Lühijuttude kogumiku "Viimane vaimudetund" lugemisest saadik on mul olnud kange isu veel Agatha Christie't lugeda. Varusin millalgi vanaema riiulitest kõik need kirjaniku teosed, mis mul veel siiani lugemata on, endale koju ja tundus, et esimesena võiks lugeda raamatut "Tuhkur hobune. Kellad", kus on lausa kaks krimilugu.

20. sajand, London/Much Deeping. Surev naine palub enda juurde preestri ning pihib talle koletu saladuse. Mees lubab teha kõik oma võimuses, et õudusele lõpp teha, kuid koduteel koksatakse ta maha. Tema kingast tuleb välja nimekiri inimestest, kes ei tundu kuidagi seotud, välja arvatud see, et mitmed on lähiajal surnud. Politsei ei oska midagi arvata, kuid asjast kuuleb Mark Easterbrook, arheoloog, kes oma raamatu kirjutamisel omadega ummikusse on jõudnud. Üks nimedest on talle tuttav, neiu, keda ta nägi alles hiljuti Chelsea baaris tülitsemas, nii et juukseid tõmmati koos juurtega välja. Ta on kuulnud, et kui soovid kellestki lahti saada, tuleb minna Tuhkru Hobuse kõrtsi kolme nõia juurde.

20. sajand, Crowdean. Aadressile Wilbraham Crescent 19 kutsutakse masinakirjutaja Sheila Webb, kes kohale jõudes leiab surnuks pussitatud mehe toast, mis on täis kellasid. Maja omanik, pime naine astub koju tulles peaaegu laibale peale, mille peale Sheila šokist toibudes karjuma pistab ning jookseb tänavale, otse juhuslikult mööduva luureagendi sülle. Ridamisi selgub, et pime naine ei ole masinakirjutajat kutsunud, enamik toas olevaid kellasid ei kuulu üldse talle ning keegi ei ole mõrvatud meest varem näinud. Kuna juhtum on nii veider ning noor masinakirjutaja sai talle kohe sümpaatseks, lööb eriagent Colin oma töö kõrvalt selle lahendamises kaasa ning otsib abi ka oma vanalt sõbralt Hercule Poirot'lt.

Lapsepõlves, kui ma enamiku vanaemal olnud Christie krimkadest läbi lugesin, jäi see (ja mõned teised, köh-köh, Roger Ackroyd) kõrvale, sest mulle ei meeldinud absoluutselt kaanekujundus. Nüüd pärast lugemist tundusid need lillad nõiad päris lahedana ning all kujutatud kell seob ilusti mõlemad raamatus olevad lood kokku.

Esimene lugu "Tuhkur hobune" meenutas veidi seda eelmainitud lühjuttude kogumikku, sest ka selles on üleloomulikud jõud. Kogu kuritegu keerlebki selle ümber, kuidas hea raha eest on võimalik minna kolme nõia juurde, kes siis hakkavad sinu valitud ohvrile sisendama, et ta peaks nüüd ära surema ja lühikese aja jooksul viskabki too sussid püsti, täiesti loomulikul teel. Ma ei tahtnud seda väga uskuda ja lõpuks ilmneski väga kaval skeem. Põnevust, niidiotsi ja lugeja eksiteele juhatamist oli palju ning õiget süüdlast ei osanud ma kuidagi kahtlustada. Pealtnäha tähtsusetuid detaile, mis hiljem olulisteks juhtlõngadeks osutuvad, on loos ju tegelikult esimesest leheküljest alates. Christie on meister neid ära peitma ning mina väga osav neist mööda vaatama. Kuriteo koha pealt pole mul ühtki paha sõna, aga midagi selles loos oli, mis mulle kuidagi ei meeldinud. Ma ei oskagi öelda, kas asi oli selles, et juhtumi põhiliseks lahendajaks on amatöör ja pole ei Miss Marple'it ega Poirot'd, või mängis rolli kõrvalliiniks olev armulugu või hoopis mingi muu tegur, aga kuidagi külmaks jättis see lugu.

"Kellad" meeldis mulle veidi rohkem. Selles oli veel rohkem detaile, millele tähelepanu pöörata ning proovida ebaoluline ja tähtis üksteisest eraldada. Mulle meeldis, kuidas järge mööda naabreid käidi küsitlemas ning ma vaimusilmas tänava kaarti endale ette kujutasin ning iga krundi selle elanikega täitsin. Tead küll, nagu see mõistatus majadest, kus punase maja omanik joob piima, aga sinise maja omanikul on hobune jne. Muidugi ebaõnnestusin juhtumi lahendamisel taaskord. Ainult Poirot on võimeline kodus istudes oma hallide ajurakukestega selliseid kuritegusid lahendama. Kõrvalliinist veel nii palju, et mulle tegi nalja, kuidas eriagent laiba leidnud neidu niivõrd kiindus, et oma tööst oli nõus loobuma.

Agatha Christie sündis 1890. aastal Torquays Inglismaal keskklassi perre. Tema emale meeldis väga tütrele lugusid jutustada. Agatha ise õppis lugema viieselt. Ta hakkas lapsena luuletusi kirjutama ning tegi juba 11-aastasena debüüdi kohalikus Londoni ajalehes. Koolis tüdruk ei käinud, vaid õppis kodus. 15-aastasena tegeles ta lisaks veel ka laulmise ja klaverimänguga, kuid arglikkuse tõttu temast pianisti ei saanud. 18-aastasena hakkas Agatha end lõbustama lühijuttude kirjutamisega, jõudes I maailmasõja ajal detektiivilugudeni. "Tuhkur hobune" ilmus 1961. aastal ning see on inspireeritud mr. P-st, kelle juures Christie oli proviisoriõpilane. "Kellad" ilmus kaks aastat hiljem ning sellele pühendas kirjanik vähe aega. (allikad: 1, 2)

"Tuhkur hobune. Kellad" sisaldab kaht üpriski erinevat Agatha Christie krimilugu. Esimeses uuritakse palgamõrvaritest nõidu ning teises pimeda naise majas välja ilmunud tundmatut surnukeha ja kellasid. Mulle meeldis lugudest juhtlõngu otsida, aga muidugi sattusin alati kirjaniku jäetud valeradadele ja tegeliku lahendusega suutis ta mind üllatada. Erilist elamust ei pakkunud kahjuks selles raamatus kumbki osa. Kui sulle meeldib ka üritada ära arvata, milline on lõpplahendus, siis soovitan lugeda ikka!

Lugu ise on klassikalisest düstoopiaühiskonnast, kus k õ i k e normid-keelud piiravad. Erineb see teistest selle poolest, et keskpuntkis on naise roll ühiskonnas, mistõttu lugu feministlikuks tembeldatakse. Handmaid ehk teenijanna on viljakas naine, kel pole ühtki õigust, ainult sund lapsi teha. Kusjuures see tegevus on ka väga rangelt mingitesse piiridesse surutud ning mingitest tunnetest ei saa juttugi olla.

Säärases väärastunud ühiskonnas kohtab loomulikult vastupanu ning põrandaaluseid organisatsioone. Mis mulle meeldis oli see, et erinevalt noorteromaanidest ei oldud varmad valitsevat korda kukutama, vaid lugejale anti kerge ülevaade ja oligi kõik, elu läks edasi, midagi ei saanud otsa. Lõpp on iga lugeja enda mõelda, kuid boonuseks on pilguheit tulevikku, aastasse 2195, kui kõik taas muutunud on.

Peategelase nime teada ei saanudki, raamatus öeldi väga tabavalt, et nimi on endale kasutu, vaid teistele oluline. Niisis tuleb teda nimetada Offred, nagu seda teeb ühiskond, Fredi titemasin. Tema lugu on huvitav, kuid räägitud katkendlikult, oleviku, mineviku ja mõtete vahel hüpeldes, mistõttu peab lugemisse rohkem süvenema. Loo juures hoidis mind kõige rohkem möödunud aja katked, mis aitasid mõista, miks on maailm selliseks muutunud. Siin tuli minu jaoks välja ka suurem error, kuidas inimesed kõigega liiga rahulikult leppisid. 

Ma ei oskagi öelda, miks see raamat mulle praegu erilist muljet ei jätnud, meeldis küll. Võib-olla olen liiga palju neid düstoopiaromaane lugenud ning žanr on mu jaoks end hetkel ammendanud. Mäletan, et Huxley "Hea uus ilm" pani ikka palju sügavamalt mõtlema.

Lugemise väljakutses läheb see siis originaalkeeles loetud teose punkti alla.

Autor Evald Tammlaan oli ajakirjanik ning see lühike raamat sisaldab katkendeid tema kirjatükkidest: on katkendeid kirjadest, arvustus oma loomingu kohta, jupikesi igapäevaelust. Jutud on lühikesed, aga tabavad. Kirja on pandud 1930-te eluolud, kuid kõigest kumavad läbi eestlaslikud jooned, mis tänapäeval ikka täpselt samasugused. Kohati võttis täitsa muigama. 

"Osta mulle ader, isa," palus väike poiss.

"Ei ole," üteldi esimeses mänguasjade kaupluses. Teises vaadati mulle hoopis imeliku pilguga otsa ja pakuti soomustanki, püssi, mõõka, millel on päris läikiv tera. Siis veel igasuguseid kiivreid, soomusriideid ja muud tapavahendeid.

"Ehk saaks siis vähemalt äkkegi," ütles väikemees. "Nüüd tuleb kevad ja mis ma siis liivakastis Nakile järele rakendan?"

Aga kui kõik kauplused olid käidud läbi, siis selgus, et ei saa ikkagi rakendada muud kui soomustanki või suurtükki.

Kui satub ette see teos, soovitan kindlasti lugeda. Minu tekkis kohe kirjaniku vastu suurem huvi, uurin, kas saan kuskilt ka "Jänkimehed kirjad" või tema näidend, millest siingi kirjutas, "Valge lagendik".