Brandon Sanderson "Warbreaker" jutustab kahest õest, kes püüavad sõda ära hoida ning oma kuningriiki päästa, ja lisaks ühest jumalast, kes otsib oma jumalikkuse mõtet. Jätkan vaikselt Sandersoni fantaasiaromaanide läbi töötamist. See on üks neist, mida saab edukalt eraldiseisvana lugeda, aga samas täiendab ta ka Cosmere'i universumit.

Idris/Hallandren. Kui Idrise kuningas ei saada oma tütart naaberriigi jumal-kuningale naiseks, puhkeb pea kindlalt sõda. Vivenna on kasvanud vaimus, et hakkab seda tähtsat rolli täitma, kuid isa otsustab loovutada hoopis noorima tütre, kes on sirgunud vabalt, ilma suurte ootuste-lootusteta. Kui Siri Hallandreni sõidab, tekib vanemal õel identiteedikriis, kuna tema suur eesmärk on kadunud. Niisiis otsustab ta õeraasu päästa. Hallist ja harilikust kuningriigist tulnuna peavad mõlemad kibekiirelt kohanema kireva võõra kultuuriga. Hallandren pakatab nii võlukunstist kui ka saladustest.

"Warbreaker" tegeleb kolmele küsimusele vastamisega. Kuidas kohaneb Hallandreni kultuuriga Siri, kes sellest midagi ei tea? Kuidas kohaneb Vivenna, kes on aastaid valmistunud? Mida üldse Hallandreni kultuur ja selle jumalad endast kujutavad? Maailm saab pulkadeks lahti võetud, sest iga tegelane näitab seda erineva nurga alt. Haritud ja kombekas õde paisatakse slummi seikluste keskele, samas kui isepäine pesamuna peab laveerima õukonnapoliitikas. Mõlemad õpivad seejuures ennast paremini tundma ja tõdevad, et ükskõik, kuidas valmistuda, ikka on neid, kes su üle kavaldavad. Hallandreni valitsevad jumalad on inimesed, kes peale kangelaslikku surma on saanud teise võimaluse elada minevikust midagi mäletamata. Nad elavad külluses, täidavad ettenähtud päevakava, kujundavad poliitikat. Lightsong on ebatavaline jumal, kes ei oska jumalikkusest mõnu tunda, kuni pole jõudnud selle tuumani.

Loo võlu ja valu seisnevad mõlemad kõike katvas saladuselooris. Mõned peidetud motiivid küll ilmnevad varem, aga järk-järguliste paljastuste asemel ootab ees suurejooneline lõppvaatus. Paraku muutis see ülejäänud teose pikaks venimiseks, mida lugesin kaks nädalat. Kui vahepeal lugu veidi särtsu sisse sai, siis vaibus elevus järgmise peatüki alguses. Fookus libises pidevalt õdede avastustelt ja arengult tagasi maailma tutvustamisele. Iseenesest on Sandersoni järjekordne üllitis väga kihvt paik, kus võlukunst vajab värve ning hingust, mida sündides on igaühel üks, kuid nende juurde kogumisega saab erinevaid võimeid alates teravamast värvitajust kuni elutute objektide ellu äratamiseni. Tavaliselt mul ei ole midagi selle vastu, kui fantaasiamaailma pikalt-laialt tutvustatakse, aga selles raamatus hakkas igav, kui ikka ja jälle tegevuse asemel tegeleti seletamisega, kuidas võlukunsti peened detailid töötavad.

Kõige rohkem huvitas mind tegelane, kellele anti kõige vähem sõna ehk vana tuttav "The Stormlight Archives'ist", kelle tausta oli põnev tundma õppida. Kahjuks oli see suurema loo sisse laiali tilgutatud ja ei hoidnud huvi üleval. Samas kui Sanderson pöörduks tagasi sellesse maailma, siis loeksin ikka meeldeldi, kuna tüütu maailmaga tutvumine on seljatatud. Pealegi pean veel kord toonitama, et romaani lõpp oli vaimustav ning vaevalist teekonda väärt.

Belinda Bauer "Blacklands" püüdis mu huvi sisukirjeldusega - poiss, kes kirjutab sarimõrvarile. Varem polnud ma kuulnud sõnagi ei raamatust endast ega kirjanikust. 

Tänapäev, Shipcotti küla, Exmoori nõmm. 12-aastane Steven on võtnud nõuks oma pere õnnelikumaks muuta. Tema onu jäi lapsena teadmata kadunuks ning poiss arvab, et kui suudab leida tema säilmed, saaks kõik korda. On üsna kindel, et onu langes sarimõrvari Arnold Avery küüsi, kes oma ohvreid Exmoori nõmmele mattis, kuid osasid neist ei leitud kunagi. Nii veedabki Steven oma vaba aja auke kaevates. Ta on seda tulutult teinud juba õige kaua, kui tuleb idee vangis istuvale mõrvarile kirjutada ja küsida, kus need leidmata laibad peituvad. Mõrvar kirjutab talle vastu.

"Blacklands" on üsna muserdav raamat, aga väga kaasahaarav, sest peategelasele on võimatu mitte kaasa tunda. Mu süda valutas selle väikese poisi pärast. Tundus lootusetu, et ta võiks laialt nõmmelt ammu maetud laiba leida ja veel lootusetum, et see tõesti pere olukorda parandaks, aga elasin siiski kõigest hingest kaasa. Õhustik oli võimas. Selles loos ei ole killukestki päikest. Sama hall ja üksildane nagu Exmoori nõmm, on ka Steveni elu - kodus teda ei mõisteta, koolis ei panda tähele, pinnuks silmas on ta vaid küla kõige vastikumatele kiusajatele ja tema parim sõber on pigem isekas kui toetav. Muust sain veel aru, aga kõige hullem hoop oli Lewise hävitustöö. Kogu selle ebaõigluse peale peab ju tulema õnnelik lõpp?

Lisaks Stevenile on raamatus mõrvar, õõvastav pedofiil Arnold Avery. Vedamisi on ta trellide taga, aga see ei takista mehel meenutamast, kuidas ta väikesed lapsi jahtis. Detailid jäävad õnneks siinkohal välja. Avery üksluised vangalapäevad saavad vaheldust, kui saabub kiri Stevenilt. Mees küll ei tea kellelt see on, aga vastamine lahutab meelt. Mõlemad kulutavad palju aega vastuseid lihvides ning iga kirjaga kasvab pinge, kuhu lugu välja jõuab. Poiss on nutikas, aga Avery käes on ohjad.

Raamatu nõrgem külg on ulmeline stsenaarium. Eriti häirisid mind kaks kohta. Esiteks see, kuidas ema arvas, et 12-aastane Steven on mõne tüdruku rasedaks teinud. Kõige kahtlasem oli aga see, kuidas mõrvar kuuli sai. See oli üdini ebaloogiline ja lisaks ka tarbetu. Saan aru, et oli vaja teda süžee tarbeks nõrgemaks muuta, aga vigastada saab ka loomulikumal teel - kõrgelt kukkumine jne.

Belinda Bauer on 1962. aastal sündinud briti krimikirjanik. Ta kasvas üles Inglismaal ja Lõuna Aafrikas. Juba lapsena oli Belinda pühendunud jutuvestaja ja veetis meelsasti aega oma peas, selle asemel et õdedega mängida. Hiljem kolis ta Walesi, kus ta töötas esmalt kohtureporterina ja siis stsenaristina, mis ei läinud kuigi edukalt. 45 aastaselt võttis Belinda vaba aasta ja hakkas kirjutama oma esimest romaani "Blacklands". Ühks inspiratsiooniks oli Stephen Kingi "Salem's Lot", täiskasvanute raamat, kus laps probleeme lahendas. Tema eesmärk ei olnud hakata krimikirjanikuks, vaid jutustada lugu poisist ja tema vanaemast, kus on juhuslikult ka sarimõrvar. Samal ajal kirjutas naine veel ka põneviku "High Rollers", kuid kumbagi ei õnnestunud avaldada ja tal hakkas raha otsa saama. Sobival hetkel jäi silma avaldamata autoritele suunatud kirjandusvõistlus ja naise "Blacklands" valiti nimekirja, mis viis agendi leidmise ja teose ilmumiseni. Kirjastusega lepingut sõlmides selgus, et temalt tahetakse veel krimi, nii et Belinda pidi krimikirjanikuks hakkama. Alguses tegi see talle tuska, sest ta tahtis rääkida palju erinevaid lugusid, kuid hiljem mõistis, et seda on võimalik ka krimižanris teha. Raamatus on naise jaoks olulisim emotsionaalne teekond ja üldsegi mitte kuriteo lahendamine. (allikad: 1, 2)

"Blacklands" räägib poisist, kes tahab oma perekonda aidata ja kirjutab vangis istuvale sarimõrvarile, et abi paluda. See on tumedates toonides ängistav lugu, veidi ebareaalse süžeega. Raamat kisub kaasa, sest tahaks, et peategelasel ometi paremini läheks ja tema kirjavahetus mõrvariga tekitab parajalt närvikõdi. Soovitan, kui sulle meeldivad sünge õhustikuga lood!

1925/2005, Amazonase džungel. Percy Fawcett oli briti maadeuurija, kes kogus tuntust oma ekspeditsioonidega vihmametsa sügavusse. Neil retkedel tekkis tal kinnisidee, et džunglis peituvad iidse tsivilisatsiooni varemed, legendaarne El Dorado, kadunud linn Z. Oma teooriale leidis ta kinnitust ka 17. sajandi maadeavastajate ülestähendustest. 1925. aastal asus ta koos poja ning tolle hea sõbraga teele, et Z üles leida. Täpset marsruuti hoidis mees kiivalt saladuses, sest ei tahtnud, et keegi teine selle leiaks. Kaks aastat hiljem ei olnud neist keegi uuesti välja ilmunud ning kolmik loeti kadunuks. Mitmed inimesed on hiljem üritanud välja selgitada, mis Fawcettist ning tema kaaslastest sai. Samuti on korduvalt otsitud kadunud linna. See lugu jõudis ka ajakirjaniku David Grannini ning sai tema kinnisideeks, nii et ta otsustas 80 aastat hiljem käia Fawcetti jälgedes ning vaadata, mis tal välja õnnestub selgitada.

Fawcett on väga põnev ajalooline isik. Tema nimi oleks nagu ähmaselt tuttav, aga ma ei mäleta küll, et otseselt temast kuulnud oleks. Grann maalib sõnadega mehest väga meeldejääva pildi: kõvast puust tehtud, sihikindel ja kõigutamatu. Kui üldsus laitis maha idee tsivilisatsioonist džunglis, nimetades vanu tekste väljamõeldisteks ning vihmametsa suurele inimhulgale elukõlbmatuks keskkonnaks, jäi tema ikka oma veendumuste juurde. Fawcetti omadused võimaldasid tal Amazonases hästi hakkama saada, aga olid hädaks tema kaaslastele, sest mees ei sallinud nõrkust, aeglast tempot ega suuremate toiduportsude nõudmist.

Kõige rohkem jäävad raamatust meelde kindlasti kirjeldused tingimustest Amazonases. Džungel oli tõesti vaenulik, täis ohtlike elukaid ja ebasõbralikke pärismaalasi. Maod, piraajad või mürgiämblikud ei tundunudki kõige hullemad, vaid kõik need putukad, mis inimesi ja veoloomi piinasid. Jäsemed olid putukahammustustest pidevalt paistes ja valutasid, naha alla pugesid elama tõugud või putukavastsed, sääsed põhjustasid palavikku. Lisaks kõigile neile hädadele, mida nädalate ja kuude kaupa metsas kannatati, oldi veel pidevalt näljased, sest kaasaskantav toidukogus oli õige napp ja džungel ise pakkus kasinalt süüa. Sellistes tingimustes oli kõigil küllalt tegemist endal hinge sees hoidmise ning edasi rühkimisega, nii et mingit teadustööd ei jaksanud keegi teha. Endal igatahes küll ei tekkinud tahtmist Amazonast külastada.

Raamat oli ülesehituselt huvitav, pakkudes kõigepealt neid kirjeldusi Fawcetti varasematest ekspeditsioonidest ja nirudest džunglitingimustest, kus kogenud seiklejad ja avastajad hätta võivad jääda. Seejärel tuli juttu, kuidas kogemusteta ajakirjanik kavatseb mehe jälgedele asuda. Ootasin huviga, kuidas tal see õnnestub. 80 aastaga on palju muutunud. Muidugi on arenenud vaktsiinid, ravimid ja varustus. Lisaks on vahepeal hirmsas koguses vihmametsa maha võetud. Vahemaa, mille läbimiseks Fawcettil kulus kuu aega, on tänapäeval sõidetav kahe päevaga, mööda augulist maanteed BR-163. Tänu Grand Touri vaatamisele (kuigi seal nad päris seda teed mööda vist ei seigelnud) kujutasin päris hästi ette neid punaseid mudamülkaid. Teisest küljest külastas ajakirjanik ka üht rantšot, kus Fawcett ja teda otsinud retked läbi läksid, ning see hoone oli paarikümne aastaga hoopis looduse alla mattunud.

Ajakirjanik tegi samuti põnevaid avastusi, alates leiust, et Fawcett jättis valed surnud hobuse laagri koordinaadid. Tal õnnestus ka pärismaalaste juures mehe teekonna kohta veidi lisainfot leida, kuid ekspeditsiooni lõplik saatus jäi ikka müsteeriumiks. Kadunud tsivilisatsiooni kohta ilmneb samuti huvitav teooria. Sisureetev osa valge tekstiga: Fawcett otsis täitsa õigest piirkonnast, aga vale asja. Huvitav oleks teada, kas ta sai sellest aru, et jõudis kohale.  Hiljuti leitud Machu Picchu Peruus ja kivipüramiidid Mehhikos panid ta eeldama, et Amazonaseski on uhked kivist varemed. Tõde on aga see, et seal ei ole väga kive ning inimesed, kes seal ehitasid, kasutasid teisi materjale - muld, puud, lehed jne. Euroopast tulnud haigused suretasid maha inimesed ja loodus mattis asulad. Alles jäid ainult nende rajatud teetammid ja vallikraavid, mis on üsna muljetavaldavad.

David Grann on 1967. aastal sündinud ameerika ajakirjanik. Tema karjäär algas 1994. aastal Washington D.C. ajalehe The Hill juures. Hiljem on ta töötanud ka ajakirjades The New Republic ja The New Yorker. "Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames" on tema esimene raamat. Ta kuulis sellest loost esimest korda, kui uuris maailmakuulsa Sherlock Holmes'i eksperdi salapärast surma ning sai teada, et Fawcett inspireeris Arthur Conan Doyle'i romaani "Kadunud maailm". Otsides Fawcetti kohta edasi, hämmastasid teda artiklite pealkirjad kannibalidest, otsirännakust ja päästeretkedest. Edasi lugedes huvi aina kasvas. Mees ei saanud arugi, enne kui tegi lisa elukindlustuse ning suundus džunglisse. Raamatu põhjal valmis 2016. aastal ka film, milles Fawcetti kehastab Charlie Hunnam. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames" on lugu kinnisideest, džungliretkedest ning kadunud tsivilisatsioonist. Lahendamata mõistatused paeluvad mind ja selles teoses oli neid suisa kaks - maadeuurija ekspeditsiooni kadumine ja müütiline linn keset vihmametsa. Raamatus andis palju huvitavat infot nii raskete tingimuste kohta Fawcetti retkedel kui ka võimaliku teooria kadunud kultuurile. Ma ei saa öelda, et ma oleks kõiki kirjeldusi just nautinud, sest džungel ei ole maapealne paradiis, vaid pigem põrgu, aga elav kujutluspilt tekkis silme ette küll. Soovitan, kui naudid raamatuid ajaloolistest retkedest!

Seadsin oma Instagrami #kikael2020 väljakutses veebruarikuu eesmärgiks lugeda uuemat eesti kirjandust. Mõtlesin, et jõuan sel teemal mitu raamatut lugeda, aga kukkus välja nii, et pidin ühega piirduma ja sellegi lõpetasin alles märtsikuu esimestel päevadel. Tegelikult peitus ühtede kaante vahel küll terve triloogia - Leelo Tungal "Seltsimees laps". 

"Seltsimees laps" oli jälle üks selline raamat, mis on korraga nii kurb kui ka naljakas. See sobib lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Esimeste jaoks pakub ta nalja, aga on ka hariv, andes aimu, milline oli laste elu 70 aasta eest. Positiivsust ja helgust toob romaani põhiliselt lapsesuu, Leelo mõtted ja teod. Suuremate jaoks peituvad teoses ka tõsised teemad, mida arutavad omavahel täiskasvanud. Kõige nukramaks tegi mind naine, kes suhkrust ilma jäi. Siberisse saadetud emast on üllatavalt vähe juttu, aga samas oli seda just parasjagu.

Kui raamatut alustades lugesin iga juttu õhinaga, siis teise raamatuni jõudes muutus raamatu toon väsitavaks. Samuti hakkasid mingid motiivid korduma. Hästi palju oli näiteks punaseid salmikesi, mida Leelo raadiost kuulis või raamatust luges ja siis deklameeris. Ilmselt oleks mulle tulnud kasuks, kui oleksin raamatu osade vahel teinud pikemaid pause, mitte üritanud kõike jutti järjest lugeda.

Selle romaani tegi eriliseks, kui hästi on Leelo Tungal suutnud sõnadesse panna mudilase maailmavaate. Raamatu Leelo mõtleb ja käitub nagu laps, mitte nagu väike täiskasvanu. Üllatusin, kui palju mäletab kirjanik ajast, kui ta oli 4-5aastane. Mul pole aimugi, milliseid mänge ma mängisin või mida mõtlesin. Leelo oli väga asjalik tüdruk, kes alati endale tegevust leidis ning näitas, et lapsi ei tohiks alahinnata. Eriti imestasin, kuidas väike laps mõistis, et on tähtis pidada suud asjade kohalt, mida tal keelati välja lobiseda.

Raamatut on ikka hoopis teine tunne lugeda, kui selle tegevus toimub tuttavates paikades. Ma ei ole filmi "Seltsimees laps" ikka veel näinud, aga kujutasin päris hästi ette teed kodust bussi peale või seiklemist Tallinna tänavatel. Üldse oli 1950. aastatest lugemine huvitav, sest see aeg oli nii ammu. Elu Nõukogude Eestis oli ikka parajalt absurdne ja ebaõiglus lokkas. Nii mõndagi ei tahaks uskudagi.

• Raamaturiiulike
• Loeb mida loed
• Triinu raamatublogi
• Margit Petersoni kirjalaegas
• Lugeja loeb
• Sirp - Mari Niitra