Aitäh, Kirjastus Koolibri, raamatu eest!

John Dos Passos "USA triloogia I: 42. laiuskraad" on üks neist raamatutest, mida ma ilmselt kunagi poleks kätte võtnud, kui kirjastus seda mulle saatnud poleks. Ma ei olnud varem kuulnud ei romaanisarjast ega kirjanikust. Lisaks ei püüa kujundus eriti tähelepanu. Sisukirjeldus äratas aga huvi - paljude hinnanguil kõigi aegade suurim Ameerika romaan.

19. sajandi lõpp - 20. sajandi algus, Ameerika Ühendriigid. Mac, Janey, Ward, Eleanor ja Charley on ameeriklased, kes kõik püüavad leida oma kohta selles suures arenevas riigis. Nad vahetavad ameteid, elukohti, kaaslasi, reisivad ringi, vaid paar münti taskus, rabavad tööd teha, teenivad ja kaotavad raha. On üleminekuperiood, mil valitseb kapitalism, aga üle maa levib tööliste liikumine. Prinditakse lendlehti ja peetakse miitinguid. 

Seda raamatut on raske kokku võtta, kuna oluline on üldpilt, mida kogu lugu tervikuna edasi annab, mitte see, mis täpselt kellegi konkreetse elus sünnib. Romaan jutustab USA arenemisest 20. sajandi algusaastatel. Tõdesin korduvalt, kui vähe ma Ameerikast tean ja tundsin, kuidas loetu mu maailmapilti avardab. 

Teose ülesehitus ei ole sugugi traditsiooniline. Jutustavatele peatükkidele lisaks on nummerdatud "Kaamerasilm" ja "Ringvaade". Esimene esitab mingi episoodi mõttejoruna. Ei ole kirjavahemärke, tihti algab uus mõte enne kui eelmine lõpeb. Teine koosneb pealkirjadest, uudistekatketest ja lauluridadest. Ka selles jäävad tihti laused pooleli. Alguses oli veidi raske sisse elada ja tahtsin neist poolikute lausetega peatükkidest diagonaalis üle libiseda. Need on aga lugemist väärt, et saada aru, mis on päevakajaline või mis aastatest täpsemalt juttu on. Enamik uudiseid olid mulle võõrad, aga mõni tuttav oli ka - Titanic ja Robert Scott näiteks.

Veel on raamatusse pikitud peatükid, mis annavad ülevaate mõne kuulsa inimese elust surmani. Need lühikesed köitvad elulookirjeldused olid mu lemmikud. Jällegi oli mulle tuttav ainult üks nimi - Thomas Alva Edison. Teistest sain aru, et ju see mingi ajalooline suurkuju on, aga kuulnud neist polnud. Kauge maa see Ameerika ikkagi. 

Suurema osa romaanist moodustavad tavainimeste lood - eri klassidest ning eri paigust meeste ja naiste argipäev. Alguses ei seo neid miski peale selle, et keegi ei suuda paigal püsida. Lõpupoole tegelaste rajad ristuvad vilksamisi. Ringi rändamist oli ohtralt: töö otsimist, leidmist, uue ja veel parema otsimist. Suhted ei ole püsivad. Otsused on isekad. Mees jätab abikaasa ja lapsed, et liituda kommunistidega. Naine ei kutsu venda külla, kuna too ei sobi seltskonda. Sõbrad tulevad ja lähevad, vabameelselt vahetatakse abikaasasid. Üheks läbivaks teemaks on töölisklassi liikumine, elagu sotsialism. Ka see kõik oli võõras, tegelaste käitumismallid ei tekitanud mingit samastumistunnet, aga nii-nii paeluv oli lugeda.

Raamatu tempo on kiire ja seda saadab kajana rahutus. Sel lool oli mingi müstiline jõud, hoog, mis tõmbas kaasa ja andis indu. Olin üllatunud, kui väga romaan mulle muljet avaldas. Võtan peagi kätte ka järje, et lugeda, mis saab edasi. Muide, üsna lõpus on üks üllatus varuks. Nimelt käib lehtedelt läbi üks eestlane. Mul iga kord süda hüppab, kui mõnes raamatus Eestit mainitakse.