1926, New York City. Evie varjab saladust, võimet esemetest minevikku lugeda. Ta kasutab seda teiste saladuste paljastamiseks ning korraldab kodulinnas skandaali, mistõttu vanemad pagendavad neiu mõneks ajaks onu juurde New Yorki. Evie eelistabki igavale Ohiole suurlinna melu: Broadway show'sid, jazzi, salabaare. Põnevust saab ta küllaga, kuna keegi või miski jätab maha moonutatud laipu. Kuna tegemist paistab olema rituaalimõrvadega, kutsutakse appi Evie onu, kes juhatab okultismi muuseumi. Politsei ei oska kahtlustadagi, et tapmiste taga on kuri vaim.

Romaani peategelane ei ole tüüpiline kangelane, kelle motivatsiooniks on maailm paremaks muuta, vaid ninakas 17-aastane, kes armastab pidutseda. Ühest küljest mõjus tema taktitundetu ja omakasupüüdlik tegutsemisviis värskendavalt, teisalt pani naiivsus korduvalt kahe käega peast haarama. Loo suurim häda oli aga maruaeglane tempo, mis pea 600 lehekülje juures kuidagi kasuks ei tulnud. Juba sisse elamiseks kulus tüütult kaua. Lisaks kasutab teos palju slängi, mis mul kui võõrkeelsel lugejal veelgi hoogu maha tõmbas.

"The Diviners" kubiseb kõrvaltegelastest ja -liinidest, mis puhuvad eelmise sajandi alguse New Yorkile elu sisse. Ühel lehel toimetab vene juurtega taskuvaras, teisel mustanahaline jooksupoiss, kolmandal imeilu esinejanna. See venitab aga põhitegevus välja ning minu jaoks kadus täiesti ära mõrvari tabamise pakilisus. Lugeja teab kusjuures juba esimesest peatükist, kes see kurjam on, nii et niidiotsade kokku viimise asemel tekitab põnevust pigem see, kuidas püüda kurja vaimu. Kuigi 20ndate New York on vaimustav, siis ei tekkinud raamatu lõpus tunnet, et tahaks kohe järge lugeda.

Soovitan, kui sind võluvad ajalugu ning raamatud, kus atmosfääri loomisel on rohkem rõhku kui tempokal tegevusel!

Aitäh, Karoli, raamatu laenamise eest!

Tänapäev, üks ridamajadega tupiktänav Rootsi väikelinnas. Ove on 59-aastane vana kooli mees, kes tahab, et maailmas valitseks kord. Tal on kindlad tavad ja põhimõtted, näiteks on mees kogu elu olnud ustav ühele automargile - Saabile. Muidu Ove suurt juttu ei tee, aga oma tõekspidamisi kaitseb raevukalt. Mees on hiljuti ilma jäänud nii abikaasast kui ka töökohast. Ta ei näe enam enda elul mõtet ja tahab selle lõpetada, kuid plaani keeravad korduvalt tuksi tüütud naabrid. Esiti tuleb tal appi tõtata kõrvalmajja kolinud saamatutele, kes ei saa haagisega tagurdamisega hakkama, pealegi tänaval, kus on suur autoliiklust keelav silt!

"Mees nimega Ove" oli just selline, nagu Backmanilt ootasin - kohati naljakas, kohati kurb. Sekeldused naabritega vahelduvad peatükkidega, milles saab aimu Ove lapsepõlvest, kohtumisest eluarmastusega ning kaigastest, mida elu talle kodaratesse on loopinud. Tähelepanu tõmmatakse mitmele ühiskonna valukohale, kuid probleemide lahendamisega teos ei tegele. Ove reaktsioon kõigele, mis talle vastukarva, on, kas hakata valjuhäälselt õigust taga nõudma või panna käed külge ja näidata ette, kuidas asju ära tuleb teha. Kõik mulle teose juures ei meeldinud, nagu see et enesetapumõtted naljaks keerati. Romaani sõnum läks aga hinge - rohkem mõistmist!

“Mees nimega Ove” on nagu täiskasvanute versioon raamatust "Maja, mis ärkas ellu", mida eelmiste jõulude paiku lugesin. Mõlemas on sünge vanamees, kes vajab oma elule uut eesmärki. Ove on lasteraamatu vanamehest veel tõredam, veel rõõmutum, veel üksikum. Algus maalib temast õige ebasümpaatse pildi, et siis iga järgneva peatükiga lugejat mehe suhtes üles soojenedada. Ma ütleks, et see ongi raamatu võlu, kuidas vastik vanamees võetakse osadeks lahti, näidates, mis peitub kibestumuse ja tülikiskumiste taga.

Aitäh, ACME Film, raamatu eest!

• Sõber Raamat
• Heli lugemisvara
• Raamatumoor
• Meeldib lugeda
• Lugemissoovituse blog