Sel aastal sai üllatavalt palju raamatuid loetud. Paljudest olen blogis lähemalt kirjutanud, aga nüüd on aeg suureks kokkuvõtteks. Häid leide on palju ning parimate välja toomine on raske, sest veidi alla poole raamatutest said hinnatud 4 või 5 tähega. Inglise keeles sai palju loetud noortekaid ja fantastikat, siiski tulid sügavamad elamused  emakeelde tõlgitud teostest.

TOP 5

Heade lugemiselamuste kõrvale oli ka paar pettumust nagu John Green "Looking for Alaska", Orson Scott Card "Enderi mäng", Kristiina Piip "Minu Dublin" ja veel paar, mis kohe ei meenu

Sel aastal avastatud autorid, kellelt kindlasti edaspidigi soovin midagi lugemiseks haarata on: Carlos Ruiz Zafon, Colleen Hoover, Barbara Erskine, Haruki Murakami.

Samuti üritan edasi lugeda Robin Hobbi farseeri ning eluslaevnike triloogiad. Fantaasiakirjanduse alal on ta mu üheks lemmikuks tõusnud.

Suuremaks saavutuseks pean seda, et lugesin ilukirjanduse kõrvale ka pärs mitu tõsielul põhinevat teost, kaks memuaari, Tallinna ajaloost ning Steve Jobsi eluloo. Üks mu lubadus 2016. aastaks on, et üritan veel rohkem mitte-ilukirjanduslikke teoseid lugeda!

Veel on kavas rohkem süveneda Varraku sarja Moodne aeg. Sellest loetud raamatud suutsid kõik mind positiivselt üllatada.

Lugemisväljakutsest jäi aga kümmekond raamatut lugemata, sest kuigi aasta algul vedasin raamatukogus käies nimekirjal näppu, et mis raamat võtta, siis kui käisin linnas raamatukogukaarti pikendamas, võtsin pigem raamatuid, mis tumblr-ist olid silma hakanud ja nii need paar teemat unustusse vajusid.

Kõigi 2015. aastal loetud raamatute kaanepildid, alates viimasena lõpetatud teosest.

Eesti keeles loetud: 70

Inglise keeles loetud: 53

Raamatukogust: 95

Minu riiulile lisandus: 31 (kolmandik taaskasutusest)

Ilukirjandus: 110

Mis oli sinu meeldejäävaim lugemiselamus aastal 2015?

"Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud"

("Outlander")

1991

Diana Gabaldon 

Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire Randall on teenistusest vabanenud ja veedab oma abikaasaga - kellest sõda ta pikaks ajaks lahutas - romantiliste Šoti mägede vahel teisi mesinädalaid. Paraku satub Claire pahaaimamatult üht iidset, Stonehenge´i-taolist kiviringi uudistades tagasi minevikku. Ühtäkki on ta kistud intriigide, röövkäikude ja klannivaenuste keerisesse aastal... 1743. Ja mitte ainult seda. Peagi on kaheks kistud ka tema süda - kahe täiesti erineva mehe vahel, keda lahutab kakssada aastat.

4/5

Mulle kohe üldse ei meeldi see komme ühest raamatust kaks teha. Tänu sellele jäi ilmselgelt lõpp väga poolikuks. + Ma ei saanud veel raamatukogust järgmist osa. *nutab*

Kuna ma väga tihti selliste ajalooliste raamatutega ei kohtu, siis võrrelda millegagi ei oska. Põnev lugemine oli. Tundub, et peaks nüüd seda sarja vaatama hakkama ja Šotimaale sõitma. 

Mulle meeldis, kuidas esimene pool (esimesest) raamatust oli justkui sissejuhatus 18. sajandi eluoludesse. Ma küll nii detailselt ajalugu õppinud pole, et öelda, kui täpsed kirjeldused oli. Esiteks, toimub üpris suur osa tegevusest Leochi lossis, kuigi minu poolest oleks võinud seda rohkem olla. Palju on juttu ka ravitsemisest, kuna peategelane on olnud sõja ajal õde, siis saab ta ajas tagasi rännates ka sel alal rakendust. Kontrast 200 aasta meetodite vahel on meeletu. Teiseks, saab aimu šotlastest, mis minu jaoks üsna võõras teema. Mehed on parajalt robustsed, samas nende vängemad sõnavõtud kaovad peategelasel keelebarjääri tõttu ära. Mitu korda öeldakse talle, et seda me sulle ei tõlgi, su naisekõrvad ei talu. Üks suurem teema/probleem ongi naise roll ühiskonnas. See tuleb välja rohkem teose lõpu osas. 

Kui ma ütlesin, et esimene pool on sissejuhatus, siis teist poolt võib nimetada armastusromaaniks. Siin tulebki välja, mismoodi naisi 18. sajandil koheldi. Päris palju on voodielu, kohati kirjeldusega, kohati vihjetega.

Tegevus liigub raamatus kiirelt, kogu aeg on midagi toimumas, niisama passimist ei leia. Vahepeal tundub tempo mulle isegi liiast, on kohti, millest tahaks täpsemalt lugeda.

Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos. Need, kes seda mängivad, satuvad sõltuvusse. Mängu reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus võita, seejuures peab ta mängima üksinda, rääkida Erebosist kellelegi teisele on keelatud. 

Kuid ülesanded, mida arvutimäng mängijatele jagab, peab täitma reaalses maailmas. Nii põimuvadki väljamõeldis ja tegelikkus. Ja ühel päeval käsib mäng Nikil tappa inimene...

Ursula Poznanski on kirjutanud haarava loo, kuidas arvutimäng mängijat kinni hoiab, suunab ja käsutab. Hoiatav ja mõtlemisainet andev lugu.

Kui palju on teil sõpru, kes arvutimängusõltlased? 

Raamat algab sellega, et peategelane Nick valmistub korvpallitrenni minema, ootab ja ootab, aga keda ei tule, on sõber Colin. Koolis selgub, et viimane on hakanud veidralt käituma, nagu suhtlema täiesti teise seltskonnaga. Nick näeb ringlemas pakki, mis tundub olevat asjaga seotud. Sisututvustusega kursis olles on selge, et ju see Erebose mäng on.

Varsti saab ka poiss ise selle omanikuks ja sõltlaseks. Siinkohal mul klapp temaga kadus, sest ta muutub samasuguseks nagu teised. Iga paari lehe tagant kirusin, kui lolle otsuseid Nick tegi. Eriti siis kui ta arvuti taga istus. Samas jäin hiljem mõtlema, et äkki see oligi taotluslik ülepingutamine, et rõhutada kui ebavajalik ja tobe öö läbi mängimine on,

Teine probleem, mis silma torkas, oli vanemate huvi puudumine. Ainuke täiskasvanu, kes märkas, et midagi kahtlast on lahti, oli üks õpetaja. Nicki vanemad küll paar korda sajavad talle mängu ajal tuppa, aga nad ei tee sellest suurt numbrit. Poiss pidevalt vabandab oma tuppa sulgumise välja keemiatööks õppimisega. See on vägagi ehmatav ja reaalne, et ka päriselt lastakse niimoodi teise maailma sukelduda või ei märgatagi seda.

Suur rõhk on mängu enda kirjeldamisel. Arvan, et neil, kes kunagi ühegi sarnasega kokku pole puutunud, on see veidi keeruline mõista. Turvisepunktid, tegelaste rassid - huh? Autor on see-eest väga püüdlikult igasuguseid klõpse ja klahvikombinatsioone üritanud seletada. Kohati tekib tunne nagu oleksid ise mängus sees, mitte ei loeks poisist, kes mängib.

Kuna rõhk on mängul, siis muus osas on raamat üsna sisutühi. Tegelased on igavad ning näotud. Rääkimata veel sellest, kui üleliigne oli siia teosesse armastus sisse tuua. Mängu kõrvalt pärismaailmas toimuv tundub ebaoluline. Lõpplahendus mulle küll meeldis, aga natuke jäi see ikkagi nõrgaks. Samas kogu teos oli tempokas ja põnev, korraks käest panna oli seda raske

Recently divorced Anna is retracing the steps of her great grandmother on a Nile cruise, with the aid of an ancient scent bottle and an illustrated diary of the original cruise. Anna is haunted by a ghost that grows in strength as the story unfolds.

Taaskord leid kaltsukast, see oli nüüd "kallim" raamat, maksis tervelt euro. Samalt autorilt oli terve hunnik teoseid lademes. Kaaned olid ilusad, tagakaanel sisukokkuvõte ka paeluv. Algul ostsin kaks, mõtlesin, et äkki ei kõlba lugeda, kui keegi välja praakinud. See lugu oli aga niivõrd mõnusalt müstiline, et täna käisin ja ostsin autori teised teosed ka kokku. Muide need Rahva Raamatus ka täitsa saadaval, aga 10 euro võrra kallimalt, kui mina sain, hehe.

Anna Fox, äsja lahutatud, sõidab oma vanavanaema jälgedes Egiptusse, täpsemalt kruiisile Niilusel Luxorist Aswanisse. Teel on tal siis kaasas viimase päevik ja mingi salapärane pudelikke, mis, nagu selgub, on neetud. Paralleelselt jooksevad mõlema naise reisi lood. Vanavanaema ehk siis Louisa oma on kahest huvitavam, seal on keelatud armulugu ja Victoria-ajastu mõnus hõng. Tänapäeva osa muudab loo aga reaalsemaks, tõsiselt võetavaks, kuigi parjasjagu müstikat ja ka maagiat imbub kaasaegagi.

Kui aus olla, siis sellist muljet, et tegelased lahutuseas täiskasvanud oleks, küll ei jäänud. Pigem tundusid nad noored, veel teismeea ohtu (young adult noh). 

Lõppu tore link piltidega autori enda kruiisist.

http://www.barbara-erskine.co.uk/nove...

"Minu Keenia"

2012

Janika Tamm

5/5

Minu tõmme Keenia poole pärineb endiselt Elizabeth Lairdi loomadesarjast, mis muidugi on mõeldud lastele ja kõneleb Aafrikast kui imemaast. Nüüd sain siis lugeda, milline elu tegelikult on ja pean tunnistama, et kipun ikka sinna. Ma ei tea veel millal, miks või kuidas, aga kunagi ma Keenias ära käin!

Raamat oli väga mõnusalt kirjutatud, kui mõni teine "Minu.." sarja oma on lõpus hakanud ära vajuma, siis sellega nii ei olnud, kuna valitud oli sündmuste kujutamine kohatud inimeste kaudu, mitte otseselt toimumise järjekorras. Viimane peatükk on siiski lahkumisest ja sobib kokkuvõtteks suurepäraselt.

Lugeda eluolust Keenias oli minu jaoks tragikoomiline, sest ise seda nägemata-kogemata tundus kontrast siinse eluga üüratu. Suisa niivõrd, et osa raamatust tundus ilmvõimatuna. Võrdluseks oli mul kõrvale panna 10. klassis nähtud film, kus eestlased üritasid Keenias kohalikega teha filmi "Kevade", Lairdi raamatud ja tegelikult ka "Võimalik vaid Venemaal". Viimase kaadrid aitasid ette kujutada üsna raamatu alguses kirjeldatud Nairobi liikluskorraldust. "Kevade" filmimine aga koolide olukorda, mis oli ka ainus asi, mida ma Aafrikast tõesti teadsin. Noh, näljahädadest räägitakse siinmaal ka päris tihti seoses Musta Mandriga, aga reaalse pildi sain nüüd sellest teosest kätte. Taaskord avardus maailmavaade ja kindlasti oskan oma mugavat elu siin Eestimaal nüüd kõrgemini hinnata.

Mis ma veel teada sain?

*Enamik Keenia naistest kannavad parukaid, mis on kas lihtsalt pähe tõmmatavad või suisa juuste külge õmmeldud.

*Keenias oled sa ilus, kui sul n heledam nahk. Selle saavutamiseks kasutatakse kreeme, tablette või süste. Et meie siinpool ekvaatorit end hoopis pruuniks üritame päevitada, tuleb neile suure üllatusena.

*Kui sa oled valge, siis sul on kodus keldris rahahunnikud.

*Valged inimesed ei istu murul ega sõida jalgrattaga.

jne jne jne

"Cherry Crush"

2010

Cathy Cassidy

Cherry Costello's life is about to change forever. She and Dad are moving to Somerset where a new mum and a bunch of brand-new sisters await. On Cherry's first day she meets Shay Fletcher but Shay already has a girlfriend, Cherry's new stepsister, Honey. Cherry knows her friendship with Shay is dangerous - it could destroy everything!

3/5

See raamat jõudis minuni nii, et leidsin Paavli kaltsukast lastekirjanduse kastist sama sarja lisaosa 2.5 "Bittersweet", mis maksis ainult 20 eurosenti. Eelnevaid ma lugenud polnud ja kahtlesin, kas see osta, aga odav hind võitis mu vastuväited. Lisaks oli see üks vähestest selle päeva ostudest, kelle autor mulle varem tuttav oli. Kui suur oli mu üllatus, kui pärast rahvaraamatust leidsin soodushinnaga kastist esimesed kaks osa. Ehk siis see sama "Cherry Crush", lisaks veel "Marshmallow Skye", mille lugemiseni ma veel jõudnud pole. Hind oli küll veidi krõbedam, kui 20 senti, aga kuna mul see 2.5 juba oli, siis oli esimest kahte ka ikka vaja.

Sarja esimene osa räägib loo Cherryst, kelle ema on surnud ja isa just uue silmarõõmu leidnud. Kahekesi kolivad nad naise juurde elama ning Cherry saab endale 4 kasuõde. Kolmega neist saab ta häst läbi, aga vanim ei suuda uue perega leppida. Probleeme tekitab see, et Cherryl on elav fantaasia ja komme end luiskamisega huvitavamaks teha. Lisaks suudab ta armuda oma kasuõe poisssõpra. 

Kaanepilt on juba nii ilus, et puhtalt selle pärast võib see raamat mu riiuls istuda.

Cathy Cassidy "Ingveripräänik" ja "Pöörane" on mul ka ilusti riiulis olemas. Mõlemad neist meeldisid mulle väga ja Šokolaadikarbi tüdrukute sarja lisasin ka juba tükk aega tagasi lugemislisti. Ma ilmselgelt olen sihtgrupist tegelikult juba välja kasvanud, aga tegelikult mulle tundub, et neid teoseid võiks kõik lugeda. Nad on kerged, lõbusad ja loovad mulje, et maailmas on kõik hästi. Kui korraks ka ei ole, siis kohe-kohe läheb helgemaks. Midagi eriti ülepakutut ka ei leia, tundub nagu oleks see kõik ise toimunud ja sina olid kaasosaline. 

Liiga ruttu sai läbi.

Justin Cronin

USA valitsuse militaaruuringute projekt läheb nurja ning ohtliku viirusega nakatatud katsealused pääsevad vabadusse. Nende hirmuäratavate omaduste tõttu muutub maailm ühe ööga. Tsivilisatsioon variseb kokku ning vapustatud ellujäänud peavad õppima elama uutes tingimustes. Inimesed sulgevad end kindlustesse, mida valvatakse hoolega, sest väljas luusib surm või midagi veel hullemat. Kuid mööda laastatud maad rändab ka kuueaastane orb Amy Harper Bellafonte, kõige noorem katsealune, kelle teadvuses sosistavad oma lugu otsides kõik ohvrid. 

Justin Cronin on võitnud PEN/Hemgway auhinna ja Stephen Crane´i auhinna oma eelmiste peene stiilitunnetusega raamatute eest. Cronini enda sõnade kohaselt tekkis tal "Teekonna" kirjutamise mõte siis, kui ta tütar palus, et isa kirjutaks raamatu, kus väike tüdruk päästab maailma. Et Justin Cronin on tõesti väga hea kirjanik, eristub tema antiutoopia paljudest teistest nii oma ideedega kui ka teostusega.

3/5

See raamat oli mul nii kaua lugemist ootavas listis, et ma jõudsin täiesti unutada, mis žanris see on. Raamatukogus oli ta loomulikult ulme riiulil, aga ma millegipärast ootasin midagi muud, mitte vampiire. Neist olen nii palju lugenud, hiljuti küll vähem. Iga kirjanik, kes otsustab vampiiridest kirjutada, teeb seda omanäoliselt. On intelligentsemad ehk siis Dracula, Twilighti-vampiirid jne ja siis pigem viiruse tüüpi isendid, kes on eriti verejanulised ja ilma tajuta või siis kuuletuvad pimesi mõnele isandale. Viimane vereimejatega romaan, mida enne seda lugesin, oli "Tõbi" ning selle järjed, milles ilusatest vampiiridest pole haisugi, on ainult rõve viirus, nagu selleski teoses. "Tõbi" oli küll poole õhem, aga selles tuli üsna kohe välja olemus, mille poole kirjanik oma vereimejaega on püüelnud. Praegu olen ma "Teekonna" vampiiride suhtes aga üsna segaduses. Arvan, et vastus, mida ma otsin on selle raamatu teises pooles olemas, vähemalt loodan.

Paksud raamatud on alati mulle meeldinud, aga selle lugemine läks põnevusest hoolimata kuidagi vaevaliselt. Tegelasi oli nii palju ja lugu koguaeg hüppas ühe juurest teise juurde. Järge oli natuke raske pidada. See tendents kehtis raamatu lõpuni.Vahepeal toimus ka ~100 aastane ajahüpe. Pärast seda vahetusid kõik tegelased. Alles viimases veerandis naases tuttav kuju algusest ehk siis peategelane (?) Amy. Loomulikult kuna kirjastus on ühe paksu raamatu kahes paksuks raamatuks hakkinud, siis jäi nii-nii-nii palju vastamata küsimusi. Esiteks juba mainitud vampiiride olemus, lisaks veel loomulikult see salapärane tüdruk, kes alguses oli 6 ja siis läks sada aastat mööda ja tema kohta pakuti 13 ja 16. 

Algus mulle täitsa meeldis, sest see oli aegalne, aitas hästi sisse elada. Ebaloomulik, ulme osa imbus tasahilju sisse. See kõik oli nagu sissejuhatus, ~300-leheküljeline eellugu sellele, mis hiljem tuli. Katastroofi, kaost, maailmalõppu otseselt ei kirjeldatudki, ainult selleni viinud sündmusi. Edasi liikus loojärg juba alles jäänud inimesteni, kes oma kantsis ligi 100 aastat vastu on suutnud pidada. Üksik alles jäänud inimgrupp muutus loomulikult kohe sümpaatseks, eriti kuna lisatud oli nende elukoha kaart (!). Põhiküsimuseks teoses kui ka endal sai, et kas nad on tõesti viimased.

Raamatusoovitusi?

"Uhkus ja eelarvamus"

("Pride and Prejudice") 

1985/1818

Jane Austen

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. 

Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. 

Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. 

Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.

5/5

Mul on klassikalise kirjandusega omamoodi suhe. Eelistan lugeda muud, sest see on nagu avastusretk, samas kui klassika on tuttav rada. Isegi kui sa mõnd teost lugenud pole, siis ikka oled kuulnud. Vanemate romaanide lugemine võtab minu arust kauem aega, neid ei saa läbi vuristada, tuleb rohkem süveneda. Ma võtan nii paari kergema teose järel jälle midagi "raskemat". See ka teada, et fantaasiat ja ulmet eelistan. Niisiis arvasin, et "Uhkus ja eelarvamus" mulle väga midagi ei paku, isegi kui kõik sõbrad viis tärni siin pannud. No otseloomulikult ma eksisin, irooniliselt veel oma eelarvamuse tõttu. Algus küll tõesti veidi venis ja oli tüütu mu jaoks. Raske oli ajastusse sisse elada, kui tegelased ebasümpaatsed olid. Aga mingi hetk avastasin kui hea romaaniga tegu on, lugu imes mu endasse ja avastasin end ebasümpaatsete tegelaste üle naermast, küll teadmatuse tõttu, küll juba tegelase võimatu iseloomu tõttu. Niisiis, kui kuskil veel keegi, kes pole lugenud, siis saage oma eelarvamustes kord üle ja võtke ometi käsile!

"Wayward Pines I osa"
("Pines")

2013

Blake Crouch

USA salateenistuse agent Ethan Burke satub Idaho osariiki Wayward Pinesi – omamoodi kolkaparadiisi – kahe föderaalagendi otsinguil, kellest üks oli kunagi tema partner. Kohe linna jõudmisel teeb ta autoavarii. Kui ta haiglas teadvusele tuleb ning tema dokumendid ja isiklikud asjad on kadunud, hakkab ta kahtlustama, et Wayward Pinesis pole mitte miski, nagu pealtnäha paistab. Kuid sama võib öelda ka Ethan Burke'i kohta.

Juurdluse käigus tuleb küsimusi muudkui juurde: miks ei saa Ethan välismaailma jäänud naise ja pojaga ühendust? Miks on ühe kaotsiläinud agendi laip hüljatud majas voodi külge aheldatud? Miks keegi ei usu, et ta on see, kelleks ta ennast nimetab? Kas elektritarad on selleks, et Wayward Pinesi elanikke paigal või hoopis kedagi linnast eemal hoida?

Mida lähemale Ethan tõele jõuab, seda hapramaks muutub tema olukord ning seda selgemini ta taipab, et ta ei pruugi Wayward Pinesist elusana pääseda.

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras...

3/5

Raske oli anda tähti, sest ma ei suutnud otsustada kas 3 või 4. Oma rolli mängis see, et sarja osad, mis siiani väljas, on nähtud. Üksjagu põnevust võttis see ära, eriti algusest. Kui loojärjed erinevaks läksid, siis läks nauditavaks. Üllatusi oli parajalt ning lõpplahenduse peale ma küll poleks tulnud. Ma arvasin, et selle saab alles kolmanda osa lõpuks teada, aga tegelikult mulle meeldis see kergendus, et ei jäänud vastuseta küsimusi. Saab vahepeal rahus muud lugeda, ilma et peaks mõtlema, mis pagana koht see Wayward Pines on. Põnevust jagus nii palju, et järgmine kord võtan raamatukogust ikka teise osa ka.

Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.

(Maria Kupinskaja, autor)

4/5

Loo keskmes on üheksa-aastane Oskar, kelle isa hukkus 2001. aasta 11. septembril Maailma Kaubanduskeskuses. Isa leinav Oskar leiab purunenud vaasist võtme ning asub New Yorgist otsima lukku, millesse see sobiks. 

Otsinguil kohtub ta mitmesuguste inimestega ning õpib oma raske kaotusega leppima. Teost ilmestavad kaks kõrvalliini: Oskari vanaisa ja vanaema kirjad, milles jutustatakse nende nooruse ja abielu lugu. 

Foer kasutab oma loo jutustamiseks uudseid ja omapäraseid võtteid ning visuaalseid elemente nagu näiteks pilte ja mahatõmbeid. 2011. aastal valmis romaani põhjal film (režissöör Stephen Daldry), mille peaosades mängivad Tom Hanks, Sandra Bullock ja Thomas Horn.

4/5

Alguses ei istunud see raamat mulle üldse, kirjutamisstiil oli niivõrd uudne ja võõras. Eelistan ikkagi ladusat, klassikalist juttu säärastele fragmentidele. Samas andsid kõik pildid ja muud täiendused selle salapärase miski, mis lõpuks mind ikkagi võlus. Raske oli lugeda, sest minus ärkas uinunud kriitik, kes karjud kogu aeg, kui ebareaalne on sündmustik. Vanaema-vanaisa kõrvallugu oli veider, samas mulle meeldis vanema Thomase ekstsentriline tegelaskuju. Peategelane Oskar oli samuti huvitav, aga ma ei suutnud end temaga samastada või isegi kaasa tunda, sest kogu mu ajutegevus läks loost läbinärimisele. Keerasin korduvalt lehti tagasi, et uurida, kas sain mõnest kohast õigesti aru. Mis tõstis hinde kolmelt neljale oli võtmeloo lõpplahendus. See oli korraga nii üllatav kui ka mitte üllatav ja just see muutis loo lõpuks veidi reaalsemaks. Ma julgen seda teost soovitada, aga see on üks neist, mis meeldib siis, kui olla vastuvõtlik kaasaegsele kirjandusele (ja ma ei mõtle selle all loomulikult kogu teismelistele suunatud haru, kus ilmub sarnaseid teoseid nagu seeni pärast vihma ning mida ma ikka aeg-ajalt loen ja hästi hindan).

"Minu Tenerife"

Mart Normet

2014

Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu.

Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab.

Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad.

Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima.

Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse!

Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel.

4/5

Miks ma seda lugesin? Kuna vanemad käisid Tenerifel ning naastes ostis ema selle endale lugemiseks. Kui läbi sai, soovitas muidugi mulle ka. Kuigi ma ise nendega reisil ei käinud, oli see vahva lugemine. Minu sarjast on see kõigest teine teos, mis mulle näppu sattunud ja kuna eelmine polnud suurem asi, siis meeldis see kohe eriti. Autori stiil oli mõnus muhe, kirja olid saanud palju humoorikaid seiku ja soovitusi-soovitusi-soovitusi, mille järgi ise võiks vabalt saarele seiklema minna. Palun kohe piletit! 

Struktuuriliselt meeldis mulle, et raamat oli peatükkide sees jagatud lõikudeks, mis rääkisid eri asjadest, olles seotud teema kaudu vaid kaudselt. See ei olnud ajaliselt järjest kulgev lugu, aga samas ei tekitanud ka hakiud muljet. Niimoodi meenutas ta reisijuhti, sest oli peatükk toidust, oli peatükk vaatamisväärsustest jne. Igatahes, kui peaks juhtuma, et mul ees Kanaaridele sõit, siis loen raamatu uuesti üle ning hea meelega tõmbaks isegi markeriga üle soovitused, mida järgida. Neid on seal nii palju, et muidu läheb huvi pakuvate järgimine raskeks. Vahva on muidugi ka see, et keskel on lehekülgede kaupa pilte, mida jutu kõrvale jälgida saab.

Meelelahutuse ja reisijuhi kõrval on raamatul ka hariv roll. Mina sain näiteks selle võrra targemaks, et sõna karneval tähendab "hüvasti, liha".

Aomame on küünilise ellusuhtumisega noor naisterahvas, kes päeval töötab mainekas spordiklubis, kuid öösiti otsib rahuldust jõukate ärimeeste linade vahelt. Tema elu on rutiinne ja tühi ning ainus, mis talle aeg-ajalt lohutust pakub, on kauge lapsepõlvemälestus – üks poiss, üks käepigistus… Kõik hakkab aga muutuma, kui ta ühel heal päeval avastab enda juurest erilise võime – võime röövida elusid, ilma et see jätaks ohvri kehale vähimatki jälge.

Tengo on eraklik noormees, kes kogu oma vaba aja pühendab kirjutamisele. Ta pole seni küll ühtki teost avaldanud ega teagi päris täpselt, millest ta kirjutama peaks, kuni ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek toimetada kellegi nõiduslikult kauni tütarlapse kummalise sisuga romaani. 

Murakami seekordne romaan „1Q84” on haarav lugu kahest noorest inimesest, kes salamisi loodavad, et nende eluteed mingil hetkel ristuvad. Enne seda tuleb neil aga rinda pista uskumatute takistustega: mõjuvõimsa ususekti, kummaliselt väändunud maailma, eeskätt aga iseenda ebakindluse ning painavate minevikuvarjudega.

4/5

See oli nii veider raamat, et ma ei osanud alguses üldse seisukohta võtta, mis ma arvan. Raamatukogus sattus silma ning tekkis tunne, et keegi on midagi head selles kohta maininud. Samuti oli mul isu ühe parajalt paksu teose järele. Algus küll tahtis venida, aga samas ei jäänud see kapiäärele seisma. Iga õhtu lugesin enne magamaminekut peatüki või paar ja nüüd täna, kui lõpuks hakkasin selgust saama, et mis pagan seal õieti toimub, siis lõpp (~300lk) läks ludinal.

Peategelasi on kaks, peatükid on kordamööda ühe või teise vaatevinklist. Mõlemad on kolmekümnendates, üks naine Aomame, teine mees Tengo. Ma ei ole varem väga idamaase kirjandust lugenud ja seega mõjusid kõik nimed raamatus veidi võõristavalt, sest ma ei suutnud neid oma peas hääldada. Uusi tegelasi tuli alguses päris palju ja kuna ma ei lugenud palju järjest, siis kippusid nad veel ka ununema ja sassi minema. Tegu oli niivõrd mahuka romaaniga, et see probleem mingi hetk kadus üsna märkamatult.

Tagakaanelt sisukokkuvõtet lugedes arvasin, et tegu on mingi fantaasiateosega, sest kirjas oli seal, kuidas Aomame suudab puudutusega inimesi tappa. Eeldasin midagi sarnast nagu "Shatter me", mida umbes kuu tagasi lugesin. Üllataval kombel üks sarnasus nende teoste vahel oli. (view spoiler) Veidi pettusin, kui sain teada, et tema võime on hoopis leida inimese kaelalt punkt, kuhu õigesti terariistaga vajutades inimene kutu on. Kujutage ette mu üllatust, kui nii paarsada lehte hiljem mulle selgus, et tegu siiski on fantaasiateosega. Kuna ma polnud enne raamatu tausta uurinud, siis selline fantaasia-mitte fantaasia-fantaasia vahel pendeldamine mõjus mulle üsna segadusttekitavalt. Peale esimese raamatuosa lõpetamist oleksin vähem tähti hindeks pannud. Edasi oli lugu aga arusaadavam, sujuvam ja kindlasti põnevam. 

Algusosas kirjeldatakse pigem tegelaste argielusid ning peatükid väga cliffhangeritega lõppeda ei saa. Tengo muide oli ülikooli ettevalmistuskoolis matemaatikaõpetaja, kes üritab ka kirjanikuks saada. Kui fantaasiaelement lõpuks sisse tuleb, siis edasi ei saanud peale ühe tegelase loo lõpetamist raamatut käest panna, sest oli vaja lugeda teise tegelase tüütu osa vahelt ja siis sai alles teada, et mis esimesega edasi saab. Kohati oli Aomame osa igavam, vahepeal Tengo, seega vahele jätta ei saanud tegelikult kumbagi.

Mulle üldse ei meeldi, kui sarja viimane osa muudab midagi kirjutamisstiilis, selle puhul siis, kui mängu tulid uue tegelase peatükid. Tema vaatepunktist lugedes muutus Ushikawa sümpaatsemaks, sain ta tegevusele pihta jne, aga minu meelest see väga juurde ei andnud loole. Kui esimeses kahes osas oli iga peatüki lõpus rohkem pinget (cliffhanger), siis selles tegevus venis rohkem. Mulle ei meeldinud see ka, et tegevus ei jooksnud paralleelelt, sündmused kippusid eri tegelaste peatükis korduma, aga vahepeal oli hoopis kolmanda isiku peatükk, kus veel looliin ei kattunud.

Positiivsest küljest meeldisid mulle üksikud pisiasjad, näiteks see, et Aomame ja Tengo korteritel oli sama number. Samuti see, et lugu liikus sinna suunda, kuhu mina tahtsin. Samas lõpus pettusin jälle, sest nii palju olulisi küsimusi jäi vastamata. KES NEED VÄIKESED INIMESED ON SIIS LÕPUKS???

"Shatter me"

2011

Tahereh Mafi

Juliette hasn’t touched anyone in exactly 264 days.

The last time she did, it was an accident, but The Reestablishment locked her up for murder. No one knows why Juliette’s touch is fatal. As long as she doesn’t hurt anyone else, no one really cares. The world is too busy crumbling to pieces to pay attention to a 17-year-old girl. Diseases are destroying the population, food is hard to find, birds don’t fly anymore, and the clouds are the wrong color.

The Reestablishment said their way was the only way to fix things, so they threw Juliette in a cell. Now so many people are dead that the survivors are whispering war – and The Reestablishment has changed its mind. Maybe Juliette is more than a tortured soul stuffed into a poisonous body. Maybe she’s exactly what they need right now.

Juliette has to make a choice: Be a weapon. Or be a warrior.

1939. aasta Natsi-Saksamaa. Riik hoiab hinge kinni. Surmal pole veel kunagi nii palju tegemist olnud.

Liesel Meminger, üheksa-aastane tüdruk, asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel. Tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. See on lugu Lieselist ja elanikest tema tänavas ja tüdruku kõige suuremast varandusest – tema raamatutest. Esimeseks varguseks on “Hauakaevaja käsiraamat”. Tänu akordionistist kasuisale õpib Liesel lugema. Ta jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab.

After the 1st wave, only darkness remains. After the 2nd, only the lucky escape. And after the 3rd, only the unlucky survive. After the 4th wave, only one rule applies: trust no one.

Now, it’s the dawn of the 5th wave, and on a lonely stretch of highway, Cassie runs from Them. The beings who only look human, who roam the countryside killing anyone they see. Who have scattered Earth’s last survivors. To stay alone is to stay alive, Cassie believes, until she meets Evan Walker.

Beguiling and mysterious, Evan Walker may be Cassie’s only hope for rescuing her brother—or even saving herself. But Cassie must choose: between trust and despair, between defiance and surrender, between life and death. To give up or to get up.

“Ingli mäng” viib lugeja 1920. aastate tormilisse Barcelonasse. Noor kirjanik David Martķn on asunud elama linnasüdames aastaid tühjana seisnud häärberisse ja kirjutab öösiti varjunime all lugusid Barcelona allilmast. Ühel päeval saab viimse piirini ületöötanud ja keelatud armastuse pärast kannatav Martķn mõistatuslikult Pariisi kirjastajalt pakkumise, millest ei saa keelduda: pakkumise kirjutada raamat, millesarnast veel kunagi pole olnud, tasuks ennekuulmatu rahasumma ja muudki... Piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel hakkab hajuma, kui päevavalgele tulevad seigad maja eelmise peremehe elust ja salapärasest surmast ning noore kirjaniku elu asub varjutama häärberi tume minevik, mis näib tema enese saatusega lahutamatult põimuvat.

2/5

Ma eksisin. Kui aus olla, polnud mul üldse plaanis ühelt autorilt kaht teost siia siduda, aga Coelho (ma kontrollin googlest absoluutselt iga kord, et ma selle nime ikka õigesti kirjutan) puhul ma juba astusin ainukese enda poolt seatud reegli vastu.

Miks see teos nii vähe punkte sai? Alguses mõtlesin nelja anda, aga lõpp veenis mu ümber. Sellepärast, et see ei meeldinud mulle. Algus oli põnev, keskkoht oli põnev, isegi lõpp oli ikka põnev., aga minu jaoks jäi lugu poolikuks ning seda niivõrd, et ilmselt juurdlen hommikuni, et mis seal siis õieti toimus. Pealkiri jäi ka selgusetuks. Ma tahtsin väga uskuda, et žanr on sama, mis triloogia esimesel osal, kuid juba alguses kiskus asi üleloomulikuse poole. Lootsin, et see seletatakse mingi nipiga viimastel lehtedel ära, aga asi läks üha segasemaks. Mu usk sellesse, et tegu on nii-öelda reaalse maailmaga ei lasknud mul rahu saada ja nii ma ta öötunnil nüüd pettunult lõpetasin. Praegu on mul tunne, et närisin end läbi väga süngest, ei, pigem lausa grotesksest versioonist Goethe "Faustist".

Nagu ma juba mainisin, siis esimesed lehed olid nii paljutõotavad. Seiklesin jälle Barcelona tänavatel, millesse ma autori kuulsaima romaani "Tuule vari" lehtedel armusin. Lugugi kippus päris sarnaseks kiskuma kohati oma lagunenud häärberite ja kadunute väljailmumisega. Ometi olid tal oma ootmatud pöördekohad, mis mind rabasid

Enne Zafóni teoseid oli Barcelona minu jaoks vaid üks linna nimi Hispaanias, kuhu võiks ju kunagi vaatamisväärsusi kaema sõita. "Ingli mäng" mürgitas aga selle vaatepildi, varjutades kõik koleda kurjuselooriga. Ma ei oska seda paremini seletada, aga kui ma praegu sinna satuks, siis vaataksin kõiki veidigi vanu häärbereid õudusega, mõeldes kui mitu hinge seal hukka saanud on. Surnuid sai selles teoses pea jalaga segada, aga ühtki pisarat ta mul seekord välja ei kiskunud, sest valitsev emotsioon oli ikkagi süngus, õud mitte kurbus. 

Hoolimata sellest kesisest hinnangust, siis päris hukka ma raamatut ei mõista. Kui meeldib lugeda sellist sünge alatooniga lugu, siis palun, suurepärane romaan! 

Lõpetuseks aga selline positiivne noot, et see osa raamatust, mis on veidi eellooks minu (ja paljude teiste) poolt armastatud suurepärasele romaanile "Tuule vari", on suurepärane, kuigi eelmainitud loole annab juurde vaid killukese. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist sellest põrgulikult süngest teosest, mis pani juba arvama, et kui läbi ta saan, siis on ka minu lõpp käes.

PS! Viimane lause oli nali!

Ma tõsiselt loodan, et "Taeva vang" on päikselisem teos.

Lightwood, Wayland, Herondale, Penhallow... Nimed, millega Cassandra Clare’i “Surmava arsenali” sarja lugejad on juba tuttavad, ilmuvad selles romaanis jälle nende ette – muutunud on ainult aeg ja koht, kus hargneb teose sündmustik. Nefilimide varasema põlvkonna võitude ja kaotuste tunnistajaks on kuninganna Victoria aegne udune London ning sündmuste keerises tüdruk Tessa.

"Üksteist minutit"

("Onze minutos")

1975

Paulo Coelho

„Mõned raamatud panevad meid unistama ja mõned toovad meid reaalsusse tagasi.“

4/5

Üldjoontes raamat meeldis mulle, lugu oli mõtlemapanev ja kaasahaarav, aga umbes keskpaigast läksid mõned peategelase Maria maailma üle juurdlemised veidi pikaks ja igavaks. Viimastel lehtedel tegevus vahepeal ei liikunud paaegu üldse, ainult see juurdlus jumala ja seksi üle, millest ma silmad ainult üle lasin, sest heietus oli ikka samal teemal ja ma tundsin, et kogu vajaliku mõtlemisaine olin juba ülejäänud romaanist kätte saanud. Maria lugu meeldis mulle väga, tema filosoofia lembus vähem, aga üks ilma teiseta ei teeks sellest nii erilist raamatut kui ta on. Selline elu üle juurdlemine pole minu arvates loomulik. Inimesed ikka vahepeal arutlevad ühtteist, aga mitte nii tihedalt, kui siin. Palju huvitavam oli mõelda prostituudi-maailmast, mis on mõneti tabuteema ja üsna võõras. Võiks öelda, et tänu sellele teosele on lihtsam mõelda oma keha müüjatest kui inimestest. See kõlab küll veidi minu suhtes halvustavalt, aga tolerantsust avardab see raamat küll.

Vahepeal peaaegu pettusin, aga lõpp kujunes ikka enam-vähem selliseks väljateenitud happy endiks nagu ma lootsin ning kurvatoonilise algusega romaanist sai suisa täitunud unistusega love story.

Arvan, et võtan õigepea midagi Coelholt veel käsile. Kergema fantaasiakirjanduse vahele on hea midagi sellist ka lugeda. Siit postitusest ei tohiks seda välja lugeda nagu mulle elu üle juurelda ei meeldiks. Vastupidi, filosoofia on päris lahe, lihtsalt vahepeal võib sellest üledoosi saada.