Nagu juba eelmises blogipostituses kirjutasin, jätkasin Robert Muchamore'i CHERUB-sarja lugemist. Kelmikalt punase kaanega teine osa kannab pealkirja “Diiler”.

2004-2005, Inglismaa. Jamesi ja tema sõprade suvepuhkus jääb lühikeseks, sest muidugi õnnestub poisil jälle pahandustesse sattuda. Koolitöö ähvardab teda juba enda alla matta, aga õnneks saabub päästev missioon. Poisi ülesandeks saab sõbruneda Inglismaa võimsaima narkoärika pojaga ning koguda tõendeid, et paps vahele võtta.

Uus missioon on kõvasti põnevam sellest, mis oli esimeses raamatus. James oli ka asjalikum ning oma tavaliste lolluste kõrval aitas ülesande täitmisele tublisti kaasa. Kuna missioonil on korraga lause 4 CHERUB-i liiget, siis saab teistega ka tuttavamaks. Raamatu alguses sulasid nad mul küll kokku, kuigi tegelased olid ju samad kui alles loetud esimeses osas. Näiteks läks mul paar peatükki aega, et meenuks, kes on Kerry ja Kyle. Need nimed on ju nii sarnased! 

"Diiler" meeldis mulle küll rohkem kui "Agent", aga ma olin ikka kahevahel, mis hinnet talle anda. Pooleldi olin nagu positiivselt meelestatud, aga samas oli jälle nii palju häirivaid detaile ja ebavajalikke stseene. Mind lausa jälestas see osa, kus nad koos vanataadiga kinos käisid. Lisaks on minu arvates tobe, kui suur osa on nendes raamatutes poiste-tüdrukute suhtedraamadel. Ärge saage valesti aru, seda ei saa kindlasti armastustomaaniga võrrelda, aga ma ei liialda, kui ütlen, et Jamesile meeldivad enam-vähem kõik tüdrukud, kellega ta kokku puutub. Ka ebaühtlus lapsikuse ning spioonitarkuse vahel on raamatus jätkuvalt olemas. Mulle tegi lausa nalja raamatu lõpp, kus James eriti elukogenud juttu räägib.

Mis mulle kogu selle spiooninduse juures meeldib, on see, et "pahad" ei ole kunagi viimse rakuni halvad. Selle raamatu kurjam on täitsa sümpaatne ning sarnaselt Jamesiga hakkas mul ka temast veidi kahju. See pani mind rohkem mõtlema, mida selline salaagendiks olemine lastele tegelikult tähendab. See on ju metsik psühholoogiline koorem: pidevalt sead end uues kohas sisse, ehitad suhted-sõpruse üles ja siis reedad kõik ning kolid minema. Sama kordub aastast aastasse, kuni oled liiga vana, et jätkata. Niimoodi kujunevad küll täiesti tundetud inimesed välja. Nüüd hakkasin küll liiga sügavalt analüüsima seda lugu! 

Robert Muchamore on 1972. aastal sündinud inglise kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kasvanud üles Põhja-Londonis. Ta soovis saada arhitektiks, fotograafiks või kirjanikuks, kuid avastas peagi, et esimesed kaks varianti ei ole ikkagi talle. Ka kirjutamisega ei läinud esialgu sugugi hästi, mistõttu tegi ta 90tel kontoritööd. 1998. aastal kurtis Muchamore'i 12-aastane nõbu, et ükski raamat pole piisavalt lahe, et seda lugeda. Mehel jäi see kommentaar paariks aastaks mõtetesse mõlkuma ning ta otsustas uuesti kirjutamist proovida. Ta tahtis kirjutada lastest, kes elavad päris maailmas ja ei ole ideaalsed. Muchamore ei osanud ette kujutadagi, et ta kirjutab 17 raamatut või et neid müüakse üle 15 miljoni koopia. Hetkel ei plaani ta CHERUB-sarja rohkem raamatuid kirjutada, kuid ei välista, et ta seda tulevikus teeb. (allikad: 1, 2)

"Diiler" meeldis mulle esimesest osast rohkem, sest uus missioon oli eelnevast kõvasti põnevam ning luuramist ja muud säärast spioonitegevust oli tunduvalt rohkem. Siiski olid selles raamatus samad puudused ning häirivad detailid, mis eelmiseski. Tundub, et kirjaniku stiil, ei ole päris minu maitsele. Kõige vastumeelsem oli mulle, kui palju juttu oli poiste-tüdrukute suhtedraamadest. Teose kiituseks pean ütlema, et "pahad" on täiesti tavalised inimesed, kel on oma mured ja rõõmud ning neist võib täitsa kahju hakata. Soovitus läheb jälle väikestele poistele, kes spioonilugusid armastavad!

Otsustasin end kokku võtta ja proovida aasta viimaste kuudega veel natukenegi lugemise väljakutse teemasid täitsa. Hiljuti leidsin raamatu, mis sobib kui rusikas silmaauku, et täita teema: 44. Raamat, millest su sõber on vaimustuses. Selleks teoseks on Robert Muchamore "Agent", CHERUB-sarja esimene osa. Minu sõbranna Liis on nimelt sellest sarjast nii vaimustuses, et võttis sealt oma geopeituse kasutajanime. Temalt laenasin ka raamatu.

2003-2004, Inglismaa. 11-aastane James on üks neist poistest, kes alatihti pahandustesse satub. Ta elab koos 9-aastase poolõe ja ohtlikult ülekaalulise emaga, kes juhib poevaraste organisatsiooni. Naise poole pöördutakse, kui soovitakse saada odavamalt mõnd uut hitttoodet. Loomulikult saab poeg ise kõik tehnikavidinad ja hilbud, mis vaid hing ihkab. Kui ema sureb, lahutatakse lapsed ning James satub lastekodusse. Peale üht järjekordset sekeldust tutvustatakse talle CHERUB-it, salajast organisatsiooni, kus 10-17 aastased lapsed töötavad salaagentidena. James otsustab nendega liituda. Esmalt peab ta läbima 100-päevase karmi väljaõppe, et teenida välja võimalus missioonidel käia. 

CHERUB organisatsioon oli päris lahe. Kõige ägedam oli muidugi tasemetesüsteem, kus oranž särk anti külalistele, helesinine väljaõppel olevatele agentidele, hall tavalistele spioonidele jne. Mulle meeldis ka sissejuhatav peatükk ning ninakas üleolev toon, mida asutuse tutvustamisel kasutatakse. Pani kohe mõtlema, kas ja kui palju siin maailmas tegelikult lastest salaagente on olnud. Raamatuid ja filme noortest salaagentidest on palju. Kes siis poleks näinud spioonitüdrukute multikaid, kus huulepulk või peegel mingit võimast seadeldist varjas?

CHERUB-spioonid on veidi rohkem kahe jalaga maa peal. Lapsikust ja lollusi, eriti tembutamist on siin raamatus rohkelt. See tundus kohati isegi rohkem nagu täiskasvanu unistus lapsepõlvest kui tegelikkus või siis ei lollitanud ma lapsena piisavalt. Olen viimase aastaga aru saanud, et ma eelistan raamatuid, kus on tugev loogika. Olen valmis uskuma igasuguseid asju, kui neil mingisugunegi seletus taga on. Selles raamatus oli päris mitu seika, millega ma kuidagi leppida ei tahtnud. Esiteks said lapsed osavaks kuidagi liiga kergelt. Igal teisel 12-aastasel selles raamatus on karates must vöö või vähemalt pingul kõhulihased ning lisaks räägib ta muidugi mitut keelt. Kohati on lapsspioonid oma vanusest hoopis tunduvalt ees. Eriti häiris mind stseen, kus 15-aastased kooli territooriumil pidu panevad ja muuseas ka 12-aastase täis joodavad. See oli nõme ja ebavajalik. Kohti, mis panid mind mõtlema: "Milleks küll?", oli veel, näiteks Joannaga musitamine. Ma ei saa mainimata jätta ka seda, kuidas James kohe peale esimest missiooni, kus ta midagi erilist ei teinud, ülenduse ehk tumesinise särgi sai, samas kui tema sõbrad, kes olid palju kogenenumad, kandsid alles halle. Selles osas meenutas ta mulle eriti Harry Potterit: mõlemad poisid on orvud, kes saavad võimaluse käia salajases koolis ning saavad tunnustada, kuigi suurema töö teevad nende eest teised ära. 

Jamesi seiklused võivad tekitada elevust, kui oled ise 11-aastane, aga minu jaoks muutusid nad kiirelt igavaks. Seda raamatut on lihtsam nautida, kui liiga palju toimuvale ei mõtle. "Agent" on sissejuhatus tervele sarjale ning keskendub agendiks saamisele, aga väljaõppe lõpus ootab Jamesi ees juba esimene missioon. Muidugi ootasin põnevusega, mis saama hakkab. Oleksin tahtnud kuhjaga rohkem tegevust, ohtlike olukordi ja ringihiilimist. Jamesi ülesandeks on aga inimestega suheldes infot koguda, lisaks sellele leiab ta endale silmarõõmu ja topib oma käe sõna otseses mõttes sinna, kuhu ei tohiks. Kokkuvõttes valmistas see esimene missioon mulle pettumuse. Eelnev väljaõpe oli palju huvitavam. Kusjuures, lugedes lõpututest jooksuringidest ja vormi ajamisest, tekkis lausa süütunne, et ise ammu trenni pole teinud. Võtsin siiski käsile ka sarja järgmise raamatu ning jääb vaid üle loota, et seal on need puudused kõrvaldatud. Juba reedel saate lugeda, mis ma teisest osast arvasin!

Robert Muchamore on 1972. aastal sündinud inglise kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kasvanud üles Põhja-Londonis. Ta soovis saada arhitektiks, fotograafiks või kirjanikuks, kuid avastas peagi, et esimesed kaks varianti ei ole ikkagi talle. Ka kirjutamisega ei läinud esialgu sugugi hästi, mistõttu tegi ta 90tel kontoritööd. 1998. aastal kurtis Muchamore'i 12-aastane nõbu, et ükski raamat pole piisavalt lahe, et seda lugeda. Mehel jäi see kommentaar paariks aastaks mõtetesse mõlkuma ning ta otsustas uuesti kirjutamist proovida. Ta tahtis kirjutada lastest, kes elavad päris maailmas ja ei ole ideaalsed. Muchamore ei osanud ette kujutadagi, et ta kirjutab 17 raamatut või et neid müüakse üle 15 miljoni koopia. Hetkel ei plaani ta CHERUB-sarja rohkem raamatuid kirjutada, kuid ei välista, et ta seda tulevikus teeb. (allikad: 1, 2)

"Agent" on korralik lasteraamat ning võib meelelahtutust pakkuda ka vanematele, aga seda ei tasu hakata sügavamalt analüüsima. Minu arvates ei olnud väga haästi pagas tasakaal selle vahel, kas lapsed on lapsed või salaagendid. Esines mitu detaili või sündmust, mis mulle üldse ei meeldinud ja minu arvates ka loole väga juurde ei andnud. See-eest oli huvitav tutvuda CHERUB organisatsiooniga ning lugeda katsumustest väljaõppel. Reaalne missioon raamatu lõpus oli siiski pigem igav. Soovitan seda teost põhiliselt väikestele poistele!

Olen oma liiga pikaks veninud lugemispuhkuselt tagasi ning jätkan oma teisipäevase ja reedese postitamise graafikuga! John Guy "Mu süda on minuga: Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu" on ideaalne raamat, mida Šotimaa reisi postituse järel tutvustada. Tassisin selle 584-leheküljelise kõvakaanelise raamatu suisa reisile kaasa, et see Šotimaal postituse tarbeks pilti püüda. Raamatuga pildid on tehtud Stirlingi lossis. 

1542-1587, Prantsusmaa, Šotimaa ja Inglismaa. Mary Stuart sündis Linlithgow' palees 8. detsembril ning vaid 6 päeva hiljem sai temast isa surma tõttu kuninganna. Šoti troonile tuli naine küll palju hiljem. Lapsepõlve veetis ta Prantsusmaal Henri II õukonnas ning abiellus 1558. aastal tulevase Prantsusmaa kuningaga. Lühikest aega oli Mary Prantsusmaa kuninganna, kuid seejärel tema abikaasa suri ning naine pöördus tagasi Šotimaale, et lõpuks hõivata troon, mis talle juba sünnijärgselt kuulus. Riigi valitsemise muutsid keeruliseks nii vastuseis katoliiklaste ja protestantide vahel kui ka lordid, kes võimu enda kätte tahtsid. Nad olid juba mässanud ka Mary ema vastu, kes peale kuninga surma reagendina valitses. Allakäik algas Mary teise abikaasa lord Darnley mõrvaga ning lõppes tema ligi 20-aastase vangistusega Inglismaal ning pea maha löömisega.

Neid inimesi, kes šotlaste kuningannast Mary Stuartist kunagi kuulnud ei ole, leidub Euroopas ilmselt vähe. Naine on Šotimaa kuulsaim monarh ning temast põlvneb kõik hilisemad Inglise ja Ühendkuningriikide troonipärijad, sealhulgas muidugi ka Elizabeth II. Hiljuti lugesin Gristwoodi  teost "Kuningannade mäng", kus Mary Stuartist ka põgusalt juttu oli, aga tahtsin täpsemalt teada, miks see konkreetne kuninganna ikkagi nii kuulsaks on saanud. Huvi raamatu vastu süvendas ka selle põhjal valminud film "Mary, Queen of Scots", mis eelmisel aastal linastus. Ma ei ole kahjuks ikka veel seda vaadata jõudnud, aga mu hea sõber Kati käis kinos ja kirjutab sellest ka oma filmiblogis.

"Mu süda on minuga: Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu" on hästi kirjutatud, sest kuigi ta pakatab ajaloost, ei jää loetu kuivaks, vaid haarab kaasa. Juba proloog haarab kogu tähelepanu, sest selles lüüakse Mary pea maha. Alles seejärel hakkab selguma, mis kuninganna hukkamiseni viis. Mulle meeldis, et raamatus oli kogu naise elulugu, mitte ainult Šoti troonil veedetud aeg. Näiteks huvitas mind Mary Prantsusmaal veedetud lapsepõlv. 

Vahepeal esines küll ka peatükke, mis olid minu jaoks igavad ning nii väga kaasa ei haaranud.  Ühed sellised olid näiteks pikad poliitilised arutelud selle üle, kellega Mary abielluma peaks. Lugemise venimist põhjustas ka see, et tegelasi palju ning neile viidati pigem tiitli kui nime järgi. Samuti oli ohtralt tegevuspaiku, mille vahel Mary reisis. Imestama pani, kuidas tol ajal ühest lossist teise liikudes ka mööbel kaasa võeti. Maryl oli veel eriti palju vara, mida ta ringi liigutas.  

Kui lõpuks põhiliste intriigide ja atendaatideni jõuti ning tänapäevaselt väljendudes kõik pekki läks, muutus lugu eriti põnevaks. Autor arutleb osavalt tegude ja põhjuste üle, toob välja ajaloolistest dokumentidest selged faktid ning üritab täita ka lünki. Teoses on muide ka detaile, mis on sadu aastaid olnud varajatud ning alles hiljuti välja tulnud. Elasin Maryle kaasa ning kurvastasin, et talle selline saatus varuks oli. Esines palju halbu kokkusattumusi, ebaõiglust, kehvi valikuid ja lihtsalt öeldes, ajastu oli selline, täis konflikte. 

John Guy on 1949. aastal sündinud briti ajaloolane. Ta on spetsialiseerunud Tudori ajastule ning on tuntud selle poolest, et hindab ajalugu ümber. (allikas 1)

"Mu süda on minuga: Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu" on mõnusalt mahukas ülevaade Mary Stuarti elust. See ei ole kiire lugemine, sest tegelasi ja samuti tegevuspaiku on palju. Vahepeal oli vaja meelde tuletada, kes on kes ning lisaks otsisin paar korda ka pilte raamatus esinevatest lossidest. Autori arutluskäik, miks Mary saatus oli selline, nagu ta oli, oli loogiline ja kergesti jälgitav. Eriti põnevad olid kuninganna lapsepõlv ning intriigid, mis järgnesid tema teise abikaasa mõrvale. Samas ei huvitanud mind nii väga vahepealne aeg. Soovitan raamatut kõigile ajaloohuvilistele, eriti neile, kes plaanivad Šotimaad külastada!

Mäletad, kuulasin mõni aeg tagasi Jeanne DuPrau düstoopilist romaani "The City of Ember", kus inimesed elasid maa-aluses linnas ning ei teadnud, et on olemas ka maa-pealne. Nüüd kuulasin Scribdi äpis ära ka sarja teise ja neljanda osa, vastavalt "The People of Sparks" ja "The Diamond of Darkhold". Kolmanda jätsin vahele, kuna selle kirjeldus mainis, et tegu on eellooga, aga ma tahtsin edasi lugeda, mis sai Emberi inimestest edasi.

Tulevik. Emberi inimesed järgnevad Linale ja Doonile ning jõuavad maa peale ning asuvad tutvuma selle uue, suure ja kummalise maailmaga. Peale paaripäevast rännakut jõuavad nad Sparksi-nimelisse külla. Külaelanikud on suure inimmassi äkilisest välja ilmumisest üllatanud ja ka häiritud, kuid on siiski valmis neid aitama. Inimasustused on peale paar sajandt tagasi toimunud apokalõpsist hõredad ning väikesed. Küla pealikud otsustavad, et suudavad emberlastele pakkuda peavarju ja toitu 6 kuud, misjärel tuleb neil endale uus asula rajada. Maa alt tulnud inimesed asuvad õppima ameteid ning oskusi, mida maa peal vaja läheb. Nad saavad iga päev uusi teadmisi näiteks, et eksisteerivad sellised asjad nagu aastaajad ja ilmastik, aga ka kanad. 

Mulle meeldis "The People of Sparks", sest huvitav oli lugeda, kuidas Emberi inimesed uue keskkonnaga kohanesid. Kujutan ette, et noorena oleks ma veelgi rohkem nautinud, kuidas nad näiteks kanu kartsid.  Üks põnev looliin oli see, kuidas emberlased tundsid, et Sparksi elanikud, kes niigi vastutulelikud olid ning neid aitasid, peaksid neile rohkem oma varusid jagama. Tundus kuidagi väga inimlik ja reaalne. Veel meeldis mulle lugeda ränduritest, aardeküttidest, kelle elu koosnes vanadest asulatest asjade kokku korjamises. 

Tulevik. Kunagised Emberi asukad on nüüd juba mitu kuud Sparksi külas elanud ning kätte on jõudnud karm talv. Ühe ränduri käest osatb Doon raamatu, mille kaanel on kirjas "Emberi elanikele". Kahjuks on teos saanud tugevalt kahjustada, sest seda on kasutatud lõkke hakatusena ning alles on vaid 8 lehekülge. Neilt on näha, et tegu on mingi kasutusjuhendiga. Selguse saamiseks otsustavad Doon ja Lina kahekesi tagasi Emberisse suunduda. Nad avastavad, et maa-alusesse linna on end vahepeal uued elanikud sisse seadnud.

"The Diamond of Darkhold" meeldis mulle veelgi rohkem, kui "The People of Sparks", sest selles osas pöörduvad peategelased tagasi Emberisse. Mõtlesin terve teise raamatu ajal, miks nad ei tulnud varem selle peale, et proovida sinna varude järgi minna, kui näiteks vooditest puudus oli. Mahajäetuna mõjus Ember isegi võluvamana, kui siis, kui seal veel sadu inimesi elas. Kujutasin hästi ette, kuidas säärane linn maapealsetele inimestele kui kullaauk kõigi oma varudega võis tunduda. Raamatud pealkirjas mainitud teemandite lõpplahendus mulle nii väga muljet ei avaldanud.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

Mulle meeldisid nii "The People of Sparks" kui ka "The Diamond of Darkhold". Kunagi kuulan või loen kindlasti ära ka sarja kolmanda osa. Soovitan, kui soovite lugeda lihtsat ja seikluslikku sarja, kus tegevus toimub tulevikkus ning peategelasteks on lapsed.

Tundub, et kaugeim paik, kus ma käinud olen on Kreeka, niisiis sai see lugemise väljakutse punkt täidetud John Mole teosega "Elu nagu kreeka ε". Soovituse sain Facebooki grupist ja olen väga rahul. Raamat oleks võinud kirja minna ka kui pööraselt naljakas, sest pean möönma, et kõige lustakamad on lood ikka tõestisündinud.

"Ma ei taha Elleniti."

"Sa ei taha Elleniti?"

... lainelise asbesti panekust ma keeldusin. "Sibulaid tahan."

John Mole on oma rahvusvahelise karjääri tõttu maailmas palju ringi rännanud, kuid südamesse jäi tal Kreeka. Hetke (ja alkoholi) ajel ostis ta ühelt külamehelt varemetes maja mahajäetud külas ning asus seda üles vuntsima. Vaja oli minema vedada tohutu hulk kitsesõnnikut, ära vahetada katus, teha uued põrandad, aknad, uksed. Töö oli üsna kontimurdev, kuid mees ise oli rahul. Ainult kõik teised: naine-lapsed-kohalikud vangutasid pead. Johni maja asus vanas külas, millest mäge mööda allpool asus uus, kus inimesed elasid moodsates betoonkuubikutes, aga siiski ehedat kreeka külaelu. Selgelt tulevad välja kõik kultuurilised erinevused, alates igapäevategemistest kuni toidu-joogikultuurini välja.

Mu isa ja kõik mu vennad oli joodikud ja üldse raiskuläinud inimesed, ning ema võttis mult surivoodil tõotuse oma juuste nimel, et ma kunagi ei jooks ei veini ega ouzot ega brändit ega õlut. Jumal tänatud, et ta suri enne, kui viskist kuulis.

Link autori lehele

Ütleksin, et tegu on silmiavava raamatuga, mis olenemata oma koomilisusest teeb ka veidi kurvaks, sest kirjeldatud külaelu on ilmselt hääbumas. Kaovad meistrimehed, kes tegid katusekive, vanakesed, kes vitsaga kaevukohta otsisid, müüriladujad, puidutöölised, karjaajajad. Maalt kolitakse ära ja alles jäävadki varemed, mida hinnata oskavad John Mole sugused välismaalased, kes oma unistusi taga ajavad ning ebamugavustest ei hooli. Autori Kreeka-armastus paistab välja igast peatükist. Oma enda memuaaridele lisaks jagab ta heldelt ka ajaloolisi fakte.

Kreeklase kohta oli tema juures ebatavaline see, et teda nähti sageli raamatut kaasas kandmas ning isegi omaette kohvikunurgas lugemas. See oli ebaharilik. Paljude meie Kreeka sõprade jaoks oli raamat viimane meeleheitlik katse täita eksistentsiaalne tühimik - juhul kui polnud kellegagi juttu vesta, ei olnud midagi teha, telekast mitte midagi vaadata; ega olnud tänaval midagi jälgida, ning isegi taamal polnud mitte miskit, millele tähelepanu kinnitada. Näidata end avalikus kohas koos raamatuga, rääkimata selle lugemisest, ol märk ekstsentrilisusest või võõrapärasusest.

"Elu nagu kreeka ε" innustab igati oma soovide poole püüdlema. Unistus maalilisest majast Kreeka saarel on tavaline, kuid viis kuidas John Mole selleni jõuab, ei kuulu küll kellegi fantaasiamaailma. Tegelikult läheb rada iga soovi juurde üle kändude ja küngaste ning näha kõike läbi huumoriprisma, nagu autor seda raamatus kujutada suudab, on imetlusväärne. Soovitan lugeda kõigil, kellel ellu huumorit juurde vaja ja ka neil, kes lihtsalt Kreekast vaimustuvad.

Kõik jutud on tõed. Tõde lihtsalt väänatakse natuke, et teha neid huvitavamaks.