Palju mul praegu aega lugemiseks pole, aga need kaks veidi õhemat raamatut said sel nädalal läbi loetud. Üks neist läheb ka väljakutse alla kirja, kui noortekas.

Melina Marchetta on austraalia kirjanik ning "Saving Francesca" on tema teine noorteromaan. 

Francesca on teismeline, kes on äsja läinud uude kooli, mis siiani oli mõeldud vaid poistele, kuid avas nüüd uksed ka tüdrukutele. Uues keskkonnas kohanemise ning sõprade leidmisega kaasnevad omad mured, aga kõige suurem probleem on neiul kodus. Nimelt on tema ema langenud depressiooni ja seetõttu kannatab terve pere. Francescat koheldakse kord lapse, kord täiskasvanuna ning tüdruk ei tea enam, kes ta on.

Mulle väga meeldis, et teose fookus oli perekonnal ning teisele kohale jäi sõprus, sest enamik tänapäeva noortekaid kipuvad keskenduma esimese armastuse teemale. Ka siit ei puudunud veidi romantikat, aga sel oli väga väike osa. Lugu mõjus väga reaalsena, sest kõik tegelased olid usutavad, eriti poisid, kellest ükski polnud unistuste prints. Teismelistele soovitaks lugeda küll ning miks mitte ka vanematele.

Shirley Jacksoni teosed jäid mulle pildilt kas Instagramis või Tumblris silma ja nii uurisin kohe, kuidas tema teoste saadavusega Eestis on. Goodreadsi andmeil on eelmisel sajandil elanud ameeriklanna olnud õuduskirjanduse vallas mõjukas, kuid meie keelde teda tõlgitud pole. Raamatukogustki sain vaid ühe teose kätte. 

"The Haunting of Hill House" ilmus esmakordselt juba 1959. aastal ning selle põhjal on tehtud ka kaks filmi (1963 & 1999). Juba pealkiri annab aimu, mis raamatus toimuma hakkab, luues ettekujutuse suurest tühjast häärberist, kus kummitab. Enam-vähem nii ongi, selles majas pole aastaid keegi elanud rohkem kui paar päeva, enne kui välja kolib ning üle elatu kohta sõnagi ei lausu. Hoonest kuuleb õpetlane Dr. Montague, kes just otsib kummitavat maja, mida teaduslike meetoditega uurida. Ta üürib Hill House'i suveks ning kutsub endale appi erinevaid inimesi, kes paranormaalsete nähtustega kokku puutunud on. Majja koguneb 4-liikmeline seltskond: lisaks doktorile on seal hoone tulevane pärija Luke, üksik neiu Eleanor ning salapärane Theodora.

Dr. Montague'l on erinevate nähtuste selgitamiseks teooriaid, näiteks uksed sulguvad ise, sest majas on kõik ehitatud veidi viltu, nii et silmaga ei näe, aga inimene tajub, et midagi on valesti. Kõike aga ei saa teaduslikult seletada. Lisaks kipub Eleanor, kelle läbi sündmustik on jutustatud, tihti unistama jääma ja tähelepanu hajudes ei saagi enam aru, kas loetu on nüüd tegelik sündmus või pelgalt mõttelend. See teos paneb kujutlusvõime korralikult tööle, mis muudab lugemise väga nauditavaks. Kõhe tunne tekkis küll, aga kohti, mille tõttu öösel magada ei saaks, minu jaoks ei olnud. Soovitan neile, kellele Poe' teosed meeldivad!