Hyperebaaktiivne | Marianni raamatublogi: 1989

LXII ehk kas oled kuulnud Guadeloupe'ist?

1989

12:10
0 Comments

LIV ehk koomiks unekuningast

1988

Neil Gaiman "The Sandman Book One" räägib une valitsejast ja muredest, millega ta seisab silmitsi, kui naaseb pärast pikka vangistust. Raamat koondab koomiksi väljaanded numbritega #1-20. Huvi selle sarja vastu oli mul juba varem, kuna mulle väga meeldib Gaiman. Viimase tõuke ostmiseks andis samanimeline Netflixi seriaal, mis oli võrratu - nii kaasahaarav ja fantaasiaküllane.

20.-21. sajand, unemaa ja meie maailm. Uneisandat tuntakse mitme nimega: Morpheus, Oneiros, Dream jpt. Ma lisaks listi muidugi ka Une-Mati, aga Gaiman millegipärast mitte. Igatahes, üks maagia harrastaja tahab hirmsasti surma võita ja viib läbi keerulise rituaali, kuid tal õnnestub vangistada hoopis Morpheus ning ühtlasi varastada temalt kolm olulist väeeset. See põhjustab kaose nii inimeste kui ka unenägude maailmas. On neid, kes enam kunagi ei ärka kui ka neid, kes enam magada ei suuda. Lisaks ei hoia enam keegi luupainajaid ohjes. Möödub terve inimpõlv, kuni uneisandal viimaks põgeneda õnnestub. Enne kui ta saab asuda oma valdustes korda looma, tuleb naasta surelike maailma ja otsida üles kadunud väeesemed. Seejärel tegeleb Morpheus riburadapidi muude hädadega, mis tema äraolekust võrsunud on.

Raamatut küll ei tasu kaane järgi arvustada, aga kas koomiksit võib piltide järgi hinnata? Sisu osas mul üllatusi ei olnud, kuna Netflixi ekraniseering on üllatavalt truu algmaterjalile ja katab numbrid 1-18. Muidugi oli mõni teema lahendatud veidi teisiti ja detailides oli muudatusi, aga suur pilt oli täpselt samasugune. Seetõttu meenutas koomiksi lugemine mängu, kus on kõrvuti kaks pilti ja tuleb erinevusi otsida. Teose pildikeel ei olnud üldse minu maitse järgi. See oli nii sünge ja rusuv. Kui loole annaksin 5+, siis piltidele 2. Ma parema meelega vaataks seriaali uuesti, kui loeks seda koomiksit. Samas tahaks kangesti teada, mis edasi saab.

Morpheus on paeluv peategelane ja samuti meeldib mulle tema maailm. Gaimani fantaasialend ei väsi vapustamast. Ta seob mõnusalt kokku mütoloogia, ajaloo ja popkultuuri. Lugu algab põnevalt ja haarab kohe kaasa, kui kangelane läheb otsirännakule. Iga peatükiga või koomiksinumbriga, ma ei ole päris kindel, kuidas neid õigem nimetada oleks, lisandub kihte ja tegelasi. Mängu sekkuvad Dreami õed-vennad, teised Lõpmatud, nagu Death ehk surm, Desire ehk iha, Despair ehk meeleheide. Kõiki veel tutvustada ei jõuta ja jääb veel lahtisi jutuotsi, mida järgmised väljaanded saavad edasi arendada. Tegevus põikab ka minevikku ja tutvustab muuhulgas seda, millist und näevad kassid. Mu isiklik lemmik oli see osa, kus Dream ja Death kuulavad pealt surelike jutuajamist ja sõlmivad nendega paar huvitavat kokkulepet.

18:08
0 Comments

XC ehk norra muinasjutud ja muistendid

1989

39. Mõne rahva müüdid või muistendid. Selle väljakutse teemaga oli mul veidi nuputamist, kuni meenus kirjastuse Kunst sari "Muinaslugusid kogu maailmast", kus on ilmunud ka mõned muistendid. "Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid" on tõlgitud Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moe valimikust.

Norra muinasjuttudes ja muistendites rändavad ringi haldjad, maavaimud ja suured koledad trollid, keda on lihtne ninapidi vedada. Vigurväntadest, kes selleks võimelised, puudust ei tule. Nii Tuhkapoiss kui ka Peik suutsid isegi kuninga üle kavaldada. Kohata võib ka pöialpoisse, kes on päris sõbralikud, kui neile head putru pakkuda. Meremeeste lugudes on esikohal muinasmaad, näiteks Utrøst, mis ilmuvad merehädalistele või selgeltnägijatele nähtavale seal, kus mingit maad ei tohiks olla.

Mulle meeldis raamatu eessõna, mis tutvustas raamatu tausta ja põgusalt ka Norra ajalugu. 1812. aastal sündis Peter Christen Asbjørnsen ning aasta hiljem nägi ilmavalgust Jørgen Moe. Nad kohtusid Ringerikes, kus nad ühes koolis käisid. Poistest said sõbrad. Mõlemal oli huvi rahvaluule vastu ning nad hakkasid koos rändama külast külla pärimusi kogudes. Esimene muinasjutukogu avaldati 1842. aastal. Just tänu sellele hakkas kujunema norra kirjakeel. Sinnani kasutati taani oma, sest Norra oli pikalt taanlaste võimu all. Lõplikult iseseisvuti alles 1905. aastal. Hiljem pühendus Moe vaimulikukutsele, kuid Asbjørnsen andis üksinda välja veel mitu muinasjutukogu, muistendeid ja pärimusi. Kahe sõbra kogutud lood aitasid säilitada muistseid kombeid ja uskumusi, mis muidu unustusehõlma oleksid vajunud.

Raamatus on 10 muinasjuttu ning hulganisti pärimusi ja muistendeid, mis on jagatud 5 loo vahel. Nii muinasjutt kui ka muistend (lisaks ka müüdid) on rahvajuttude liigid. Nad erinevad selle poolest, et muistend kirjeldab toimunud üleloomulikku sündmust, mis on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega, aga muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatudjutustus, kus tegevuskoht ja -aeg võivad olla imetabased. Muinasjutt ei pea kujutama tõepäraselt ühtki seika, vaid pakkuma meelelahutust. Muistend see-eest on tõsielulisena võetav ning sulandub tavaliselt vestlusesse. Ka raamatus on muistendid pandud tegelastele suhu, kes toovad välja, kes täpselt seda lugu neile rääkis ja kus see toimus. Kui muinasjututüübid ja -motiivid on rahvusvahelised, siis muistend peegeldab ja seletab pigem kohalikku kogemust. (allikas: vikipeedia)

Muinasjuttudest olid mulle varasemalt tuttavad "Hiiglane, kel polnud südant rinnus" ja "Poiss, kes käis põhjatuulelt oma jahu tagasi nõudmas", sest olin sarnaseid varem kuulnud või lugenud. Ülejäänud kaheksa olid võõramad. Lemmikut ma välja tuua ei oska. Lood olid minu arvates valdavalt sünged, sest ninapidi vedamised olid päris karmid ja vahepeal lendasid lausa pead. Muistendite osa meeldis mulle rohkem, sest tegelaste poolt räägituna ei mõjunud ka koletud seigad nii raskemeelsena. Tumedat õhustikku rõhutasid ka raamatu illustratsioonid. Need jubedad pildid on üks põhjustest, miks ma väiksemana seda raamatut lugenud pole.

Norra muinasjutud ja muistendid jätsid mulle üsna sünge mulje ning ma ei saa öelda, et raamat mulle väga meeldinud oleks. Kõige rohkem rõõmustas mind hoopis eessõna, kus kiideti rahvajuttude kogujaid, kelleks olid 19. sajandil Peter Christen Asbjørnsen ja Jørgen Moe.