Otsustasin, et üritan nüüd iga kuu ühe Tove Janssoni muumiraamatu lugeda. Hiljuti andis Hea Lugu kirjastus veel kaks tükki välja ning nende seas oli ka kõige esimene raamat, 1945. aastal ilmunud "Väikesed trollid ja suur veeuputus". Võtsin ta nüüd üks õhtu kätte ja lugesin kiirelt läbi, sest see on ju ainult 64 lehte pikk.

Augusti lõpp. Muumid elasid kunagi inimeste juures kahhelahjude taga, kuid Muumimamma jäi üksi, kui Muumipapa kadus koos hatifnattidega. Nüüd on mamma koos Muumitrolliga uue kodu otsinguil ning nad loodavad üles leida ka papa. Teel kohtavad nad igasuguseid kentsakaid tegelasi ning rändavad läbi mitme kummalise paiga, kuni jõuavad viimaks Muumiorgu.

Tagakaanel on põnevalt välja toodud, kuidas loos on viited sõdadele, põgenikele, loodusõnnetustele ja lahutatud perekondadele, mis kõik olid Teise Maailmasõja lõpuaegadel, kui raamat kirjutaud on, väga aktuaalsed. See paneb lühikest muinasjutulist lugu hoopis teise pilguga lugema. Selle raamatu puhul üllatas, kuidas nii õhukeses teoses jõudis toimuda nii palju seiklusi. Muumitroll ja mamma käisid läbi tohutu paljudest erinevatest põnevatest paikadest. Nende kohtumised teiste tegelastega olid väga põgusad ning tekitasid igatsuse rohkema järele.

Pealkirjas mainitud suur veeuputus on vaid väike osa ülejäänud loost ning sellest tuleb juttu alles üsna lõpus. Miks muumid üldse rändama läksid, jääb selgusetuks. Üldse jättis raamat oma tempo ja omapäraste tegelastega väga unenäolise mulje. Selles ei ole argipäeva toimetusi, puudub rutiin. Muumid otsivad papat ja otsivad turvalist paika, kodu ning ka mulle endale jäi kummitama see otsimise tunne, aga ma ei tundnud, et oleksin otsitava leidnud, sest raamat sai liiga kiiresti läbi. Kuna ma ülejäänud muumilugusid väga ei mäleta, saan seda võrrelda ainult septembris loetud raamatuga "Muumipapa ja meri", kus lugu kulges tunduvalt aeglasemalt ning oli palju niisama mõtisklemist ja mõtteteri.

Sama palju seiklusi, kui on kirja pandud, võib tegelikult endale veel juurde kujutada, vaadates kõiki raamatu illustratsioone. Muumid ei näe siin nii armsad välja, kui järgnevates raamatutes, vaid on veidi kandilisemad. Üks meeldejäävamaid joonistusi oli minu arvates see, kus šokolaaditahvlitel oli kirjas "FAZER". See oli nii äge harilik, tänapäevane asi selles muidu läbinisti muinasloos. Paralleele saab tuua ka teiste muinalugudega, näiteks satuvad muumid oma seiklustel kohta, mis kangesti Willy Wonka kommivabrikut meeutab, ning Muumimamma on oma koti vist küll samast poest ostnud, kust Mary Poppinski.

Tove Jansson oli 1914. aastal sündinud soomerootsi kirjanik ja kunstnik. Ta kasvas üles ja hiljem ka suri Helsingis. Tove isa oli skulptor ning ema graafiline disainer ja illustraator. Ka ta ise õppis kunsti 1930. aastast kuni 1938. aastani Stockholmis, Helsingis ja Pariisis. 1943. aastal toimus naise esimene soolonäitus. Samal ajal kirjutas ka lühijutte ja artikleid ning kujundas raamatukaasi. Muumidest kirjutas naine kokku üheksa raamatut, millest esimene ilmus 1945. ning viimane 1970. aastal. Ka Muumide koomikseid joonistas Tove Jansson alguses ise, kuid andis töö üle vennale Larsile, sest tal ei jätkunud enam aega kirjutamiseks ega maalimiseks. (allikad: 1)

• "Muumipapa ja meri"

"Väikesed trollid ja suur veeuputus" on esimene osa muumide sarjas, milles selgub, kuidas üldse muumiorgu jõuti. See on hästi lühike raamat ja lugu sai enne läbi, kuid jõudsin üldse sissegi elada. Tegevus on hästi unenäoline, virvarr, kus liigutakse kiirelt ühest kohast teise ning lehtedelt jõuab läbi vilksatada terve müriaad tegelasi. Ma ei soovita seda raamatut esimeseks kohtumiseks muumidega, aga soovitan ta siiski kätte võtta juba ainuüksi illustratsioonide pärast!

Loe ka:

• Kirjakoi

Sellist teemat nagu postituse pealkirjas kahjuks küll lugemise väljakutses pole, aga võiks ju olla. Winston Grahami romaan "Ross Poldark" sobiks ju ideaalselt.  Kui ETV samanimelist sarja näitas, juhtusin emaga koos esimest osa vaatama. Seejärel kuulsin, et raamat ilmumas ja otsustasin edasi mitte vaadata ja pigem lugemist nautida. Raamat mulle meeldis ning ootan põnevusega juba järgmist osa. Sarjas on üldse kokku lausa 12 raamatut (!).

Lugu algab sellega, et sureb Joshua Poldark, noorem kahest vennast. Tema maad päranduvad pojale, kes on Ameerikas sõdimas, kuigi ringi liigub ka kuulujutt, et nooruk on mere taga hukkunud. Ross siiski naaseb koju ning leiab selle kohutavas seisus. Teener, kelle hoolitseda hoone jäi, on end härra eluruumides sisse seadnud ning peale joomise suurt midagi muud seal teinud pole. Ilmneb ka teine mure. Nimelt on Rossi armastatu Elizabeth abiellumas tema onupojaga. Murtud südamega sukeldub mees töösse, asudes oma elu uuesti rööpasse seadma, lagastatud kodu ja maid korrastama ning vaikselt raha kokku kraapima. Nähes laadal üht vaest tüdrukut peksa saamas, võtab ta ka selle vaese hinge oma katuse alla elama, mis muidugi põhjustab ümbruskonnas mahlakaid kuulujutte ning alandab Rossi mainet. Mees teeb muudki, mis on seisusekaaslastele mõeldamatu, näiteks plaanib uue kaevanduse avamist, kui mujal neid järjest suletakse, või asub kohtus oma sulast kaitsma.

Ross Poldark on silmanähtavalt uuenduslik mees, kes eirab põikpäiselt kõiki norme ning teeb mis tahab. Tänapäeval on paljud noored sellised ning taoline käitumine on pigem soosingus, kuid 18. sajandil polnud ta seda teps mitte. Südikas Demelza, kelle ta oma köögitüdrukuks võttis, on samuti parajalt mässumeelne ning kohe oli selge, kuhu suunas see lugu liigub. Ootan sellelt paarilt tulevikus suuri tegusid. Eriti huvitab mind, kuidas hakkab minema avataval kaevandusel. Pärast Zola romaani "Söekaevurid" lugemist, on see teema kirjanduses mind huvitama hakanud. Ise muidugi kaevuriks saada ei tahaks.

Romantikutele on see raamat kindlasti meelt mööda, kuid lisaks ilusale armuloole on autor loonud ka nauditavad tegelaskujud koos mõnusa ajastutruu taustaga.