli raamatu suurim võlu see, et aluseks oli võetud maal ning selle ümber oli ehitatud lugu. "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" andis aimu 17. sajandi Delftist ning tuntud kunstniku Vermeeri elust. Soovitan kergemate ajalooliste romaanide nautijatele!

Mul oli tükk tegemist, et leida raamat, mis aitaks täita väljakutse 15. teemat - raamat, kus on üle 700 lehekülje. Mitu teost, mida vaatasin, jäid mõne või paarikümne lehega alla nõutud piiri. Olin sõbrannal külas ning kurtsin muret, mispeale ta ulatas mulle lahkelt oma riiulist Charles Dickensi romaani "David Copperfield". Aitäh, Roosi! Arvan, et väljakutseta oleks mul see klassik lugemata jäänud.

19. sajand, Inglismaa. David Copperfieldi lapsepõlv oli raske. Isa suri juba enne poja sündi, kuid päris pisikesena elas David veel õnnelikult koos ema ja majahoidja Peggottyga. Kahjuks otsustas ema uuesti abielluda ning kuri kasuisa saatis poisi karmi juhatajaga kooli end parandama. Seal saab David küll paar head sõpra, kuid peale ema surma ei ole koolist enam juttugi ning ta peab tööle hakkama. 10-aastasele poisile ei meeldi raske töö ja ta jookseb minema, otsides üles oma isa õe. Tädi juures leiab poiss viimaks armastava koju, kuid elu heidab ka edaspidi talle kaikaid kodaratesse. Copperfield saab vaenlase, kes teda põrmustada püüab, ning nooruki sõber, keda ta on kaua imetlenud, reedab ta.  See-eest naitub David oma unistuste neiuga, kes on küll imeilus, kuid väga lapsemeelne. 

Mõnusalt paksu romaani mahtusid mitmete inimeste lood: armastus, abielu, sõprus, reetmine, perekond, rikkus, vaesus ja muidugi headus ning kurjus. Lugude sõlmpunktiks on peategelane David Copperfield, kellega ülejäänute teed korduvalt ristuvad. Vahepeal võis minna sadu lehekülgi mööda ning siis ilmus vahepeal kadunud olnud tegelane taas pildile. Copperfieldil on nii toetajaid, vaenlasi kui ka inimesi, kes algul ühes leeris on ning siis poolt vahetavad. Davidil läheb kord hästi ja siis jälle halvasti. Raamatu üks võludest oli kindlasti rohke erinäoliste tegelaste valik. Kuigi osad neist kaardusid liiga äärmustesse, olles üdini head või parandamatult halvad. Nii oli lihtne kurjameid põlastada ning kangelastele kaasa elada.  Mina suutsin enam-vähem järge hoida, kes on kes, kuid mõnel võib see kindlasti probleeme tekitada. Ma arvan, et mu lemmiktegelane oli ekstsentriline Mr. Dick.

David Copperfieldi elu tõusudest ja mõõnadest oli huvitav lugeda. Tema ümber oli palju draamat, mis kohati ajas muigama ning vahetevahel tegi nukraks. Pinget hoidis üleval loo stiil, fiktiivne autobiograafia, kus autor nii muuseas jutu vahele märgib, et see oli viimane kord teda õnnelikult näha või midagi muud sarnast. Romaan meeldis mulle, kuigi mõni seik jäi ka venima. Näiteks ei kannatanud ma üldse Mr Micawberi tohutu pikki kirju. Autori kirjeldatud möödunud aja olustikku oli lihtne sisse elada ning kirjeldatud kohad ilmusid iseenesest silme ette. Kõigist paikadest jäi mulle kõige elavamalt meelde Mr Peggotty majaks kohandatud laev.

Üks põhiküsimusi, mis mul romaani lugedes tekkis, oli: "Kui palju tegevusest kattub Dickensi eluga?" Raamatu lõpu poole on mainitud, et ainult hea raamatu puhul tekib küsimus, kust tuleb inspiratsioon. Ma küll kahjuks ei leidnud enam lehte, kus see kirjas oli ja loodan, et sain mõtte õigesti kirja. David Copperfieldi luues kasutas autor mitmeid seiku oma elust. Ka tema töötas noore poisina vabrikus ning käis koolis, mille direktor oli karmi käega. Mõlema mehe karjäärid on samuti sarnased: ajalehe jaoks vaidluste ülestähendamine Parlamendis ning hilisem kirjanikukarjäär. Dickensi isa oli võlavanglas nagu Mr Micawber. Dora sarnaneb Dickensi esimese armastatu Mariaga. (allikas)

Charles Dickens oli 19. sajandi enmimüüdud autor, kelle romaane lugesid nii kõrgema klassi inimesed kui ka vaesed. Oma raamatutes kritiseerib mees ühiskonna probleeme. Näiteks "Oliver Twist" toob esile Inglise vaestemajade jubedad tingimused. "David Copperfield" oli Dickensi lemmikromaan enda kirjutatutest. Muide, raamatu originaalpealkiri on: "The Personal History, Adventures, Experience and Observation of David Copperfield the Younger of Blunderstone Rookery (Which He Never Meant to Publish on Any Account)" ning see ilmus esmalt järjejutuna. Kirjanik alustas romaani, mis muide oli tema kaheksas, kirjutamist pärast oma armastatud õe surma. Sel ajal oli ta juba tunnustatud, populaarne ja rikas, nagu Copperfield raamatu lõpus, kuid mitte nii õnnelik. 

"David Copperfield" meeldis mulle oma paljude tegelaste ning draamaga. Romaan pani tegelastele kaasa elama, muigama ja ahastama, kuid kohati oli ka igav. Tegu on klassikaga ning soovitan kindlasti, kui romaani maht ära ei ehmata!

40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. Üks selline on Iko Marani ulmeline lasteromaan "Lauri ja Kaie kummaline matk". Õieti mäletan ma seda vanaema riiulilt. Enamik lasteraamatuid on seal eraldi riiulis, kuid see on muude raamatute vahel. Ma piilusin seda mitu korda, enne kui ükskord lugema hakkasin. Mäletan, et oli kummaline, kentsakas, ajas naerma ja meeldis.

Lauri on väikese õe Kaiega üksi kodus, kuid tal pole õega mänguks aega. Nimelt sai poiss kingiks mikroskoobi ning palju põnevam on sellega igasuguseid pentsikuid ja eriskummalisi esemeid uurida. Ühtäkki on õde aga kadunud. Näärivanalt saadud salasõna abil on ta muutunud mikroskoopiliseks. Lauril ei jää muud üle kui talle Mikroskoopiasse järgi minna. Tagasi normaalmõõtu saamiseks on neil vaja leida kõige väiksem olend. Alguses otsivad nad teda putukate seast, kuid siis kasutavad uuesti salasõna ning satuvad bakterite maailma. Lapsed kohtavad oma matkal kõiksugu kummalisi tegelasi.

"Lauri ja Kaie kummaline matk" on tore raamat, absurdne ja õpetlik. Maailmakirjandusest meenutab see muidugi Lewis Carrolli romaani "Alice Imedemaal", kus peategelane samuti kasvab ja kahaneb ning kõiksugu veidraid tegelasi kohtab. Täna sain ma raamatust muidugi palju paremini aru kui kümmekond aastat tagasi. Teadsin näiteks kohe, et Hapupiimameister peab piimhappebakter olema. Ajaga on asjad ka muutunud, sest Streptococcus lactis on ümber nimetatud kui Lactococcus lactis. Raamat pakub tegelikult neid teadmisi ka ise, kui Lauri Näärivana palub, et too asjadele sildid külge paneks, sest tema ei tea, mis need on.

Minu lemmikkoht raamatus oli Lauri ja Kaie põgenemine botuliinuse bakterite eest. Lapsed leidsid kaitset rohekashallis metsas, kus nad puu otsa ronisid. Bakterid asusid puid raputama ning need murdusidki. Tegelikult ei olnudki need üldse puud vaid hallitusseened, mis murdudes vabastasid penitsilliini. Võite arvata, mis bakteritest penitsilliinisajus sai.

Raamat, mis ilmus 1964. aastal, on muide Iko Marani debüüt üksikautorina. Enne seda oli ta avaldanud teoseid koos Bernhard Lüllega Lall Kahase varjunime all. Hariduselt oli Iko Maran jurist, kui lastekirjaniku ja dramaturgina oli ta viljakas. Tema absurdilood, nagu ka "Londiste, õige nimega Vant" ning selle järg "Tuline jäätis" kohtasid palju arusaamatust ning lausa vaenulikkust Moskvas. (allikas)

Mulle "Lauri ja Kaie kummaline matk" meeldis ning arvan, et sellest võiks tulla veidi ajakohastatud kordustrükk. Raamat annab vahvalt aimu, mis toimub mikromaailmas, mis inimest igapäevaselt ümbritseb.

Aasta lõpp läheneb halastamatult ning loodan veel väljakutse lõpetada, kuigi päris palju punkte on veel täitmata. Hiljuti sain loetud raamatu teemast: 45. Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda. Leidsin sellise  nimekirja, kust jäi silma 109. raamat ehk Margaret Atwoodi ajaloolise taustaga romaan "Alias Grace". 

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Väljakutse täitmiseks valisin ungari kirjandusklassiku Ferenc Molnár "Pál-tänava poisid". See raamat pole mulle kunagi tegelikult eriti huvitavana tundunud. Lapsepõlves ma teda ei lugenud ning nüüdki sai määravaks raamatu paksus, sest aasta lõpp aina läheneb ja enamik sarja teisi teoseid on parajad tellised, mida on küll mõnus lugeda, aga kahjuks läheb sellele ka rohkem aega.

1889, Pest. On krunt. See on aiaga ümbritsetud vaba maalapike keset linna, kus poisid saavad olla poisid ja tegeleda poisteasjadega. Krundil tegutsevaid poisse nimetatakse Pál-tänava poisteks, kuna just selle tänava ääres asub värav, kust sisse pääseb. Platsi teises otsas asuvad puupinud, kuhu on kindlused ehitatud. Linna teise poistekamba pesaks on saar botaanikaaias, aga seal ei saa mängida palli. Seetõttu otsustavad punasärgid krundi vallutada. Poiste vahel algab sõda ning nad on valmis krunti kui oma isamaad kaitsma viimse veretilgani.

Lugu oli üllatavalt huvitav ja kaasahaarav. Ma ei osanud arvata, et poisikeste mängud mind liigutavad ning mõtlema panevad. Ühest küljest imetlesin poiste kamraadlust, hakkamist, sihikindlust. Üks prioriteet ehk sõprade eest seismine oli neil paigas, aga teisalt vangutasin pead, sest nad olid kirglikud asja pärast, millel tegelikult ei olnud lõppkokkuvõttes väärtust. Raamat näitas, kui lihtsalt saab mäng minna üle käte ning tekitas sellega tugeva emotsiooni. Kahjuks nägin lugemise ajal üht lauset, mis andis aimu, kuhu suunas lugu liigub. Kõige liigutavama koha peal, kus mul juba peaaegu pisarad silmis olid, pidin raamatu käest panema, ning hiljem edasi lugedes ma enam sama emotsionaalseks ei muutunud, kuid siiski kiskus nukraks.

Kõige rohkem mõtlesin just tänapäeva ja raamatus kirjeldatud aja sarnasustele ja erinevustele. Seal olid lapsed asjast väga haaratud, kuid praegu nad tüdivad kiiret, nõudes aina uusi ja uusi mänge. Pealegi on õues peetavad sõjad asendunud virtuaalsetega.  Poiste tegutsemine krundil oli kaasahaarav ja igati loomulik poiste tegevus, aga kitiühing oli totter ja see ühine kitinärimine lausa vastik. Poiste mängudest oleks kindlasti andnud kirjutada ka paksema raamatu, kus ühele seiklusele järgneb teine. Kuid selline formaat ühe looga, millel oli tabav lõpp, sobis kindlasti paremini. Lõpp ise oli ehmatav, ma ei mõtle seda ilmselget kurba osa, vaid seda mis sai edasi.

Ungari romaani- ja näitekirjanik Ferenc Molnár sündis 1878. aastal Budapestis edukasse juudiperre, kes võisid endale lubada nii lapsehoidjaid kui tuutoreid. Hiljem läks poiss gümnaasiumi, kus ta 14-aastasena töötas õpilaslehes. Ülikooliteed alustas mees Budapestis ning jätkas Genfis, lõpetades juristina. Esimeses maailmasõjas oli Ferenc rindel sõjakorrespondent ja Teise maailmasõja ajal põgenes ta juutide tagakiusamise eest Ameerikasse ning sai sealse kodakondsuse. Mehe neljakümne kahest näidendist on suur osa olnud laval ka Broadwayl. Autori romaanidest tuntuim ongi "Pál-tänava poisid", mis ilmus 1907. aastal.

"Pál-tänava poisid" oli omamoodi raamat, mis näitas, kui lihtsalt saab mäng minna üle käte. Romaani lõpp ei jäta kindlasti kedagi külmaks, andes kurbi või lausa vihaseid emotsioone. Sündmuste toimumisajast on möödas küll üle saja aasta ning mängud on muutunud, kuid leian, et ometi pole teema aegunud.

30. 33. Raamat sinu kodu raamaturiiulis. Selle väljakutse teema alla osutus sobivaks George R. R. Martini kolme lühijuttu sisaldav kogumik "Seitsme kuningriigi rüütel". Tegelikult tegin veidi sohki ja lugesin raamatuid nii, et valituks osutuks kindlasti teos, mida ma varem pole lugenud. 33. raamat oleks muidu olnud George R. R. Martini "Mõõkade maru" II osa, aga võtsin selle asemel teise sama autori raamatu, mis alles hiljuti eesti keelde tõlgiti. Eks raamatuid annab riiulis nii sättida, et 33. oleks alati just see, mida järgmisena lugeda tahaksin.

Sadakond aastat enne Troonide mängu sündmusi, Westeros. Kannupoisist rändrüütlistaatusse tõusnud Dunk, uue nimega ser Duncan Pikk on teel oma esimesele turniirile, kui saab endale oma kannupoisi Muna, kellel on terav keel ja suur saladus. Turniir otsustab ära nii nende mõlema kui ka kogu kuningriigi edasise saatuse. Dunk ja Muna rändavad koos edasi, teenides kord üht, siis teist isandat. Kõikjal kohtavad nad jälgi kuusteist aastat tagasi toimunud ülestõusust, punase ja musta lohe võitlusest. Dunki pikad juhtmed ning Muna suured sõnad viivad neid nii mõndagi sekeldusse.

"Seitsme kuningriigi rüütel" meeldis mulle väga tänu oma meeldejäävatele ja sümpaatsetele tegelastele ning huvitavale tegevustikule. Heatahtliku suurt kasvu Dunki ja tema suure suuvärgiga kannupoisi Muna duo leidsid koha minu lemmikute seas ja elasin paari tegutsemisele kogu südamest kaasa. Lugesin raamatu läbi ühe päevaga, sest see oli hoogne ja põnev. Autorit teades kartsin oma lemmikute pärast, kuid võrreldes jää ja tule lauluga oli siin šokeerivaid surmi vähem, kuigi ilma nendeta ka ei saanud. Mulle meeldis väga, et lugu keskendus ühele rüütlile ning ei valgunud laiali.  Teiseks, oli värskendav lugeda ühest lihtsast võsarüütlist aadliperede võimumängude asemel. Turniiride kirjeldused olid küll ka huvitavad, kuid kolmest loost meeldis mulle kõige rohkem keskmine, kus Dunk ja Muna teenisid vana Osgreyd.

Raamatu põnevale sisule andsid lisaväärtuse Gary Gianni illustratsioonid, millega polnud koonerdatud. Pea iga lehekülge kaunistas pilt. Lisaks on sisekaantel veel ka värviline pilt. 

George R. R. Martin kuulub kahtlemata mu lemmikkirjanike hulka ning loodan väga, et ta suudab ka oma mammutsarja ära lõpetada. Dunkist ja Munast sooviksin ka edasi lugeda. Autoril on küll plaanis neist edasi kirjutada, kuid kunagi ei tea, mis saab. Võib-olla tuleb 6 juttu, võib-olla 12. Senised kolm lühijuttu, mis selles raamatus ühtede kaante vahele on saanud, on ilmunud 1998, 2003 ja 2010. 

"Seitsme kuningriigi rüütel" on suurepärane täiendus jää ja tule laulu maailmale. Soovitan fantaasia armastajatele, nii neile, kes on selle maailmaga juba tuttavad, kui ka neile, kes seda veel ei ole. Lisaks sobib raamat tegelikult ka kõigile, kellele meeldivad lihtsalt lood rüütlitest. Samuti ei tasu karta autori kommet oma tegelasi tappa, sest selles raamatus on ta veidi helgem: Dunk jääb ellu ja Muna ka.

19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole. Maaks on Malaisia ning raamatuks Tan Twan Engi romaan"Õhtuste udude aeg". Olin sellest head kuulnud ka varem, kuid tõeline lugemissoov tuli HeadRead festivalil, kus raamatu autor esines. Ostsin sealt ka raamatu (muide, viimase, selle sama, mis esinemise ajal laval oli) ja sain pühendusega autogrammi. Käisin Kadrioru Jaapani aias koos raamatuga jalutamas ning jagan ka aia pilte, kus praegu, novembri keskel (!) on erkroheline muru.

II maailmasõda ja sellele järgnev aeg, Malaia. Jaapani okupatsiooni ajal viidi Yun Ling koos õega džunglis asuvasse salajasse vangilaagrisse. Tüdrukute katsumusi leevendas unistamine jaapani aiast. Laagrist pääses vaid Yun Ling, kes tõotab endale, et laseb õe mälestuseks rajada aia, millest nad koos unistasid. Ta reisib Cameroni mägismaale, et paluda abi Nakamura Aritomolt, kes kunagi oli keisri aednikuks. Mees keeldub talle aeda rajamast, kuid on nõus võtma naise endale õpipoisiks.

Lugu, mida romaan pajatab, jättis väga tervikliku mulje. Teemasid, mida puudutati, kasvõi põgusalt, oli palju, kuid ometi oli kõik tasakaalus. Malaisia on küllaltki kauge ja võõras maa, mille ajaloost polnud mul enne raamatu lugemist halli aimugi. Kerge pilguheit ühte verisemasse perioodi sai tehtud. Tegevus toimub kolmes ajaperioodis, mis on omavahel hästi seotud. Kõige varasemaks perioodiks on Jaapani okupatsioon, mis piirkonda laastas ja oma jälje jättis. Paralleele võib tõmmata nõukogude okupatsiooniga Eestis, millega kaasnesid samamoodi küüditamised ja vangilaagrid. Enamik tegevusest toimub aga okupatsioonijärgsel maal, kus pole ikkagi rahu, vaid käib sissisõda. Lõpuks on Malaisia iseseisvunud.

Aga kuidas vaikust paberile jäädvustada?

Peategelane paljastab oma vangisoleku ajal juhtunu alles üsna lõpus, mistõttu oli lugedes pidevalt õhus pinge. Pisikeste paljastuste abil saab küll aimu, et naine on midagi traumeerivat üle elanud, kuid see vai õhutas põnevust. Loo rääkimine oli kindlast raamatu haripunkt. Mulle meeldis väga, et kuigi autor kirjeldab jaapanlaste poolt korda saadetud õudusi okupatsiooni ajal, siis ometi ei ole kõik jaapanlastest tegelased halvad, vaid lausa vastupidi: Aritomo, ehe jaapanlane, on üks sümpaatsemaid karaktereid. Väga lihtne oleks olnud kõik jaapanlased koletisteks muuta. Sellesse ämbrisse on astutud ka eesti kirjanduses, kus kurjamiteks on ikka venelased.


Romaani võluks oli kindlasti jaapani aed ning selle rajaja Aritomo, kes oli mõnusalt salapärane. Ma ei osanud arvata, et ühe aia rajamise kirjeldused, kasvõi tiigi süvendamine, niivõrd paeluvad võivad olla. Samas, ainult aia ehitamine oleks ilmselt igavaks kiskunud, kuid autor ei lasknud seda juhtuda, vaid vürtsitas pilti sõjaga. See kontrast oli väga mõjus. Uduse aia ilu oli mul küll pidevalt silme ees. Kui lugemise ajal ei olnud ma ise veel ühtki Jaapani aeda külastanud, siis nüüd on see viga juba parandatud.

Istusime verandal, kumbki omaenda mälestuste meelevallas, sellal kui me tee oma kuumust aeglaselt mägiõhule loovutas.

Nagu ma juba mainisin, siis teemasid, mida raamatus puudutati, oli tohutult. Väga huvitav oli kuulda horimono tätoveerimiskunstist või siis jaapani puulõigetest. Neist üht kuulsaimat, mis kujutab merd, on kindlasti paljud näinud. Puulõike mõiste oli mulle võõras ning seda pilti ma selle terminiga seostada ei osanud, kuid nüüd olen jälle targem.


Mulle väga meeldis väga, kui kaunilt autor lihtsaid asju kirjeldas. Siinkohal tuleb kindlasti kiita ka tõlkijat. Lugemine oli kindlasti tänu stiilile puhas nauding. Lisaks suutis autor mind üllatada, sest ma ei osanud üldse sellist lõpplahendust oodata.

Tan Twan Eng on Malaisia kirjanik, kes on avaldanud kaks kõrgelt hinnatud romaani, millest eesti keelde on tõlgitud vaid üks. HeadRead festivalil rääkis mees, et Malaisia on väga huvitav tänu rasside ja kultuuride segunemisele. Ta ise on näiteks väinehiinlane, sest kirjaniku isa sündis väinaäärses koloonias. Hariduse sai Tan Twan Eng aga inglise keeles ning seetõttu ta ka kirjutab inglise keeles. Enne romaani kirjutamist oli mees jurist ning arvab, et juristi täpne keelekasutus aitas kaasa tema kirjanikuks kujunemisele. Peale esimese raamatu valmimist ei teadnud Tan, millest võiks veel kirjutada, kuni külastas Johannesburgi, kuhu hakati rajama jaapani aeda, aga Lõuna-Aafrika taimedega. Seal kohtas ta ka keisri aedniku ning see sõnapaar jäi teda kummitama. Mees sidus selle ideega kirjutada naisest, kes elas üle II maailmasõja. Kõik loksus ilusti paika, kuni Tan sai aru, et peab kirjutama jaapani aiast, aga ta ei tea aiandusest midagi ega salli isegi aiatööd. Õnneks otsustas ta siiski väljakutse vastu võtta ning teha palju igavat eeltööd aianduse alal.

"Õhtuste udude aeg" lubas põgusat pilguheitu Malaisia ajalukku, kus üks hiinlanna taastub Teisest maailmasõjast, toeks Jaapani keisri aednik, kes õpetab talle jaapani aia põhitõdesid. Hoolimata sellest, et ajalooperioodid, milles tegevus toimub, olid võikad ja verised, siis lugu ise seda ei olnud. Raamatus oli ilu ja valu täpselt tasakaalus. Harmoonilised aia kirjeldused vaheldusid kuulitärinaga. Mulle väga meeldis autori stiil ning Triin Taela tõlge, sest tekst lausa voogas, maalides värvikaid kujutluspilte. Igal juhul soovitan!

Avastasin täna, et mul on veel 16 väljakutse teemat lugemata, aga aasta lõpuni ei ole enam palju jäänud. Seega üritan nüüd järjest ette võtta väljakutse tarbeks riiulisse kogutud teosed ning järgmisena sai loetud 11. teema, raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Valisin selleks Alice Hoffmani romaani "Igapäevane nõiakunst", mille esmatrükk nägi valgust 1995.

Suvi, New Yorgi osariik. Alati kui väikeses Massachusettsi linnakeses midagi halvasti läheb, on selge, et süü lasub Owensi perekonnal. Kui orbudest õed Gillian ja Sally oma tädide juurde kolivad, saavad ka nemad keelepeksust ja kiusust osa. Suguvõsa tugeva intuitsiooni ja iseloomuga naisi peetakse nimelt nõidadeks. Naabrid kardavad neid ning lähevad teisele poole teed, kui mõnda tulemas näevad. Videvikus on aga teine lugu, sest siis hiilivad tublid linnakodanikud tihti Owensite tagauksele, sest loodavad saada armujooki või muud nõu. Täiskasvanud Gillian ja Sally tahavad teistsugust elu. Ohjeldamatu Gillian põgenes juba noorena kodust ning rändab püsimatuna ringi. Vaoshoitud Sally otsis endale ning oma tütardele kodu kandis, kus neile ei lange halvakspanevaid pilke. Elu on ilusti rööpais, kuni saabub Gillian, kes vanemalt õelt abi otsib. Nimelt on tal kaasas surnud mees, kellega ta midagi peale ei oska hakata.


Kui on nii palav juunikuu, kui taevas on nii tintmust ja paks, siis koputus võrkuksele isegi ei kaja. See langeb sinu unenägudesse nagu kivike ojja, nii et sa ärkad äkitselt üles, süda liiga kiiresti puperdamas, pulss hullumas, uppudes su enda paanikasse.

Raamatu tekst oli lendlev ning tegevus liikus kiiresti edasi. Peatükke romaanis polnud, vaid see oli jagatud lihtsalt neljaks osaks. Mulle meeldis väga, kui mänguline autor kirjeldustega oli. Loodud kujutluspildid olid elavad ning panid muigama, kui näiteks armastus muutus nii kuumaks, et või külmkapis ära sulas.  Rikka keelekasutuse kõrval ei olnud lugu ise  just kõige sisukam.

Mulle meeldis, kuidas autor kujutas suhteid perekonnas. Hästi olid kujutatud kolme põlvkonna naised: Sally ja Gillian, nende tädid ja Sally tütred. Õed küll nääklesid omavahel, aga lõpuks pöördusid ikka üksteise poole, kui oli vaja tuge. Armastus mehe ja naise vahel oli aga pigem abstraktne, kui reaalne. Meeste õhkamine Owensi naiste järgi oli suisa koomiline. Ja ega naised meeste järgi õhkamisel väga palju alla ei jäänud.

Ta on sedasorti naine, kes lõikab kantaluupi hakkides sõrme, viiakse siis haiglasse, kus arst, kes ta sõrme kokku õmbleb, armub temasse kõrvuni veel enne, kui ta üldse kokku on lapitud. 

Alice Hoffman on ameerika kirjanik. Ta sündis New Yorgis ning kasvas seal ka üles. Lapsepõlves luges ta palju ning raamatutega käis alati käsikäes maagia. Lugusid vestis tüdrukule ka tema venelannast vanaema. Kirjanikuna on Hoffman olnud viljakas. Tema esimene lühijutt avaldati, kui naine oli 21. Sellele järgnes peagi esimene romaan ning tänaseks on populaarsel autoril teoseid juba üle kolmekümne. Neist uusim on muide järg, õigemini eellugu raamatule "Igapäevane nõiakunst". See kannab nime "The Rules of Magic" ja räägib Gilliani ja Sally tädidest, kes kasvasid koos vennaga 1960te New Yorgis kui avastasid, et neil on maagilised võimed.

"Igapäevane nõiakunst" on olemas ka filmina, kus Gilliani ja Sallyt mängivad Sandra Bullock ja Nicole Kidman. Ma ei ole seda veel näinud, kuid lugesin, et see erineb romaanist väga. Igatahes tundub see hea naistekana, mida sõbrannadega vaadata.

Muide, romaani kaanekujundus meenutab mulle hallitusseeni, mida hiljuti mikroskoobi alla vaatasin.

"Igapäevane nõiakunst" näitab, kuidas nõidus ja armastus ikka käsikäes käivad. Romaan kubiseb küll ülepeakaela armumistest, kuid see on kirjutatud sellises võtmes, et oli nauditav ja muhe. Parimaks küljeks oli kindlati autori stiil ja mänguline keelekasutus. Soovitan kergemaks meelelahutuseks!

Sain mõni aeg tagasi arvustamiseks Heli Künnapas sarja "Mõni õhtu romantikat" esimesed kolm osa ehk "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad". Tahtsin alustada algusest, kuid jõulud olid veel nii kaugel, et ei tulnud seda lumist pilti vaadates veel lugemisisu peale. Nüüd on juba parajalt külmad ilmad ja olen tükk aega olnud lugemiskriisis -  tahaks nagu lugeda, aga valik on suur ja kuidagi ei edene see lugemine. Otsustasin, et on õige aeg proovida romantilist kirjandust, mis pakub positiivseid emotsioone ja ei sunni liialt kaasa mõtlema. Just seda ma raamatutest ka sain. Lisaks sai täidetud väljakutse 1. punkt: "Raamat, kus tegevus toimub jõulude ajal."

Pärnu. Anne-Mari ootab neljandat last ning valmistub rõõmusõnumit ka Soomes töötava isaga jagama, kui saab teada, et ta mees on aastaid elanud topeltelu. Lisaks naisele ja kolmele pojale Eestis on tal naine tütrega Soomes. Nüüd on pere otsustanud siia kolida ning Anne-Mari jääb ilma oma kindla sissetulekuga mehest ja peab koos lastega välja kolima. Nad asuvad elama tillukesse üürikorterisse, kuid naine tahaks väga lastele paremaid tingimusi. Ilusaks unistuseks saab jõuludeks päris oma kodu saada.

"Jõuluks koju" oli täpselt selline raamat, nagu ma ootasin. Sain kaasa tunda kellegi teise probleemidele ning rõõmustada, kui elu end taas rööpaisse seadis. Ma ei loe eriti tihti sellist üdini positiivset, suisa muinasjutulist armastukirjandust. See raamat oli täpselt paraja paksusega, eluline ja siiras, lõi koduse tunde ja puudutas samas ehteestilikke probleeme.

Pärnu-Jaagupi. Endine haridusminister Katrin kolib tagasi lapsepõlve kodukohta ning hakkab tööle ajalooõpetajana. Ta hakkab lahendama probleemi, mida on kaua eiratud, ehk asub uurima, miks Silver oma klassikaaslasi terroriseerib. Naine avastab, et seitsmenda klassi poiss kannatab vaimse vägivalla all. Katrin tahab teda aidata ning parandabki poisi olukorda, kuid satub nii ise halba valgusesse. Lisaks mässib ta end armastusse kooliaegse silmarõõmuga, kuid kardab poliitikuna, et mees jääb kollase ajakirjanduse küüsi.

"Mu koju tood sa" oli veidi usutavam, kui sarja esimene osa, sest puudus armastus esimesest silmapilgust. Romantika jäi siin raamatus veidi tagaplaanile ning rohkem keskenduti Silveri pereprobleemidele. Kodune vägivald ning end koolis välja elavad lapsed on olulised teemad, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Raamatu peategelane oli väga sümpaatne, tegus inimene, kes näitas, et poliitik ei ole kole koll, vaid see, kes midagi ära ka teeb. 

Tallinn/Pärnu-Jaagupi. Miia on abielus. Tal on kaks last ja tantsukool. Naisel on küll igapäeva mured, kapriisid ja rõõmud, aga üldiselt on kõik hästi. Äkki tuleb kiri notarilt, et ta on pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja, mis kuulus naise kunagise parima sõbra Simoni vanaemale. Noorena olid Miia ja Simon lähedased, kuid kaugenesid siis ning pole enam aastaid suhelnud. Poiss oli tüdruku esimene armastus, kuigi nad ei olnud koos. Vana maja tuletab mineviku meelde ning kunagised sõbrad kohtuvad taas, et minevikus ütlemata jäänud sõnad kuuldavale tuua.

"Saatmata kirjad" erines eelmisest kahest, sest fookuses ei ole olevikumured, vaid esile kerkivad minevikus lahtiseks jäänud otsad. Minevikumeenutused mõjusid unenäolisena ning noortest oli mul kahju, kuid täiskasvanuna ei tundunud nad eriti sümpaatsed. Raamatu lõpp suutis mind üllatada.

"Mõni õhtu romantikat" on mõnus sari, mille raamatud on helged, lihtsad ja kiired. Mulle meeldis, kuidas lood õhukestesse raamatutesse mahtusid ning venima ei jäänud. Arvasin, et leian rohkem magusaid armastuslugusid, kuid hästi on välja toodud ka erinevaid murekohti, mis Eestis aktuaalsed on. Raamatud on küll iseseisvalt loetavad, kuid mulle meeldib väga tervik, millesse igaüks killukestega panustab. Kõige rohkem meeldisidki vihjed eelmises loos kohatud tegelaste käekäigule. Esimene raamat vastas kõige rohkem mu ootustele romantikasarjas, teine tundus kõige reaalsemana ning kolmas viis minevikurännakule. Raamatud sobivad ideaalselt naistele, kel lugemiseks aega napib, kuid sooviksid argipäevale vaheldust ning üht romantikadoosi.

Aitäh, Heli Künnapas, raamatute eest!