Martha Wells "Kõik süsteemid punases" pakub tempokat ulmeseiklust end Mõrtsukbotiks kutsuva roboti seltsis, kes saadab parajasti teadlaste rühma tundmatu planeedi avastusretkel. Auhinnatud lühiromaan jäi siin-seal kõrva, nii et vandusin uudishimule alla ja lugesin läbi. Muide, see on sarja esimene osa.

Tulevik, mingi kauge planeet. Võõraste planeetide uurimine ei ole ohutu amet, mistõttu palkavad teadlased end saatma turvatehiseid, küborge, kes on programmeeritud neid kaitsma. Säilitusliidu uurimisrühmal pole aimugi, et nende robot käskudele ei allu, kuna on oma juhtmooduli ära häkkinud ja töötab iseseisvalt. End kutsub ta Mõrtsukbotiks, kuid nimele vastupidiselt ei armasta ta tööga kaasnevat tapatööd, vaid ihkab üle kõige oma aega meelelahutusvoogudes veeta. Vabana edasi toimetamiseks peab ta siiski tehise rolli täitma. Paraku ilmneb sel planeedil ootamatult palju ohte, nagu tahaks miski või keski teadlasi hukata.

"Kõik süsteemid punases" pakub mõnusat kiiret ulmeampsu. Ähvardav tume kaas ja sünge püssiga siluett on puha farss - Mõrtsukbot ei ole lugu tapmisest ja tagaajamisest, kuigi tõsi, seda jagub ka. Minategelane on ikkagi kudedest ja elektroonikast kokku klopsitud muljetavaldav tappamasin, kes ennastohverdavalt oma inimesi kaitseb. Samal ajal hoiab ta nendega distantsi nagu tehisele kohane, peidab näo kiivri taha ja vaatab tundide kaupa seebikaid, aga mitte seksistseene, sest need on igavaimast igavad.

Martha Wellsi ulmemaailma saab edukalt haarata lennult. Põgusad märulistseenid ja Mõrtsukboti mõttemaastik sisaldavad piisavalt detaile, et üldpilt kokku panna ning ei teki mingitki vajadust ühiskonnakorralduse selgeks nämmutamise järele. Sisemonoloog on seejuures kuratlikult vaimukas! Saab aimu nii temasugustele tehistele seatud piirangutest kui ka avastustest iseseisvaks indiviidiks saamise teekonnal. Ebaharilik peategelane igatahes võitis mu südame, nii et kindlasti jätkan sarjaga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

20. & 21. sajand, LA & NY. Evelyn Hugo on endine Hollywoodi staar, kes nüüdseks on juba 79-aastane ning pole enam ammu avalikkuse ette astunud. Ta paneb oksjonile mõned oma kuulsad kleidid ning on valmis andma intervjuud. Näitlejanna soovib koostööd teha konkreetselt ühe ajakirjanikuga, kes on tundmatu, kuigi töötab mainekas ajakirjas Vivant. Mitte keegi pole nii üllatunud kui Monique ise, et endine Hollywoodi staar just temaga rääkida tahab. Ta loodab, et saab lisaks kleitidele küsida midagi ka naise seitsme abikaasa kohta. Kui Monique Evelyniga kohtuma läheb, selgub, et naine ei ole tegelikult intervjuust huvitatud, vaid soovib, et ajakirjanik temast biograafia kirjutaks. Tal on selle suhtes kindlad nõudmised, mis võivad ohustada Monique'i tööd, kuid teha temast rikka naise ja tuntud kirjaniku. Muidugi võtab too pakkumise vastu. Evelyni räägib talle, kuidas ambitsioon ta Los Angelesse tõi ning kena välimus kuulsaks aitas saada. Staar paljastab ka saladuse, kes oli tema elu armastus.

Ühest küljest ajendas Evelyn Hugo lugu uuesti kätte võtma minu viimane väljakutse teema, teisalt ei mäletanud ma pealkirjas mainitu kõrval sisust suurt midagi ja tahtsin teada, kuidas romaan ajahambale vastu on pidanud. Meeles püsis, kes oli Evelyni eluarmastus, aga ülejäänud süžeest polnud halli aimugi. Ajan selle puhtalt audiovormi kaela. Lõpetasingi nende kuulamise ära, kui panin tähele, et lood vupsavad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

"Evelyn Hugo seitse abikaasat" võlus endiselt oma elujõulisuse, skandaalide ja ühiskonna normide raputamisega. Kui eelmistest muljetest kumab nimitegelase sihikindluse imetlust, siis teisel lugemisel tõusis ta rohkem esile antikangelannana, kes lükkab-tõmbab, et ainult oma tahtmist saada. Silma jäid külmad sõnavõtud, näiteks et lahutus pole midagi muud kui ainult sõnad paberil. Hoolimata kohutavas koguses isekusest elasin ikka kaasa, sest naine olla on nii keeruline. Pideva enesetõestuse teel jõuab Evelyn lõpuks küsimuseni, mis on tegelikult elus oluline. Ta ei kohku millegi ees, on meister meediaga manipuleerimises, aga sellegipoolest ei ole kuidagi võimalik saavutada seda, mida ta kõigest hingest ihkab.

Kuna ka eelmine raamat, mida lugesin ehk Jennette McCurdy elulugu "Mul on hea meel, et ema ära suri" kõneles näitlemisest, siis hakkasid kaks teksti omavahel resoneeruma. Välja mõeldud superstaari ja endise lapsnäitleja lood olid muidugi tohutult erinevad, aga sama rusuvad. Mõlemad teosed kirjeldavad, kuidas tippu jõudmiseks peab kõigeks valmis olema, sealhulgas iseenda kaotamiseks. Kuulsus ei ole meelakkumine.

Vahepeal lugesin läbi ka Jenkins Reidi järgmise raamatu "Daisy Jones & The Six", mis jättis täiesti külmaks, nii et oli meeldiv tõdeda, et asi ei olnud tõlkes. Ju siis rokkstaarid ei lähe mulle nii korda kui filmitähed. Olen üpris veendunud, et katsetan veel sama autori raamatutega. Nii põnev, kumba spektri otsa järgmine paigutub!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Donatella Di Pietrantonio "Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi" & "Borgo Sud. Õdede lugu" jutustavad lugu vintsketest itaalia naistest, alustades sellest, kui ühe 13-aastase maailmapilt päevapealt kokku kukub ning näidates seejärel, milline side tekib õdede vahel, keda lapsepõlv pole poputanud.

1975, Abruzzo maakond, Kesk-Itaalia. Tüdruk, kes titena teiste kasvatada anti, heidetakse mugavast elust välja, tagasi bioloogiliste vanemate rüppe. Keegi ei seleta talle, miks. Kolmteist aastat on too harjunud elama üksiklapsena ja ei ole kunagi tundnud millestki puudust. Hetkega kaotab tüdruk selle kõik ning peab jagama tuba vendade ja voodit õega, kes seda öösiti märgab. Selles kodus lähevad toiduks ka kõik maha kukkunud köögiviljad ja kõhu täis saamiseks tuleb laua taga palukeste eest võidelda.

"Arminuta" pakub killukest elust enesest, toorest, ebamugavat ning segadust tekitavat. Kuidas tulla toime, kui sul on kaks ema, aga mõlemad on su hüljanud? See on üks neist raamatutest, kus peategelaseks on laps, aga see ei ole lasteraamat. Kõige hullemat katsumust ei paku tema kukkumine küllusest kehvakesse elamisse, vaid see, kuidas keegi ei seleta talle, miks. Mulle koitis kuskil poole raamatu peal, aga vaene tüdruk aina piinleb, mõeldes, mida ta tegi valesti, ning otsides meeleheitlikult kontakti naisega, kes oli talle armastav ema. On igati paslik, et peategelase nime ei selgugi. Ta ei ole kuidagi allaandja tüüpi ja viletsuses virelemine plika vaimu ei murra. Võõrad õed-vennad saavad armsakski ja lõpuks selgub tõde.

Tänapäev, Cluny - Santiago de Compostela. Martin ja Zoe alustavad mõnepäevase vahega Clunyst Prantsusmaalt Santiago poole kõndimist. Nende tutvus algab õige konarlikult, aga justkui saatuse kiuste juhtuvad mees ja naine teel üha uuesti kokku. Neil on erinevad põhjused teele asumiseks, Martinil praktiline, Zoel hingeline, kuid kumbki pole retke kuigi pikalt ette planeerinud. Zoe soetab kogu varustuse lausa käigu pealt. Mida lähemale jõuab Santiago, seda rohkem tutvutakse teiste ränduritega, on nii põgusaid kohtumisi kui tihedaid trehvamisi. Pikal jalutuskäigul täituvad eesmärgid ja tärkavad uued.

Muidugi tuleb sellest postitusest üks suur mu enda kogemuse ja raamatus kujutatu võrdlus. Mina alustasin Portost ja kõndisin 13 päeva ehk veidi üle 300 kilomeetri. "Sammhaaval edasi" alustab Clunyst, kust on Hispaania piirini kõvasti rohkem kui kõige populaarsema Camino raja ehk 769-kilomeetrise prantsuse tee alguspunktist Santiagosse. Martin ja Zoe käivad mitu kuud ja nende täpsed numbrid leiad postituse pealkirjast. Kui lühidalt kokku võtta, siis: "It's different". Nii kuulsime rajal igalt palverändurilt, kes juba mitmendat korda Santiago poole kõndis. Iga rada on erinev. Iga palverännak on erinev.

Tuttav oli igapäevane rutiin - kõndimine, majutuse otsimine, õhtusöök. Neist kõigist saad raamatust mõnuga lugeda. Sarnaselt meile (Portuguese Litoral-Central-Spiritual) ei püsi ka peategelased ühel traditsioonilisel rajal, vaid hüppavad ühelt teisele. Eriti hästi tabab "Sammhaaval edasi" seda, kui erinevad on teel olevad inimesed. Ühed käivad lühikesi juppe, teised pikemaid, mõned saadavad kotid taksoga majutusest majutusse, osad hüppavad ka ise auto peale. Kes tahab üksinda oma mõtteid mõlgutada, kes naudib õhtul pidutsemist. On võimalik kõik ette planeerida ja majutused broneerida, aga võib ka jooksvalt vaadata, kuhu jalad kannavad. Kaetud saavad erinevad majutusvõimalused: hotellid, privaattoad, narivooditega albergued ja ka mõne kohaliku lahkuse ära kasutamine, et tasuta tema kodus ööbida.

Kõige rohkem meeldis mulle, et romaanis ei ole ülepaisutatud draamat. See on ideaalne näide, kuidas kirjutada argisest elust, nii et ei hakka igav. Palverännu igapäev, lahendatakse elumuresid, aga leidub ka muhedat nalja ja tibake maagiat. Santiago teel on ütlus "camino provides" ehk rännak annab sulle seda, mida vajad, nii vaimselt kui vahel ka füüsiliselt. Kuigi fraasi raamatust läbi ei käi, näeb selle võlujõudu. Rahahädas Zoe saab tasuta seljakoti ja seda mitte üks ega kaks vaid lausa kolm korda! Samal ajal on ta valmis kulutama sadu eurosid iidsele kaelaehtele. Ka Martinil on oma maagilised hetked.

Châtellerault, kus hetkel peatun, asub otse palveteel ja kui oskad vaadata, näeb igal pool Santiago poole juhatavaid merekarpe. Vastupidiselt ülerahvastatud Prantsuse Teele on siin palverändureid väga vähe. Olen kolme nädala jooksul ainult kolme näinud. Ma täitsa mõtlen sellele, kui huvitav võiks olla siin kõndida, aga mul ei ole kuskilt mitut kuud võtta, et läbida üle tuhande kilomeetri. Eks näis, mis tuleviku Mariann ette võtab. Ühe Caminoga ma kindlasti ei piirdu.

Soovitan kõigepealt neile, kes on ise jaakobiteed käinud, seejärel neile, kes mõtlevad sellele ja viimaks neile, kes teest midagi ei tea!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Ma ei ole see lugeja, kes võtab ette ühe kirjaniku ja loeb läbi kõik tema kirjutatud raamatud. Küll on mul kirjanikke, kelle puhul rõõmustan, kui järgmine tõlgitud teos ilmub. Sinna kategooriasse kuulub ka Jane Harper "Looduse jõud", kuigi lugesin alles teist naise romaani. Tema "Kadunud mees" (loe blogipostitust) kuulus mu eelmise aasta lemmikute hulka.

Tänapäev, Giralangi mäestik, Austraalia. Suhete parandamiseks ja tiimitöö edendamiseks saadab suurlinna ettevõte osad oma töötajatest nädalavahetuseks metsikusse loodusesse matkama. Teele asub kaks erineva marsruudiga gruppi, ühes 5 naist, teises 5 meest. Neil tuleb 3 päeva hakkama saada vanamoeliselt kaardi järgi orienteerudes, telefonid on keelatud ja neist poleks levi puudumise tõttu niikuinii tolku. Esimene päev läheb kenasti, aga teisel päeval eksivad naised teelt ja väga ruttu muutub olukord põrgulikult halvaks. Võpsikust jõuab välja vaid neli neist ja nemadki on kehvas seisus. Uurijatel on veel eriti kiire kadunud Alice'i üles leidmisega, kuna ta kogus neile oma tööandjate kohta musta materjali.

"Looduse jõud" on mõnus kombo ellujäämisloost ja kadumisjuhtumi lahendamisest, peategelaseks halastamatu loodus. Kui "Kadunud mees" rääkis lageda kõnnumaa kuumusest, siis "Looduse jõud" pakub vastupidist keskkonda - paks padrik ja paduvihm. Värskelt pärast Erna matka ärkas keskkond lehtedelt eriti teravalt ellu. Teadsin täpselt, mis tunne on märjas metsas külmetada. Võrreldes meie võsas müttamisega tundus firma korraldatud retk käkitegu - kott on võrdlemisi kerge, toit ja vesi ootavad laagriplatsidel ees, jaluta ainult mööda rada kohale. Samas on see ikkagi Austraalia, kus iga nurga taga võib oodata mürgine elukas, ja ei ole sugugi palju aega möödas sellest, kui mäestik oli sarimõrvari mängumaa. Lisa valemisse veel linnavurled, üks viga kaardilugemisel ja ongi katastroof käes. Mind üllatas, et matka korraldajatel ei olnud plaanis mingitki ruumi eksimisele, isegi mitte juhiseid, mida hätta sattudes teha.

Meeste grupp jõuab ilusti sihtkohta ja rohkem neid ei mainita. Naiste viisik, kes teelt eksib, on üks paras ussipundar - juhtkonna liige ja tegevjuhi õde Jill, ülejäänutest tublisti nooremad kaksikud Bree ja Beth, kes omavahel läbi ei saa, Lauren, kel juba mõnda aega keeruline kodune olukord töötegemist segab, ja Alice, kes kõigile pinnuks silmas on. Peatükk haaval selgub, kuidas nad võpsikus aina rohkem hätta satuvad, langetades ühe halva otsuse teise järel. Pinged aina kogunevad ja vana vimm tuleb pinna alt välja. Matk pidi suhteid parandama, aga ilma söögi ja joogita muutuvad eksinud kiirelt sama metsikuks kui loodus nende ümber. Eriti intensiivne oli stseen, kus janused porilombi kallale asusid. Võpsik, kus nad ekslevad, on heidutav, aga eelistan iga kell seda päikese käes kõrbemisele. 

Kuna "Looduse jõud" räägib untsu läinud tööüritusest, meenus Ruth Ware'i põnevik "Üks teise järel" ja kirjaniku kommentaar, kuidas ta tahtis kirjutada põnevikku inimestest, kellega me kõige rohkem aega koos veedame, mitte perest ega sõpradest, vaid töökaaslastest. Loo edenedes ilmnes, et kolleegidest rääkimise kõrval on "Looduse jõud" sama hästi ka perekonnadraama, hõlmates mitut perekonda.

Romaan võiks sama hästi kanda pealkirja "Kadunud naine", sest kogu lugu tiirleb padrikus kaduma jäänud Alice'i ümber. Matka kulgu jälgivad peatükid vahelduvad otsijate pingutustega tema leidmiseks. Muidugi lootsin lugedes, et naine ilmub elusana välja, isegi kui ta iga leheküljega aina ebasümpaatsemaks muutus. Variante, mis võis temaga juhtuda, on palju ja kõik tunduvad reaalse võimalusena. Kas ta jalutas ise minema, on see seotud tööl nuhkimisega või sai matkakaaslastel temast villand? Uurides lähemalt teist nelja naist, tuleb iga ümberpööratud kivi alt välja saladusi ja motiive. Lõpplahendus oli keeruline ja meisterlik ja nii valusalt eluline. Mu süda valutas mitme tegelase pärast. Täpselt nagu eelmise Jane Harperi romaani puhul, rabas mind, kui terviklik kogu lugu oli. Detailid asetusid paika nagu pusletükid. Ja kuigi mõned küsimused jäävadki vastuseta, siis üldpilti näeb ka ilma puuduvate tükkideta. Soovitan, kui sulle meeldib krimi, aga ei meeldi verised laibad!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

9 aastat on möödunud Maa kaitsekorpuse asutamisest ja maa sisse peidetud iidse hiigelroboti Themise leidmisest. Selle kohta pole endiselt kuigi palju teada, kuid tasapisi õppitakse maavälist tehnoloogiat paremini kasutama. Isegi see on veel välja uurimata, kuidas teda liigutada kõike teele jäävat lömastamata. Äkki ilmub sarnane hiiglane keset Londoni. On selge, et Themise loojad on tulnud Maale, aga keegi ei mõista, mida nad tahavad. Esialgu uus robot lihtsalt seisab midagi tegemata. Läheb lahti suur arutelu, mida ette võtta. Maa kaitsekorpus sooviks olukorda pikemalt uurida, aga London ei suuda käed rüpes seista ja saadab sõjaväe robotit piirama, mis ei lõppe hästi. Kõige keskel on muidugi jälle Rose, kes lapsena esimese Themise osa, hiigelkäe leidis.

"Ärkavad jumalad" oli absoluutselt mu jaanuarikuu lemmik. See ei jäänud sugugi sarja avaosale alla, vaid täiendas seda suurepäraselt. Lahendatud said mitmed müsteeriumid, mis "Magavad hiiglased" vastuseta jättis, näiteks miks peaks keegi hiigelroboti tükkidena üle maakera laiali peitma. Need vastused olid üle mõistuse head! Kui esimesed mosaiigitükid paika said, vajus mul küll suu lahti ja oleksin tahtnud kohe kellegagi loetut arutada. Eriti vaimustas mind teaduslik pool, kuidas autor seletas inimeste ja tulnukate geneetilisi erinevusi, ning muidugi põhjus, miks hiiglased maale saabusid. Vahepeal mõtlesin, et raamatule järge küll vaja pole, kuna seletused rahuldasid mind ja mulle täitsa meeldib, kui päris kõiki otsi kinni ei sõlmita ja kujutlusvõimele ka ruumi jääb. Autor viskas aga viimases peatükis sellise kinda õhku, et ootan põnevusega kolmanda osa lugemist. Väga-väga loodan, et see ka kunagi ikka eesti keelde jõuab...

Alati on huvitav lugeda raamatuid, kus lugu ei jutustata traditsioonilisel viisil. Vahepeal lugesin üht teist ulmesarja, mis samuti lugu erinevate failide kaudu jutustab. Räägin muidugi "Illuminae" sarjast, kus Kaufman ja Kristoff kasutavad eriti loomingulist lähenemist ning teksti kõrval on rohkelt pilte, jooniseid, kunsti. "Themise failid" mõjub palju ametlikumana, aga seegi ei ole sugugi kuiv. Tegelased ärkasid lehekülgedelt ellu. Lisaks on selles osas eelmisest rohkem tegevust, sest uue maavälise roboti ilmumine tõstab panused palju kõrgemale kui vana tehnoloogia uurimine.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ma ei ole nii ammu ühtki lasteraamatut lugenud, et isegi ei mäleta, millal seda viimati tegin. Kuni ühest raamatupakist tuli üllatuslikult välja Martin Widmark "Maja, mis ärkas ellu", mis kutsus kohe nii väga lugema, et seal samas kuuse all ta läbi saigi.

Raamat räägib üksikust vanamehest Larsonist, kellest on kadunud kogu elurõõm. Tema suur maja on muutunud nii süngeks, et isegi kass on jalga lasknud. Jäänud on ainult närtsinud lilled, seisnud õhk, mälestused ja harjumus igal õhtul kõikides tubades tuled kustutada. Üks õhtu on aga teistmoodi, sest enne kui mees jõuab uinuda, heliseb uksekell. Seal on naabripoiss, kes suundub perega puhkusereisile ja soovib, et Larson nende äraoleku ajal tema potilille eest hoolitseks. Ta ei taha seda sugugi teha, aga ei suuda ka poisile ei öelda ega veel vähem teda kurvastada.

Mind võlusid raamatu juures kõige rohkem imelised illustratsioonid. Just kaanepilt rohkete treppidega oli see, mis kohe lugema kutsus. Selle ja pealkirja järgi ootasin tegelikult veidi maagilist lugu, kus maja sõna otseses mõttes ellu ärkab. Treppidel ronivad väädid muutusid mu vaimusilmas roheliseks ja puhkesid õide. Päris lugu seisis siiski rohkem kahe jalaga maa peal, kuigi oli siiski sama maagiline. Tuleb välja, et vaja on ainult üht väikest poissi, et üks vastik vanamees uuesti elust rõõmu tundma panna.

Veidi meenutas "Maja, mis ärkas ellu" Disney multikat “Up”.  Ma ei ole ei varem ega hiljem niimoodi kinos nutta lahistanud, nagu selle filmi algusstseenide ajal. Raamatu algus suures maja üksi elava Larsoni ja tema minevikumeenutustega tekitas sarnast emotsiooni, puudutades südant, aga seekord ma pisaraid päris ei valanud. Kui multikas läks edasi eriti lapselikult, siis raamatus pööraseid seiklusi ei tule, aga iga lehekülg muutub helgemaks. Täitsa huvitav oleks teada, mida lapsed sellest loost arvavad. Täiskasvanutele läheb igatahes hinge.

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!

1991/tänapäev, Gibbet Fen, Fenlands. Enam kui 25 aastat tagasi mõrvati jõhkralt kolm 11-aastast poissi. See oli üks esimesi juhtumeid, mida Matt Ballard oma politseikarjääri alguses uuris. Peamine kahtlusalune sai surma, enne kui ta süüd jõuti tõestada, ja olgugi, et tapmised lõppesid, ei suuda uurija lahenduseta juhtumit unustada. Paari kuu pärast ootab Matti pensionipõli, aga nagu välk selgest taevast saabub ümbrik fotoga, mis on ilmselgelt vana looga seotud, kuna see kujutab üht kuriteopaikadest, tehtud tõenäoliselt vahetult enne mõrva. Saabub teine ja kolmaski. Keegi mängib uurijaga, kannustatuna sügavast isiklikust vimmast. Tal on tõsi taga, leitakse järgmine mõrvatud 11-aastane.

Uue krimisarja alustamine on põnev: tegelased on võõrad, kirjaniku stiil samuti. Joy Ellisest ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga Goodreadsis on raamatul üpriski kõrge hinnang (4.34), mis tõstis mu ootusi.

Romaanis on väga põnev kassi-hiire mäng, milles kurjam on alati politseinikust sammu või suisa kahe võrra eespool. Hirmutav oli, kuidas minevik peategelast hammustama tuli. Fotode kuhjumisega kruviti pinget aina juurde ning jäi mulje, nagu keegi oleks Matti 25 aastat jälitanud ja kättemaksu haudunud. Muidugi kerkis küsimus, mis ta ometi korda saatis, et see välja teenida. Mees seda ei aima ja ka lugejal on seda praktiliselt võimatu välja mõelda.

Huvi lisab see, et lisaks uurija vaatenurgale on ka kurjategija oma, mis ei tee müsteeriumit sugugi lihtsamaks, vaid lisab pigem segadust juurde. Üllatavaid pöördeid jagub ja ma ei suutnud sugugi lahendust läbi hammustada. Kirjanik on lisanud palju eksitavat ja vihjed on väga hästi peidetud. Kõik küsimused said vastuse, aga see stseen, kus kurjategija suure suuga kõik paljastab, oli ülepakutud ja tobedalt teatraalne, eriti see süstimine. Motiiv oleks võinud olla selgem. Pea iga raamatumõrvar sünnib väärkoheldud lapsepõlvest. Vaimustust võttis maha ka mõrvade jõhkrus. Ma eelistan neid krimiromaane, kus laipu okastraati ei keerata.

Eduka krimisarja võtmeks on sümpaatne peategelane. Matt Ballardil on pikk karjäär selja taga ja minevik on jätnud oma jälje. Juhtumi juures on abiks ka tiim - inspektor Jason, seersant Liz, nooremuurija Bryn, konstaabel Gemma. Mulle meeldis, et tegelasi oli rohkem ja huvitav oli lugeda tiimi dünaamikast, kuidas ülesandeid omavahel jagati. Küll ei meeldinud mulle, et kirjanik kohe afääri lisas. Enne oleks võinud arendada tegelaste vahelisi suhteid ja tuua see looliin sisse mõnes järgmises sarja osas. Mulle ei meeldi tegelikult üldse petmisest lugeda, aga ka selles vallas on Ellisel trump varrukast võtta.

Joy Ellis on inglise krimikirjanik. Ta on sündinud Kentis, aga veetnud enamiku täiskasvanueast Londonis ja Surreys. Enne kirjanikuks saamist töötas ta floristi ja raamatupoe juhatajana. Lugusid oli ta kirjutanud juba lapsepõlves, aga soov raamatuid avaldada tuli kirjutamise töötoast Kreekas. Tal on politseitööst lihtne kirjutada, kuna ta abikaasa on endine politseinik, tunnustatud ohvitser.  Ellise debüütromaan ilmus 2010. aastal. Seitse aastat hiljem ilmunud "Mineviku taak" on esimene osa kirjaniku kolmandast sarjast. Tal oli juba kauem kavas kirjutada ühest piirkonnast, kus eri linnades lahendavad kuritegusid erinevad uurijad, aga mõned tegelased ka korduvad. (allikad: 1, 2, 3)

"Mineviku taak" on krimiromaan, milles kurjategija võtab sihikule errumineku äärel politseiinspektori Matt Ballardi. Loosse on segatud lahenduseta juhtum mehe karjääri algusest. Teos on üsna tüüpiline tänapäeva krimipõnevik - ärev, täis üllatavaid pöördeid ja uurija eraelu. Pinget kruvib juurde see, et mõrvar on alati uurijatest mitu sammu ees ja tunneb inspektorit läbi ja lõhki. Kahtlustada tuleb muidugi kõiki. Soovitan, kui otsid uut krimisarja!

Maikuusse mahtus veel teinegi Lucinda Riley - "Pärliõde", neljas raamat sarjas "Seitse õde", mille esimene raamat viis Maiaga Brasiiliasse, teine Allyga Norra ja kolmas Stariga Inglismaale. Ja juunikuus tulid kurvad uudised kirjaniku lahkumisest parematele jahimaadele...

2007-2008/1906-1949, London, Edinburgh, Tai, Austraalia. CeCe tunneb, et on kaotanud kõik - oma isa, oma õe ja oma kunstiande. Talle on jäänud ainult vihjed tema päritolu kohta ning ta otsustabki Austraaliasse oma juuri otsima sõita. Hetke ajel otsustab ta vahemaandumise Tais päevase peatuse asemel mitmenädalaseks venitada, et aastalõpu tähtpäevad tuttavas keskkonnas mööda saata. Rannas kohtab ta omaette hoidvat salapärast meest, kes aitab tal endast paremini sotti saada. CeCe räägib talle oma sihtkohast ja eesmärgist leida infot Kitty Merceri kohta ning mees leiab talle esimese niidiotsa, naise elulooraamatu. Ta on lahkelt valmis düslektikust CeCele lugu Kittyst, kes sai võimaluse saatjadaamina Austraaliasse sõita ning seal armastuse ja palju muud leidis.

Hoolimata sellest, et "Pärliõde" on siiani loetud sarja osadest kõige paksem, oli see esimene, mille ühe päevaga läbi lugesin. Selles raamatus liigub tegevus jälle Euroopast eemale, esmalt Taisse ja sealt edasi Austraaliasse. Mõlemad on mulle võõrad maad ning pole neist ka kuigi palju lugenud, mistõttu kõik eriti põnev oli. Kaasa haaras nii CeCe lugu olevikus kui ka Kitty oma minevikus, kusjuures pea iga kord kui aega vahetati, oleksin väga tahtnud lugeda, mis järgnevalt juhtus ning muidugi lugesin siis kibekiirelt edasi ja nii see raamat ruttu läbi saigi.

Kogu sarja juures meeldib mulle kõige rohkem vaev, mis Lucinda Riley on võtnud, et uurida erinevaid maid ja ajalugu, et neid oma jutustusse põimida. 20. sajandil oli Austraalia võimaluste maa. Kirjeldused meenutasid mulle Ameerikat - orjastatud põliselanikud, kõrgklass uhkete riiete ja pidudega. Keskkond oli aga hoopis teistsugune. Punast tolmu kirjeldati nii palju, et olin juba valmis seda oma riietelt leidma. Raamatu suurim võlu minu jaoks oli aborigeeni kunst. Põnevaid detaile ja teemasid oli veelgi - pärlipüük ja -äri, neetud roosa pärl, aborigeeni kultuur, rassisim, segarassist lapsed. Mõned neist jäid küll veidi pealiskaudseks. Kuna raamat kannab nime "Pärliõde", siis ootasin tegelikult pärlite püüdmise kohta ka pikemaid seletusi, aga piirduti pärliäriga. Eks tuleb ise Broome'i sõita ja muuseumi minna. 

Üks tuttav teema oli ka - orvud, keda Austraaliasse laevatati. Lugesin sellest liigutavat romaani "Alone on a Wide Wide Sea", mille kirjutas Michael Morpurgo. Ma küll lootsin südamest, et Kitty võtab peale kuulmist, kuidas lapsi koheldi, enda südameasjaks nende kõigi aitamise, mitte ainult kahe. Kujutasin, et ta leiab Austraalias uue eesmärgi omaenda orbudekodu rajamisega.

Romantika poolest "Pärliõde" küll ei hiilga ja jäi eelmistele raamatutele alla. Minevikulugu meenutas kangesti eelmist osa oma armukolmnurgaga ning ma ei sallinud seda üldse. Riley suutis muidugi lahendusega jälle üllatada ja korraks oli mul tunne, kas ta tõesti lahendab selle nii, aga õnneks ei lahendanud. Päris lõpp Kitty loole mulle jälle meeldis. CeCel on armastusega veel nirumad lood. See liin, mis Tais algas, jäi lõpus täiesti õhku rippuma ja ma ei saanud üldse aru, miks seda üldse vaja oli. Kogu selle Tai osa oleks võinud vabalt välja jätta.

Lucinda Riley oli 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. Kreeka mütoloogias on Celaeno loo ja iseloomu kohta kõige vähem infot. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Pärliõde" on neljas osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. See pakub põnevat reisi Austraaliasse, vahepõikega Taimaa paradiisiranda. Neljas õde CeCe on ebakindel düslektik, kes on toetunud isale, õele Starile ja oma kunstiandele, kuid nüüd tunneb end kõigist kolmest ilmajäänuna ja peab end uuesti leidma. Romantikaliinid jäid nõrgaks ja natuke oleks võinud siit-sealt üleliigset kärpida, aga muidu oli väga nauditav lugu. Eriti võlusid mind koloniaalne Austraalia ja aborigeenide kunst. Soovitan, kui jumaldad ajaloolise taustaga romaane, milles on kergitamist vajavad saladuseloorid!

Jillian Cantor “Kadunud kiri” jõudis minuni ühes toredas raamatupakis. Viimasel ajal on mul tuju südantsoojendavate lugude ning kerge romantika järgi, mistõttu ka selle romaani lugemisse võtsin.

1938-39/1989-1991, Austria/California. Kristoff on Frederick Faberi, kuulsa Austria margigraveerija, õpipoiss. Ta elab meistri pere juures väikeses Austria külas. Faberid on juudid. Kui natsid linna üle võtavad, annab Kristoff endast kõik, et perekonda aidata ning võtab graveerimise üle. 50 aastat hiljem viib Katie oma isa margikogu hinnata. Välja ilmub saatmata kiri, millel on väga eriline mark. Naisel on raske aeg, sest tema isa mälu on hääbumas ja tal endal on pooleli lahutus. Kiri ja mark hakkavad teda väga huvitama ning samuti margikaupmeest. Nad asuvad koos nende päritolu uurima. Jäljed viivad nii Inglismaale kui ka Saksamaale, kus äsja on langenud Berliini müür.

"Kadunud kiri" jutustab ilusa armastusloo, mille taustaks on saatmata kirja müsteerium ja koledaim aeg Euroopas. Raamatus on juttu anšlussist, Austria annekteerimisest, aga mulle tundus toimuv pehmendatud. Kuigi küla põles ja juute võeti kinni, ei tundunud see nii traumeeriv, kui mitmed teised samast perioodist kõnelevad romaanid. Kole tundus olevat kuskil kaugel-kaugel, seda enam, et Faberite maja oli eraldatud metsas ning natsid sinna eriti ei sattunud. Isegi põrandaalusest tegevusest lugedes, ei olnud seda pinget, et tegelased kohe-kohe vahele jääks.

Ajaloolised romaanid, mille tegevus toimub korraga kahes ajaperioodis on viimasel ajal kuidagi eriti populaarseks saanud. Need pakuvad alati mõnusat mõistatamist, kuidas kaks ajaliini lõpuks kokku jooksevad. Katie ja Kristoff on ilmselgelt seotud markide kaudu, aga kuna mõlema lood olid piisavalt paeluvad, ei juurelnud ma eriti pingsalt, mis on müsteeriumi taga ja lasin lool lahenduseni kanda. Selle arvasin küll ära, et Katie tuleb sellest loost kallimaga välja. Peatükid lõppesid muidugi alati põneva koha peal ja raske oli teost käest panna. Lõpu poole tundus, et lehekülgede arv jääb järjest õhemaks ja, et nendega küll seda lugu kokku ei jõua tõmmata, aga andis küll ja väga rahuldust pakkuvalt. See oli mõnus ajaviiteromaan, kuid nii sügavaid emotsioone ei pakkunud, et pikemalt meeles püsiks.

Mulle meeldib, kui raamat annab lisaks meelelahutusele uusi teadmisi. "Kadunud kiri" tutvustab markide graveerimist. Nende kujundamine oli keeruline, nõudes täpset kätt ja oskusi. Teos näitas ka seda, kuidas marke nutikalt salasõnumite saatmiseks kasutati. Sel ajal kasutati kodeeritud vihjete edastamiseks küll kõike. Kuigi kogu raamat keerleb kirja ümber, siis minu meelest ei haaku see pealkiri kõige paremini sisuga ega kutsu eriti lugema. Poes oleks ma tast küll mööda vaadanud, nii et veel kord tänu Rahva Raamatule lugema kutsumast! 

Jillian Cantor on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Philadelphias. Naine on alati armastanud kirjutamist ning püüelnud kirjanikuks saamise suunas. Ülikoolis inglise keelt õppides arvas ta, et temast võiks saada ajakirjanik, kuid praktikale minnes selgus, et selline kirjutamine talle ei sobi. Nimelt armastab Jillian lugusid välja mõelda, mitte tegelikult toimuvat raporteerida. Ta ei kujuta end üheski teises ametis ette. Teekonnal on ette tulnud mitmeid raskusi, aga kõigest hoolimata on Jillian jätkanud kirjutamist. Enamik tema teostest on inspireeritud ajaloolistest naistest. "Kadunud kiri" on inspireeritud naise suhetest oma vanaemaga, kes põdes Alzheimerit.  (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud kiri" on lugu kustuvast mälust, saatmata kirjast, tähenduslikust margist ning unistustest vabast Austriast. See on kerge ajaviiteromaan, kus on küll juttu juutide represseerimisest, aga natsiriigi koledused on pehmendatud ja kauged. Soovitan, kui sulle meeldivad kahe ajaliiniga romaanid ning otsid õnneliku lõpuga lugu!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Jessica Townsend "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on veel üks selline raamat, mis juba tükk aega riiulil õiget aega ootab. Detsembri lõpus jõudiski see viimaks kätte. Maagilised raamatud ja maagiline jõuluaeg sobivad ju suurepäraselt kokku.

Üheteistkümnenda aasta talv - esimese aasta talv, Jackalfax/Nevermoor. Morrigan Crow sündis Loojakul ja on seetõttu ära neetud. Ka kuberneri tütar olemine ei päästa sellest, et kohalikud teda kõigis oma ebaõnnestumistest süüdistavad. Veelgi hullem, tüdruk on määratud surema oma 12. sünnipäeval, kui saabub uus Loojak. Selgub, et talle pole niigi palju aega antud ja see päev saabub tervelt aasta võrra varem. Morriganil õnnestub aga surma ninapidi vedada tänu salapärasele Jupiter Northile, kes ta päästab ning  Nevermoori viib. Mees esitab tüdruku oma kandidaadina Vunderlaste Seltsi. Iga aasta võetakse sinna vastu vaid 9 last ning kõigile soovijatele korraldatakse 4 tuleproovi, kust nad näitavad ennast ja oma kunsti. Jupiter ei ole varem ühtki last sponsoreerinud. Seetõttu on kõik veendunud, et Morrigan peab valdama midagi harukordset, aga tüdruk ise küll ei tea, mis teda eriliseks teeb

Raamatus on tunda Harry Potteri mõjutusi, sest mõlemad räägivad erilisest lapsest, kes avastavad võlumaailma pärast seda, kui on aastaid elanud tõjutuna. Nende suurim erinevus on see, et Harry seikleb pärismaailmas, kuhu on lisatud maagilisi detaile, aga Morrigan seikleb maagilises maailmas, kuhu on lisatud pärismaailma detaile. Nevermoor pakatab krutskitest ja kõigest kummalisest. Seal on näiteks vihmavari linnas liiklemisel sama oluline ese kui meil siin bussipilet ning hotellis ööbides võib juhtuda, et ärkad hoopis teise välimusega voodis ja toas, kui magama jäid. Ka kõikvõimalikud elukad lohedest kääbusvampiirideni on seal olemas. Mulle meeldivad küll rohkem need raamatud, kus maagilisel süsteemil on kindel kord ja loogika (sel põhjusel ei istu mulle väga ka nt Pratchetti Kettamaailm), aga Morrigani lugu ei olnud veel liiga üle võlli ja lasin kirjaniku kujutlusvõimel end kaasa kanda.

Peale süngevõitu algust muutub õhkkond raamatus vastupandamatult lustakaks. Pidevalt avastasin, et muie kippus lugedes suunurka tekkima, kui absurdseid detaile on autor välja mõelnud. Kui mõnes raamatus on lapsed oma käitumises tunduvalt oma vanusest ees, siis siin on kõik üsna lapselikud. Mulle ei meeldinud eriti Morrigani patroon Jupiter North, sest ma ei tajunud temas eeskuju. Ta ei aidanud eriti tüdrukul Nevermoorist aru saada ja hoidis palju tema eest saladuses. Isegi ülikass Fenestra käitus palju vanemlikumalt. Kõige paeluvam tegelane oli mu meelest Cadence ning tema kunst.

Lugu oli küll ootamatusi täis, aga mitte kuigi pinev. Kui Morrigan alguses surma ootab, on ju kohe aru saada, et ta pääseb. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et varitseks hirmus hädaoht või midagi võiks väga valesti minna. Kuigi pinget ei olnud, siis põnev oli ikka, sest pidevalt toimus midagi ja eriti aimu ei antud, mis järgmiseks saab. Suur salapära ümbritses nii tuleproove, Morrigani patrooni kui ka tüdruku kunsti. Kui mõni küsimus ka vastuse sai, siis tekkis asemele kohe mitu uut.

Jessica Townsend on 1985. aastal sündinud austraalia kirjanik. Lugusid hakkas ta kirjutama juba 7-aastaselt. "Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on naise debüütromaan. Ta kirjutas seda üle 10 aasta, asudes tööle samal aastal, kui lõpetas keskkooli.  Esialgu pidi raamat rääkima tüdrukust, kes läheb oma eksentrilise tädi Morrigani juurde elama, kuid siis selgus, et tädi on palju huvitavam tegelane kui ta õetütar. 22-aastasena kolis naine Londonisse, kus ta hakkas Morrigan Crowst raamatu kirjutamist tõsisemalt võtma. (allikad: 1, 2)

"Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid" on lõbus ja kaootiline fantaasiaromaan tüdrukust, kes pääseb talle ette määratud surmast, põgenedes võlumaailma. Nevermoor on täis imetabaseid ning kentsakaid detaile ja lugu ise ei kulge sugugi etteaimatavaid radu pidi. Ma ei saa öelda, et raamat oleks olnud eriti pingeline, aga põnev oli küll. Kujutlusvõime on Jessica Townsend igatahes korralikult lendu lasknud, tuleb vaid lasta end kaasa kanda. See on hea lasteraamat, aga sobib ka kõigile teistele, kes ihkavad seiklusi imepärases maailmas!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest! 

Emily Henry "Miljon Juunit" on mul kaua riiulis õiget aega oodanud. Nüüd sügise lõpus tekkis mul kange isu lugeda ilusast ja suurest armastusest ja tundus, et see raamat võiks selle sooviga kokku minna.

Tänapäev, Five Fingers, Michigan. O'Donnelleid ümbritsevad legendid. Neil on maagiline mets ja vana maja künka otsas, kaks kummitust, maailma parimad hapukirsid ja sajandipikkune vihavaen Angertitega. On teada, et kui need kaks pere kokku puutuvad, juhtuvad halvad asjad. June ehk Jack O'Donnell IV käib viimast kooliaastat ja ootab, et saaks juba kodulinna selja taha jätta ning laia maailma seiklema minna, aga siis naaseb linna Saul Angert. Kuigi noortel on suhtlemine keelatud, ristuvad nende rajad. Ühest korrast saab teinegi ja siis ei suuda nad enam üksteisest eemal olla. Ainus võimalus on välja uurida, miks perekonnad ikkagi vaenujalal on ning üritada seda muuta.

Seda raamatut on väga keeruline lühidalt kirjeldada. Suuremas pildis on see lugu kahest perekonnast ja needusest, mis vajab murdmist. Suurepäraseks muudavad teose aga kõik need pisikesed detailid, millest ta kooseb, ja kaunid laused, millega kõik kirja on pandud. Suurepärane tõlge lasi kogu sellel maagial ja ilul särada. Eriti võlus mind kirjaniku fantaasialend: erilised hapukirsid, jalanõusid röövivad koiotthundid, asukohata O'Dang, June'i kummitused. Mulle meeldis see iseenesestmõistetavus, millega nad raamatusse olid istutatud. Tundsin, et hõljun pilvedes, samas kui jalad on kindlalt maa peal. See raamat paneb proovile uskumisvõime ja muutub eriti nauditavaks, kui lased end kirjeldustel kaasa kanda ja ei juurdle seejuures, miks asjad ikka nii on. See ei ole üldse oluline. Alati ei vaja kõik seletamist. Maagia kaotab oma võlu, kui üritada seda puust ette ja punaseks teha. 

Nagu lootsin, pakub "Miljon Juunit" tõesti ilusat armastust, mis mind hingepõhjani liigutas. Magus keelatud armastus ei ole aga sugugi põhiteema. Kõik teose suhted on ilusad ja terved - June ja tema isa,  June ja tema ema ja kasuisa ja poolvennad, June ja tema sõbranna, June ja tema keelatud armastus. Armastuse kõrval on lein, mälestused, elu ja surm. See lugu näitab, mis on tõeliselt oluline ja tundsin lugedes, et muutun paremaks inimeseks. 

Emily Henry on ameerika kirjanik. Naine on suur uskuja ning armastab seoseid ja vandenõuteooriaid. Maagiline realism tõmbab teda enda poole, sest maailm on palju suurem ja keerulisem, kui iga inimese piiratud vaatenurk. On nii palju asju, mida me ei mõista ja need tunduvad seetõttu maagilisena, kuigi võivad olla teaduslikult või psühholoogiliselt seletatavad. Oma raamatutes meeldib talle maagilisuse taha panna ka loogikat. Inspiratsiooni annab talle keskkond: Kentucky, Ohio ja Michigan, kus ta on elanud. Raamatutesse paneb kirjanik ka palju endast. "Miljon Juunit" on naise teine raamat. Ta kutsub seda oma leinaraamatuks. See lugu tärkas Henry peas pärast tema koera surma, mis teda väga raputas ning ta valas need tunded teosesse. Naine tahtis kirjutada unenäolisest armastusest ja Michiganist. Peategelane June ongi Michigani kehastus inimkujul. (allikad: 1, 2, 3)

"Miljon Juunit" on maagiline lugu kahest vaenujalal olevast perekonnast ning nende lastest, kes üritavad vana viha tagamaid lahti harutada. Selle raamatu võlu avaldub, kui sa suudad toimuvat uskuda ning ei jää sügavalt juurdlema. See oli täpselt minu tassike teed ja nautisin kogu lugu väga! Mulle meeldisid nii müstilised detailid kui ka tegeliste omavahelised suhted. Soovitan, kui sulle meeldib maagiline realism - lugu meie tavalisest maailmast, kus on seletamatud maagilised detailid!