Maikuus loetud tutvustamata raamatud on hakanud kuhjuma, sest tegelen aktiivselt lõputöö kirjutamisega. Juunis luban oma mõtted kiiremini kirja panna! Küll on aga täidetud saanud järgmine väljakutse punkt ehk 23. Raamat, mille tegevus toimub kosmoses. Juba Ray Bradbury teose "Marsi kroonikad" pealkiri ütleb ära, kuhu see raamat lugejad reisile viib, aga mis seal ootamas on, ei osanud ma küll ära arvata.

Marss, 1999-2016. Lõpuks ometi on käes see hetk, kui inimene on valmis asetama oma jala Marsi pinnale. Esimesed ekspeditsioonid küll nurjuvad, sest marslased ei võta saabujaid kuigi lahkelt vastu, kuid lõpuks saadab neid edu. Võit tuleb küll kahjuks punast planeeti varem asustanud rassi arvelt. Marss tunnistatakse elamiskõlblikuks ning sinna saabub palju õnneotsijaid, kes planeeti oma heaksnägemiste järgi ümber hakkavad kujundama. Pidu kestab nii kaua, kuni Maal puhkeb suur sõda ning kõik patriootlikult sinna tagasi kibelevad.

Ma ei osanud oodata, et raamat on lühijuttude kogumik, kuid see formaat hakkas mulle kiirelt meeldima, sest autori stiil oli ülimalt nauditav. Ta suutis võrratult täiesti erinevad katkendid ühtselt toimivaks tervikuks kirjutada. Osad juttudest olid õudsed, teised jaburad, kuid kõigist kumas läbi nukrust. Lemmik oli mul vaieldamatult Usher II, mis tuletas meelde nii Poe hirmujuttude võlu kui ka Bradbury teise kultusteose "451° Fahrenheiti".

Värskendav oli lugeda sellist varianti Marsist ja marslastest, sest olen sel aastal näinud mitmeid kosmosefilme, kus rõhutakse teaduslikule poolele või vaenulikele tulnukatele. Siin on pärisasukad nõrgemaks jõuks, kellele iga lugeja kindlasti kaasa tunneb ning mõtteis inimesi hurjutab. Kujutlesin värvikalt ette marslaste linnu ja ihkasin sinna minna. Bradbury tulevikunägemus teadusest ei lähtu, pigem inimloomusest ning sündmuste kordumisest. Meie jaoks on pool kirjeldatud aastatest juba minevik ning seetõttu tekib põnev võrdlusmoment väljamõeldu ning tegeliku vahel.   

Tõlge oli kohati naljakas. Nimelt esines ühes loos sõna vesimelon ja kulus tükk aega, enne kui sain aru, et mõeldaks arbuusi, millest on lihtsalt ingliskeelne otsetõlge tehtud. Sisu poolest jäi minu jaoks suurimaks ebaloogilisuseks, kuidas kogu populatsioon tagasi Maale sõitis, kui seal sõda puhkes. Mina oleksin küll pigem Marsile evakueerunud või juba seal olles paigale jäänud, mitte sõjakoldesse kihutanud. Planeeti koloniseerisid vaid ameeriklased, nii et ilmselt oli see mingi ameeriklaste loogika.

"Marsi kroonikad" on teos, mille mitmekihilist sisu on raske edasi anda. Raamat paistab küll õhuke - kõigest 192 lehekülge, kuid sinna mahub hulgaliselt tegevust ning tegelasi. Lisaks on iga jutt on oma nägu: kohati on tegu ulmega, siis paroodiaga, seejärel hoiatuslooga. Mõtlemisainet pakub teos igal juhul rohkesti. Linastuvate kosmoseulmekate arvu vaadates on need praegu moes. Seega on paras aeg lugeda klassikat. Kui vähegi huvi on, siis soovitan kindlasti!

Winston Grahami romaan "Jeremy Poldark" on Poldarki saaga kolmas raamat. Esimesed kaks on "Ross Poldark" ja "Demelza". Juba uue osa pealkirjast võib välja lugeda, et Poldarkide perre on oodata lisa, kuid nimitegelane sünnib alles raamatu lõpus.

1790-1791, Cornwall. Rossi ootab ees kohtuistung seoses eelmise osa lõpus toimunud laevahukuga, kus suur rahvahulk mässama hakkas. Teda süüdistatakse nende õhutamises ning riigiametniku ründamises. Demelza tahab meest aidata, kuid saatus on siiski rohkem mehe enda teha. Ta leiab õiged sõnad ning mõistetakse õigeks, mis pahandab Warleggane. Poldarkide õõnestamiseks õnnestub neil osta Wheal Leisure'i aktsiaid. Ross saab aru, et peagi kuulub kaevandus ta vaenlastele ning otsustab maha müüa ka pooled enda aktsiatest ning saadud raha ja onupoja Francisega taasavada isale kuulunud Wheal Grace. Kui pikaajaline tüli Poldarki võsude vahel lõpeb, siis õnnetuseks Rossi ja Demelza suhted jahenevad pärast kohtuistungit. Põhjuseid on mitu: mees ütles, et ei soovi rohkem lapsi ning naine ei julge talle tunnistada, et ta ühte ootab; rahapuuduses on Ross nõustunud salakaubitsejate randumisega oma maadel ning lisaks on ta mõtted taas Elizabethil.  Samal ajal üritab maa-arst Enys Dwight leevendada piirkonnas levivaid hädasid ning satub järjekordse naisega sekeldustesse. Lõpuks sünnib Jeremy Poldark ning on lootust paremale tulevikule.

Kolmandas raamatus jälgitakse väiksemat hulka tegelasi ning lisaks peetakse kohtuistungile eelneval ajal Rossi kinni, mistõttu on temast kohati vähem juttu. Vähe keskendutakse ka kaevandustele, sest esmatähtis on mehe õigeks mõistmine ning tal ei ole aega neile pühenduda. Oleksin meelsasti maagi otsimisest ning maa all kondamisest rohkem lugenud, sest midagi on neis kaevanduste kirjeldustes, mis min köidab, kuid põnev oli jälgida ka kohtuprotsessi ning hoida Rossile pöialt. Eeldasin, et ta võidab, aga kindel ei võinud olla, sest ma ei ole uurinud, mis järgedes toimub.  Kõige muhedam stseen oli kindlasti peiedel, mis ei kukkunud sugugi välja nii nagu võiks oodata, sest kaaniti nii palju, et vaene kadunuke kirstust ära kadus.

"Jeremy Poldark" oli lühem kui eelmised kaks osa, aga sama intrigeeriv. Tegevust ei tundunud üldse vähem olevat, kuigi kaetakse lühem ajaperiood. Poldarkide jaoks on ajad eriti rasked, sest isegi armastus pole nii tugev kui enne. Loodan südamest, et järgmises osas jõuavad nad uuesti üles viivale rajale ning Rossi vaist ei vea teda alt. Kõige positiivsem osa raamatust oli Verity ning Francise ära leppimine. Mind hakkas väga huvitama naise käekäik, sest ta tutvus lõpuks ometi oma mehe lastega, kes kaua kodust eemal viibisid. Kindlasti tuleb sellest järgmises osas juttu, seega loodan et see tõlgitakse kiirelt.

Poldarki saaga on võrratu ajalooline ilukirjandus, sest sari ei ole liialt romantiseeritud. Eluoludest kirjutatakse lihtsalt ja argipäevaselt ning ka kõrvaltegelased poevad hinge. Soovitan kindlasti rahulikuma tempoga kirjanduse nautijatele, sest teekond Cornwalli on vahva!