Enne lugemist olin üsna põnevil, sest Trans-Siberi raudtee on mul aastaid mõtteis mõlkunud. Tahaks seda avarust oma nahal kogeda. Kõige rohkem meeldisidki mulle raamatus kirjeldused, aknast avanevad vaated, linnade võrdlused, päevade pikkused peatused. Eriti nautisin lõike, mis kaasnesid iga lahkumisega ning kirjeldasid seda, mis jääb maha. Neist jäi meelde, kuidas iga linn lõppes sellega, et keset põldu oli üksik kõrge korterelamu. Igatahes tundub päevi kestev rongireis läbi Siberi endiselt huvitav ja kui Venemaa kunagi normaalseks peaks hakkama, siis ma ikkagi tahaks selle ette võtta. Ühe tegelase vanust ja sünniaastat kasutades arvutasin, et tegevus võiks toimuda 1986. aastal ning põnev oleks näha, mis on vahepealsete aastatega muutunud. Kipun arvama, et mitte eriti palju. Muide, teoses mainitakse korra Eestit ka.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon" räägib kirjaniku lapsepõlvest, elust 60-80te Sillamäel. Mul tekkis selle vastu huvi tänu tema teosele "Kirjad Maarale". Mõlemad raamatud on tulvil mehe mälestusi ja kogemusi, tutvustades kirjaniku kütkestavat maailmapilti ja proovides järgmistele põlvedele selgitada möödanikku.

Kui "Kirjad Maarale" on adresseeritud lapselapsele, siis "Sillamäe passioon" algab sellega, kuidas Hvostov tahaks oma poja ajamasinasse toppida, et talle näidata, kust ta tuleb. Teos ei kulge kronoloogiliselt, vaid teemade kaupa. See ei ole lihtsalt lapsepõlvesündmuste jada, vaid seletab ja analüüsib, et noorsugugi mõistaks, mis värk see ENSV oli. 

Mulle oli see täpselt paras, sest võõrad olid nii nõukaaegsed mured kui ka Sillamäe kant. Eksootilistest kaupadest, milleks toona olid teksapüksid ja kilekotid, olin varemgi kuulnud, kuid Hvostov värvis eriti ereda pildi silme ette, tõi seda maailma natukene lähemale. Aastate jooksul on mind Sillamäele viinud küll mitmed avastusretked, aga kohalikust elust ei tea ma mõhkugi. Raamat pakub killukesi, ajalugu, laste mänge, kummaliste indiviidide kirjeldusi. Kõige rohkem üllatas, et eestlaste vähemus ei hoidnud kokku.

Oma lapsepõlve ei kujuta kirjanik just kuigi kirgastes värvides. Hvostovi kõige südamelähedasem teema on identiteedi küsimus, mis terves raamatus kajab. Kui ema on eestlane, isa venelane, elad Eestis, aga Sillamäel, siis kes oled sa ise? Selle küsimusega tema hädad ei piirdu, sest aeg oli selline jõhker. Autoril tuli üle elada nii Marati dressid kui haigus, mida ametlikult ei eksisteeri. Mõni helgem hetk oli ikka ka, nagu raamatukogus käik ja klaasi alla jäädvustatud saladused. Kuna stiil oli tuttav, siis mind ei šokeerinud, kui isiklikuks kirjanik läks. Suureks sirgumise juurde käivad ju ka igasugused seksuaalsuse teemad.

Mulle naeratas loosiõnn ning võitsin Pierre Lemaitre' kriminaalromaani "Alex". Ma ei ole kirjastuselt Salv midagi varem lugenud, aga see jäi kohe silma huvitava kirjelduse ning kõrgete hinnangutega. 

September 2007, Pariis. Valge kaubikuga mees röövib tänavalt naisterahva. Alex saab jõhkralt peksa ning pistetakse kitsukesse puuri, kus pole õieti ruumi istumiseks ega lamamiseks. Üksik pealtnägija helistab politseisse ning uurijad jõuavad kiirelt sündmuspaika, aga nad ei leia ühtki juhtlõnga, millest kinni võtta. Vähe sellest, et tuleb tuvastada kurjategija, nad ei tea ka seda, kes on ohver. Lisaks tegeleb komissar Camille Verhoeven isikliku traumaga. Hiljuti sattus inimröövi ohvriks tema enda abikaasa ja mehel ei õnnestunud teda päästa. Pärast seda taandus ta politseitööst ja nüüd tagasi olles on tal vaja tõestada, et on ikka tasemel. 

"Alex" on mitmetahuline romaan, milles vahetuvad Alexi ning teda otsiva kriminaalkomissari peatükid. Lugedes tekib küsimusi küsimuste otsa. Kui kaua Alex vastu suudab pidada? Kes ta röövis? Miks? Kas uurijad jõuavad ta päästa või jäävad hiljaks? Kui tundub, et mõned asjad hakkavad selgemaks saama, keeratakse kogu lugu hoopis pea peale. Inimrööv on alles algus, sest see laheneb niivõrd-kuivõrd esimeses kolmandikus. Ilmneb terve jada järgmiseid kuritegusid, tegevus läheb segasemaks, põnevamaks ja õõvastavamaks. Alguses olnud peksmine ja passiivne piinamine kahvatub selle kõrval, milline vägivald, väärkohtlemine ja laibakirjeldused tulevad hiljem. Kõik küsimused, mis mul tekkisid, ei saanudki lõpuks vastust, aga need ei olnud tegelikult loo seisukohast esmatähtsad ning lüngad saab oma fantaasiaga täita. Midagi ilusat nendesse tühimikesse igatahes panna ei õnnestu. Võib-olla ongi parem, et kirjanik kõike välja ei kirjutanud. Tülgastavaid detaile ikka jagus. Kõvasti plusspunkte rõveduse skaalal teenib Lemaitre "Alex" kindlasti.

Kui sind jõhkrus ei häiri ja tahad veel midagi sama mitmekihilist, siis mul meenus kohe üks teine kriminaalromaan, õieti terve triloogia, milles iga osa eelnevas toimunut teistmoodi mõistma paneb - Erik Axl Sund "Varesetüdruk". Teine krimka, mida "Alex" veidi meenutas, täpsemini see esimene kolmandik, kus naist puuris hoitakse - Jussi Adler-Olsen "Naine puuris".

Juba ammu käib hea kriminaalromaani juurde köitev uurija. Komissar Verhoevenist oli väga nauditav lugeda tema omapärase karakteri tõttu. Kõige paremini sobivad mehe iseloomustamiseks kaks sõna: lühike ja sõnakas. Ka ülejäänud kaks liiget tema tiimis on värvikad ja meeldejäävad. Lemaitre on neist veel paar raamatut kirjutanud ja loodan, et need ka tõlgitakse, sest loeksin meeleldi.

Pierre Lemaitre on 1951. aastal sündinud prantsuse kirjanik ja stsenarist. Kirjutama hakkas ta alles viiekümnendates, enne seda asutas ta koolitusagentuuri ning koolitas raamatukoguhoidjaid ameerika ja prantsuse kirjanduse alal. "Alex" on tema neljas romaan, teine komissar Verhoevenist rääkivas sarjas. (allikad: 1, 2, 3)

"Alex" on köitev kriminaalromaan, milles komissaar Camille Verhoeven üritab leida Alexit, naist, kes rööviti, peksti läbi ning pisteti puuri surma ootama. See on alles algus ning koorub välja veel terve kuritegude jada.  Raamat on väga mitmetahuline ning mängib lugejaga. Põnevus ei rauge hetkekski ning segadust on palju. Komissaar ning tema tiim, kes juhtumiga tegelesid oli väga sümpaatsed. Nõrganärvilistele vägivalla rohkuse tõttu ei soovitaks, küll aga kõigile, kes armastavad petlikke krimkasid ja põnevikke!

Sel kuul läheb mul ikka eesti autorite raamatute lugemine tunduvalt paremini kui eelmisel. Ema tungival soovitusel võtsin käsile Mari Järve debüütromaani "Esimene aasta". Pidavat olema ideaalne praeguses eriolukorras lugemiseks ja kinnitan, on tõesti!

• Kirjanduslik päevaraamat
• Lugemissoovituse blog
• Ulmekirjanduse BAAS
• Eesti Ekspress - Andres Anvelt
• Postimees - Heili Sibrits