Viimati raamatukogus käies pingutasin reavahesid ja riiuleid lugeda, et teada saada, mis raamatu lugemise väljakutse mulle seekord pähe määrib. Catherine Cooksoni romaane ma varem lugenud ei ole, kuigi Mallenite triloogia on emal riiulis olemas. Vasakult kaheksas raamat oli aga "Hamilton". Tagakaaneteksti ja kena kujudnuse põhjal jäi mulle meelde, et lugu on hobusest ja tüdrukust. Suksul nimega Hamilton on tõesti teoses suur roll, ainult et tegu polnud päris loomaga, vaid ta oli välja mõeldud. 

... sel hetkel juhtus minuga midagi imelikku ja üllatavat: ma nägin äkitselt uhket hobust, kes kihutas ta pea kohal galoppi. ... Mu suu vajus ammuli, sest kuigi see olevus sõitis galoppi, oli ta pea minu poole pööratud; tema silmad olid targad ja mõistvad ning ta just nagu naeratas mulle. 

Pisikesest saati füüsilise puudega elanud Maisie lapsepõlv oli raske ning ta ei väärtusta end seetõttu. Ta üks käsi on teisest lühem ning kui ainus sõbrannagi halva partii tegemise kartuses temaga enam ei suhtle, abiellub naine esimese mehega, kes soovi avaldab ning ei kehtesta end ka siis, kui too osutub jõhkardiks. Maisie elu on kohutav ning kui tundub, et hullemaks minna ei saa, läheb siiski. Ta talub kõike kohati vaid oma kujutletava kaaslase tõttu, kurvematelgi hetkedel puhkes naine naerma, nähes Hamiltoni talle liiga teinud inimesele jalaga tagumikku andmas.