Mõtlesin kaua, millist raamatut lugeda, et täita väljakutse punkt number 22. "Sinu lapsepõlve lemmikraamat." Mul on palju raamatuid, mis väga-väga meeldinud on ning seda ühte ja ainsat on raske välja valida. Lõpuks jäi sõelale Potter, sest tema seiklused hõlmasid suure osa mu kooliajast. Harry on toonud mulle uusi sõpru ja tuttavaid, innustanud fantaasiakirjandust lugema, andnud lõputult emotsioone ja inspiratsiooni. Pealegi ostsin endale hirmsa raha eest imelise inglisekeelse illustreeritud versiooni "Harry Potter and the Philosopher's Stone", kirjanik muidugi J. K. Rowling ja piltide autor Jim Kay.

1991, Inglismaa. Harry Potter on 11-aastane orb, kes elab oma tädi majas trepi aluses konkus. Ta ei tea, et on võlur, kuni saabub kiri Sigatüükast, Nõiduse ja Võlukunsti koolist. Poiss saab teada, et tõde on tema eest varjatud. Tema vanemad hukkusid kõigi aegade võimsama musta võluri käe läbi, mitte autoõnnetuses, nagu ta siiani uskunud on. Pealegi pärandasid nad pojale kena summa raha, nii et ta saab ndale lubada kõiki võlukunstiõpikuid ning muid vajalikke tarvikuid. Esimesel septembril ootab King's Crossi jaamas platvormil 9 ja 3/4 sarlakpunane Sigatüüka ekspress Harryt ning kõiki teisi õpilasi. Kooliaasta möödub kiirelt, olles täis maagiaõpinguid, sõpradega veedetud aegu ja ka pisut kurjusega võitlemist.

Potteri raamatuid olen lugenud mitu korda üle, kuid ainult eestikeelsena. Viimasest ülelugemisest oli palju aega möödunud, mistõttu imestasin, kui lühike esimene raamat on. Armsad peatükid lausa lendasid mööda. Mulle meeldib väga lugeda, kuidas Harry esimest korda võlumaailma kogeb. Kogu see maagia kohe haarab endasse. Põnevad on nii Diagoni põiktänava külastus kui sõit Sigatüüka Ekspressiga. Vaieldamatu lemmiku tiitel läheb aga jõuludele, sest see on lihtsalt nii südamlik osa raamatust. Kui hakkaksin ette lugema, mis mulle raamatus meeldis, võiksin sama hästi terve loo sõna-sõnalt siia kirjutada. Kurjust jagub sarja esimesse raamatusse vaid õige vähe. Harry on veel nii süütu ja ei aima, kui tumedad ajad teda ees ootavad.

Kui nüüd täpsemalt rääkida just sellest väljaandest, mida lugesin, siis suudan välja tuua ainult kaks asja, mis mulle selle juures nii väga ei meeldinud: esiteks hind ja teiseks on formaadi tõttu talle raske riiulis kohta leida. Kurta pole siin tegelikult aga midagi, sest illustratsioonid on võrratud ja täpselt nii fantastilised kui vaja. Tahaksin endale nüüd tervet sarja selles versioonis. Seitsme sellises formaadis raamatu pärast võib ju juba uue riiulikese või miskit teha lasta, kuhu nad ilusti klapiks. Hetkel on illustreerituna väljas alles kaks esimest raamatut, aga juba oktoobri alguses tuleb kolmas. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas neljas ja viies osa illustreeritud raamatu formaati tuuakse, sest need on esimestest tunduvalt paksemad. 

"Harry Potter and the Philosopher's Stone" tähistab tänavu oma 20. sünnipäeva, mistõttu oli raamatu lugemine inglise keeles eriti paslik. Keele poolest läks lugemine ladusalt, kuid pean tunnistama, et emakeelne variant jäi mulle armsamaks, sest Krista Kaer on tõlkides teinud suurepärast tööd, olnud loominguline ning leidnud kõigile võluolenditele ja maagiaterminitele sobivad vasted.

Viimaks jõudis minuni ka "Salamõrtsuka teekond" ehk Farseeri triloogia III raamatu II osa. Sarjaga alustasin õige mitu aastat tagasi, kuid uute osade ilmumine viibis vahepeal ning nii ta pooleli jäi. Eelmisel suvel sattus mulle raamatukogus kätte III raamatu esimene pool ja nüüd, vaevalt aasta hiljem, ka kauaoodatud teine pool. Seda, millega lugu algas ma väga ei mäletanud, kuid peale paari peatükki tulid armsad tegelased ja loo üldjooned jälle meelde.  

Triloogia räägib printsi sohilapsest Fitzist, kes võetakse õukonda ning temast saab salamõrtsuka õpilane. Poiss valdab üliloomulikke võimeid: taidu ja vaistu. Taidu peetakse ohtlikuks, kuid samas ülistatakse, sest seda võlukunsti valdavad inimesed aitavad kaitsta hertsogkondi. Vaist seevastu on tabu, võime tajuda elusolendeid ning luua sidemeid loomadega. Fitzi saatus on ette ennustatud ning oma teekonnal saab ta nii sõpru kui ka vaenlaseid, elab üle raskeid kaotuseid ning napikaid pääsemisi, kuid lõpuks saavad katsumused läbi. Leitakse üles muistsed Elderlingid ning nende abiga puhastatakse rannik punalaevnikest, kes aastaid rahvast piinasid. 

Mulle väga meeldib maailm, mille Robin Hobb loonud on. Kuigi see triloogia on nüüd läbi, saan sukelduda edasi tema järgmistesse sarjadesse, nagu "Eluslaevnikud", mis oli üks suur lemmik mu eelmisel aastal loetud raamatutest. Eesti keeles ilmunud osad on mul kõik loetud, nii et pean minema keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonda piiluma, mida nemad pakuvad.

Farseeri triloogia juures meeldivad mulle peale fantastilise sisu ka kena kujundusega kaaned.  Kõik viis raamatut istuvad mul ilusti riiulil reas ning pakuvad silmailu. Illustratsioonid langevad sisuga perfektselt kokku ning näiteks selle osa juures avastasin peale lugemist detaile, mida ma alguses tähelegi polnud pannud.

Viimases osas oli kahjuks palju vigu sees: oli lausest ära jäänud sõnu, veidralt tõlgitud lauseid ja ka tähevigu. Tavaliselt ma ei pane neid tähele, kuid seekord jäin mitu korda toppama, sest oli imelikke lauseid, millest ma ei suutnud aru saada ka pärast mitmekordset ülelugemist. Annan siiski kõik andeks, sest lõpuks ometi sai sari loetud ja raamaturiiulis auk täidetud! Kiidan kõiki kirjastusi, kes annavad sarja lõpuni välja, kui on sellega juba alustatud!

Sarja kohta ma küll hetkel kokkuvõtet ei oska anda, kuna lugesin raamatuid nii katkendlikult ning üle pika ajaperioodi. Kunagi ehk jõuan uuesti lugeda. Üks on aga kindel - Robin Hobb on suurepärane autor ning tema fantaasiaromaane soovitan julgesti!

Raamat oli mõnusalt paks ning sissejuhatusele väga leheruumi ei raisatud. Rei sõitis puhkusele ning järgmisel hommikul leidis juba laiba. Mõrvatud naist oli ta tundnud umbes pool päeva ning lugejana ei tekkinud mul surnuga mingit kontakti. Uurimistöö tulemusel sain tema kohta terve eluloo teada, aga seegi ei tundunud tagantjärgi kuigi paeluv. Lisaks tabasin pea kohe ära mõrvari kui kõige ebatõenäolisema isiku. Seetõttu ütleksingi et mõrvamüsteerium minu jaoks siin loos ebaõnnestus. Samuti tundus võõrkehana armulugu, mis kuidagi liiga tormiliselt puhkes.

See-eest olen positiivselt meelestatud järgmise osa lugemiseks. Romaani lõppedes oli Rei väga soodsal positsioonil ning soovin teada, kuidas ta edasi toime tuleb. Kusjuures alguses tundusid mulle kõik Jaapani nimed sarnastena, nii et väga super oli nimeleksikon raamatu alguses, sai piiluda, et mis tegelane see nüüd selle nime taga oligi, aga lõpus ei saanud enam arugi, miks nad alguses sarnastena tundusid.

 "Mesilaste salajane elu"

("The Secret Life of Bees")

2008

Sue Monk Kidd

See on raamat rassismist, saatusest, elust, surmast, kannatustest, andestamisest, meest ja mesilastest.

Tegevus toimub 1964. aastal Ameerikas lõunaosariikides. Selle ajastu raamatud mulle üldiselt meeldivad, andes paraja annuse võõrast maast ning kultuurist. Lily on 4-aastasena emast ilma jäänud ning elab koos isaga, kes teda ei armasta. Kui nende tumedanahaline majapidajanna seadusega õnnetul kombel pahuksisse satub, põgeneb neiu koos temaga ning satub elama kärtsroosasse majja kolme õe juurde, kes samuti värvilised on. Sel ajal mõistavad aga kõik mustanahaliste keskel elavat valget tüdrukut hukka ning Lily hakkab tasapisi märkama, kui ebaõiglane on maailm.

Ohtlikud, taipasin ma, ongi need asjad, millega sa ära harjud.

Algusest lõpuni nauditav lugemine, sest tõlge on väga ladus ning autor ise on väga nauditavalt kirjutanud. Raamat ei veninud minu jaoks kordagi, samuti ei jäänud ühed ning samad tegevused liialt edasi-tagasi ketrama.

Mõnevõrra meenutas see ka John Green'i romaani "Looking for Alaska", mis eile õhtul lõpetasin. Mõlemas on loo keskmes teismeline tütarlaps, kes end ema surmas süüdistab, aga "Mesilaste salajane elu" sisaldas kõike seda, mis teises teoses minu jaoks vajaka jäi. Kuigi järjest on mitu tõsist ning kurb sündmust, siis jookseb romaanis läbi sügav elurõõm ning -tahe.

... mõned asjad ei olegi nii olulised... Aga kellegi südant rõõmustada - vaat see on oluline... Kogu inimese häda on selles... et nad teavad, mis on oluline, aga nad ei vali seda.

Lily oli väga nauditav kangelanna, kes nägi maailma nagu üks 14-aastane neiu seda nägema peaks. Tema elu polnud siiani sugugi hästi läinud, ometi leidis ta endas kihu edasi võidelda ning ebaõigluse ahelad endalt viimseni maha raputada. Mulle meeldisid ka kõik tumedanahalised tegelased oma väikeste kiiksudega: kes ei tahtnud abielluda, kes jättis prussakatele küpsisepurust radasid. Igaühel oli oma lugu jutustada ning mina lugesin neid kõiki huviga.

Jon Krakauer, ajakirjanik ning raamatu autor, jõudis 1996. aasta kevadel Everesti tippu ning tuli elusalt ka tagasi, et oma kogemusest artikkel ning hiljem ka raamat kirjutada. Samal aastal hukkus mäel 12 inimest, nende seas ka mitmed Krakaueri ekspeditsiooni kaaslased. PTSD all kannatades on mees kõik toimunu kirja pannud, üritades analüüsida, miks just nii läks.

Everesti on nimetatud ka kolmandaks pooluseks, sest kui põhi ja lõuna said vallutatud, polnud veel ükski inimene maailma kõrgeimasse punkti jõudnud. Esmakordselt oli inimene mäe tipud alles 1953. aastal. Tänapäevani on ülal käimine vaimselt ning füüsiliselt väga raskeks katsumuseks. Keha kliimaga harjumiseks kulub ligi kaks kuud, aga ikka on võimalus aju- või kopsuturseks või mõneks muuks ettearvamatuks ohuks. 8000m kõrgusel hakkab surmatsoon, kus inimkeha hõreda õhu tõttu sõna otseses mõttes surema hakkab. Raske osa ei ole tippu jõudmine vaid elusana tagasi jõudmine. Enamik ronijaist kasutab lisahapniku balloone, aga alati ei piisa ka sellest. 

Jutustuse käigus saame täpselt teada, kuidas Krakauer end mäel tundis. Ka tema kannatas hapnikupuuduse käes ning nägi hallutsinatsioone. Ometi õnnestus mehel pääseda ilma kahjustusteta, sest oli üks esimesi 10. mai päeval tippu jõudnutest ning alustas kohe tagasiteed, pääsedes pärastlõunal saabunud tormist pea täielikult. Lugeja ette on toodud kõik faktid, pisiasjad mis läksid valesti ning kuhjudes põhjustasidki katastroofi, mis mitmeid inimelusid nõudis. Paralleele võib tõmmata Amundseni ning Scotti lõunapooluse vallutamisega, sest ka seal mängisid väikesed detailid rolli, kumb mees saavutas edu ja kes hukkus.

Mul oli kindel kavatsus see raamat enne Everesti filmi vaatamist läbi lugeda ning tagantjärgi tundub hea otsusena. Ekraniseeringut vaadates tundus mulle, et inimesi, nende tegusid ning tagajärgi oleks vastasel juhul raske hoomata olnud. 

Kõige õudsem kogu loo juures on minu meelest see, mida raamatus mainitigi, et surmatsoonis hätta jäädes võid sa sama hästi ka Kuul olla, sest abi saamine on väga raske ning kui hukkud jäädki sinna. Everestil on täna üle 200 surnukeha, olles ronijatele ühtlasi nii hoiatuseks kui ka teemärgiks. Autor ise on öelnud, et kahetseb mäe tipus käimist ning kui saaks minevikku muuta, siis oleks pakkumisele ei öelnud. 

Minu jaoks oli see igati huvitav lugemine sellise katastroofi tagamaadest. Soovitan kõigile, kellele teema tundub huvitav, eriti kui film nähtud ning janunete lisainfo järele.

"Alkeemik"

(The Alchemist)

2012

Paulo Bacigalupi

Lugu on lühike ning tundub muinasloona, kuid paralleele tegeliku eluga on võimalik tõmmata lõputult. Lugeja ees rullub lahti maailm, kus on olemas maagia, aga selle kasutamisel on üks konks - iga kord kui keegi midagi loitsib, siis tärkab kuskil okasväät, mis vaikselt kõike enda alla võtab. Suured maalapid on juba hävinud, linnad alla neelatud, kuid taimega võitlemise vastu pole leitud muud abinõud, kui võlukunsti ära keelamine. 

Mis on aga inimloomuses? Keelust üle astumine. 

Üks väike loits siin või seal ei tee ju paha. Samamoodi nagu vabandatakse end välja väikestest valedest, tegutsetakse ka oma võlujõuga, mida varasemalt on ju aastaid kasutatud. Ei saa ju nii, et üks hetk lihtsalt lõpetan. Näiteks, kui on vaja tütar surmavast haigusest päästa, mis see väike maagia ja üks okasväät juures siis ikka on.

Valitsus on samuti väädikasvu vastu võimetu. Kui üks alkeemik järsku lahenduse nende jalge ette toob, siis selgub, kas nad üldse tahavad surmavast taimest lahti saada.