Hyperebaaktiivne | Marianni raamatublogi: 2003

XVII, XIX, XX, XXI ja XXII ehk kolm last avastavad isevärki maailma

2003

Olen ammu mõelnud, et võiks tasapisi uuesti lugeda vanu lemmikraamatuid ja selleks, et see ei jääks ainult mõtteks, valisin #kikael2022 väljakutse kolmandaks teemaks lapsepõlve lemmikraamatud. Mul on neid palju, aga seekord jäi sõelale viiest raamatust koosnev sari, Tony DiTerlizzi ja Holly Black "Spiderwicki kroonika" - "Välimääraja", "Võlukivi", "Lucinda saladus", "Rauast puu" ja "Mulgarathi raev".

Kui nende vanemad lahku lähevad, kolivad kolm last - 9-aastased kaksikud Jared ja Simon ning nende 13-aastane õde Mallory - koos emaga Spiderwicki mõisa, kuna neil on kiirelt uut elukohta tarvis ja vanatädi Lucinda maja seisab juba mõnda aega tühjana. Häärber on vana ja lagunenud ning juba esimesest päevast peale sünnib seal imelikke asju. Lugu kisub eriti pööraseks, kui Jared leiab Arthur Spiderwicki "Välimääraja", mis tutvustab haldjate maailma. Tuleb välja, et seda raamatut on ohtlik omada, kuna leidub ohtralt olendeid, kes ihkaks seda enda küüsi saada.

Seda sarja ei ole võimalik üksikute raamatute kaupa lugeda, kui juba esimene käsile võtta, tuleb teised ka läbi lugeda. Iga osaga lisandub tegelasi haldjate maailmast: sookollid, õhuhaldjad, vetevaimud jne. Lapsena tundusid raamatud palju pikemana, nüüd sai lugu liiga ruttu läbi. Raamatud lausa lendasid käes, köide on pisike, font on suur ja lisaks on tohutult pilte. Fantastilised illustratsioonid on kindlasti selle sarja trumbiks. Üldse on sari kogu kujunduse poole pealt äärmiselt meisterlik. Ma ei mäletanudki, et igas raamatus on lisaks piltidele, veel illustreerivat materjali, tegelaste joonistusi, ajaleheväljalõikeid. Üks äge detail on veel see, kuidas tagakaane tutvustus on igal osal eri moel varjatud. Haldjarahvas kohe üldse ei taha, et keegi neid raamatuid loeks!

Lapsena olin täielikult haaratud raamatute müstilisusest ja maagiast. Olin üksjagu unustanud, näiteks selle, kuidas lõpuks Mulgarathist võitu saadi või kui palju on raamatus juttu vehklemisest. Nüüd täiskasvanuna nägin taustal argisemat lugu, teadvustasin, et kogu lugu algas sellest, kuidas isa perekonna maha jättis, kolimine toimus olude sunnil ja maja oli õige kehvas seisus. Peategelasega on lihtne samastuda - poiss, kes tunneb, et keegi ei mõista teda. Jaredil on keeruline isa lahkumisega toime tulla, ta satub alatasa pahandustesse ning tajub, et teda süüdistatakse ülekohtuselt. See on üks neist raamatutest, kus lapsed peavad üksi toime tulema, neil on pöörased seiklused, samal ajal kui täiskasvanud ei usu ega toeta neid.

Joonealuse märkusena panin tähele, kuidas poole sarja pealt said härjapõlvlastest pöialpoisid ja mõnes kohas oli tõlkeerinevusi illustratsioonide allkirjade ning teksti vahel, aga kuidagi lugemiselamust see ei seganud.

Mind paeluvad endiselt vanad majad, kus on avastamist ootavad pööningud ja salatoad. Ma ei olnudki varem teadvustanud, et olen selle temaatikaga üksjagu raamatuid lugenud, "Narnia lood" tulevad kohe meelde ja E. Nesbiti "Viis last ja tema". Lasteraamatutes peidavad iidsed häärberid tavaliselt midagi maagilist, täiskasvanute kirjanduses kipuvad aga luukeresid varjama. Ma ei pidanud "Spiderwicki kroonikas" pettuma, see oli ka nüüd ülelugemisel haarav lugu.

22:04
0 Comments

XLIV ehk oled elus, kuni keegi sind mäletab

2003

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu" jäi mulle silma Eia Uusi soovitusest, milles helisesid sõnad "kaunis" ja "pandeemia". See õige pentsik sõnapaar jäi mind kummitama ja kui teos Elisa Raamatu äpis ette sattus, asusin kohe lugema. Muide, kas oled paremal märganud äpi sooduskoodi?

21. sajandi keskpaik, Linn/USA/Antarktika. Linna asustavad surnud, keda keegi maal elus olijatest veel mäletab. Asjad on maailmas kulgenud nii, nagu sajandi alguses ennustati - polaarjää sulab, valitseb bioterrorismi oht ja puhkeb viirus, mis nõuab tohutult elusid. Linn laieneb, et plahvatuslikult kasvanud elanike hulka mahutada, aga hakkab siis kokku tõmbuma, kuni tundub et pea kedagi pole alles jäänud. Samal ajal, kui viirus miljoneid tapab, võitleb Laura Byrd oma elu eest metsikus Antarktikas, kuhu ta saadeti Coca-Cola PR tiimi liikmena. Tema kaaslased läksid abi otsima, kuid pole naasnud ja naisel pole õrna aimugi, mis neist saanud on.

Sellest raamatust on kuidagi raske kirjutada. Seetõttu on see blogipostitus ka väga kaua aega võtnud. Esiteks meeldis mulle väga kontseptsioon vahepeatusest pärast surma, kus elavad kõik need, keda keegi elusatest veel mäletab. See pani mõtlema, kes mäletaks mind ja kui palju on inimesi, keda mäletan mina. Peened niidid ühendavad elavaid ja surnuid. Uued lahkujad toovad Linna uudiseid, mis maailmas toimub. Maal olijad ei tea Linnast midagi, aga mõtlevad ikka lahkunute peale. Selgelt joonistuvad välja need pisikesed detailid, mis inimesest inimese teevad.

Romaani toon on malbe ja mõtlik, hoolimata sellest, et taustaks on viirus, surm, võitlus elu eest. See oli tõesti kaunis, just sõnade poolest, millega pilte maaliti, ja paelus ka vaatenurk, mille alt olukorda vaadati. Autor suutis hästi meelde tuletada, et tuleks iga päev panna tähele väikeseid hetki ja neid väärtustada. Tema kirjeldused olid hästi iseloomulikud ja tekitasid erinevaid tundeid. Kui sulle meeldivad raamatud, kus rõhk on tekstil endal ning tunnetel, mida laused sinus tekitavad, siis sobib see raamat sulle hästi.

Olenemata sellest kaunist muljest ma päris vaimustusse raamatust siiski ei sattunud. Midagi jäi nagu puudu. Kuigi mind vaimustas Linna kontseptsioon, siis meeldisid mulle rohkem hoopis peatükid, kus Laura Antarktikas külmaga võitles. Linnas oli surnute elu kuidagi liiga harilik. Keegi ei võtnud ette midagi uut ja suurt. Neid isegi väga ei huvitanud, et nad on surnud. Paari esimese peatükiga sai kogu lugu räägitud. Edasi tüüris romaan vaikselt-vaikselt vältimatu lõpu suunas. See oli küll ilus kulgemine, täis mälestuskilde ja ilusaid mõtteid, aga sündmustevaene.

Kevin Brockmeier on 1972. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta teadis juba kooli viimasel aastal, et tahab kirjanikuks saada. "Surnute lühiajalugu" ilmus esmalt lühiloona 2003. aastal ajakirjas The New Yorker. Sellest loost sai romaani esimene peatükk. Brockmeier teadis kohe, et alustab tegelikult romaani, aga talle pakub rahuldust, kui sissejuhatus on omaette tervik, mis paneb paika suurema pildi tooni. Kirjutades veedab mees palju aega lausetega, lihvides igaüht, kuni see on täiuslik. Lugu mõtleb ta välja siis, kui ei istu arvuti taga. Brockmeier ei vaata kunagi oma raamatute arvustusi ega statistikat. (allikad: 1, 2, 3)

"Surnute lühiajalugu" on lugu surnutest, kes elavad mälestuste jõul ja inimkonna aeglasest hääbumisest. Mulle meeldis kontseptsioon, kuidas me hoiame mälestustega inimesi elus ja nad on kõik ühes suures Linnas. Samuti nautisin kirjeldusi väikestest hetkedest, mis teevad sind inimeseks. Romaan ise oli aga rohkem mõtete ja tunnete kogu, kui lugu. Soovitan, kui soovid, et sulle annaksid mõtteannet sõnad "kaunis" ja "pandeemia"!

Loe ka:

16:41
0 Comments

XIV ehk linn, kus puudub loomulik valgus

2003

Vaatasin kunagi filmi, kus oli põnev tulevikulinn ning nutikad noored, kes selle suurima saladuse avastasid. Selle nimi oli "The City of Ember" ning kuna lugu mind paelus, tahtsin juba ammu lugeda Jeanne DuPrau romaani "The City of Ember", mille põhjal film vändati. Osta ma seda siiski ei tahtnud ja raamatukogust ei leidnud. Kui nüüd nägin, et Scribdi rakenduses audioraamat olemas on, siis muidugi kuulasin ta ära. Seal on olemas ka sarja kolm järgmist raamatut, aga kahjuks Scribd arvas, et ma see kuu liiga palju kuulanud ja järgmise võin alles aprillis ette võtta.

Tulevik, Emberi linn. Ammu aega tagasi rajasid Ehitajad linna. Nad varustasid selle kõigega, mida inimestel eluks vaja ning jätsid juhistega laeka, mis avaneb, kui teatud aeg on möödunud. Paraku kadus see enne, kui avanemishetk kätte jõudis ning koos sellega ka teadmised, mida teha siis, kui laod tühjaks hakkavad saama ning linna valgustavad tuled ähvardavad kustuda. Emberis lokkab korruptsioon ning linnapea ei tegele sugugi probleemidega. Kui 12-aastane Lina leiab iidsed juhised, ei pea täiskasvanud augulist paberit sugugi oluliseks. Tüdruk leiab abi endiselt klassikaaslaselt Dune'ilt ning koos asutakse kahjustada saanud instruktsioone dešifreerima.

Filmi nägin küll ammu, aga raamat tõi erinevaid stseene sellest silme ette ja loo põhipunktid tulid meelde. Seega teadsin muidugi ette, millest raamat räägib ja suuri üllatusi polnud. Tundus, et teosed on üsna sarnased, aga kindlalt saaksin seda öelda, kui uuesti filmi vaataksin. Kõige võõramana mõjus, kuidas romaani lõpuosas tuli välja, kuidas täpselt esimesed inimesed Emberisse saabusid. Õnneks on raamatul mitu järge, millest ma midagi ei tea ja kindlasti kuulan, kui otsustan scribdi tellimust jätkata. Mind huvitab, mis tegelastest edasi saab.

Mulle meeldis väga kujutatud düstoopiline ühiskond, mis toimib maa all ja ei tea muust maailmast midagi. Just see paelus mind ka filmi puhul. Inimesed ei oska ette kujutada sinist taevast, ei tea midagi lindudest, ei oska meisterdada kaasaskantavat valgust ega ümber käia elektriseadmetega jne. Enamik esemeid, mis neil on, on pärit hiiglaslikust laost, riided on kõik kulunud ja lapitud, toit on jäänud üksluiseks, ravimid on otsakorral. Selle süsteemi puhul tundus kummaline ainult loosiga inimestele ametite tõmbamine, sest see ei arvesta soovide ega oskustega. Teiseks huvitas mind haiguste teema, inimesed võtsid vist mingeid vitamiine aga ei tundunud, et nad vaevleks päikesevalguse või erinevate toitainete puudumise tõttu., kuigi nende toit pidi kindlasti üsna üksluine olema. Kõige omapärasem amet tundus see, mis anti peategelasele - sõnumikandja.

Lisaks maailmale meeldis mulle väga omamoodi aardejaht - vihjete otsimine ja kirja dešifreerimine. Sellega seoses oli raamatu kuulamisel miinus, sest oli raske kaasa nuputada, mis tähed augulisest tekstist puudu on, kui seda sulle tähthaaval ette loetakse. Peategelaste seiklused ja avastused olid igatahes põnevad ning mulle tundus lausa, et kogu lugu sai liiga kiirelt läbi. Oleksin tahtnud koos nendega veelgi rohkem Emberit avastada.

Jeanne DuPrau sündis 1944. aastal San Franciscos ning on enamiku oma elust elanud Californias. Emberi sarja inspriatsiooniks oli kirjaniku lapsepõlv, kui paljud inimesed endale tagaaedadesse pommivarjendeid ehitasid. Väiksena meeldisid talle raamatud, kus lapsed uusi maailmu avastavad. Sündis idee linnast, mis on ehitatud inimkonda suure ohu eest päästma. Lisaks paelus autorit idee linnast, kus ainsaks valgusallikaks on elekter. Jeanne'i soov oli, et tema raamat paneks inimesi mõtlema meie maailmale ja hindama päikest, kuud, metsi, ookeane, tuult ja vihma. Esimest raamatut kirjutas ta ligi kümme aastat. (allikad: 1, 2, 3)

“City of Ember” tutvustab põnevat düstoopiaühiskonda, mis on kokkuvarisemise äärel ja üht nutikat tüdrukut, kes leiab väljapääsu. Mind võlus maaalune elu ning peategelase seiklused. Oleks hea meelega sellest rohkemgi lugenud! Mind huvitavad ka järjed, kuigi nende tegevus ei toimu vist enam Emberis. Soovitan ka raamatu põhjal tehtud filmi!

16:24
0 Comments

XXVI ja XXVII ehk noortekas ja õudukas

1959

Palju mul praegu aega lugemiseks pole, aga need kaks veidi õhemat raamatut said sel nädalal läbi loetud. Üks neist läheb ka väljakutse alla kirja, kui noortekas.

Melina Marchetta on austraalia kirjanik ning "Saving Francesca" on tema teine noorteromaan.

Francesca on teismeline, kes on äsja läinud uude kooli, mis siiani oli mõeldud vaid poistele, kuid avas nüüd uksed ka tüdrukutele. Uues keskkonnas kohanemise ning sõprade leidmisega kaasnevad omad mured, aga kõige suurem probleem on neiul kodus. Nimelt on tema ema langenud depressiooni ja seetõttu kannatab terve pere. Francescat koheldakse kord lapse, kord täiskasvanuna ning tüdruk ei tea enam, kes ta on.

Mulle väga meeldis, et teose fookus oli perekonnal ning teisele kohale jäi sõprus, sest enamik tänapäeva noortekaid kipuvad keskenduma esimese armastuse teemale. Ka siit ei puudunud veidi romantikat, aga sel oli väga väike osa. Lugu mõjus väga reaalsena, sest kõik tegelased olid usutavad, eriti poisid, kellest ükski polnud unistuste prints. Teismelistele soovitaks lugeda küll ning miks mitte ka vanematele.

Shirley Jacksoni teosed jäid mulle pildilt kas Instagramis või Tumblris silma ja nii uurisin kohe, kuidas tema teoste saadavusega Eestis on. Goodreadsi andmeil on eelmisel sajandil elanud ameeriklanna olnud õuduskirjanduse vallas mõjukas, kuid meie keelde teda tõlgitud pole. Raamatukogustki sain vaid ühe teose kätte.

"The Haunting of Hill House" ilmus esmakordselt juba 1959. aastal ning selle põhjal on tehtud ka kaks filmi (1963 & 1999). Juba pealkiri annab aimu, mis raamatus toimuma hakkab, luues ettekujutuse suurest tühjast häärberist, kus kummitab. Enam-vähem nii ongi, selles majas pole aastaid keegi elanud rohkem kui paar päeva, enne kui välja kolib ning üle elatu kohta sõnagi ei lausu. Hoonest kuuleb õpetlane Dr. Montague, kes just otsib kummitavat maja, mida teaduslike meetoditega uurida. Ta üürib Hill House'i suveks ning kutsub endale appi erinevaid inimesi, kes paranormaalsete nähtustega kokku puutunud on. Majja koguneb 4-liikmeline seltskond: lisaks doktorile on seal hoone tulevane pärija Luke, üksik neiu Eleanor ning salapärane Theodora.

Dr. Montague'l on erinevate nähtuste selgitamiseks teooriaid, näiteks uksed sulguvad ise, sest majas on kõik ehitatud veidi viltu, nii et silmaga ei näe, aga inimene tajub, et midagi on valesti. Kõike aga ei saa teaduslikult seletada. Lisaks kipub Eleanor, kelle läbi sündmustik on jutustatud, tihti unistama jääma ja tähelepanu hajudes ei saagi enam aru, kas loetu on nüüd tegelik sündmus või pelgalt mõttelend. See teos paneb kujutlusvõime korralikult tööle, mis muudab lugemise väga nauditavaks. Kõhe tunne tekkis küll, aga kohti, mille tõttu öösel magada ei saaks, minu jaoks ei olnud. Soovitan neile, kellele Poe' teosed meeldivad!