Luuletusi ma kuigi tihti ei loe, sest ma ei oska neid nautida nii nagu raamatuid. Vahel satub kätte mõni tore poeem, mis meeldib, aga üldiselt jäävad nad mulle kaugeks. Charles Baudelaire'i luulekogu "Kurja lilled" jäi kõrva koolis oma huvitava nimega ning tema luuletus "Raibe" on ka omanäolisena meelde jäänud. Otsustasingi väljakutse raames tervikteose läbi lugeda. Alustasin augustis ning esialgne plaan oli iga õhtu üks luuletus lugeda. See töötas paar esimest päeva, siis vajus raamat unustuse hõlma, kuni detsembri lõpus oli vaja ta ruttu-ruttu läbi saada.

RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?

Mu arm, kas meeles veel on sul

see selge, särav päev, kui paelus meie huvi

üks raibe maantee käänakul?

Luuletustel oli väga mitu tõlkijat ning mind kõnetasid kõige rohkem August Sanga tõlked, mille riimid tundusid mulle voolavamad, mitte niivõrd pingutatult otsitud. Veel olid need kuidagi argisemad, ei kasutanud liialt arhaismi vajunud sõnu. Kusjuures raamatu lõpus oli sõnastik vähemtuntud sõnadega, mis mulle väga meeldis. Selle avastasin muidugi siis, kui kõik luuletused läbi olid loetud. Väga palju oli kasutatud näiteks sõna taarn, mis tähendab kuristikku.

Mulle meeldis sünge õhustik, mida luuletused endas kandsid ning ka jaburus, puänt, mida just "Raibe" hästi näitab, kus armsamale tee äärest leitud korjust meelde tuletatakse.

Kokkuvõtteks tasus lugeda küll, kuid luuleusku see mind pöörata ei suutnud.