Viimaste aastate jooksul on eesti keelde tõlgitud õige mitu inglise krimikirjaniku Ann Cleevesi romaani. 2017. aastal külastas naine ka kirjandusfestivali HeadRead Tallinnas. Ei saa salata, et tekkis huvi tema raamatute vastu. Valisin lugemiseks augustis ilmunud raamatu "Vareselõks", sest mind paelusid selle kirjeldusest Põhja-Inglismaa mäed ja kolme naisbioloogi keskkonnauuringud. Väljakutse teema: 14. Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal.

Põhja-Penniinid, Inglismaa. Uue karjääri rajamisega kaasnevad keskkonnamõjude uuringud, mida palgatakse läbi viima kolm naist: Rachael, Anne ja Grace. Nende ülesanne on selgeks teha, kas on mõni põhjus, mis keelaks kaevanduse rajamise. Üks on ekspert lindude, teine taimede ja kolmas loomade alal. Naiste baasiks saab Baikie maja, ühiskasutuses olev hoone nõmmel. Omavahel kolmik tegelikult kuigi hästi läbi ei saa ning üksteisele saladusi ei puistata. Kõigil on tegelikult piirkonnaga isiklik seos ning üks neist ka tapetakse selle tõttu. Hiljuti poos end üles ka Baikie maja naabertalu perenaine. Kas kahel surmal on seos? Milliste peidetud luukeredega on seotud karjääri rajamine? Juhtumit saabub uurima Vera Stanhope.

Mulle üldiselt meeldivad paksud raamatud, kus iga detail põnevust juurde lisab. "Vareselõks" oli minu arvates aga liiga paks - põnevam sisu hajus lehekülgede vahele ära ning sama juhtus minu huviga. Tahtsin siiski teada, miks mõrvati üks bioloogidest, eriti kui selgus, et tema minevik on parajalt müstiline. Selle uurimise asemel keskenduti teiste tegelaste tegemistele. Kusjuures kõikide vahel oli meeletult palju seoseid, ühed olid sugulased, teised olid koos vaimuhaiglas aega veetnud jne. Tüütult palju oli passimist Baikie majas, mille asemel oleksin eelistanud lugeda loodusest. Eeldasin, et kui romaanis on mitte üks ega kaks, vaid lausa kolm bioloogi, siis on hulganisti jalutuskäike mägedes ja nõmmedel ning muidugi katseid, aga neid oli liiga vähe, et pilti silmi ette manada. Ühesõnaga: pettusin. Palju lehekülgi pühendati ka kummalisele armuloole kahe abielupetja vahel. Viimane ei saanud mu meelest korralikku lõpplahendustki. 

Olen hakanud eelistama krimiromaane, kus puistatakse peeneid vihjeid, kes on kurikael ning eriti meeldib mulle, kui autor on suutnud jätta ka parajalt valejälgi. Selles romaanis olid vihjed nii õrnad, et ma ei pannud neid tähelegi. Mõned detailid olid küll sellised, mis tundusid tähtsusetud, aga leidsid lõpplahenduses olulise koha. Siiski ei meeldinud mulle, et kõik seletused ja paljastused jäid viimasesse 5-leheküljelisse peatükki.   

Ann Cleeves sündis 1954. aastal ning kasvas üles maapiirkonnas, kus ta isa oli külakooli õpetaja. Naine alustas kirjutamist tänu oma abikaasale. Nimelt on Tim ornitoloog ning üsna ruttu peale nende abiellumist määrati ta ühe väikese saarekese ülevaatajaks. Saarel ei olnud peale lindude vaatamise muud teha ja nii hakkaski Ann lugusid looma. Ta on kirjutanud mitmeid sarju, millest eesti keelde on tõlgitud 4 osa Shetlandi ja 2 Vera Stanhope'i seeriast. Nende raamatute põhjal on valminud kaks BBC telesarja – vastavalt „Shetland“ ja „Vera“. (Allikad: 1, 2, 3)

"Vareselõks" ei suutnud mind köita. Raamat venis ning ei haaranud kaasa, sest keskenduti ebahuvitavatele detailidele tegelaste eludes ning liiga vähe oli juttu mõrva uurimisest või Põhja-Inglismaa loodusest ning keskkonnauuringutest. Ka lõpplahendus ei rahuldanud mind. Romaani põnevaim osa oli mõrvatud naise minevik. Soovitan raamatut neile, kellele meeldib, kui krimiraamatus on lugeja ees valla iga tegelase argipäev ning kuriteo lahedus selgub alles viimastel lehtedel!

1664, Delft, Holland. Johannes Vermeer on tuntud kunstnik. Vermeeridel on vaja uut teenijat, kedagi, kes suudaks puhastada kunstniku tööruume, ilma et seal asjad oma kohtadelt nihkuks. Nad võtavad tööle Grieti, kelle isa kaotas õnnetuses nägemise ning perel on hädasti raha vaja. Vermeeride maja on üsna kaootiline, neil on palju lapsi, kuid Griet suudab kohaneda. Ta imetleb oma isandat ning ka mees on teenijaga rahul, andes neiule abikaasa teadmata lisaülesandeid. Näiteks segab tüdruk talle värve kokku. Kõik päädib sellega, et mees maalib Grietist maali, tütarlapse pärlkõrvarõngaga. 

Romaan oli meeldis mulle, sest ma ei olnud varem lugenud 17. sajandi Hollandist. Vermeeri nimi oli küll varem tuttav, kuid täpsemalt ma temast  ega ta perekonnast midagi ei teadnud. Kõige köitvam osa raamatust oli just maalimisprotsessiga seotud, nagu värvide valmistamine. Veel pakkus mulle huvi, et Vermeer maalis vaid paar teost aastas, mistõttu pere rahaseis ei olnud just parim. Ma ei olnud varem teadlik ka sellest, et enamik mehe maale on maalitud ühest toast. 

"Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" järgib väga lihtsat ja etteaimatavat lugu, kus ühest tüdrukust saab  Vermeeride teenija, kuni hetkeni mil peremees teda maalib. Haripunktile järgneb kiire lõpp, mis mule täitsa istus. Mulle ei meeldinud Vermeeride suhtumine Grieti. Ei peremehe salatsemine ega perenaise külmus ja kõrkus. Palju meeldivam tegelane oli lihuniku poeg.

Tracy Chevalier on ameerika-inglise kirjanik, sündinud Ameerikas, hiljem kolis Inglismaale. Ta on kirjutanud 9 romaani, millest tuntuim ongi teine ehk "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga". Raamatust on 2003. aastal tehtud ka film. Naise inspiratsiooniks oli poster kuulsast maalist, mille ta 19-aastasena ostis. Teda hakkas huvitama lugu tüdruku näoilme taga. Lugu ise on puhtalt fiktiivne. Keegi ei tea, kes Vermeeri modellideks tegelikult olid. Autori eeltööks oli antud perioodi ajaloo ja Vermeeri maalidega tutvumine. Lisaks veetis ta aega Delftis.

Minu jaoks oli raamatu suurim võlu see, et aluseks oli võetud maal ning selle ümber oli ehitatud lugu. "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" andis aimu 17. sajandi Delftist ning tuntud kunstniku Vermeeri elust. Soovitan kergemate ajalooliste romaanide nautijatele!

"Uduprints" õudus- ja fantaasiasugemetega noorteromaan minu ühelt eelmise aasta lemmikkirjanikult Carlos Ruiz Zafon. Nii tore, et veel tema teoseid tõlgitakse, kuna "Tuule nimi" oli mu eelmise aasta üks suurimaid lemmikuid ja seega lootsin sellest hiiglama palju. Kui "Uduprints" oleks mu esimene kohtumine autoriga, siis oleks ta tähe või kaks rohkem saanud, aga praegu tundsin, kuidas see hilisematele töödele alla jäi. See on igati mõistetav, olles Zafoni esikteos.

Tuttav sünge ja huviäratav õhustik oli romaanis "Uduprints" täiesti olemas ja nii ma teda enne käest ei pannud, kui läbi sain. Muidu oleks ehk klounidega õudusunenägusid näinud. Lugedes tekkis mul pidevalt küsimusi, mille vastuseni ei jõutudki. Lehti oleks võinud raamatut topelt olla, siis oleks see probleem lahenduse saanud ilmselt. Samas on olemas ka järjed, kust millegi võrra targemaks võiks saada ja nii ma kavatsen neid ootama jääda (või inglise keeles lugeda).

"Uduprints" räägib perekonnast, kes kolib rannaäärsesse väikelinna, majja, millel on sünge ajalugu. Peres on kolm last, kaks tüdrukut Irina ja Alicia ning poiss Max. Esimesel õhtul märkab poiss maja taga põllul iseäralikku kujudega aeda ning juba järgmisel päeval saab endale sõbraks majakavahi lapsendatud Rolandi, kellega koos palju huvitavam on. Koos käiakse lahesoppi uppunud laevavrakki vaatamas ja palju muud. Selle kõige taustal hakkab ilmsiks tulema üks vana tume saladus.

Üks veider asi oli veel see, et Maxi vanematest räägiti pidevalt ees- ja perekonnanimega. Selle asemel oleks võinud lihtsalt ema ja isa olla.

Mis selle fantaasiaromaani siis minu jaoks niivõrd suurepäraseks muutis?

Esiteks, kindlasti tegelased: sarjas on neil olnud tohutu areng. Eriti näiteks Maltal, lihtsalt vau, või Althea või Paragon või Vivacia või Wintrow jne. Kõik on nii meeldejäävad, et kuigi eelmisi osi lugesin vist suvel (?), siis juba esimese 10 lehega oli jälle meeles, kes on kes ja mis ta korda saatnud on. Siin ei ole ka nii-öelda pahasid ja häid karaktereid. Kui esimeses raamatus elasin kogu hingest kaasa Altheale ja Malta oli minu jaoks lihtsalt üks pirtsakas jõmpsikas, siis nüüd olid kõige põnevamad Maltaga toimuvad sündmused ja Althea ei sümpatiseerinud mulle enam eriti.

Teiseks, maailmaarendus. Robin Hobb on viljakas kirjanik ning on kavalalt ehitanud ühe suure fantaasiamaailma, mille eri osades tema kirjutatud triloogiad aset leiavad. Farseeri triloogia on mul peaaegu läbi, vaid kolmanda osa teine pool, mis eestikeelsena ilmumata, on lugemata. Igatahes seal seigeldakse Kuues Hertsogkonnas. Eluslaevnikud on aga lõunapoolsematest aladest ja hoopis põnevam, sest merel toimuvat fantaasiaromaani ma näiteks varem pole lugenud. Ma luban, et loen autori raamatuid edasi ning ilmselt ingliskeelsena, sest kogu tema loomingut lähima 10 aasta jooksul küll eesti keelde tõlkida ei jõuta.

Fantaasiaromaanide fännid, see on midagi teile, aga alustada tuleks muidugi esimesest raamatust "Võlulaev"!

See on nii teistmoodi lugu, et ma kohe ei oskagi midagi öelda ega kirja panna.

Peategelane, kes kutsub end A, rändab ühest kehast teise. Vahetus toimub täpselt südaööl, uus keha on alati temaga samavanune ning ta ei ärka kunagi kaugemal kui 4 tundi. Ta elu on olnud selline nii kaua kui ta teab, varasemad mälestused jäävad 4-5aastase põngerja kanti. Ühel hetkel sai ta küll aru, et see ei ole normaalne ja ta on teistest erinev, aga on oma eluga ära harjunud, täites iga kord hõivatud keha normaalset rolli, kuni mängu tuleb armastus. A armub Justini kehas olles tema tüdruksõpra Rhiannonni ning üritab seejärel iga uue kehaga tüdrukuga uuesti ühendust võtta. 

Mulle mõjus see raamat suisa filosoofilisena, sest peategelane paiskas kogu aeg üles lauseid, mis mind mõtlema panid. Tema jaoks polnud vahet, kas ta oli poisi või tüdruku kehas, luges vaid see milline on tema isiksus, aga Rhiannoni suhtumine oli erinev, näiteks kui ta oli väga-väga paks. Seega ma ütleks, et see on palju rohkem kui noortekas ning näitab mitmeid ühiskonna probleeme tühistena.

Lauseid ja mõtteid:

*Lahkus on seotud sellega, kes sa oled, samal ajal kui sõbralikkus on seotud sellega, kellena sa tahad, et sind nähakse.

*Keha on sama aktiivne kui mõistus ja hing. (Ära lase kehal end üle võtta)

*Inimesed usaldavad kõige rohkem neid, kes riietuvad nendega sarnaselt.

*Ühes kehas on raske näha elu sellisena nagu see on.

*See on lõks, kui sul on millegi nimel elada, sest muu tundub elutu. 

Ulmeromaanis oli ka palju asju, mis mulle nii väga ei meeldinud, mistõttu mul praegu ongi vastakas arvamus, kas panna 2, 3 või 4 tähte. Esiteks oli see armulugu veidi totter. Nimelt oli see peategelase jaoks üsna armastus-esimesest-silmapilgust, ta armus Rhiannonni, sest too oli lahke või vähemalt selline mulje jäi mulle. Samas oli just põnev lugeda, kuidas ta püüdis iga päev oma erinevate kehadega tüdruku juurde jõuda. Teine, veidi väiksem probleem, oli see, et mingit seletust kehade vahetuse kohta ei olnud. Lugeja peab sellega sarnaselt leppima nagu peategelane. Ma juba täiesti leppisin sellega ja isegi ei tahtnudki enam vastust teada, tundes, et kui seletus ei meeldi, siis kaob loo maagilisus. Lugu siiski liikus sinna poole, et kui peaks tulema järg, siis hakkab ta vastust otsima. Lugedes mõtlesin mitu korda, et milline küll lõpplahendus on, sest ükski, mis mu pea suutis genereerida, ei tundunud sobiv. Autori oma isegi sobis mulle, jättes parajalt lahtisi otsi, aga sulgedes olulisemad.