Philip Reeve on 1966. aastal sündinud briti kirjanik. Oma esimese loo kirjutas ta viieaastaselt ning see rääkis kosmosemehest ning tema koerast. (allikad: 1, 2)

See oli umbes kümmekond aastat tagasi, kui leidsin raamatukogust sellise põneva raamatu nagu Philip Reeve "Surelikud masinad". See oli mulle tõeline lugemiselamus ning teos leidis koha minu lemmikute seas. Samuti meeldisid mulle tema kaks järge. Mingi aeg hiljem sain teada, et on olemas ka neljas raamat, kuid seda ei ole eesti keelde tõlgitud. Ka Tallinna raamatukogudes ei olnud teda laenutamiseks saada ja osta nagu ka ei raatsinud. Eelmise aasta lõpus ilmus esimese raamatu põhjal valminud film ning esimesed kolm raamatut anti uues trükis välja ning viimaks ilmus ka neljas osa "Pimenev tasandik", ideaalne raamat, millega täita väljakutse teema - 20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!

1026-1027 TE. Vaherahu, mille sõlmisid omavahel Roheline Torm ja liikuvate linnade vaheline liit Traktionstadtsgesellschaft, on kestnud juba kuus kuud. Theo Ngoni on tagasi kodustes Aafrika mägedes Zagwas. Ta ei igatse eriti taga liikuvaid linnu, kuid mõtleb tihti Wren Natsworthyle. Theo rahulik elu teeb kannapöörde, kui tal õnnestub ära hoida linnale planeeritav rünnak ning ta saab võimaluse olla piloodiks leedi Nagale, kes on üks Rohelise Tormi juhtidest ning põhjus, miks vaherahu üldse sõlmiti. Samal ajal naudib Wren isa seltsis Linnuradadel rändamist. Ta ei tea, et Tom Natsworthy varjab suurt saladust. Nimelt on arsti sõnul mehel nõrga südame tõttu elada jäänud veel vaid paar aastat. Tihti mõtleb Tom oma naisest Hesterist, nende ühistest seiklustest ning kodulinnast Londonist. Kui tema kõrvu jõuavad kuuldused, et linna varemetes midagi toimub, on ta ohtudest hoolimata valmis kohale lendama. Stalker Fang ei ole aga sugugi surnud, kuigi vajab kõvasti parandamist. Kadunud poiss Kalapäts näeb temas emafiguuri ning on igati valmis teda parandama, et Fang saaks ellu viia oma plaani - planeet uuesti roheliseks muuta.

Sain raamatu tegelikult juba augusti lõpus sünnipäevakingiks, aga kartsin enne lugema asumist, et äkki pettun. Eelmiste osade lugemisest oli ju nii kaua möödas. Mitme teose puhul olen pidanud ülelugemisel tõdema, et selle võlu on kuskile kadunud. Alguses andis küll tunda, et ma eelmiseid osasid üle ei lugenud, sest raamatus ei meenutatud väga põhjalikult, mis eelnevalt toimunud on, ning mõned detailid jäid võõraks. Selle korvas aga kõik tuttav ning eriti magusad olid taaskohtumised - nii minu ja tegelaste vahelised kui ka tegelaste omavahelised. Ühesõnaga: ma ei pidanud sugugi pettuma. Raamatus oli nii palju põnevaid seikluseid ja ei puudunud ka üllatavad loopöörded. Ma ei olnud veel isegi poole peale jõudnud, kui juba täiesti kaasa haaratud olin. Millalgi loen kindlasti terve sarja uuesti üle!

"Pimenev tasandik" paistis silma eriti selle poolest, kuidas lugu kokku tõmmati. Raamatus oli mitu erinevat looliini, mis kord kokku ja siis jälle lahku jooksid, aga lõpuks jõudsid kõik rahuldava tulemuseni. Nautisin väga, kuidas jõuti tagasi sinna, kust kogu sari alguse sai - Londonisse. Veel tahaksin kiita, et peatükkide lõpus ei olnud tarbetuid cliffhanger-eid. Kui ühes looliinis midagi eriti põnevat toimus, siis ei olnud nii, et järgmine peatükk hüppas teise tegelase juurde.

Miks mulle see sari nii väga meeldib? Ma lihtsalt jumaldan Reeve'i loodud maailma. Tema idee ratastel liikuvatest linnadest on lihtsalt niivõrd unikaalne, aga kirjaniku fantaasialend ei jää seal seisma. Keskne konflikt on erinevate vaatenurkadega inimeste vahel - ühed pooldavad liikuvaid linnu, teised on liikumisvastased. Sellel maailmal on tuhandetesse aastatesse ulatuv ajalugu. Tänapäevased tehnikavidinad on nende jaoks muistne tehnoloogia, mida uuritakse ja näidatakse muuseumis.  Mulle meeldib ka autori huumor, näiteks on ühes peres laste nimed Saab ja Ford Anglia. Vanadest tsivilisatsioonidest on orbiidile jäänud tiirlema võimsad relvad ning on ka taaselustatud olendid - stalkerid. Minu lemmiktegelane on algusest saadik olnud just üks nende seast - Shrike. Tal on nii kõige põnevam ajalugu kui ka areng.

Philip Reeve on 1966. aastal sündinud briti kirjanik. Oma esimese loo kirjutas ta viieaastaselt ning see rääkis kosmosemehest ning tema koerast. "Surelikud masinad" on tema tuntuim töö.  Ta elas Brightonis ning unistas suure fantaasiaromaani kirjutamisest, kui tal tuli idee. Kontseptsiooni inspiratsiooniks oli vaatamine, kuidas väikesed külad ja linnad, mis mehe lapsepõlves olid eraldi asulad, järk-järgult suure linnaga kokku sulandusid. See oli 90ndate keskel. Peagi suutis Reeve maailma ette kujutada ning tal mõlkus mõtteis paar tegelast, kuid puudu oli veel see suur asi, mis kõike koos hoiaks. Liikuv linn, mille liikumise eesmärgiks on teiste linnade jahtimine tundus sobiva ideena. Sarja esimese raamatu kirjutamiseks kulus 6 aastat, sest Reeve töötas paralleelselt illustraatorina. (allikad: 1, 2, 3, 4)

Mäletad, kuulasin mõni aeg tagasi Jeanne DuPrau düstoopilist romaani "The City of Ember", kus inimesed elasid maa-aluses linnas ning ei teadnud, et on olemas ka maa-pealne. Nüüd kuulasin Scribdi äpis ära ka sarja teise ja neljanda osa, vastavalt "The People of Sparks" ja "The Diamond of Darkhold". Kolmanda jätsin vahele, kuna selle kirjeldus mainis, et tegu on eellooga, aga ma tahtsin edasi lugeda, mis sai Emberi inimestest edasi.

Tulevik. Emberi inimesed järgnevad Linale ja Doonile ning jõuavad maa peale ning asuvad tutvuma selle uue, suure ja kummalise maailmaga. Peale paaripäevast rännakut jõuavad nad Sparksi-nimelisse külla. Külaelanikud on suure inimmassi äkilisest välja ilmumisest üllatanud ja ka häiritud, kuid on siiski valmis neid aitama. Inimasustused on peale paar sajandt tagasi toimunud apokalõpsist hõredad ning väikesed. Küla pealikud otsustavad, et suudavad emberlastele pakkuda peavarju ja toitu 6 kuud, misjärel tuleb neil endale uus asula rajada. Maa alt tulnud inimesed asuvad õppima ameteid ning oskusi, mida maa peal vaja läheb. Nad saavad iga päev uusi teadmisi näiteks, et eksisteerivad sellised asjad nagu aastaajad ja ilmastik, aga ka kanad. 

Mulle meeldis "The People of Sparks", sest huvitav oli lugeda, kuidas Emberi inimesed uue keskkonnaga kohanesid. Kujutan ette, et noorena oleks ma veelgi rohkem nautinud, kuidas nad näiteks kanu kartsid.  Üks põnev looliin oli see, kuidas emberlased tundsid, et Sparksi elanikud, kes niigi vastutulelikud olid ning neid aitasid, peaksid neile rohkem oma varusid jagama. Tundus kuidagi väga inimlik ja reaalne. Veel meeldis mulle lugeda ränduritest, aardeküttidest, kelle elu koosnes vanadest asulatest asjade kokku korjamises. 

Tulevik. Kunagised Emberi asukad on nüüd juba mitu kuud Sparksi külas elanud ning kätte on jõudnud karm talv. Ühe ränduri käest osatb Doon raamatu, mille kaanel on kirjas "Emberi elanikele". Kahjuks on teos saanud tugevalt kahjustada, sest seda on kasutatud lõkke hakatusena ning alles on vaid 8 lehekülge. Neilt on näha, et tegu on mingi kasutusjuhendiga. Selguse saamiseks otsustavad Doon ja Lina kahekesi tagasi Emberisse suunduda. Nad avastavad, et maa-alusesse linna on end vahepeal uued elanikud sisse seadnud.

"The Diamond of Darkhold" meeldis mulle veelgi rohkem, kui "The People of Sparks", sest selles osas pöörduvad peategelased tagasi Emberisse. Mõtlesin terve teise raamatu ajal, miks nad ei tulnud varem selle peale, et proovida sinna varude järgi minna, kui näiteks vooditest puudus oli. Mahajäetuna mõjus Ember isegi võluvamana, kui siis, kui seal veel sadu inimesi elas. Kujutasin hästi ette, kuidas säärane linn maapealsetele inimestele kui kullaauk kõigi oma varudega võis tunduda. Raamatud pealkirjas mainitud teemandite lõpplahendus mulle nii väga muljet ei avaldanud.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

Mulle meeldisid nii "The People of Sparks" kui ka "The Diamond of Darkhold". Kunagi kuulan või loen kindlasti ära ka sarja kolmanda osa. Soovitan, kui soovite lugeda lihtsat ja seikluslikku sarja, kus tegevus toimub tulevikkus ning peategelasteks on lapsed.

Käisin üle pika aja raamatukogus (mitte, et mul kodus lugemine otsa oleks saanud). Mul tekkis nimelt tunne, et oleks aeg edasi lugeda, kuidas läheb Kreeka jumalate pooleverelistel lastel. Percy Jacksoni seiklused algasid minu jaoks eelmise aasta mais, kui neist ka kirjutasin. Nüüdseks on loetud ka 2.-4. osa: "Koletiste meri", "Titaani needus" ja "Labürindilahing". Nende autor Rick Riordan oskab igatahes müüte väga nutikalt tänapäeva maailma põimida.

New Yorgist Bermuuda kolmnurka. Seitsmes klass möödus Percy jaoks üllatavalt rahulikult ning suvevaheaeg Poolevere laagris on juba käega katsutav. Ööl vastu viimast koolipäeva näeb ta luupainajat ning saab aru, et ta sõber saatür Grover on hädas. Emalt kuuleb poiss hommikul, et ka laagris on probleemid ning oma turvalisuse huvides ei saagi ta kohe sinna sõita. Morjendunud Percy suundub tundidesse, kuid juba enne koolipäeva lõppu jääb ta koletistega kimpu. Õigel hetkel ilmub välja Annabeth, päästab oma sõbra ja räägib poisile, mis Poolevere laagrit painab. Nimelt on keegi mürgitanud selle piire kaitsva Thalia puu. Koos vastleitud liitlasega suundutakse laagrisse ning sealt edasi retkele, et päästa nii Grover kui ka Thalia puu. Tee viib neid koletiste merele, mis on tuntud ka kui Bermuuda kolmnurk.

"Koletiste meri" tutvustab müütidest tuttavaid koletisi nagu hallid õed, kellel kolme peale üks silm ja hammas on, hiiglaslikud Laistrügoonid, lihasööjad Stymphalose linnud, Charybdis ja Skylla, sireenid, Kirke ja kükloop Polyphemus. Lisaks ilmub välja ka ootamatuid liitlasi, nagu näiteks Percy poolvend, kes mulle kohe sümpaatseks sai. Veel meeldis mulle kohtumine Hermesega ning peatükk merisigadega. Seevastu Tantalos, kes Chironi asemel laagri eest vastutama pandi, käis mulle täiega närvidele. Kõige suurem üllatus ootas ees aga raamatu lõpus, mistõttu asusin kohe kolmanda raamatu kallale.

New Yorgist San Franciscosse. Grover vajab abiväge, et värvata kaks uut pooleverelist. Percy koos kahe teise pooleverelisega suundub talle appi. Olukord muutub ohtlikuks, sest õde-vend Bianca ja Nico on ka ühele koletisele silma jäänud. Ootamatult ilmub välja jumalanna Artemis oma küttidega ning kallutab jõudude vahekorra kangelaste kasuks, kuid koletisel õnnestub Annabeth röövida. Artemis suundub üksinda retkele ning satub samuti lõksu. Ülejäänud kamp suundub tagasi laagrisse, kus pannakse kokku 5-liikmeline rühm, kes läheb otsingumissioonile. Nad saavad oraaklilt ennustuse, mis tõotab, et kõik ei naase. 

"Titaani needus" algas üllatavalt, sest erinevalt teistest osadest ei ole Percy teel suvelaagrisse, vaid juba täidab ülesannet. Raamatus kordub päästemissiooni motiiv, sest nüüd aetakse Annabethi jälgi, aga eelmises otsiti taga saatür Groverit. Jäljed viivad kangelased risti läbi Ameerika ning teel kohatakse palju erinevaid koletisi: mantikoor, pegasused, lehm-madu-uss Ophiotaurus, üks teatud Titaan, draakoni hammastest kasvatatud sõdurid ehk Spartoi, Nemea lõvi, Nereus, Erymantose mäe metskult, pronksist hiiglase Talose prototüüp, najaadid, hesperiidid ja Ladon. Minu jaoks oli neist põnevaim Bessie, sest temast ei olnud ma varem midagi kuulnud. Suutsin kiirelt ära arvata, millise titaani järgi raamat pealkirja on saanud. Mind üllatas, millised sugulassidemed temaga seoses välja tulid, kuigi oleksin pidanud juba olema harjunud, et iga uus loossekirjutatud karakter on kellegagi sugulane.

New Yorgist Daidalose labürinti. Percy valmistub taas astuma uude kooli. Tänu ema uuele peikale on üks erakool nõus teda vastu võtma. Juuni esimesel esmaspäevahommikul toimub tutvustav ringkäik. Poiss saab teada, et samas koolis õpib ka udust läbi nägev surelik, keda ta eelmisel retkel kohtas ja mõõgaga läbi raiuda üritas. Paraku on seal ka deemonitest kisakooritüdrukud, kes kaose tekitavad ning Percy süüdlaseks maskeerivad, nii et tal põgeneda tuleb. Poolevereliste laagrisse jõudes kuuleb Percy Luke'i plaanist kasutada sissetungiks maa-alust labürinti, mille sissepääsud asuvad kõikjal maailmas. Annabethist saab retke juht, et leida labürindi ehtanud Daidalos ning saada enda kätte Ariadne lõng, mis käikude rägastikus teed aitab leida. Hoolimata sellest, et püha number on kolm, minnakse maa alla neljakesi.

Ka neljandasse raamatusse mahtus hulgaliselt mütoloogilisi tegelasi: deemonlikud empusad, kahepalgeline Janus, sajakäeline Briareos, kohutav Kampe, leiutaja Daedalus, tema poeg Ikaros, vennapoeg Perdix ja vaenlane kuningas Minos, kolme kehaga Geryon, kahepealine koer Orthos, inimsööjahobused, sfinks, telhiinid, Paan, Kalypso ja maadleja Antaeus. Mulle meeldis, et mitmetest neist tegelastest, nagu empanusad või Kampe, polnud ma varem kordagi kuulnud. Lisaks tegi mulle nalja stseen sfinksiga, kus ta oma tüüpilise mõistatuse asemel hoopis suvalisi küsimusi esitas. Raamatu vaieldamatu pärl oli aga labürint. See oli mõnusalt maagiline tegevuspaik, kus ei teadnud kunagi, mis järgmise ega ka eelmise nurga taga ootamas on.

Percy Jacksoni sari põimib suurepäraselt kokku Kreeka müüdid ja tänapäeva, mistõttu saab mängleva kergusega selgeks, kust tulid kükloobid või kes on kentaur Chironi isa. Tegevus on väga tempokas ja nii jõuab iga osa lehtedelt läbi käia terve müriaad koletisi. Neilt lehtedelt õhkab noorust, hakkamist, seiklusjanu, lusti ja huumorit. Tundsin end lugedes lausa vanana. Igav ei hakka lugedes hetkekski, kuid mind hakkas vahepeal tüütama muhe toon, millega tegevusi kujutati. Kujutage näiteks hetkeks ette pulmakleiti kandvat saatüri.

Romaanid on tulvil seiklustest, kamraadlusest, põnevatest paikadest ja surmavatest koletistest. Soovitan sarja lugeda, kui on isu millegi veidi absurdse järele! Boonusena õpetab Percy Jackson tundma Kreeka mütoloogiat. 

30. Mingi eksootilise maa (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos.

Aafrika on mind alati lummand, kuid selle laia maalapi erinevate rahvaste kirjandusest ei tea ma tuhkagi. Nigeeria on minu jaoks kindlasti piisavalt eksootiline 30. väljakutse puntki täitmiseks. Liiatigi on lõppsõnas mainitud, et eesti keelde on jõudnud vaid 4 raamatut kahelt nigeeria kirjanikult (Ben Okri & Amos Tutuola). Märtsis lisandus neile kolmas autor Chimamanda Ngozi Adichie romaaniga "Pool kollast päikest". Juba aprillis ilmus tegelikult veel neljanda nigeeria kirjaniku Chinụa Achebe romaani "Kõik vajub koost" tõlge.

Varased ja hilised kuuekümnendad, Nigeeria. Noore Ugwu elukeskkond muutub suuresti, kui ta kodukülast lahkub ning ülikooliprofessori Odenigbo majateenijana tööle asub. Peagi kolib professori juurde elama ka tema armsaim Olanna, isepäine jõukast perest pärit naine. Odenigbo kodus toimuvad sageli kohalike intellektuaalide vestlusringid, kus arutletakse poliitika üle ning pillutakse tuliseid ideid edasi-tagasi. Üks sagedastest külalistest on Igbo-Ukwu kunstist huvitatud inglane Richard. Odenigboga sai valge noormees tuttavaks tänu Olanna kaksikõele, keda ta kohtas üsna varsti peale Nigeeriasse saabumist. Otsekohene ja sarkasmist nõretav Kainene võlub Richardit. Setsessioon (ehk Biafra eraldumine Nigeeriast) muudab kõigi - Ugwu, Odenigbo, Olanna, Richardi ja Kainene elu ning peagi sunnib verine konflikt neid oma senisest mugavast elust loobuma ja astuma vastu eesseisvatele katsumustele.

"Pool kollast päikest" tuletas taas meelde, kui kitsas mu silmaring tegelikult on ning kui vähe jagab koolisüsteem teadmisi sellest, mis on lähiajaloos toimunud väljaspool Euroopat.  Mulle meeldis väga tõlkijapoolne pikk lõppsõna, kus antakse ülevaade Nigeeria ajaloost ning kirjaniku taustast. Lisaks on viimastel lehekülgedel olemas ka leksikon kultuurilistest ja ajaloolistest selgitustest. Ainus, millest puudust tundsin, oli kaart, millel sündmuspaigad välja oleks toodud. Seetõttu lisan ise postitusele internetist võetud kaardi, millel küll puuduvad enamik teoses mainitud kohanimed, kuid see-eest annab see hästi aimu, kuidas riik kiirelt sumbus.

Muide, kui autori kohta lisainfot otsisin, siis koperdasin ühe intervjuu (link allpool) otsa, kus Adichie mainib, et talle tehti ettepanek romaanile kaart lisada, kuid ta ei tahtnud seda. Esiteks, muudaks kaart raamatu liiga reaalseks. Romaani lõppsõnas on välja toodud, et autori jaoks on raamatus esmatähtis emotsionaalne tõde ning mõne muu aspektiga võib mängida, nagu linnade vahekauguste või sündmuste (näiteks linnade langemise) kronoloogilise järjestusega. Teiseks, ei meeldi talle romaanid, kus on kaart. Mulle, vastupidiselt, väga meeldivad kaardid raamatutes.

"Muidugi, muidugi, aga minu iva on selles et aafriklase ainus ehe identiteet on tema hõim," ütles Isand. "Mina olen nigeerlane, sest valge mees lõi Nigeeria ja andis mulle selle identiteedi. Ma olen must, sest valge mees konstrueeris musta nii erinevaks kui vähegi võimalik tema valgest. Aga igbo olin ma ammu enne valge mehe tulekut."

Ülesehituselt jaguneb raamat neljaks osaks, millest kaks räägivad varastest kuuekümnendatest ning kaks hilistest. Eeldasin, et lugu on lineaarne, kuid autor on kavalalt põnevust lisanud ajahüpete abil. Kui esimest korda aeg vahetus, siis olin veidi segaduses ja arvasin, et jätsin mingi osa loost vahele, sest vihjati vahepealsetele sündmustele. Edasi-tagasi lehitsedes sain muidugi aru, milles asi. Nuputasin välja, mis end vihjete taga peita võiks, ning seetõttu oli veidi igavgi, kui teist korda aeg vahetus. Pealegi oli hilistes kuuekümnendates toimuv märksa põnevam ja tahtsin juba sellest ajast edasi lugeda. Siiski suutis Adichie mind mõne faktiga üllatada.

Romaani üks nauditavaimaid jooni oli mõnus tegelastekogum, kellest kõige rohkem emotsioone pakkus Ugwu, lihtne maapoiss, kellele oli võimatu mitte kaasa elada. Olannal ja Richardil olid palju keerukamad motiivid, kuid nemadki olid sümpaatsed. Lugu antaksegi edasi just nende kolme vaatenurkade kaudu. Nii tuleb hästi välja sõja mõju erineva taustaga inimestele ning nendevahelistele suhetele. Ühes tulevad välja paremad iseloomujooned, teises halvemad. Ainuke põhiline tegelane, kellega mul sidet ei tekkinud, oli Odenigbo. Tema kirjeldusest meenub esimesena, et ta oli karvane.

Väikestest detailidest häiris mind häiris, kuidas Beebit Beebiks kutsuti. Romaani lõpuks oli ta juba kuueaastane tüdruk, kuid nime asemel oli ikka Beebi. Ka üks tegelastest tõi selle välja, et oleks aeg nime jaoks, kuid ikka ei muutunud miskit.

Chimamanda Ngozi Adichie on 1977. aastal sündinud nigeeria kirjanik, kelle sulest on ilmunud lisaks kolmele romaanile ka lühijuttude kogumik ja ports esseesid. Naise nimi Chimamanda tähendab inglise keelde tõlgituna "my God will not fall down" ning Ngozi on "blessing". Perekonnanimi Adichie on lühendatud vorm millesti pikemast, mille tähendus on lühendamisega kaotsi läinud. Chimamanda Ngozi oli pere viies laps ning ta kasvas üles Nsukka linnas, kus ta mõlemad vanemad töötasid ülikoolis. Naine õppis aasta Nigeeria ülikoolis meditsiini ning suundus seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus ta sai esmakordselt teadlikuks oma rassist kui sellisest. Just sel teemal kõneleb naise kolmas romaan "Americanah". Adichie esimesed kaks romaani kõnelevad Nigeeriast ning tal on suur soov, et rohkem aafriklasi kirjutaks Aafrikast. "Pool kollast päikest" sündis, sest nigeerialased ise üritavad Biafra vabariiki unustada ning maha matta selle osa oma ajaloost, mis tundub ebamugav.  Romaani sündmustik algab sõjast palju varem, et tegelased tunduksid reaalsete inimestena, kel enne õudusi oli oma elu. (allikas 1, 2)

Tänu romaanile "Pool kollast päikest" tärkas minus huvi Nigeeria vastu ning salasoov mõne hõimu keel selgeks õppida. Samuti tean nüüd, et kunagi eksisteeris lühikest aega Biafra vabariik. Soovitan raamatut neile, keda huvitab silmaringi laiendamine ning kaugete paikade ajalugu! Lisaks leiab teosest võrratud tegelased ja inimsuhete segapuntra. Hoiatan siiski, et teoses on palju häirivat sisu: vägistamist, jõhkrat tapmist, tükeldatud kehasid, nälgivaid ja surevaid lapsi.

Viimati Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas käies mõtlesin mõne raamatu valida järelejäänud väljakutse teemade järgi ning nii tuligi minuga kaasa Michael Morpurgo romaan "Alone on a Wide Wide Sea". Eeldasin, et kogu tegevus toimub merel, kuid reaalne lainetel seilamine oli vaid alguses ja lõpus,  ülejäänud seiklus toimub pigem metafoorsel merel.
Arthur kaotas II maailmasõjas oma vanemad ning saadeti koos tosinate teiste orbudega pikale merereisile Inglismaalt Austraaliasse. Kodumaale jäi maha õde Kitty ning kõik, mida poiss kunagi tundnud oli. Vana elu meenutuseks oli poisiklutil vaid õe antud võti, mida ta paelaga kaelas kandis. Uuel maal sattus ta koos kamba omaealiste poistega farmi, kus neid sunniti terve päeva töötama, mängimiseks oli mõeldud vaid tund õhtul ning iga väiksemgi eksimus tähendas peksu. Õnneks sai Arthur juba laeval endale uue semu Marty, kelle tõttu poiss rasketes oludes meelt ei kaotanud. Koos põgenetakse farmist ning elatakse üle mitmeid seiklusi, mille käigus avastatakse anne jahtide ehitamiseks. Meri saab poistele väga südamelähedaseks. Koos peetakse ka plaani sõita tagasi kodumaale ning otsida poisi õde üles. See ettevõtmine jääb Arthuril kahjuks soiku, kuid isa meisterdatud paadis purjetab Austraaliast Inglismaale tema tütar Allie, et isa eluunistus täide viia: leida Kitty ning lukk, mille võtit mees terve elu kaasas on kandnud.  

He told us once that it was living at sea, surviving at sea, that taught him all he knew about boat-building. You have to understand the sea, he said, to listen to her, to look out for her moods, to get to know her and respect her and love her. Only then can you build boats that feel at home on the sea.

Ma ei ole eriti lugenud raamatuid, mille tegevus toimus Austraalias ning nautisin enda jaoks uue maailma avastamise lugu väga. Teadmata oli ka fakt, kui palju (7000-11000) II maailmasõja ajal briti orbusid sinna saadeti. Järelsõna on neile pühendatud. Osad leidsid uuel maal õnne, teised kaotasid iseend, olles kaugel kodumaast, -rahvast ja -kultuurist.

Illustratiivselt võtavad raamatu hästi kokku alguses ning lõpus olevad kaardid, mis näitavad kaht tähtsat merereisi: Inglismaalt Austraaliasse ja Austraaliast Inglismaale. Iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ka sõna seiklus, sest Arthuri elu oli just seda. Ta koges häid ja halbu aegu, õnnelikke juhuseid ja kurbi kokkusattumusi. Mehe lugu oli südamlik ja liigutav.

Üks mõte, mis romaan andis: me mäletame rohkem oma lapsepõlve, kui edasist elu.

Ilma väljakutseta poleks see raamat ilmselt ealeski mulle silma jäänud. Tundsin, et mingi ajalookillukese võrra olen jälle haritum. Väärt lugemine, soovitan!

Oktoobrit alustasin süngete mõrvalugude lainel. Nimelt võtsin ette islandlanna Yrsa Sigurðardóttir'i krimkad, mida mulle kursakaaslane soovitas. Aitäh!

Ma ei mäleta, et oleksin varem ühtki raamatut lugenud, kus tegevus toimuks Islandil. Saare eluoludest sai nii mõndagi teada, kuid oleksin tahtnud rohkem kirjeldusi, sest see on omapärane maa, kus ma kindlasti ka ise tahan ära käia. Islandi nimed pakkusid mulle samuti huvi, eriti tore oli lisatud hääldamisjuhis, mis seda küll eriti lihtsamaks ei teinud.

Yrsa lugudes lahendab kuritegusid advokaat Thóra, kes on 36-aastane, lahutatud ning kahe lapse ema. Seaduste tundmises on naine tugev, kuid kindlasti pole ta pädev mõrvarite tabamiseks. Hea vaistu asemel on islandlannal abiks pigem algaja õnn ning oskus teiste asjades nuhkida. Ta on tugeva iseloomuga naine, kel on palju eelarvamusi Kohati paistab advokaat iseka ning suisa lapsikuna. Parimast küljest näeb teda, kui Thóra astub oma poja kaitseks välja kui emalõvi.

Romaanis "Kolmas märk" leitakse Reykjaviki ülikoolist rikka saksa tudengi moonutatud laip. Haraldi silmad on eemaldatud ning tema rinnale on lõigatud sümbol, mida ka kaanepildil ilusti näha on. Vahi alla võetakse üks ta sõpradest ning politsei arvates on juhtum lahendatud. Seda ei arva aga surnu perekond, kellele tundub, et asja uuriti liiga pealiskaudselt. Kohale saadetakse usaldusväärne ekspolitseinik Matthew, kes välismaalasena üksi hakkama ei saa ning palkab lisaks appi kohaliku advokaadi Thóra. Naine saab teada, et Harald polnud tüüpiline ärahellitatud rikkurivõsu, vaid tal olid kummalised kinnisideed, nagu nõiajaht, must maagia ja piinamine. Koos süvenetakse tapetu võigastesse hobidesse ning vaikselt jooksevad niidiotsad kokku, sidudes nõiajahi, okultismi, inkvisitsiooni käsiraamatu "Nõiahaamer", salapärase tudengiklubi,  Iiri munkade koopad ning mõrva.

Kuritegu oli intrigeeriv ning samuti nõiajahiga seotud ajalooline taust, mis loodetavasti oli tõene. Väga osavalt olid ammu toimunud sündmused tänapäevaga seotud. See kõik tekitas mul soovi lugeda raamatut "Nõiaprotsessid Eestis", mille Varrak hiljuti välja andis. Erinevate maade nõiajahte oleks huvitav võrrelda.

Seevastu põnevusest ning pingest jäi teoses vajaka. Thóra ei sattunud oma nuhkimise tõttu kordagi ohtu ja fookus liikus tihti uurimiselt advokaadi pere- või armuelule. Tempo oli küll aeglane, kuid teema paeluv ja lisaks soovisin muidugi teada, kes ometi see tabamatu mõrvar oli, ning nii sain romaani siiski üpris kiiresti läbi.

"Kes teisele hauda kaevab" kisub samuti välja luukered minevikust, seekord veidi uuemast ajast, täpsemalt 1940. aastatest. Thóra palkajaks on hotellipidaja Jónas, kes kurdab, et maad ostes jäeti teda informeerimata asjaoludest, mis oleks pidanud hinda alandama. Nimelt kurdab mees kummituste üle, kes tema new age asutuse töötajaid ning külastajaid häirivad. Juhtum tundub lootusetu, kuid advokaadil on hädasti raha vaja ning nii ta tööotsa vastu võtab. Samal päeval mõrvatakse hotellile lisahoonet planeeriv arhitekt Birna ning Thóra klient saab peamiseks kahtlusaluseks. Nii asub naine hoopis seda kuritegu uurima ning talle tuleb taas appi sakslane Matthew. Üks laip ei jää ilma teiseta. Thóra ei oska kuskilt kinni hakata ning sukeldub hoopis taluomanike minevikku, leides jälgi natsidest ning ühest ammu kadunud väikesest tüdrukust.

Kolmest loetud osast oli "Kes teisele hauda kaevab" kõige nõrgem. Mind huvitas tüdrukukese saatus, kuid muu minevikulugu ja Birna tapja jätsid täiesti külmaks. Lisaks näitas siin Thóra oma iseloomu kõige nõrgemast küljest. Romaan sukeldub veel rohkem naise probleemidesse, alates tüütust sekretärist ning lõpetades eksabikaasaga, kellega lapsed aega ei taha veeta. Mind šokeeris, kuidas ta ei tormanud oma laste juurde, kui need maasturi ja haagissuvilaga omapäi seiklema hakkasid, vaid uuris oma juhtumit rahulikult edasi. 

Võtsin Fabulas ette Ally Carteri spioonilood "Spiooni ei tohi suudelda"(fabula) ja "Usalda mind kui julged" (fabula). Lugedes meenus mulle kohe multikasari "Totally Spies", mida väiksena fännasin. Telekast oli vahva vaadata, kuidas kolm tüdrukut modifitseeritud huulepulga ja küüneviiliga maailma päästavad, aga raamatusse minu arvates ei sobinud.

Sarja esimeses osas armub Gallagheri akadeemias spiooniks õppiv Cammie Joshi, kes on kohalikus väikelinnas elav poiss. Neiu peab seda suhet salajas hoidma, sest info tüdruku kooli kohta on konfidentsiaalne, mistõttu peavad tavalised inimesed seda rikkurite erakooliks ning ei suhtu selle õpilastesse kuigi hästi. Eriti ei pea neist lugu just kohalikud noored. Lisaks ei vaadata spioonikoolis hästi suhtlemisele kohalikega. 

Gallagheri akadeemia on sajandeid olnud vaid tüdrukute kool, kuid sarja teises osas kolivad sinna mõneks ajaks ka käputäis poisse. Tüdrukutel on tükk tegemist, et uue olukorraga harjuda, kuna nad pole eriti vastassooga kokku puutunud. Lisaks leiab Cammie, et midagi halba on toimumas ning asub uurima, millega tegu.

Esiteks ei meeldinud mulle peategelane Cammie, kes tõi pidevalt välja, kui hea Gallagheri akadeemia ja Gallagheri tüdrukud ikka on. Peale kümnendat kommentaari hakkas see ülespuhumine närvidele käima. Näiteks igasugused leiutised, nagu McGyveri teip, olevat kõik seal koolis leiutatud. Õige spioonindusega oli raamatutel seega vähe pistmist. Selle asemel luurati Cammie silmarõõme ning tehti koolis erinevaid teste ja katseid. Üks mõnus spioonikas võiks ju ikka olla närvekõditav, kuid siin vaadati kõigele läbi roosade päikeseprillide. Vahepeal küll vihjati, et päris maailmas on ohtlik ja inimesed kaovad, kuid see tundus väga kaugena.

Kõige rohkem meeldis mulle kool ise, sest meenutas mulle Sigatüügast kõikide oma salakäikudega. Eriti vahva oli lugeda, kuidas tavainimeste sisenemisel käivitus "punane kood" ning kõik spioonindusega seotu asendus kiirelt tavakooli asjadega, raamaturiiulid pöörasid end ümber, trofeed kadusid seintesse jne. 

Sari passib paremini lugeda noorematele tüdrukutele, usun et 12-13aastasena oleks ta mulle väga meeldinud. Kergemaks lugemiseks võib suvel ette võtta, aga mingit elamust raamat küll ei paku.

Täna oli mul viimane eksam ja läbi sai ka viimati raamatukogust võetud seitsmest raamatust viimane. Kuigi see noortekas mulle väga meeldis, siis tahaksin nüüd veidi žanrist irduda. Lubasin ju aasta alguses, et loen rohkem erinevaid raamatuid!

Melina Marchetta nimi on goodreads-is ja raamatuteemalistest tumblr-ites korduvalt silma jäänud, kuid eelmine tema paljukiidetud romaan "Saving Francesca" mulle nii väga ei meeldinudki. Seevastu "Jellicoe Road" jättis mulle üllatavalt sügava mulje.

Ema hülgas Taylor Markhami, kui ta oli 11-aastane ning sellest ajast saadik on tüdruk õppinud internaatkoolis, kus ka paljud teised lapsed on probleemsed. Näiteks on seal mitu süütajat. Neiu üritas ühe korra ka minema joosta, kuid toodi tagasi. Igal aastal tulevad kooli lähistele telkima Kadetid ning toimuvad sõjamängud territooriumi üle. Taylor valitakse oma kooli esindama, kuid tal on ka teisi muresid. Üks vähestest täiskasvanutest, keda ta usaldab, on kadunud ning neiu ihkab teda iga hinna eest leida. Vastuseid otsides leiab tüdruk aga vihjeid oma enda mineviku kohta.

Mulle meeldis raamatu müsteerium, mis küll poole pealt juba ilusti välja joonistus, kuigi Taylor ise oleks võinud ka asjast veidi varem aru saada. Selliseid saladusi ei oleks tohtinud tema eest õieti hoidagi. Samuti tundusid põnevad sõjamängud, mis küll veidi muu loo kõrval tahaplaanile jäid.  Veidi nooremale lugejaskonnale saaks juba luuramiste ja vallutuste põhjal väga nauditava loo. Territooriumitest rääkimise juurde oleks muidugi ilusti passinud ka kaart. 

Ükskõik, kui probleemne ja murtud oli peategelane, siis tegelikult oli lugu positiivse alatooniga ning keskendus leinale, lootusele, sõprusele ning sihikindlusele. Raamatut lugedes tajusin, kuidas halvast saab sündida hea. Lõpu poole liikudes tuli küll rohkelt kurbust ja poetasin isegi paar pisarat, isegi mitte nukrusest, vaid lihtsalt olin Taylori loost liigutatud.

1939. aasta Natsi-Saksamaa. Riik hoiab hinge kinni. Surmal pole veel kunagi nii palju tegemist olnud.

Liesel Meminger, üheksa-aastane tüdruk, asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel. Tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. See on lugu Lieselist ja elanikest tema tänavas ja tüdruku kõige suuremast varandusest – tema raamatutest. Esimeseks varguseks on “Hauakaevaja käsiraamat”. Tänu akordionistist kasuisale õpib Liesel lugema. Ta jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab.

After the 1st wave, only darkness remains. After the 2nd, only the lucky escape. And after the 3rd, only the unlucky survive. After the 4th wave, only one rule applies: trust no one.

Now, it’s the dawn of the 5th wave, and on a lonely stretch of highway, Cassie runs from Them. The beings who only look human, who roam the countryside killing anyone they see. Who have scattered Earth’s last survivors. To stay alone is to stay alive, Cassie believes, until she meets Evan Walker.

Beguiling and mysterious, Evan Walker may be Cassie’s only hope for rescuing her brother—or even saving herself. But Cassie must choose: between trust and despair, between defiance and surrender, between life and death. To give up or to get up.