Saar. Mõnel hommikul kogevad inimesed ärgates, et midagi on ööga kustunud. See tähendab, et kõik sellega seotud tunded ja mälestused haihtuvad. Vahel on kohe selge, mis kadus, vahel selgub see päevapeale. Mälust hääbunud esemed hävitatakse: visatakse jõkke või põletatakse ära, ning unustatakse seejärel sootuks. Elu liigub edasi ja kadunut jäävad leinama vaid inimesed, kes ei suuda unustada. Mälupolitsei kogub kokku nii sellised isikud kui ka hävitamata jäänud kustunud asjad. Romaanikirjanik, kelle ema hulk aastaid tagasi ära viidi, saab teada, et ohus on tema toimetaja, niisiis ehitab ta vanaonu abiga endale koju peidiku, et meest varjata.

"Kustunud mälestuste saar" kulgeb vaikselt, jättes rohkelt aega mõtisklemiseks. Iga kadunud asi viis mälestusterajale, mis mul sellega seondus. Panin tähele, millised esemed rohkem emotsioone tekitasid, millised jätsid külmaks. Mõtlesin, milline minu elu ühe või teise asjata oleks. Imestasin, kui kergelt suutsid tegelased lahti lasta. Kui varitseb oht, et homme kaob mõni armas asi koos kõigi mälestustega, eeldaks et ühiskond elab pidevas hirmus, aga seda ei ole. Raamatus kirjeldatakse üht tsirkuse ebardit, keda hoitakse kastis, kuni ta keha selle kuju võtab. Saar oli täpselt nagu see kast, painutades oma elanikke. Nad ei juurelnud, mis järgmiseks haihtub, vaid tõdesid seda hiljem, eemaldasid jäänused ja läksid eluga edasi. Isegi see ei morjenda kedagi, et ühel hommikul ärgates võib olla läinud tema elatisallikas. Mul tekitas kõik see vastupidiselt tunde, kuidas iga eset oma elus tuleks rohkem hinnata. Iga söödud mandariin võib olla viimane, viies endaga tükikese jõuluajast.

Tegevuse poolest on romaan väga rahulik. Kuigi peategelane kavaldab üle mälupolitsei, varjates üht inimest, ja mitmeid kadunud asju, siis suurt vastuhakku pole ja ükski probleem lahendust ei leia. Peidiku sisse seadmine meenutas kangesti Anne Franki päevikut, nii et ma ei imestanud üldse, kui kirjaniku tutvustusest selgus, et ta kadunud juuditüdrukuga hingesugulust tundis. Küll kummastas, kuidas mees, kelle kirjanik oma põranda alla peitis, oli varmalt valmis maha jätma oma raseda naise. Siinkohal mainin, et tegu ei ole armuasjadega, vaid ülim on kirjaniku-toimetaja liit. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas sellises ühiskonnas üldse suhteid hoida, kui järjest kaovad ühised huvialad ning jututeemad. Tajusin selgelt kui üksik on noor peategelane. Pole vanemaid, pole kavaleri, pole sõpru.

Muidugi jõuab ühel hetkel kord raamatuteni ja temperatuur tõuseb 451 Fahrenheidini. Kirjandusel pole saarel erilist kohta ka enne seda kui romaanid haihtuvad. Peategelane on kirjanik, aga lugejaid tal eriti pole. Tal on parasjagu pooleli teos masinakirjutajast, kes kaotab oma hääle. Ka varasemad romaanid on omal moel millegi haihtumisest kirjutatud. Mind see lugu paelus, eriti see, kuidas alguses kumavad õrnad seosed autori maailmaga ja hiljem kõneleks teos justkui temast endast.

Aitäh, Postimehe kirjastus, raamatu eest!

19. sajand, Ballyvadlea, Iirimaa. Michael Cleary usub vanadesse kommetesse, sest kui ta veel väike poiss oli, soovis ta vihahoos emast lahti saada ja too kaduski mitmeks päevaks, väites naastes, et oli haldjate manu. Kui Michaeli abikaasa Bridget ei jää ega jää lapseootele, tuleb mõistagi abi otsida iidsetest tavadest. Isegi kui need alt veavad, pöördub mees arsti asemel taas rahva rohtude poole, kui naine peale kolme nädalat tõvevoodis mingeid paranemise märke ei ilmuta. Kui ravi ei toimi, hakkab ta kahtlustama, kas on ehk kaval haldjas naise asemele asunud. Sellisel juhul aitab ainult tuli.

Sarnaselt Graeme Macrae Burnetile kasutab ka Carlo Gébler võtet, et jutustus on teise jutustuse sees. Sissejuhatuseks leiab peategelane loo, antud juhul oma isa märkmikud, kes need omakorda sai kuritööd uurinud politseinikult. Raamjutustus kannab mõtet, kuidas Iirimaa on viimaks piisavalt küps, et kodanikel pead segi ajavad haldjad ei määri tema mainet.

Kui sa oled kuulnud Michael Clearyst ja Iirimaa viimasest nõiapõletamisest, siis tead täpselt, millest "Ravi" räägib. Kui sa oled nagu mina ja see lugu ei ole varem sinu kõrvu kostnud, siis pane end valmis üheks õõvastavaks jutustuseks. Romaan annab endast kõik, et avada tausta ja anda sündmuste käigule loogiline seletus, aga mitte miski ei valmista lahti minevaks põrguks ette. Aeg ja uskumused on sootuks teistsugused ning ma ei saagi sajaprotsendiliselt mõista, aga kuidas see võimalik oli, mida kambakesi ühe vaese naisega tehti, lihtsalt KUIDAS?!? Okei, mees tapab naise ära, ikka juhtub, aga kuidas pöördub majatäis inimesi hetkega ligimese vastu!?! Mu aju ei võtnud seletusi vastu ja otsis paaniliselt uusi.

Hinnata on seda raamatut jube raske, kuna šokk matab kõik tunded. Samamoodi ei oska ma öelda, kas soovitaksin lugeda või mitte. Lool võiks nagu olla õpetlik väärtus, aga toimunu juures oli kõik nii vale, et ei oskagi kuskilt kinni hakata. Muidugi hoiatab romaan selle ekstreemse näite varal ebausu ning alternatiivmeditsiini ohtude eest, aga minu jaoks tugevaim sõnum oli ehk see, et lastele ei tohi valetada.

Aitäh, kirjastus Argo, raamatu eest!

Carlos Ruiz Zafón on üks neist kirjanikest, kelle teoseid olen valmis kätte võtma ilma, et teaksin, millest raamat räägib. Ma armastan müstilisust, mis neis peitub ning tema kirjeldused on täpselt sellised, mis pildi silme ette manavad. "Kesköö palee" ilmus tõlkes eelmisel aastal ning muidugi ei suutnud ma kaua vastu panna, enne kui ta käsile võtsin.

• "Uduprints"

• Sõber Raamat
• Castorbakar