Lugesin neli päeva enne aasta lõppu läbi järjekordse väljakutse punkti alla sobiva raamatu, mille haarasin vanaema juurest jõulusöögilt kaasa. Robert Louis Stevensoni romaan "Must nool" aitab mind 13. punktiga: raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik. 

1460-1461, Rooside sõda, Tunstalli laas ja selle ümbrus Inglismaal. Richard Shelton on sir Daniel Brackley eeskostel. Aeg on rahutu, sest käib sõda Yorki ja Lancasteri vahel. Mõned aadlikud, nagu ka sir Daniel, on sõja käigus korduvalt poolt vahetanud. Kõige rohkem kannatab muidugi lihtrahvas, kelle õiguste eest astuvad välja metsas elavad lindpriid, kes on koondunud musta noole nimelisse salka, mida juhib salapärane Jon Heakstegia. Vennaskonna jäetud vihjed panevad Richardi sir Danieli oma isa surmas kahtlustama ning aadlik pöördub tema vastu. Noorukil õnnestub põgeneda ning ta on sunnitud lindpriidega ühinema, et võita tagasi oma südamedaam ning maksta kätte oma isa surma eest. Nooruse ja hulljulguse tõttu äpardub Richard korduvalt, kuid see ei takista tal rüütliks saamist.

Ema ütles, et see oli tema lemmikraamat, sest oli põnev. Tempo on tõesti kiire ning juba esimestel lehtedel lastakse lendu esimene must nool. Pinget hoiavad õhus ka Richardi ebaõnnestumised. Poiss langeb korduvalt kinni, kuid pääseb tänu oma julgusele ja kavalusele. Tema lollustel on kahjuks teiste jaoks kurvad tagajärjed. Eriti kahju oli mul vanast kiprist, kelle laev rööviti, mis mehe hoobilt purupaljaks muutis. Raamat oli üpriski verine ning enamik tegelastest, kes Richardi retkel osalevad, saavad surma.

Lancaster ja York meenutasid mulle musta ja punast lohet romaanis "Seitsme kuningriigi rüütel". Viimased on muidugi saanud inspiratsiooni Rooside sõjast. Selle kuulsa osaga Inglismaa ajaloost olen siiani tegelikult vähe kursis. Sain lugedes aimu, kuidas George R. R. Martin sellest ideid on ammutanud. Veidi uurisin ise ka juurde. Uudishimulikuks tegid raamatu joonealused märkused, kus viidati ajaloolisele ebatäpsusele tulevase Richard III osas, kel on loos oluline roll. See on muide sama kuningas, kelle luud paar aastat tagasi parkimisplatsi alt leiti. Sellest rääkiv raamat "Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III" on mul veel samuti lugemata, kuid tahaksin selleni järgmisel aastal jõuda! Richard III tundub väga huvitav kuningas, keda küll raamatus näidati küllaltki südametuna. Internetist leitud teooria järgi kujutas teda sellisena esmalt Thomas More ja seejärel Shakespeare ning ülejäänud, sealhulgas Stevenson, on traditsiooni jätkanud. See klapib ka Tudorite müüdiga, mis väidab, et selleks, et Tudorite ajastu eriti heana paistaks, on varasem sajand tembeldatud veriseks kaoseks. See on väga huvitav teooria, mis näitab, kui lihtne on ajalugu oma soovidele vastavaks vormida. Ma küll ei jõudnud süveneda (sest mul oli ju endiselt väljakutse vaja lõpetada), kuid esmapilgul tundus müüt asjalikuna. 

Veel meenus raamatut lugedes mulle muidugi Robin Hood kui tuntud lindprii, kes sarnaselt Heakstegija Jonile vahva vennaskonna seltsis metsas elas, osavalt nooli lasi ning ebaõiglase võimu vastu võitles. Sellised metsavennad olid muidugi Rooside sõja kaose ajal loomulik nähtus ja Robin Hood ei ole mingi üksikjuht, kellega iga teist lindpriid võrrelda tuleks.

Seiklused on pigem "poisilikud", kuid tüdrukute meeleheaks on raamatus ka kena romantiline lugu, kus armastus küll noorte vahel hetkega tärkab. Mu meelest on veidi naljakaski, kuidas vanemates ajaloolistes romaanides armumine käib ning inimesed üksteisele juba peale esmast kohtumist armastust vannuvad. Siin küll elasid tegelased koos paar seiklust enne läbi, kui abielutõotuse andsid ja pealegi ei teadnud Richard tükk aega, et ta noor teekaaslane üldse vastassoo esindaja on. Loo peategelased on küllaltki noored. 

Robert Louis Stevenson sündis 1850 aastal Šotimaal ning suri 1894 Samoa saartel. Nii tema isa kui ka vanaisa olid majakate insenerid, kuid poeg kaldus juba varajases nooruses lugude kirjutamise poole. Stevensoni tervis oli äärmiselt nõrk ning sundis teda otsima tervislikuma kliimaga paiku kui niiske ja udune kodumaa. Ta rändas nii Euroopas, Ameerikas kui ka kaugemalgi. Mees oli kuulus kirjanik juba oma eluajal. Tema matused viisid läbi pärismaalased samaväärsete pidustustega kui oma pealikele. Tema kuulsaim teos on "Aarete saar".

"Must nool" on ajalooline seiklusromaan, kuhu on osavalt sisse punutud ka romantiline lugu. Tegevus kajastab Rooside sõda Inglismaal ning annab aimu 15. sajandi elust. Raamat meeldib kindlasti Robin Hoodi kui lindprii austajatele. Soovitan kui on isu seikluse järele või huvi ajaloo vastu! 

"Tema verine sepitsus" jäi mulle silma HeadRead festivalil, kus esines selle autor Graeme Macrae Burnet. Ilma teda kuulamata ei oleks ma seda ilmselt kunagi käsile võtnud. Žanrilt ei ole raamat krimiromaan, kuigi räägib kuriteost. Nii ei taha teda vähemalt autor määratleda.

1869, Culduie, Šotimaa. 17-aastane Roderick Macrae on tapnud oma väikses kodukülas kolm inimest ning kirjutab kohtut oodates seletuskirja, kus kirjeldab oma teoni viinud seiku. Roddy sõnul algas veretööni viinud sündmuste jada tema ema surmaga. Ta ei eita oma süüd kuidagi, kuid selle tagamaad jäävad siiski seosetuteks. Mis ikkagi sundis noormeest tegudele? Tema advokaat on otsustanud selle välja uurida.

Eessõnas väidab autor, et sattus oma vanaisa minevikku uurides Roderick Macrae kohtuprotsessile ning otsustas sellest romaani kirjutada. Tegelikult on tegu siiski väljamõeldisega, mis on saanud inspiratsiooni Prantsusmaalt Pierre Riviere juhtumist 1835. aastal.

"Tema verine sepitsus" annab parajalt mõtlemisainet. Mõrvari, tunnistajate, arsti, psühhiaatri ja juristide ütlused kallutasid mu arvamust kord ühes, siis jälle teises suunas. Must-valge ei ole siin midagi, vaid kuriteole lähenetakse mitmest küljest. Romaan on nimelt üles ehitatud kui erinevate dokumentide kogu ning see annab edukalt lugejale võimaluse ise detektiiv olla. Ei ole kahtlustki, et Roddy on mõrvas (füüsiliselt) süüdi, aga ei ole kindel, kuidas on tema mõistuse ja vaimse süüga.

Sündmuste keskmeks olev Culduie on päriselt olemas ning otsisin ta asukoha kaardilt välja. Pilte vaadates tundus koht üsna maaliline. Kaks sada aastat tagasi nägid majad muidugi viletsamad välja ning hariti hoolega põldu. Lambad olid aga nüüdki alles. Mulle meeldis, kuidas kuriteo kõrval andis teos infot talupoegade elust 19. sajandil ning kajastas erinevaid sotisaalseid probleeme. Koolis sai ikka loetud kodumaiseid talupoja-romaane, aga võõramaalastest oli kuidagi värskendav lugeda. Tekkis lausa huvi rohkem selle aja Šotimaast kõnelevaid teoseid lugeda. 

Mulle näib, et kui mõnd inimest tabab õnnetus, siis väga tõenäoliselt meenub talle tagasi mõeldes, et hommikul oli üks vares ta katuseviilul istunud, aga see ei tähenda, et oleks arukas uskuda nende kahe sündmuse seost.

Kirjeldused on oma lihtsuses jõhkrad, mistõttu ma ei soovita seda raamatut kindlasti nõrganärvilistele. Mul oli endalgi raskusi edasi lugemisega, kui jõudsin esimest korda mõrvakirjelduseni. Lugu tundus nii reaalsena, et mul hakkas reaalselt paha.  Mitte ainult veri ei lenda, vaid ikka ajud pritsivad. Peale paaripäevast pausi võtsin end kokku ja lugesin ära ülejäänu. Olen rõõmus, et ma raamatut pooleli ei jätnud, sest järgnev kohtuistung oli huvitav. Avanes täiesti uus vaatenurk, mida ma ei osanud oodata.

Graeme Macrae Burnet juured ulatuvad tõesti samasse piirkonda, millest on kirjutatud antud romaan. Tema vanaisa on pärit Applecrossist, mis on lähim küla Culduiele. Pühade paiku käis autor ikka seal kandis ning tunneb ümbrust hästi. Mees on kirjutanud kaks romaani ning peagi ilmub kolmas. Tema tee eduni oli kiire, kui "Tema verine sepitsus" nomineeriti Bookeri-auhinnale.

"Tema verine sepitsus" oli kahtlemata huvitav romaan, mille võlu seisneb tema ülesehituses ja reaalsena mõjuvas ajastus. Raamat võiks huvitada neid, kes soovivad lugeda kuriteost läbi mõrvari vaatenurga. Hoiatan siiski, et see ei ole kuigi meeldiv!