Väljakutse teema "taasleitud vana klassika" on parajalt umbmäärane ning mul polnud pikka aega ühtki ideed, mida selle raames lugeda. Paar õhtut tagasi oma riiulit silmitsedes jäi äkki silma Daphne du Maurier "Rebecca", mida ema mulle mitu korda on soovitanud. Sama raamat jäi mulle hiljuti ka poes silma, sest on eelmisel aastal pilkupüüdva kujundusega kordustrükina välja tulnud. Just kordustrükk viis mu mõtted selle väljakutse punkti juurde.

Ühe tüütu vanaproua seltsidaamina töötav neiu jääb Monte Carlos silma lesestunud inglise härrale. Kui haigus tüütuse maha niidab, veedavad nad koos toredaid hommikupoolikuid ning ärasõidu eel saab noorik mehelt abieluettepaneku. Nad veedavad toredad mesinädalad ning sõidavad seejärel tagasi de Winterite valdustesse Inglismaal - Manderly mõisa. Hoone on imeilus ning hakkab neiule kohe meeldima, kuid seal varjab end ka tume saladus. Iga päevaga näeb tüdruk aina rohkem märke mehe kadunud naisest Rebeccast, keda kõik armastasid. Tal tekib tunne, nagu too poleks mõisast kunagi lahkunud, vaid elaks seal ikka. Päevaplaan on eelmise mõisaproua paika seadud, kõik võrdlevad de Winteri kahte kaasat... 

Esimesed 100 lehekülge venisid, armusuhe noorukese peategelase ning elukogenud mõisahärra vahel ei suutnud mind eriti köita. Huvitavamaks läks lugu siis, kui tegevus lõpuks Manderlysse jõudis, sest siis algas pinge ja põnevuse kerimine, kuni lugu jõudis haripunktini. Mõis võlus mind eriti, nagu oleks see olnud omaette tegelane. Ma nautisin kirjeldusi ruumidest ja kõigist neist valdustes õitsvatest lilledest: rododendronid, asalead, roosid. 

Peategelane oli samuti sümpaatne oma naiivsuses. Ta elas kohati oma maailmas: kui mõte kord juba lendu läks, siis kujutas ta ette terveid stsenaariume. See muutis tegelase tajutavamaks ja reaalsemaks, kuigi oli kohati kurnav või veniv. Probleemid tekkisid mul peategelasega peale haripunkti, sest ma ei suutnud mõista motiive tema edasiseks tegutsemiseks. Nimelt avastas ta häirivaid asjaolusid oma mehe kohta, kuid armastas teda nende tõttu veel rohkem kui enne. 

Mulle meeldis see raamat väga, sest oli parajalt pingelisust ja põnevust, aga mitte midagi nii õõvastavat, kui moodsates põnevikes. Soovitan!