Liz Nugent "Oliver, kildhaaval" on psühholoogiline põnevik mehest, kes ühel päeval ootamatult oma naise koomasse peksab. Erinevate tegelaste mälukildude kaudu joonistub välja sündmustik, mis selleni viis. See on kurb raamat, kus kannatajaid on palju.

Iirimaa. Oliver Ryan saavutas edu ja jõukuse lasteraamatute kirjutamisega. Ta on abielus oma illustraatori Alice'iga. Lapsi neil küll pole, aga muidu on nad õnnelik paar, kuni mees naise niivõrd läbi peksab, et too koomasse langeb ilma lootuseta ärgata. Oliver ei ole kunagi varem kätt oma naise vastu tõstnud ning on teost ka ise šokeeritud. Kui inimesed jutustavad oma kokkupuudetest mehega, koorub kiht kihi haaval välja, mis jubeda olukorrani viis. Tagamaad juhatavad tema nukrasse lapsepõlve ning Prantsusmaal veedetud suveni.

Mulle sellised tagurpidi põnevikud meeldivad, kus lõpplahendus on kohe teada ja hakatakse järk-järgult teatavaks tegema, mis selleni viis. Närvikõdi on küll vähem, aga mulle piisab põnevusest, mida pakub aeglane tõe avaldamine. Romaanis saavad lisaks Oliverile endale sõna mitmed isikud, kes temaga erinevatel hetkedel kokku on puutunud, nagu kunagine koolikaaslane või tema naise endine kallim. Oli nauditav, kuidas iga mälestus oma kohale asetus ja suurt pilti hakkasin nägema. Kirjanik annab päris palju vihjeid, nii et osa lõpplahendusest oli üsna vara teada, aga mõned küsimused hoidsid ikka lugemas. Lugu ise oli kurb ja õõvastav. Mitte ükski tegelane ei tule olukorrast võitjana välja ja mul oli kõigist kahju. Ühest küljest on raamat sotsiopaadi (või psühhopaadi, mul ei püsi kunagi meeles, mis nende vahe on) kujunemislugu, teisest küljest näitab lihtsalt, kuidas asjade kuhjumisel võib inimene murduda ja käituda täiesti oma loomuse vastaselt.

Liz Nugent on 1967. aastal sündinud iiri kirjanik. Ta kirjutas rohkelt televisiooni- ja raadiotükke. 2014. aastal ilmunud "Oliver, kildhaaval" on naise debüütromaan. See sai alguse lühiloona, mis leidis konkursil ära märkimist. Teda inspireerisid kaks romaani - John Banville "The Book of Evidence" ja Sebastian Faulks "Engleby", mis on mõlemad kirjutatud sotsiopaadi vaatenurgast.  Tegelased paelusid Lizi ning ta otsustas, et kui peaks kunagi raamatu kirjutama on see tõsiste vigadega mehest. Naine ei usu, et inimesed sünnivad kurjana. Ta ei saanud tegelasi peast ära ja kirjutas veel kaks peatükki. Seejärel jäi lugu mitmeks aastaks ootele, kuni Nugent uuesti käsikrija ette võttis. Vahepeal käis ta näiteks ühes prantsuse chateaus. (allikad: 1, 3, 4).

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Lucinda Riley "Seitse õde: Maia lugu" on mulle viimasel aastal mulle korduvalt silma jäänud. Kui nüüd imekaunis uus trükk ilmus otsustasin, et on aeg ise ka see ette võtta

1927/2007 Atlantis/Rio de Janeiro/Pariis. Ekstrentriline miljonär adopteerib lühikese vahega 6 imikut ning kasvatab nad üles kui oma tütred. Lapsed saavad nime Plejaadi tähtede ehk Seitsme Õe järgi: Maia, Ally, Star, Cece, Tiggy ja Electra. Nende koduks on Genfi järve kaldal asuv eraldatud häärber Atlantis. Kui teised õed suunduvad suureks sirgudes maailma avastama, siis Maia, vanim, elab ikka veel seal, töötades tõlgina. Kui isa sureb, kogunevad õed koju ja avastavad, et mees on oma tahtel juba maetud. Ta on igaühele jätnud kirja ja sünnipaiga koordinaadid. Maia otsustab kohe enda vihjetest kinni haarata ning oma päritolu välja selgitada. Otsingud viivad ta Brasiiliasse, aega kui Rio de Janeiros hakati püstitama Lunastaja Kristuse kuju.

Raamat jälgib paralleelselt kahte lugu: Maia seiklusi olevikus ning noort kaunitari Izabelat Rio kuldajastul. Ma ei ole Riost lugenud ega seal käinud ning esmatutvus linnaga oli mõnus. Kirjelduste abil ärkasid tänavad ellu ja lämbet kuumust kujutasin ka ette. Mulle meeldis, kuidas teosesse oli põimitud reaalset ajalugu, kuidas aristokraadid elasid lagunevates majades ja vaatasid uusrikastele ikka ülevalt alla, kuidas kohviistandustega oli võimalik rikastuda ja siis uuesti vaesusesse langeda. Lunastaja Kristuse kujust teadsin muidugi varem ka, aga mitte selle sünnilugu, kuidas kuju tükid Prantsusmaalt laevaga kohale tulid ja milline saladuseloor on tema käte ümber. Huvitav fakt oli ka see, et kuju välispind on kaetud mosaiigiga.

Romaan kohe alguses käima ei läinud. Mul oli raskusi Maiaga sideme loomisega. Koju kogunenud õed ei tundunud üldse lähedased. Nende omavaheline suhtlus oli kuidagi väga emotsioonitu ja kõik suundusid kiirelt oma muude toimetuste juurde tagasi.

Brasiiliasse jõudes läks juba huvitavamaks, aga Maiaga ei suutnud ma ikka sidet luua. Lisaks ei sümpatiseerinud mulle Floriano. Mees toppis aina oma nina Maia asjadesse ja tegelaste vahelist keemiat ei tajunud ma üldse. Tundus veider, et Maia toetus juuri otsides mehele, keda ta äsja esimest korda nägi. Naine oli küll mehe teoseid tõlkinud, kuid eraasjus nad kokku ei puutunud. Mu meelest oleks igati loogiline, et ta oleks suhelnud oma õdedega, kes sarnastel teekondadel oli või ema eest olnud majapidajannaga.

Raamatus on palju salapära, kohati isegi liiga palju. Esiteks on õdesid kuus, mitte seitse, nagu ütleb pealkiri. Teiseks müsteeriumiks on iga õe minevik, sest nad kõik on lapsendatud. Nad ei ole huvi oma päritolu või adopteerimise asjaolude tõttu tundnud. Seda oli küll veidi raske uskuda. Isegi, kui sul lapsena kõik olemas oli - armastav isa, õed mängukaaslasteks, uhke elamine - kas tõesti siis uudishimu ei ole. Lisaks ei tea õed sedagi, millega üldse nende miljonärist kasuisa tegeles või kust oma varanduse sai. See oleks usutavam olnud, kui nad kõik oleksid veel lapsed olnud, mitte täiskasvanud naised. Isa surm on ka väga salapärane ja mina kaldun küll arvama, et ta on tegelikult elus. Kui hiljem saladuseloor langeb ja kõik suurejooneliselt laheneb, siis ma müsteeriumide üle ei nurise. 

Kõige rohkem paelus mind kogu raamatus kuldajastu Rio: kogu see seisusekohase abielu teema, rikkus ja laostumine, uhked villad, aadlisuguvõsad, uusrikkad, fassaadi taga toimuv lagunemine, peod, riideproovid, kohviistandused, teenijad, salasuhted. See oli kõik osa Maia perekonna ajaloost, aga samas tundus nii kauge, sest mitu põlvkonda oli ju vahel.

Lucinda Riley on 1966. aastal sündinud iiri kirjanik. Lapsena meeldis talle väga lugusid välja mõelda ning ema vanade ballikleitidega printsessi mängida. 14. aastaselt kolis Riley Londonisse, kus ta õppis draamat ja balletti. Kaks aastat hiljem sai ta oma esimese suure telerolli ning jätkas näitlejakarjääri, kuni Epstein-Barri viirus ta 23. aastaselt maha niitis. Voodis olles pöördus ta taas oma kujutlusvõime poole ja kirjutas oma esimese romaani. Suureks üllatuseks pakuti talle kohe raamatulepingut ning naine avaldas Lucinda Edmonsi nime alt kokku 8 romaani, enne kui laste kasvatamiseks pausi tegi. Kui noorim kooli läks, pöördus ta tagasi kirjutamise juurde. 2012-2013 aastavahetusel tabas kirjanikku öötaevast vaadates inspiratsioon kirjutada raamatusari, mis põhineks Seitsme Õe tähtkuju ümbritsevatel legendidel. (allikad: 1, 2, 3)

"Seitse õde" on esimene osa raamatusarjas, kus kuus lapsendatud õde otsivad oma juuri. Raamat räägib Maiast, kelle otsingud viivad teda Brasiiliasse ning Rio kuldajastusse. Romaan on romantiline naistekas, mis põimib loosse ka ajalugu ja rohkelt salapära. Oleviku süžeest endast ma väga ei vaimustunud, küll aga paelus mind 20. sajandi Rio. Soovitan, kui sulle meeldib romantiline ajaviitekirjandus, mis viib kaugetele maadele ja tutvustab ajalugu!

Loe ka:

• Sõber Raamat
  
• Juuli raamaturiiul
  
• Heli lugemisvara

MC & Manuro "Pantvang" on seiklusraamat, omamoodi hübriid raamatu ja mängu vahel. Ma ei olnud varem selle žanriga kokku puutunud, seega ootasin põnevusega, mida see üldse endast kujutab. Lugu antakse edasi koomiksiformis, kuid lugejal on võim määrata, mis suunas tegevus liigub. Palju on lehekülgede lappamist, et leida õige numbriga pilt.

Kui su tütar röövitakse, suundud vapra isana koos paari sõbraga lunarahakirjas nimetatud lossi. Suures häärberis toimub midagi eriti hämarat ja aeg tüdruku päästmiseks on õige napp. Lilini jõudmiseks tuleb vältida lõkse ning saada jagu mitmest vaenlasest.

Lool on õige mitu võimalikku lõpplahendust, mistõttu saab seiklust läbida mitu korda. Enamik variante lõppevad küll ebaõnnestumisega. Näiteks esimesel katsel külmusin juba üsna alguses surnuks. See oli üpriski morjendav kui mitu korda järjest hukkusin. Samas oli põnev otsast alata ja proovida, kuhu teistsugused valikud viivad ja teadmisi koguda, et sihipäraselt tegutseda.

Algusest peale märkmete tegemine tuleb kindlasti kasuks. Mina joonistasin endale lõpuks välja kaardi, sest sattusin ummikusse. Ühest kohas edasi saamiseks on nimelt ainult üks tee, mida ma aga vältisin. Selle asemel proovisin lolli järjekindlusega teist varianti, aga kui juba kolmas mäng järjest samasuguse hukkumisega lõppes, otsustasin asjale süsteemsemalt läheneda ja nii õnnestus tütar päästa sealjuures ka ise ellu jäädes.

"Pantvang" ei ole ainult mäng. Leitud dokumentide ja kohatud tegelaste kaudu joonistub välja üks sünge lugu. Täpemalt on seal musta maagiat ja deemonite väljakutsumist. See teema ei olnud küll 100% minu tassike teed, aga sobis hästi mängu formaadiga. Hea meelega prooviksin mõnda helgemat seiklusraamatut ka.

Manuro ehk Emmanuel Quaireau on 1977. aastal sündinud prantsuse kirjanik. Ta on interaktiivsete seiklusraamatutega (ehk sina-oled-kangelane-raamatutega) võitnud mitmeid auhindu. Mees alustas seiklusromaanidega. "Pantvang" on tema esimene seikluskoomiks, mille loomiseni viis omamoodi suurushullustus. Nimelt uuris mees Makaka kirjastuse kaasloojalt ning seikluskoomiksisarja loojalt, kas too on lugenud tema seiklusromaane. Seepeale pakuti Manurole peagi võimalust oma seikluskoomiks kallal tööle asuda. Seikluskoomiksi ja -romaani kirjutamine erineb tema sõnul suuresti. Ka MC jaoks on "Pantvang" tema esimene seikluskoomiks. Ta jäi kirjastusele silma ühel koomiksiloojate veebisaidil. Enda sõnul on ta alati koomikseid teinud, soovides piltidega lugusid edasi anda. 20-aastasena sai MCst ka kunstiõpetaja, sest ta ei näinud end joonistustega ära elavat. Kümme aastat hiljem hakkas ta uuesti koomiksitega tõsisemalt tegelema ning siis jäigi ta Makakale silma. Manuroga sujus koostöö nii hästi, et peale seikluskoomiksi lõpetamist asuti ühiselt ka traditsioonilise koomiksi loomise kallale. See kogemus õpetas MC-le kuidas kirjutada stsenaariumit, mis on pikem kui 10 lehekülge. Kõige rohkem meeldib MC-le koomiksites lavastada, lõigata ja dialooge teha, sest see keeruline nagu tetris, kus peab tükke mitut pidi sobitama, et täiuslik tervik moodustuks. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Pantvang" on seiklusraamat (see tähendab, et lugeja juhib loo kulgemist) röövitud tüdruku päästmisest, kus on palju ekslemist suures häärberis täis vaenlaseid ja lõkse. Lugu on küllaltki sünge, sisaldades laipu ja esimesel katsel saad ilmselt kiirelt surma. Mul kulus lahendamiseks 7 katset. Soovitan seda, kui otsid teistsugust raamatulugemiskogemust!

Nagu mitmed teised langesin minagi Netflixi hittseriaali "You" küüsi. Nüüd on eesti keelde tõlgitud ka Caroline Kepnesi romaan "Sina", millel see põhineb.

Tänapäev, New York. Joe töötab ühes väikeses raamatupoes. Ühel päeval astub sisse kena neiu. Mees paneb talle kohe silma peale ning krediitkaardilt saab teada ka tema nime - Guinevere Beck. Muidugi sisestab Joe selle Google'i otsingumootorisse, aga vaid sellega tema eeltöö ei piirdu. Ta on veendunud, et nad on kokku loodud. Varsti on tal teada, kus naine elab, käib ja hingab. Becki on lihtne jälitada. Mehel õnnestub hankida ligipääs isegi naise meilikontole. Kogu seda infot kasutades ei ole sugugi keeruline end Becki ellu sokutada ja seda tasapisi endale sobivalt suunata. Ise usub Joe, et ta teeb seda kõike naise huvides.

Mul on tõsiselt kahju, et ma olin enne raamatu lugemist sarja juba näinud. Kuna teadsin ette, mis toimuma hakkab, siis suuri üllatusi ei olnud ja sisu osa ei olnud nii põnev. Küll aga tõusid romaanis rohkem esile tegelased, eriti muidugi Joe. 

Sarjast erinevalt viis raamat veel rohkem Joe mõtetesse sisse. Tema mõtteviis on paeluv ja imeb endasse. Mees on ühest küljest väga võluv, intelligentne ja igati sarmikas. Isegi kohutavaid asju tehes õigustab ta end nii, et tundub sümpaatsena. Sa tahad tema viltust loogikat mõista ja tahad aina teada, mis ta ometi järgmisena ette võtab, kuidas oma probleeme lahendab ja oma tahtmist saab, kuidas ta kõiki oma tegusid õigustab. Seetõttu on romaani väga raske käest panna.Üks huvitavamaid kohti oli minu jaoks see, kus mees psühholoogi juures käis ja peaaegu juba Becki juurest edasi hakkas liikuma.

"See on nagu raamatu "Parandused" lõpp," ütlen ma ja raamatutega on see paha asi, et need saavad läbi. Nad võrgutavad su ära. Nad ajavad jalad laiali ja imevad sind endasse. Ja sa lähed sügavale ja jätad oma maise vara ja sidemed maailmaga ukse ette maha ja sulle meeldib seal sees ja sa ei tahagi oma vara ega sidemeid ja siis haihtub raamat õhku. Sa keerad lehte ja seal ei ole rohkem midagi ja me mõlemad nutame.

Kui ekraanil tekitasid Joe äpardused isegi lõpuks kaastunnet, siis romaanis ma enam nii mehe poolt ei olnud. Ka teised tegelased tundusid romaanis hoopis ebasümpaatsemad kui sarjas. Eriti erinevad olid Raamatu-Peach ja Netflixi-Peach. Raamatus kirjeldatakse aga kõike ja kõiki Joe pilgu läbi ning talle on kõik, kes teda Beckist eemal hoiavad, juba iseenesest vastumeelsed, seega tuleb õige pildi saamiseks ise mehe hinnangud maha kraapida.

Lisaks on "Sina" tulvil viidetest teistele kirjandusteostele ja filmidele. Beck on filmi "Pitch Perfect" suur fänn ja Joe töötab ju raamatupoes. Mehe suur lugemus on üks tema positiivsetest omadustest. Mõne mõrva võib ju raamatusoovituste nimel andestada?

Caroline Kepnes on 1976. aastal sündinud ameerika kirjanik. Pärast Browni ülikooli lõpetamist töötas naine meelelahutusajakirjades ja televisioonis. 2013 oli tema jaoks väga traagiline muutuste aasta. Naine kaotas isa vähile, oli pankrotis ning ta pidi häälepaelte vigastuse tõttu vaikima. Ta suunas oma valu kirjutamisesse ja sündis naise debüütromaan "Sina". Pärast mitme ideega mängimist kerkis esile Joe hääl: "You think you have it bad. I had to kill my first girlfriend." Kirjanik ei saanud ise kohe arugi, et tema teose peategelane on sarimõrtsukas, vaid ütles mehe kohta, et too on lihtsalt väga tundlik ning kohtab kohutavaid inimesi ja mõtleb kohutavaid mõtleid. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Sina" on lugu Joest, kelle kinnisideeks saab neiu nimega Guinevere Beck ning ta on võimeline kõike tegema et vaid tüdruk endale saada. Raamatus on palju jälitamist, natuke mõrva. Kusjuures tegevus ei ole üldse nii paeluv kui peategelane ise: tema mõtted, õigustused, sarmikus. Ta poeb sulle pähe ja sunnib raamatu lõpuni lugema. Soovitan, kui sind paeluvad lood, mis on kirjutatud psühhopaadi vaatenurgast!

Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

• Juuli raamaturiiul

• Vietnamis Mekongi jõel on vaimajad, mille alla riputatud võrgus saab pidada kalakasvandust. Kalu söödetakse läbi augu elutoa põrandas.
• Belize ranniku lähedal on saar, mille üks kalur endale prügist ehitas - Westpoint island.
• Pisikesse mägikülla Nepalis ei vii korralikke teid, kuid sealses koolis on korralik arvutiklass koos WiFiga. 
• Tulevikus võib põhiline toidukasvatus olla koondunud hoopis kõrbealadele.