Kõik eelmisel aastal loetud raamatud on nüüd tutvustatud ja enne kui saan liikuda uuel aastal loetud teoste juurde (neid on juba 6!), tuleb lõpetatud lugemisaasta otsad kokku tõmmata. Selle juures on suuresti abiks goodreads, kust võtsin ka kõik pildid. Eelmise aastaga võrreldes lugesin veidi vähem, aga ütleksin, et raamatud on rohkem erinevad. Seda kindlasti tänu lugemise väljakutsele, mille suutsin lõpetada ning millest saate lähemalt lugeda siit. Kõige rohkem lugesin jälle noortekaid, sest need on tore meelelahutus ning lähevad kiiresti, kuid palju oli ka krimikirjandust.

Nagu ikka on kõige-kõigemaid välja tuua raske, suutsin välja tuua järgnevad raamatud.

TOP 5

Aasta suurimateks pettumuseks loeksin Lauren Oliveri "Requiem", mis oli lõpetus sarjale "Delirium" ning kaunitari ja koletise muinasjutu ümberjutustust Rosamund Hodge "Cruel Beauty".

Sel aastal avastatud autorid, keda kindlasti edaspidi kavatsen lugeda on V. E. Schwab, Claire North (ehk Catherine Webb) ja Birk Rohelend. 2015. aastal avastatud autoritelt lugesin sel aastal 3 raamatut ning lisaks lõpetasin Robin Hobb'i farseer triloogia, nagu lootsin. Andsin eelmine aasta ka lubaduse lugeda rohkem mitte-ilukirjanduslikke teoseid, kuid neid eksis teiste vahele kahjuks mõni üksik.

Aasta suurimaks saavutuseks peangi seda, et suutsin ära lõpetada mitu sarja, mis tükk aega on olnud pooleli. Uue aasta lubadus on tegelda aktiivsemalt uue väljakutsega, mitte jätta seda viimasele hetkele ehk siis detsembri lõppu maratonlugemiseks.

Indrek Hargla muistne krimiromaan "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" oli viimane raamat, mille veel 2016. numbri sees lõpetasin ning ühtlasi sai sellega täidetud ka väljakutse. Juba kirjelduse esimene lause vihjab, et sündmustik leiab aset Anno Domini 1409 ning seetõttu valisingi selle 12.-16. sajandil toimuva teose punkti alla.

Apteek on keskaegses linnas koht, kus kuuleb palju kuulujutte ja nii on apteeker Melchior kursis kõigega, mis Tallinnas toimub. Kui Toompeal mõrvatakse ordurüütel, on Ordu veendunud, et tapja peab olema tulnud linnast ning nõutakse kiiret uurimist. Rae kohtufoogt palub nutika Melchiori endale appi ja apteeker leiabki mõrvari, kes vahepeal aga veel mitu hinge looja karja jõuab saata, kõik selleks, et kaitsta Tallinna ajaloo saladusi.

Keskaegne krimka oli väga mõnus, kuigi vahepeal tundsin, et kirjeldused on liiga pikad. Pinget ja põnevust oli vähem, kui moodsates krimilugudes ja ootasin väga, et mõrvar juba ometi mõrvari paljastataks. Vihjeid oli palju, osad neist parajalt eksitavad ning seetõttu ei olnud mõrvar kohe ilmselge, mis oli suur pluss. Mulle oleks küll rohkem meeldinud koos Melchioriga mõrvaris selgust saada, samm-haaval, mitte nii nagu lõpp oli lahendatud, kus apteeker kõik oma tähelepanekud koos paljastab, veel mõrvarile lõksu seab ja tähtsaid linnaisasid ootama sunnib.

Lugesin paar aastat tagasi Rataskaevu kummituse lugu ning Oleviste mõistatusega alustades tuli kohe deja vu tunne, meenusid tuttavad tegelased, kohad ja uurimismeetodid, vaimusilma ilmusid vanalinna pildid, kujutasin ette Toompead, turgu, Niguliste õue, õnneks ilma veriste laipadeta. Mulje jäi raamatutest ajastutruu ja sari ise on igati tänuväärt, sest annab uue vaatenurga ajaloole. Hoolimata sellest, et lugu on väljamõeldud, saab uut informatsiooni, näiteks linna toimimise kohta. 

Loodan, et võtan peagi ka ülejäänud Melchiori-lood ette, sest need on niivõrd omanäolised. Mulle meeldivad müsteeriumid ja keskaegne Tallinn toimumiskohana on võrratu boonus! Soovitan neile, kellele meeldib ajalugu, Tallinn ja veidi vähem tempokamad krimilood, kus ei minda üleliia detailidesse.

Eelviimane raamat, mis 2016. aastal loetutest veel tutvustamata on LasseMaia detektiivibüroo "Haiglamõistatus", autoriteks Martin Widmark ja Helena Willis. Tahtsin haiglas toimuva raamatuna lugeda Varraku sarja "Moodne aeg" uusimat romaani Will Self "Vihmavari", kuid see jõudis minuni alles täna, nii et käisin veel aasta eelviimasel päeval raamatukogus varuvariandi järel.

See oli minu esimene tutvumine LasseMaia detektiivibürooga, kus tegutsevad 10-aastased klassikaaslased Lasse ja Maia. See kord asuvad nad uurima haiglas kaduvate väärisesemete juhtumit, kui ohvriks saab Sara Bernard, kes uisuplatsil kukkudes jalaluu murrab. Ta saab kipsi, kuid kaotab oma uued kaunid kuldkõrvarõngad. Naisega tegelesid turvaülem, med.õde ja arst, seega on kahtlusaluseid kolm ning tänu nutikatele noortele uurijatele on lahendus peagi käes.

"Haiglamõistatus" oli täitsa vahva lugemine. Mind üllatas küll, kuidas politseiülem kogu juhtumi noortele usaldas, aga kuna loetud raamat oli juba sarja 19. osa, siis ilmselt seletab seda juba pikk koostöö. Kunagi ehk võtan veel midagi sellest  sarjast lugeda, näiteks aasta lõpus kui jälle väljakutse teemadega kimpus.

Soovitan lastele ja lapsemeelsetele, raamatu lugemine läheb kiirelt ning põnev on müsteeriumile kaasa mõelda ja teada saada, kas oled sama nutikas kui Lasse ja Maia. Sari on kindlasti praegu väga populaarne, sest järjest tõlgitakse uusi osasid. Mulle oleks see krimilugu 10 aastat tagasi kindlasti väga meeldinud, siis oli lastele suunatud müsteeriume palju vähem, kui hetkel. Omal ajal sai aga loetud vendade Hardyde ja Nancy Drew lugusid.

Luuletusi ma kuigi tihti ei loe, sest ma ei oska neid nautida nii nagu raamatuid. Vahel satub kätte mõni tore poeem, mis meeldib, aga üldiselt jäävad nad mulle kaugeks. Charles Baudelaire'i luulekogu "Kurja lilled" jäi kõrva koolis oma huvitava nimega ning tema luuletus "Raibe" on ka omanäolisena meelde jäänud. Otsustasingi väljakutse raames tervikteose läbi lugeda. Alustasin augustis ning esialgne plaan oli iga õhtu üks luuletus lugeda. See töötas paar esimest päeva, siis vajus raamat unustuse hõlma, kuni detsembri lõpus oli vaja ta ruttu-ruttu läbi saada.

RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?

Mu arm, kas meeles veel on sul

see selge, särav päev, kui paelus meie huvi

üks raibe maantee käänakul?

Luuletustel oli väga mitu tõlkijat ning mind kõnetasid kõige rohkem August Sanga tõlked, mille riimid tundusid mulle voolavamad, mitte niivõrd pingutatult otsitud. Veel olid need kuidagi argisemad, ei kasutanud liialt arhaismi vajunud sõnu. Kusjuures raamatu lõpus oli sõnastik vähemtuntud sõnadega, mis mulle väga meeldis. Selle avastasin muidugi siis, kui kõik luuletused läbi olid loetud. Väga palju oli kasutatud näiteks sõna taarn, mis tähendab kuristikku.

Mulle meeldis sünge õhustik, mida luuletused endas kandsid ning ka jaburus, puänt, mida just "Raibe" hästi näitab, kus armsamale tee äärest leitud korjust meelde tuletatakse.

Kokkuvõtteks tasus lugeda küll, kuid luuleusku see mind pöörata ei suutnud.

Lugemise väljakutse üllatusteemas läksin kergemat teed ning laenutasin raamatukodust lasteraamatu: Indrek Koff "Koju". Üllatusin isegi, sest tegu oli ääretult muheda ja südantsoojendava teosega, kust igaüks end ära tunda võib.

Väljakutse teema "taasleitud vana klassika" on parajalt umbmäärane ning mul polnud pikka aega ühtki ideed, mida selle raames lugeda. Paar õhtut tagasi oma riiulit silmitsedes jäi äkki silma Daphne du Maurier "Rebecca", mida ema mulle mitu korda on soovitanud. Sama raamat jäi mulle hiljuti ka poes silma, sest on eelmisel aastal pilkupüüdva kujundusega kordustrükina välja tulnud. Just kordustrükk viis mu mõtted selle väljakutse punkti juurde.

Ühe tüütu vanaproua seltsidaamina töötav neiu jääb Monte Carlos silma lesestunud inglise härrale. Kui haigus tüütuse maha niidab, veedavad nad koos toredaid hommikupoolikuid ning ärasõidu eel saab noorik mehelt abieluettepaneku. Nad veedavad toredad mesinädalad ning sõidavad seejärel tagasi de Winterite valdustesse Inglismaal - Manderly mõisa. Hoone on imeilus ning hakkab neiule kohe meeldima, kuid seal varjab end ka tume saladus. Iga päevaga näeb tüdruk aina rohkem märke mehe kadunud naisest Rebeccast, keda kõik armastasid. Tal tekib tunne, nagu too poleks mõisast kunagi lahkunud, vaid elaks seal ikka. Päevaplaan on eelmise mõisaproua paika seadud, kõik võrdlevad de Winteri kahte kaasat... 

Esimesed 100 lehekülge venisid, armusuhe noorukese peategelase ning elukogenud mõisahärra vahel ei suutnud mind eriti köita. Huvitavamaks läks lugu siis, kui tegevus lõpuks Manderlysse jõudis, sest siis algas pinge ja põnevuse kerimine, kuni lugu jõudis haripunktini. Mõis võlus mind eriti, nagu oleks see olnud omaette tegelane. Ma nautisin kirjeldusi ruumidest ja kõigist neist valdustes õitsvatest lilledest: rododendronid, asalead, roosid. 

Peategelane oli samuti sümpaatne oma naiivsuses. Ta elas kohati oma maailmas: kui mõte kord juba lendu läks, siis kujutas ta ette terveid stsenaariume. See muutis tegelase tajutavamaks ja reaalsemaks, kuigi oli kohati kurnav või veniv. Probleemid tekkisid mul peategelasega peale haripunkti, sest ma ei suutnud mõista motiive tema edasiseks tegutsemiseks. Nimelt avastas ta häirivaid asjaolusid oma mehe kohta, kuid armastas teda nende tõttu veel rohkem kui enne. 

Mulle meeldis see raamat väga, sest oli parajalt pingelisust ja põnevust, aga mitte midagi nii õõvastavat, kui moodsates põnevikes. Soovitan!

Aasta lõpp läks kiirelt ja tasapidi jõuan blogis tagantjärgi väljakutse raamatute lugemis-maratoni kajastamiseni. Nii otsustasin raamatukogust võtta Akinari Ueda "Vihma ja kuupaiste lood". Tegu on mitu sajandit vanade jaapani õudusjuttudega, mis sobisid veel lugemata žanri alla päris hästi.

Raamatus on mitu juttu, mis on teemadelt väga erinevad, kuid läbivaks jooneks kõigil on vaimude teema. Mõned jutud on positiivsemad, teised süngemad, kuid konkreetset sellist õudust, mis öösel üleval hoiaks ma kahjuks või õnneks ei kohanud. Minu lemmiklugu oli mungast, kes muutus kalaks.

Lugemist raskendasid vaid pidevad viited jaapani mütoloogiale jm, mille kohta seletusi pidi joonealustest märkustest otsima. Need aitasid lugude mõistmisele tublisti kaasa ning mõistan, miks rohkem õudusjutte ei tõlgitud, kui nende mõistmiseks veel rohkem eelteadmisi vaja oli.

Kiidaksin ka suurepärast eessõna, mis aitas hästi juttudega ühele lainele jõuda. Sain uue teadmise, et jaapani õudusjuttudele pandi alati külge väga täpne toimumisaeg ja -koht, et neile reaalsemat muljet enda.
Kokkuvõtteks oli see tore raamat ja ma ei kahetse, et seda lugesin. Mulle meeldis ta tunduvalt rohkem kui eelmine jaapani raamat, mille samuti alles lõpetasin ehk siis "Sajandi mäng". Sääraseid kummitusjutte loeks hea meelega veel.

Igatahes soovitan lugeda, kui vähegi huvi on teiste rahvaste ja kultuuride, nende mütoloogia ja kirjanduse vastu!

Viimati käisin raamatukogus mõtega laenutada väljakutse lõpetamiseks sobilike raamatuid ning nii tuli koju kaasa ka "Anne Franki päevik: Tagakoda 1942-1944",  mis minu meelest on sobilik valik mulle täiesti tundmatu isiku eluloo või memuaaride punkti täitmiseks. Tegu on maailma kuulsaima päevikuga ning olen kuulnud, et mõnel sõbral on see ka koolis kohustuslikuks kirjanduseks olnud, kuid minust on see tuntud teos millegipärast mööda läinud. See viga sai nüüd õnneks parandatud!

Anne Frank sündis Saksamaal Frankfurtis, põgenes koos perega Hollandisse, kuid tüdrukust sai ikkagi II maailmasõja ohver, kuna ta oli juut. Oma kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks sai Anne päeviku, mille ta nimetas Kittyks, kellele adresseeritult ta oma päevasündmusi talletama hakkas. Varsti pärast seda on perekond sunnitud peitu minema. Anne koos ema, isa ja õega varjas end koos nelja teise põgenikuga poolteist aastat raamaturiiuliga varjatud tagakojas ning sealsest eluolust tüdruku päevik pajatabki.

Mulle meeldis Anne'i vahetu stiil ning ausus, julged väljaütlemised ning emotsioonide väljavalamised. Alguses on need pigem isekad ja lapsikud, kuid lehtedelt paistab välja, kuidas ta on sunnitud oma noorusest üle olema ning saab iseseisvaks nooreks neiuks, kellel on oma kindlad hoiakud. Kui Anne oleks sõja üle elanud, oleks temast kindlasti armastatud kirjanik saanud.

See ei olnud kõige põnevam raamat, sest mida ikka kitsastes tingimustes teha annab. Anne andis suurepärase ülevaate tagakoja igapäevaelust. Päevad on küllaltki igavad ja tegevused korduvad. Põhilised sündmused, mis vürtsi annavad, on omavahelised tülid või napikad pääsemised vahelejäämisest. Neist seikadest hoolimata läks inimestel seal üllatavalt hästi, sest toit oli ju laual ning katus peakohal. Põhiline küsimus, mis mul lugedes tekkis oli, kuidas päris suur osa majast sai 8 põgeniku kasutada olla ning seda peaaegu 2 aastat.  Kuidas sakslased kohe aru ei saanud, et suur osa majast oli "kadunud"?

Mulle meeldis veel, et raamat ei keskendunud poliitikale ja olukorrale maailmas, vaid ühe pere kogemusele, kuidas peidus olemine mõjutas inimeste suhtlust, Anne'i puberteediiga, iseseisvaks saamist, esimest armastust ja menstruatsiooni, Fookuses olid ühesõnaga igapäevaprobleemidele. Imestasin, kui palju tegeleti vabatahtlikult õppimisega, üks harjutas ladina keelt, teine kiirkirja. Teismelise põhiprobleem, et keegi neid ei mõista, pole aga aastatega muutunud, 1940tel peitunud juuditaril ja 21. sajandi Eesti noortel on see ikka sarnane.

Raamat tekitas mul suure soovi kohe Amsterdami reisida ning Anne Franki muuseumi külastada. Tahaksin nähe raamaturidadest tuttavaks saanud tube ning kujutada kaheksat inimest seal toimetamas.

Olen igati nõus sellega, et raamat kohustusliku kirjanduse hulgas võiks olla. Seda enam, et tegu pole pelgalt holokaustist rääkiva ilukirjandusega, vaid reaalselt elanud tüdruku päevikuga. See ei ole küll tore lugemine, kuid silmaringi avardav kindlasti ja seega soovitan!

Hetkel on mul veel lootust aasta lõpuks väljakutse ära lõpetada, lugeda on veel 5 raamatut ja aega on peaaegu 6 päeva. (edit: nüüd 2 päeva ja 3 raamatut) Veel on blogimata 3 teosest, mis hiljuti loetud. Näiteks viimase viie aasta jooksul ilmunud raamatuks Nobeli preemia saanud kirjaniku sulest valisin Kenzaburõ Õe romaani "Sajandi mäng". Ütlen kohe ära, et see oli minu jaoks raske raamat, otseselt midagi meeldivat ma enda jaoks ei leidnud, kuid samas jättis ta sügava mulje ja emotsiooni. Meeldivuse järgi hindaksin teda hindega 2, kuid sügavuse poolest hindega 5. Seega jääb raamat seekord ilma tähekesteta.

Kaks venda Mitsu ja Takashi naasevad kodukülla, sest noorim kavatseb maha müüa iidvana aidahoone ning muuseas uurida ajalugu nende vanavanaisa ja tema noorema venna kohta, kes juhtis 100 aastat tagasi toimunud talupoegade ülestõusu ning saavutas sellega legendi staatuse. Kummagi venna elutee pole olnud kerge. Mitsu on jäänud ühest silmast pimedaks, mehe poeg sündis raske puudega ning hiljuti tegi enesetapu tema sõber. Kõik need asjad painavad teda ning ta on seetõttu endassetõmbunud, sünge ja masendav tegelane. Tema vend Takashi, kelle elu traagika tuleb ilmsiks hiljem, on naasnud just Ameerikast ning, saanud sealt uut elujõudu, samastab end vanavanaisa vennaga ja plaanib oma mässu.

Ma olin raamatut lugedes äärmiselt kahe vahel, kohati meeldis raamat mulle, kuid siis hakkas jälle vastu. Eriti tülgastas mind see, kuidas peategelase mõtted pöördusid tagasi oma sõbra juurde, kes värvis oma pea punaseks, pani kurgi pärakusse ja poos end üles. Mõistan, et ta elas sõbra surma raskelt üle, kuid see faktide pidev korrutamine ei istunud mulle sugugi. Samas oli romaani lõpp väga nauditav ning kõik minu küsimused leidsid igati sobilikud vastused. Ma ei saanud eriti arugi, miks ma seda masendavat lugu loen kuni viimaste peatükkideni. Siis sai kõik selgeks.

Veel meeldis mulle külaelu kujutamine ning kuidas moderniseerumine seda mõjutas. Jaapan on väga kauge ja võõras maa ning ma ei tea sealsetest eluoludest ega kultuurist eriti midagi. Vaid nii palju, kui mõne üksiku raamatu seltsis sinna sattunud olen.

Kokkuvõtteks tundub mulle, et selline sünge jaapani kirjandus ei kuulu just minu lemmikute hulka. Sünge on just õige sõna selle raamatu kirjeldamiseks, sest puudusid helged kohad, kus tegelased oleks tundnud rõõmu. Kõik on kas negatiivne või neutraalne. Üks võimalus on ka see, et polnud lihtsalt õige aeg selle teose lugemiseks. Raamat ei olnud "nauditav", aga see ei tähenda, et seda ei peaks lugema.

Läbivaks teemaks oli isiklikus põrgus elamine, kui kõik on valesti ja depressioon on lihtne tekkima. Veel nägin, kuidas inimesed on oma veendumustes nii kinni, et ei suudagi asju teisest vaatenurgast näha. Sõnumeid tuli ka välja mitu: isegi läbi kõige hullema tuleks leida tuge, et uuesti alustada; kes ei riski, see ei saavuta midagi ega end ajalukku ei kirjuta.

Tänane jõuluhõnguline postitus toob teieni minu lemmikraamatu - J. R. R. Tolkieni "Kääbik", mis sai väljakutse raames uuesti käsile võetud. Viimasest lugemisest on tükk aega möödas ning leidsin mitu seika, mida ma ei mäletanud. Ühtlasi tekkis tahtmine uuesti vaadata filmitriloogiat ja mängida arvutimängu. Viimane klapib sisult muide rohkem raamatuga, kui ekraniseering.

Maa all urus elas kääbik.

Bilbo Baggins on täiesti harilik kääbik, kes armastab mugavust ja kena kõhutäidet, ega taha sugugi rändama minna. Ühel ilusal hommikul ilus tema ukse taha võlur Gandalf ning vaene olevus, teadmata, millega ta end täpsemalt seob, alustab suurt seiklust. Eesmärgiks on Üksildane mägi, päkapikkude iidne elupaik, mille on vallutanud lohe Smaug. Rännakul kogetakse mitmeid katsumusi, kuid nutikuse ja kääbikuõnnega saadakse kõik raskused ületatud.

Mu lemmikpeatükid on "Ootamatu võõruspidu" ja ka "Mõistatused pimedas". Raamatu esimene lõik on mul peaaegu peas. Esimene peatükk on mõnusalt muigele ajav, kuidas Gandalf arutleb Bilboga ilusa hommiku üle ning pärastlõunal hakkavad järjest saabuma päkapikud ja vaene kääbik ei oska midagi teha. Esmane kohtumine Guglunkiga on see-eest põnev. Eriti meeldivad mulle sellest seigast nii Bilbo kui ka Guglunki keerdküsimused.

Avastasin kurbusega, et minu raamat on veidi räsida saanud, just nurkadest. Eks tal ole parajalt iga ka. Peetakse seal ju jõulude asemel nääre.

Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.

"Kääbik" sobib hästi jõuluajal lugemiseks, mõnusalt sooja tekiga kerra tõmbunult, aurav teetass kõrval ja Bilbo seiklused meeli köitmas. See on romaan, mida soovitan nii suurtele kui ka väikestele. Sobib hästi ka esimeseks kokkupuuteks fantaasiakirjandusega.

Ühtlasi soovin selle postitusega teile rahulikku ja kena jõuluaega ning palju lugemist kuuse alla!

Armastades raamatuid ja õppides keemiat, oli Alan Bradley "Piruka magus põhi" mul kindlalt seda-pean-lugema nimekirjas, sest romaani peategelaseks on 11-aastane keemik, kes asub lahendama mõrva. Ühtlasi sai täidetud väljakutse punkt "raamat, mille minategelane on laps".

Flavia on kolmest õest noorim ning tal on palju vaba aega, kuid igav ei hakka tal kunagi, sest õnneks on tegu nutika tüdrukuga, kes suudab endale alati tegevust leida. Õed elavad koos isaga Buckshaw mõisas, kus enamik Flavia ajast möödub esivanema keemialaboris. Ta eksperimenteerib meelsasti mürkidega, näiteks segab ta taimest eraldatud toksiini kiusliku õe huulepulga sisse ning jälgib selle mõju. Kui nende kurgipeenras sureb võõras mees, on isehakanud detektiivi jaoks ainus loogiline samm, seda kummalist müsteeriumi uurima hakata. Ringi nuuskides satub ta muidugi pahandustesse.

Mulle meenus väike õelik nõuanne, mille Feely mulle ja Daffyle kunagi andis. "Kui mõni mees teile kunagi läheneb," ütles ta, "virutage talle kasanoovadesse ja pistke jooksu!"
Kuigi tol hetkel oli see tundunud üsna kasuliku nõuandena, seisis praegu probleem selles, et ma ei teadnud, kus need kasanoovad täpselt asuvad.

Raamatu nauditavaimaks küljeks on võrratu peategelane Flavia, kelle silme läbi lugu lahti hargneb. Mulle meeldis nii tema muretu elusuhtumine, keemiaarmastus kui ka Gladyseks ristitud jalgratas. Kohati tundus tüdruk oma mürkide ja eksperimentidega kui pöörane professor, kuid siis järgnes järjekordne jagelus õdede Daphne ja Opheliaga ning see mulje hajus. Flavia vaimuka mõtteviisi ja geniaalsete uurimisvõtete kõrval kahvatus koguni müsteerium ise.

Keemiaga seotud osa oli vaimustav, kuna Flavia oli niivõrd kirglik. Lisaks, julgen väita, et kõik viited olid tehtud lihtsaks, et ka keemiakauged lugejad neist aru saaksid. Veidi oli küll alt mindud mõne kemikaali tõlkega, näiteks üsna alguses torkas silma, et kaalium oli jäetud potassiumiks, kuid ega see lugemisrõõmu kahandanud. Mürkide kohta oli eriti põnev lugeda, sest neid ju koolis ei õpetata. Kui oleks selline valikaine, nagu mürgiõpetus, siis võtaksin selle küll, eriti kui õppejõuks oleks Flavia de Luce!

Vaatasin imetlusega, kuidas aur spiraalis jahtus ja kondensveeks muutus, ning mudisin erutusest käsi, kui moodustus esimene läbipaistev vedelikutilk ja kuuldava potsatuse saatel ootavasse anumasse kukkus.

Hoolimata sellest, et peatagelane on 11-aastane, ei saa öelda, et see oleks just lasteraamat. Flavia on väga nutikas ning tegeleb pigem keemia ja muu uurimistööga, kui mängimisega. Lisaks on raamatus palju kultuurialaseid viiteid, mis isegi mulle võõraks jäid. Õnneks on tehtud tubli tööd joonealuste märkustega, mis palju ära seletavad või vähemalt aimu annavad, mis teostega tutvumisest vajaka on jäänud. 

See omamoodi krimilugu oli värskendav lugemine, mille stiili nautisin väga ning tahan kindlasti lugeda ka järge, mis vedamisi on juba eestikeelsena ilmunud. Soovitan Flavia seiklustest lugeda neil, kellele meeldivad müsteeriumid, kuid ei kannata mitme laibaga veriseid lugusid. Kindlasti ei tasu seda raamatut kõrvale heita, kui lastekat, see ei ole ühestki küljest lihtne ja lapsik.

Aasta lõpp läheneb kohutava kiirusega ja mul on veel mitu väljakutse punkti täitmata. Nii rändaski minuga raamatukogust kaasa minuga samal aastal sündinud autori Airika Harriku fantaasiaromaan "Iseenda laps", mis üllatas mind positiivselt. 

Annika magab ühel hommikul sisse ning, leides laualt ema jäetud juhised, otsustab koolist poppi teha ja nimekirja järgida. Veidrad ülesanded saavad täidetud ning tüdruk leiab end 16 aastat ajas tagasi rännanuna. Ta elu on siiani olnud tavaline, kuid nüüd näeb ta vana maailma rasse, nagu vaimud ja kuuhundid. Igal päeval õpib neiu midagi uut, saab sõpru ja vaenlasi, kogeb armastust ja reetmist. Annika päritolu kohta tulevad välja üllatavad faktid ja SURM ning SAATUS annavad talle raske ülesande: sünnitada iseennast. 

Fantaasiast siin raamatus küll puudu ei jäänud! Mulle meeldis väga, et tegevus liikus nii ajas kui ruumis: Tallinn, Helsingi, Šveits ja põhjapoolus olid vaid mõned külastatud kohtadest. Ajarännakud olid põnevad, kuid oleks tahtnud rohkem ajastutruusid erinevusi. Ma ei taha uskuda, et 1993. a koolilapsed täpipealt sama stereotüüpselt käituvad kui 2009. a. Mõlemas klassis olid olemas kiuslikud diivad ja alandlikud nohikud. Mina küll sellist norimist kuskil koolis kohanud pole. Kiusmist küll, aga teisel kujul. See-eest oli vaimustav Schnelli tiigil uisutamise stseen, mida hästi ette suutsin kujutada.

Samuti ei sümpatiseerinud mulle peategelane ise, kelle iseloom jättis soovida. Näiteks ei hoolinud ta teiste privaatsusest ning inimeste asjades sobras. Õnneks kompenseerisid tema halbu külgi toredad kõrvaltegelased. Mu lemmikud olid siin teoses vaimud või laiemalt nende kontsept, kus just kummitused on need, kes hooneid korras hoiavad. Vaimuta maja laguneb kiirelt. Millegipärast meeldivad mulle inimese ja vaimu armuliinidega raamatud, nagu nt Jenny Carroll pseudonüümi alt kirjutatud "Vahendaja"-sari.

Raamat jättis mulle palju küsimusi, millele vastuse saamiseks tuleb ilmselt järjed käsile võtta. Kuidas Martin suri?!

"Iseenda laps" oli tempokalt kulgev ja fantaasiaküllane romaan, mida ma ilma väljakutseta küll käsile poleks võtnud. Boonusena on Airika Harrik kodumaa autor ning pealegi on raamat kirjutatud vaid 15-aastaselt. Soovitan lugeda, kui fantaasia ei peluta ning on soov rohkem eestimaiste autoritega tutvuda!

Viimati raamatukogus käies küsisin abi viimase aasta jooksul ilmunud lasteraamatu otsimisel. Eks ikka selleks, et väljakutsega järjele jõuda. Valikust jäi silma "Hull kamp ja saladuste kapp", mille autorid on soomlannad Noora ja Jenna Kunnas. 

Olin Ransom Riggsi raamatutest "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" ja "Tontide linn" ka varem kuulnud, kuid huvi nende vastu tekkis alles peale esimesest osast tehtud filmi vaatamist. Nimelt jättis ekraanilt nähtu mulle palju küsimusi, millest lootsin raamatutest vastust leida. Osad said vastatud, teised mitte. Nimelt on erinevused kahe teose vahel suured.

"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" on lugu Jacobist ning tema vanaisast, kes põgenes II maailmasõja ajal Poolast ning jõudis Walesi väikesaarel asuvasse lastekodusse. Ta vestis tihti poisipõnnile fantastilisi jutte oma minevikust ja toetas neid pentsikute fotodega. Vanaisa sureb kahtlastel asjaoludel ning lapselast jäävad painama tema kummalised viimased sõnad. Noormees on väga traumeeritud ning jõuab koos terapeudiga otsusele, et sõidab saarele, kus vanaisa oma noorpõlve veetis. Sealt leiab ta aga ajasilmuses eksisteeriva teise maailma ning need samad lapsed, kellega vanaisa temavanusena koos elas. 

"Tontide linn" räägib ebaharilike laste päästeretkest Londonisse. Nad on oma ajasilmusest ilma ning elavad enne kohale jõudmist läbi mitmeid seiklusi Teel kohtuvad lapsed veel paljude ebaharilikega, sealhulgas ka loomadega nagu emukirjak. Kõik kohtumised ei ole sugugi sõbralikud, sest vaenlastest tondid on neil kannul.

Esimeses osas on tegevust vähem ja rohkem maailma ning tegelaste avastamist Jacobi silme läbi. Ta tutvub ebaharilike laste ning nende võimetega ja harjub ajasilmustega. Filmis oli samuti laste eripärad hästi välja toodud, kuid imelikul kombel oli kahe tüdruku Emma ja Olive'i võimed ära vahetatud. Mina ei saanud küll aru, mida see juurde andis. Teine raamat on esimesest põnevam, kuid samas ka laialivalguvam. Mind üllatas väga pööre lõpus, mis tekitas ootuse kolmanda osa järele.

Raamatute eripäraks on loo ehitamine vanade fotode ümber. Esimese raamatu kaanel olevast plikast saab hõljuv tüdruk ning teise kaanel figureerib neiu, keda ei häiri, et ta kõhu läbistas suur post. Mõned fotod olid minu jaoks üleliigsed ning panid loo pildile pühendatud kõrvalepõikega venima, näiteks ebaharilike loomade sisse toomine. Teises osas mõjus piltide läbi jutustamine rohkem kunstlikuna, raamatul polnuds sujuvat rütmi, põnevatele lõikudele järgnes tüütu kirjeldamine.

Fantastilisusega on selle raamatu puhul nii, et igaüks saab ise mõelda, kas asjad olid ka tegelikult nii või vanaisa ja Jacob liialdasid, lasid pentsikuid pilte nähes oma kujutlusvõime lendu ja lõid ise enda seiklused. Seda pean teose suurimaks väärtuseks. Eriti hästi tuli see välja filmis, kui isa seletas pojale, et vanaisa nägi sõjas palju koledusi, kaotas kaks korda oma pere ja hakkas seetõttu oma lugusid pajatama. Mulle meeldis, kuidas koletisi nimetati "hollowgast", mis hääldub täpselt nagu holokaust.

Kahjuks pettusin raamatute tõlkes. Peen sõnamäng hollowgast-holokaust on välja jäetud. Lisaks jääb minu jaoks juba pealkirjades jääb vajaka: sõna ebaharilik oleks mina asendanud näiteks pentsikuga.  Seda seetõttu, et "ebaharilik" on sõnana ise harilik, ingliskeelset vastet "peculiar" tavakõnes väga ei kasutata, nagu pentsikut. Teise osa pealkiri pole ka eestikeelsena nii kõnekas kui originaalis, just eelpool mainitud sõnamängu kaotuse tõttu. Veel leidsin näiteks esimesest osast sellise lause, mille topelteitus mind väga häiris: "Mina sain isalt karmi keelu Preestriaugust mitte lahkuda..." 

Õudust mina sellest sarjast ei leidnud, küll aga kamaluga fantaasiat ja põnevust. Idee vanade fotode põhjal ulmeline raamat kirjutada on hea, teostus keskmine ja teadagi meeldivad kõigile piltidega raamatud, seega ütlen, et kõlbab lugeda küll, nuriseks vaid tõlke kallal. Elamust pakkus seekord siiski film rohkem.

Viimati Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas käies mõtlesin mõne raamatu valida järelejäänud väljakutse teemade järgi ning nii tuligi minuga kaasa Michael Morpurgo romaan "Alone on a Wide Wide Sea". Eeldasin, et kogu tegevus toimub merel, kuid reaalne lainetel seilamine oli vaid alguses ja lõpus,  ülejäänud seiklus toimub pigem metafoorsel merel.
Arthur kaotas II maailmasõjas oma vanemad ning saadeti koos tosinate teiste orbudega pikale merereisile Inglismaalt Austraaliasse. Kodumaale jäi maha õde Kitty ning kõik, mida poiss kunagi tundnud oli. Vana elu meenutuseks oli poisiklutil vaid õe antud võti, mida ta paelaga kaelas kandis. Uuel maal sattus ta koos kamba omaealiste poistega farmi, kus neid sunniti terve päeva töötama, mängimiseks oli mõeldud vaid tund õhtul ning iga väiksemgi eksimus tähendas peksu. Õnneks sai Arthur juba laeval endale uue semu Marty, kelle tõttu poiss rasketes oludes meelt ei kaotanud. Koos põgenetakse farmist ning elatakse üle mitmeid seiklusi, mille käigus avastatakse anne jahtide ehitamiseks. Meri saab poistele väga südamelähedaseks. Koos peetakse ka plaani sõita tagasi kodumaale ning otsida poisi õde üles. See ettevõtmine jääb Arthuril kahjuks soiku, kuid isa meisterdatud paadis purjetab Austraaliast Inglismaale tema tütar Allie, et isa eluunistus täide viia: leida Kitty ning lukk, mille võtit mees terve elu kaasas on kandnud.  

He told us once that it was living at sea, surviving at sea, that taught him all he knew about boat-building. You have to understand the sea, he said, to listen to her, to look out for her moods, to get to know her and respect her and love her. Only then can you build boats that feel at home on the sea.

Ma ei ole eriti lugenud raamatuid, mille tegevus toimus Austraalias ning nautisin enda jaoks uue maailma avastamise lugu väga. Teadmata oli ka fakt, kui palju (7000-11000) II maailmasõja ajal briti orbusid sinna saadeti. Järelsõna on neile pühendatud. Osad leidsid uuel maal õnne, teised kaotasid iseend, olles kaugel kodumaast, -rahvast ja -kultuurist.

Illustratiivselt võtavad raamatu hästi kokku alguses ning lõpus olevad kaardid, mis näitavad kaht tähtsat merereisi: Inglismaalt Austraaliasse ja Austraaliast Inglismaale. Iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ka sõna seiklus, sest Arthuri elu oli just seda. Ta koges häid ja halbu aegu, õnnelikke juhuseid ja kurbi kokkusattumusi. Mehe lugu oli südamlik ja liigutav.

Üks mõte, mis romaan andis: me mäletame rohkem oma lapsepõlve, kui edasist elu.

Ilma väljakutseta poleks see raamat ilmselt ealeski mulle silma jäänud. Tundsin, et mingi ajalookillukese võrra olen jälle haritum. Väärt lugemine, soovitan!

Saatus viib tihti kokku täiesti erinevaid inimesi ja nii juhtub siin äsja vanglast vabanenud kolmekordse mõrtsukaga, maailmas pettunud hotellitöötajaga ning jumalasse mitte uskuva naispastoriga. Koos hakatakse ellu viima pöörast äriideed mis põhineb suurte summade eest luumurdude tekitamisel. Mõrtsuk-Anders teeb kogu raske röö ära, kuid miljonid kogunevad hotellitöötaja ning pastori taskutesse, sest nemad on selle suhte kavalam pool. Pastoriga lävides hakkab kurikael tahes-tahtmata mõtlema jumalasõna peale ning otsustab üle öö vaguraks hakata. Ei aita ükski keelitus, luid ta enam ei murra, vaid tahab teenitud raha heategevustele annetada. Äriideede genereerimine tuleb Mõrtsuk-Andersi kompanjonidel õnneks hästi välja ning peagi on küpsemas uus plaan, kuidas rohkem võtta ja vähem anda. 

Pseudonüümi David Messer alt kirjutatud romaan "Sigmund" on Varraku lugemisklubi viimatine arutluse all olev raamat. Diskussiooniga, millest võttis osa ka teose autor Eduard Maron, saab lähemat tutvust teha siin: Mõtteid ja muljeid romaanist "Sigmund". 

Psühhoanalüüsi teooria rajaja Sigmund Freud lasi oma elu lõpetada vähist tingitud piinade tõttu varem, kui talle aega ette oli nähtud ning nii antakse mehele võimalus tänapäeva Londonis uuesti sündida ja elamata jäänud 13 päeva tasa teha. Talle on vastuste otsimisel abiks psühhoterapeut David Pollock, kes ravib põhiliselt rikkaid ning kuulsaid ega suuda esiti kuidagi uskuda Sigmundi inkarneerumist. Freud suudab teda siiski kiirelt oma ehtsuses veenda ning dr Pollockist saab sümpaatse vanamehe võõrustaja. Suurema eesmärgi täitmise kõrvalt jõuab Sigmund vestelda narkodiileriga kokaiini teemal, käia sekspoes ning endale pühendatud muuseumis, leida oma kunagiste klientide prototüüpe ka nüüdisajast ja veel palju muudki. Lisaaega nautides kaldub ta kohati ka oma sihilt kõrvale. Lühikese aja jooksul puudutab taassündinud Freud mitmeid elusid ja kui aeg saab täis, lahkub taas, seekord lõplikult.

Freudi nime olin muidugi varem kuulnud, kuid tema tööga ma tuttav polnud. Romaan andis veidi aimu, nagu tagakaanel lubatud, ning tekitas huvi lähemalt uurida. Psühhoanalüüsi teooria kirjeldused ning seletused Sigmundi töö kohta olid selles teoses minu jaoks arusaadavad ning ei läinud liialt süvitsi.

Ta ei üritanud inimese olemust ilustada ning see oli ka üks peamisi põhjuseid, mis viis vastuoludeni tema ja ta õpilaste vahel, kes püüdsid leida inimesele tuge tema püüdluses omasuguste poole ja tahtsid idealiseerida tema sisemist olemus, Freud aga käsitles seda ürgset energiat, selle pahelisust, mis võimutseb kogu inimese elus.

Lugejana köitis mind siiski rohkem ilukirjanduslik pool. Oli palju muigele ajavaid kohti, eelkõige siis vestlus narkodiileriga. Arusaam kokaiinist on 75 aastaga suuresti muutunud ning kui Sigmund oma kogemustest rahulikult pajatab, kuidas ta narkootikumi ravimifirma kaudu koju lasi tellida, on vaesel narkodiileril silmad suured kui tõllarattad. Humorikuselt ei jää alla ka stseen seksipoes. Oleksin tahtnud isegi rohkem võrdlusi ning emotsioone Sigmundi poolt. Teda huvitas siiski rohkem inimese psüühika ja näiteks tehnika areng ei tundunud meest eriti köitvat.

"Taibanud, et kokaiinil on tervendav mõju, saatsin ma seda natukene ka oma naisele Austriasse, et ta oma tervist kohendaks."
"Tõsi vä?! Saatsid oma naisele?!" Narkodiileri silmad läksid suureks.
"Jah. Postiga," kinnitas Sigmund.
"Postiga?! Sa oled ikka vinge vana!" 

Algul tundus mulle, et romaan lõppes väga järsult, sest peale viimase lehekülje pööramist küsisin endalt: "ja ongi kõik?", ootasin nagu veel midagi. Varraku diskussioonil said aga mulle jäänud küsimused vastuse. Esiti häguseks jäänud eesmärk Freudi inkarneerumisele oli romaanis osavalt ära peidetud ning osaliselt jääb see lugeja otsustada, kas sihini jõuti või mitte.

"Sigmund" oli kiire ning muhe lugemine, mis tutvustab lugejale freudismi, kuid mitte liialt süvitsi. Mulle meeldis väga maagiline realism inkarneerumise näol ning lahtine lõpp, mis fantaasial lennata lasi. Soovitan, eriti neile, kes Freudiga tuttavad pole (nagu mina)!

Peale Santorinilt naasmist suutsin lõpetada juba pikemat aega pooleli olnud raamatu - Haruki Murakami romaani "Kafka mererannas", mis läheb väljakutses kirja legendaarse raamatuna. Minu tutvusringkonnas on palju Murakami fänne, kes seda kõrgelt hindavad. Minu arvamus seevastu oli üsna kahetine. Selle postituse tegemine venib just seetõttu, et on raske oma mõtteid kirja panna.

"Kafka mererannas" vestab paralleelselt lugu kahest mehest: 15-aastasest noorukist, kes endale kodust põgenedes Kafka nimeks võtab, ning ekstsentrilisest vanapapist Nakatast, kes poisikesena kummalistel asjaoludel mõistuse kaotas. Peale pensionile jäämist on Nakata raha teeninud kadunud kasside otsimisega, mis tuli tal erakordselt hästi välja, sest ta suutis nimelt kassidega vestelda. Vanakese rahulik elu pööratakse aga pea peale, sajab makrelle ja kaane ning ta on sunnitud oma kodust lahkuma. Kafka asub samuti rännakule, teejuhiks noormees, keda kutsutakse Rongaks. Tema vaimne teekond on kaalukam kui füüsiline.

Lugu hüplebki peatükkide kaupa Nakata ja Kafka vahel ning pealtnäha on pole nende vahel ühtki seost, kuid tasapisi hakkavad need ilmnema.

Mulle meeldis väga Nakata osa loost, sest ta oli oma teadmatuse ning naaivsusega ülimalt armastusväärne ning meeldejääv karakter. Ma üldse ei imesta, kuidas inimesed tema teekonnal vanakest aidata tahtsid. Vestlused kassidega olid muidugi mu lemmikosaks kogu teoses. Selline maagiline realism mulle meeldib ja sobib. Nakata seiklused muutusid üha ulmelisemaks, kui ta oma tuttavast kodulinnaosast lahkus.

Seevastu minategelane Kafka ei meeldinud mulle absoluutselt. Mulle ei istunud tema motiivid ega metafooridesse sukelduv elu, mis põimus Oidipuse looga. Klassikaline müüt on fantastiline, kuid siin olid asjad liialt üle võlli keeratud. Murakami oskab seksist hästi kirjutada - tabavalt ja neutraalselt, kuid 15- ja 51-aastase vahekord oli liig! 

Romaan ei jätnud mind mingil juhul külmaks, elasin Nakatale täiel rinnal kaasa ning tundsin võikamate kohtade peal jälestust. Kuigi Kafka peatükid mulle ei meeldinud, oli see siiski hea raamat. Murakami kirjastiil mulle meeldib, eriti see, kuidas loo pöördeid ja käänakuid on võimatu ette aimata. Kirjeldused on tabavad ning kohati jääb mulje nagu viibiks ise koos kangelastega stseenis sees.

Murakami stiil on parim definitsioon maagilise realismi žanrile. Seega soovitan neile, kes sellega tutvuda soovivad!

Marc Rochat on Lausanne'i katedraali kentsakas lonkurist kellamees. Katherine Taylor on ilus ameeriklanna, kes töötab Šveitsis kõrgklassi prostituudina. Jay Michael Harper on mälukaotusega Londoni eradetektiiv, kes ärkab ühel hommikul Lausanne'is ning hakkab olümpiakomitee palvel taga ajama kummalise dopingumikstuuri jälgi, tegutsedes põhiliselt kõhutunde järgi. Kolm väga erinevat inimest on tihedalt seotud, nii omavahel kui ka iidse saladusega. Politsei leiab järjest jälke laipu ning sündmused võtavad üleloomuliku pöörde, sest võitlus, millesse tegelased kistakse on kestnud aegade algusest saadik. Kõik niidiotsad juhatavad katedraali poole.

Romaani sisu on väga raske edasi anda, sest see oli keeruline ning vajas täit keskendumist, et kõiki pöördeid mõista. Lugesin raamatut ka koolis vahetundide ajal ning ikka keegi küsis, millega tegu ja pidin iga kord vastama, et ei saa veel täpselt ise ka aru. Kogu aeg toimus midagi, aga seletamisest, millega täpselt tegu jäi vajaka. Võib-olla aitaks siinkohal parem piibli tundmine. Siiski hoidis teadmatus mind lugemas, tahtsin teada, mis ikkagi toimub ja alles kuskil kahe kolmandiku peal hakkaski koitma, kuhu lugu tüürib ning siis oli juba eriti raske raamatut käest panna. Tegevus läks lausa nii põnevaks, et ei suutnud loengut kuulata, vaid raamat pidi laua all lahti olema. 

Mu suur lemmik oli Marc oma teistsuguse maailmapildiga. Ta kohtles kõigi hästi, rändas vahel mõtetes minevikku ning rääkis oma hoolealuste kelladega, nagu need oleks inimesed. Tema otsatu headus pani kogu romaani särama ning teistest ulmeteoste seast välja paistma. Selliseid tegelasi ning üldse inimesi võiks maailmas rohkem olla. Teised karakterid mulle nii väga ei meeldinud. Veel võlus mind sündmustiku toimumispaik Lausanne Šveitsis, kuhu mul muidugi tekkis vastupandamatu kihk kohe reisida. Hetkel pidin muidugi piirduma vaid googles piltide imetlemisega.

Aga inimesed ei vaata üles, kui nad torni all kõnnivad, välja arvatud eile, kui siin seisis lumememm. Monsieur Buhlmann räägib, et kunagi oli kellatorn Euroopa kõige kõrgem ehitis ja siis inimesed vaatasid kogu aeg üles. Aga nad lõpetasid vaatamise ära, kui see enam polnud kõige kõrgem.

Üks pisiasi, mis mind veel häiris, oli see, et raamatus oli tohutult prantsuse keelseid lauseid, millest ma aru ei saanud. Oleksin tahtnud joonealuste märkustena nende tõlget.

Lõpp oli romaanil terviklik, kuid goodreadsis hinnangut andes avastasin, et see on vaid esimene osa triloogiast. Eks tulevik näitab, kas loen, mis armsaks saanud tegelastest edasi saab.

Igaühele "Vahimehed" kindlasti ei meeldi, kuna alguses on raske aru saada, mis toimub. Lisaks on võikaid kirjeldusi laipadest ning rõvedaid vägivaldseid stseene. Soovitan ulmesõpradele, kes peale esimest 100 lehekülge vastamata küsimusi raamatut pooleli jätta ei taha. Kuigi ta on segane, siis lugu on tegelikult huvitav ning lõpetamist väärt. Viimasel ajal pole ükski raamat mind oma süžeepööretega nii üllatanud, kui "Vahimehed"

Üle poole aastast on läbi ning seega lugesin vahepeal aktiivsemalt lugemise väljakutse teemade järgi. Annemarie Selinko ajalooline romaan "Désirée" aitas mul täita punkti, mis suunab lugema kooli kohustuslikku kirjandust. See teos oli mul gümnaasiumis valikute hulgas, kuid eelistasin midagi muud. Olen väga rahul, et ta ette võtsin, sest tegu oli väga nauditava raamatuga, mis kuulub küll pigem meelelahutusliku kirjanduse hulka, kuid andis ometigi edasi palju ajaloolist tõde. Päris kõike muidugi ehtsa pähe võtta ei saa.

Raamat algab kui teismelise tüdruku päevik. Bernardine Eugénie Désirée Clary oli Marseille'i siidi-kaupmehe tütar ning tema silma läbi on ajaloosündmustest huvitav lugeda, sest kirjutised on vaimukad ning tundeküllased. 

Désirée elu on väga sündmusterikas. Esmalt kihlub ta Napoleoniga, kuid too jätab ta maha ning abiellub Pariisis kohatud lese Josephinega, et tõsta oma seisust. Nende teed ristuvad aja jooksul veel mitmeid kordi, kuid isepäine Désirée kaasaks saab hoopis teine sõjaväelane Jean-Baptiste Bernadotte, keda ta üsna kummalistel asjaoludel kohtab. Eduka kaasa tõttu jõuab naine lõpuks Rootsi ning saab Desideria nime all kuningannaks. 

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu stiil, mis sobib loo edasi andmiseks ideaalselt, keskendudes Désirée elu põnevamatele hetkedele. Mulle meeldis peategelane väga, sümpaatia tekkis juba esimesest lausest, kus noor tüdruk endale taskurätikuid kleidi alla toppis. Ta usaldab raamatulehtedele omamõtteid ja saladusi ning on näha, kuidas ta areneb, sirgudes pirtsakast piigast pariislannaks.

Ette võibki heita vaid seda, et teos on pigem naistekas ning erineb kohati ajaloosündmustest.

Mulle meeldis armastu, mulle meeldisid tegelased, mulle meeldis ajalugu. Olgugi, et koolis Prantsuse revolutsioonist ja Napoleonist õppisin, siis see raamat avas mu silmad ja andis uue perspektiivi tohutule prantslaste kaotusele Venemaal. Kirjeldused haavatutest, mida Désirée haiglas nägi olid üsna võikad ning mu süda murdus tema teenija poja kannatuste pärast. Tundsin kaasa ka Bernadotte'le, kes piinles hinges, sest tema oli üks pea selle õuduse taga. 

"Désirée" võib auga kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas olla. Hindasin teost viie palliga ning soovitan kõigile, keda vähegi ajalugu huvitab! Järgmine kord Stockholmi külastades vaatan vana kuningalossi teise pilguga, meenutades kindlasti Désirée'd. Uus külastus sealsesse muuseumi ei teeks ka paha.