Hogarth Press kirjastusel on käsil vahva projekt, mille raames erinevad kirjanikud kaasajastavad Shakespeare'i näidendeid. Olen varem lugenud Anne Tyleri teost "Hapu tüdruk", mis baseerub näidendil "Tõrksa taltsutus". Vastava blogipostituse leiad siit. See mulle erilist muljet kahjuks ei jätnud. Kuna Margaret Atwood kuulub minu lemmikute hulka, siis pidin muidugi lugema tema varianti näidendist "Torm". See kannab huvitavat pealkirja "Nõiasigidik". 

2013, Fletcheri vangla, Kanada. Felix on aastaid olnud Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht. Iga hea asi saab aga ükskord otsa ning mees vallandatakse, sest endine partner lööb talle noa selga. Felix tunneb muidugi talle tehtud ülekohut, tõmbub ühiskonnast täiesti eemale ning haub aastaid kättemaksu. Mees leiab endale töökoha vanglas. Nimelt asub ta kurjategijatele kirjandust õpetama ning parim moodus selleks on panna kriminaalid Shakespeare'i näidendeid lavastama. Felixi kursus osutub menukaks ning nende järgmist etendust plaanivad külastada mitu tähtsat meest, kelle hulka kuuluvad nii Felixi endine partner kui ka ülemused. Ta otsustab lavastada näidendi "Torm", mida ta fesivali juhina kunagi lavastada ei saanud.

"Sa lendad üle parda," ütleb üks hääl. "Põrguhaud on tühi ja kuradid on siin!"

Alustuseks ütlen, et originaalnäidendit "Torm" ma lugenud ega lavalaudadel näinud ei ole. Muidugi ei pannud ma ka tähele raamatu lõpus olevat lühikokkuvõtet ning ka ise end sisuga eelnevalt kurssi ei viinud. Kirjutasin ka eelneva Hogarth Shakespeare'i raamatu "Hapu tüdruk" arvustuses, et parimad uusversioonid on need, mis pakuvad huvi ka siis, kui originaali ei tea. "Nõiasigidik" tegi seda ja andis minu arvates näidendi sisu suurepäraselt edasi. Ühel tasandil toimub peategelasega tänapäeva versioon "Tormist", teisel tasandil üritab ta näidendit vangidega tõlgendada. Just see õpetamine ning eri versioonide üle arutlemine on üks raamatu võlusid. Tekib lausa soov ise koos kurjategijatega näidendis osaleda.

Kahtlemata kõige geniaalsem osa raamatust on vangide vandumine. Nimelt on neil reegel, et võib kasutada vaid väljendeid parajasti lavastamisel olevast näidendist. Shakespeare kasutab igatahes palju mahlakamaid vandesõnu, kui tavapärased kehaosade nimetused.

Margaret Atwood on 1939. aastal sündinud kanada kirjanik. Tema looming on väga viljakas ning võitnud mitmeid auhindu. Shakespeare on naise lemmikkirjanik. "Torm" oli Atwoodi esimene valik, millest uusversioon kirjutada. Teda paelusid teoses leiduvad vastamata küsimused ja kompleksed tegelased. Enne kirjutama asumist luges naine mitu korda läbi algteksti ja vaatas kõiki erinevaid filmiversioone. Esimene keerukas probleem, mis uusversiooni puhul tekkis, oli kuidas kujutada üksikut saart. Vangla idee sündis Prospero viimastest sõnadest "Set me free.". (allikad 1, 2)

"Nõiasigidik" on näidend näidendis, uusversioon Shakespeare'i näidendist "Torm". See on suurepärane näide, kui meisterlik kirjanik on Margaret Atwood. Raamat on ühest küljest õpetlik, andes edasi originaalnäidendi sisu ning selle erinevaid tõlgendusi. Teisest küljest on see humoorikas, sest enamik tegevusest toimub vanglas, kus näidendit lavastavad kurjategijad. Kõige nauditavam osa oli vangide vandumine, sest neil on lubatud kasutavad vaid näidendist pärit väljendeid. Kindlasti soovitan seda raamatut lugeda! Minu arvates on see teos nauditav ka siis, kui pole varasemalt näidendi "Torm" sisuga tuttav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Anne Tyleri "Hapu tüdruk" sai valitud spetsiaalselt väljakutse teema 22. täitmiseks. See on ümberjutustus Shakespeare'i näidendist "Tõrksa taltstutus" ning tundus seetõttu põnev. Mul on väga kahju, et ma originaali lugenud pole. Enne raamatu kallale asumist viskasin pilgu põgusalt peale wikipedia lühikokkuvõttele. Väljakutse teema: 22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast (N: õde, ema, tütar).

Kate on 29 ning elab ikka veel koos oma teadlasest isa ning teismelise õe Bunnyga. Ta õlgadel lasub kogu perekonna majapidamine, ta peseb teiste pesu, valmistab toitu ja tegeleb ka kõige muuga. Naine kukkus teisel kursusel kolledžist välja ning sai seejärel tööd lasteaias õpetajaabina. Kate on oma eluga leppinud, kuigi ta ei armasta oma ametit ning on üksik. Dr Battista uurib autoimmuunsust ning on omale leidnud võrratu assistendi Pjotri. Paraku on mehe elamisluba aegumas. Kate'i isa jaoks on "Pyoder" asendamatu ning ta palub tütrel oma assistendiga abielluda. Esialgu on Kate vastu, kuid hiljem leebub.

Tema ripsmed olid nii tumedad ja tihedad, et silmad paistsid nagu tahmaaukudest.

Ümberjutustused koguvad kiirelt populaarsust ning on põnev jälgida, kuidas erinevad kirjanikud lugu oma nägemise järgi kujundavad. Parimad uusversioonid peaks põnevust pakkuma ka siis kui originaal lugemata/nägemata on. "Hapu tüdruk" oli küll mõnusalt lihtne ja muhe meelelahutuslik lugemine, kuid midagi jäi nagu puudu. Oleksin pidanud enne ikka Shakespeare'i käsile võtma, et tekste kõrvutada. Esiteks ei saanud ma aru, mis moodi Kate tõrges oli. Ta oli küllaltki kiirelt valmis võhivõõraga abielluma. Teiseks ei mõistnud ma, kust tuli äkki Pjotri ja Kate'i armastus.

Anne Tyler on Minnesotast pärit USA kirjanik. Naine on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas ka Pulitzeri preemia. Ta ei salli Shakespeare'i ning kõige vähem meeldib talle just "Tõrksa taltsutus", mistõttu otsustas Tyler sellest oma versiooni esitada. Raamatu kirjutamine oli väga lõbus. (allikas)

"Hapu tüdruk" oli kiire, lihtne ja lõbus lugemine. Raamat tundus mulle pinnapealsena, sest ma ei saanud mõttele pihta. Kate ei tundunud eriti tõrges ning tema taltsutamine läks kergelt. Põhjus võis peituda selles, et ma pole originaali lugenud ega lavalaudadel näinud.

Üks kahest raamatust, mis mulle sel aastal jõuluvana kuuse alla tõi, oli Sarah J. Maasi noorteromaan "Rooside ja okaste koda". Kuulsin varasemalt raamatust nii mõndagi head ning olin  seetõttu elevil, et seda lõpuks lugeda saan. Lisaks sobis see hästi väljakutse 32. teema "Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine." alla.

Feyre elab isa ning kahe vanema õega hurtsikus, mis asub müüri lähedal. Teisel pool müüri olev maa kuulub haldjatele. Kunagi oli pere jõukas, kuid ebaõnn on nad vaesusesse saatnud ning kuigi Feyre on noorim, siis hoiab just tema neid veel pinnal, küttides metsas ulukeid. Ühel jahikäigul tapab ta metsas hundi, kes oli tegelikult looma kuju võtnud haldjas. Perekonna hurtsikusse saabub koletis, kes tahab Feyre'lt tasu varastatud elu eest. Neiu peab oma ülejäänud elu veetma haldjate maal Prythianis. Koletis on haldjas nimega Tamlin ning Feyre üllatuseks ei topita teda kuskile vangikongi, vaid ta saab vabalt elada haldja luksuslikus mõisas.

"Rooside ja okaste koda" on uusversioon kaunitari ja koletise muinasjutust. Ümberjutustuste puhul on autoril ees kindlad pidepunktid, mida ta peab järgima, ja, mis muudavad loo etteaimatavaks. Maas oma hea fantaasialennuga suutis mind siiski üllatada. Samas tundus mulle, et muinasjuturaamid piirasid autori võimeid. Esiteks, oli mul raske romaanis toimuvat uskuda. Pentsikuna mõjusid Feyre orjamine oma pere ees ning asjaolu, et tüdruku karistus haldja tapmise eest oli elu lõpuni lossis luksuses elamine. Veel oli ebareaalne, kui isepäine Feyre vahel oli ja ühtki hoiatust kuulda ei võtnud. Teiseks, ei tulnud Maasil välja usutava koletisekuvandi loomine. Koletis peaks ju olema kole, jubeda välimuse või verdtarretavate tegudega. Tamlin seevastu polnud kumbagi. Haldja ainsaks veaks oli nägu varjav mask. Seega ebaõnnestus autor muinasjuttu järgides selle kõige olulisema detaili juures. Klassikalise loo võlu ongi ju kaunitari suutlikkus armuda peletisse. Selles loos oli peletise asemel aga jumaliku keha ja iseloomuga haldjaprints. Õige koletis selles haldjamaailmas oli näiteks attor. Raamatu maailm mulle iseeneses meeldis oma eriskummaliste haldjatega. Teiste kodadega tutvumine on üks põhjus, miks plaanin järgesid lugeda

Hoogne algus haaras kohe mu tähelepanu, kuid romaani keskosa, kus põhiteemaks on tunnete tärkamine Feyre ja Tamlini vahel, venis. See oli väga kummaliselt lahendatud, sest see tundus ühtlasi väga-väga aeglase protsessina, kuid lõpuks olid nad mõlemad kui üleöö kõrvuni armunud. Mulle jäi selgusetuks, mis neid täpsemalt üksteise juures niivõrd köitma hakkas ning armunälga tekitas. Oleksin eelistanud rohkem vestlusi nende vahel, kuid Feyre ei veetnud Tamliniga eriti aegagi. See suhe ei tundunud reaalsena ning ajas haigutama. Tahtsin rohkem tegutsemist. Kui armastus lõpuks paika sai, siis läks jälle huvitavamaks, sest autor rabas mind loopöördega, mis kõik eelneva uude valgusesse tõstis. See ei olnud tegelikult üldse nii ootamatu, kuid ma ei keskendunud piisavalt, et ära arvata, mis on tulemas. Enne seda oleksin raamatule andnud hinnanguks 2 tähte, kuid lõppmulje jäi siiski veidi parem, mistõttu ootan huviga teise osa lugemist. Tülikas muinasjutu loo järgimine on nüüd ju selja taga ning edasi saab loota autori fantaasiale.

Kui nägin, et raamat on eestikeelsena ilmumas siis rõõmustasin, sest mulle meeldib emakeeles rohkem lugeda. Kahjuks pidin pettuma, sest tõlge ei olnud just kõige parem. Raamatus oli palju kummalisi väljendeid, nagu "võimsate lihastega jalad õgisid maapinda" ja "päikesevalgusest tehtud tehtud nire". Lisaks leidus ka lauseid, mida lugesin mitu korda ja ikka ei saanud selle tähendusele pihta. Tõlge ei olnud ka järjepidav, sest ühes kohas oli seinamaal, aga järgmisel lehel oli sama asja kohta öeldud seinavaip. 

Olen varem lugenud kaunitari ja koletise ümberjutustusi Alex Finnilt ja Rosamund Hodge'ilt Esimene on tõlgitud eesti keelde kui "Koletu" ning teist lugesin ingliskeelsena "Cruel Beauty". Viimane oli mu eelmise aasta suurim pettumus ja ka esimene ei kuulu mu lemmikute hulka. Loodan siiski, et millalgi leian muinasjutust uuema variandi, mis mind positiivselt üllatab. Varem loetud raamatutest meenutas "Rooside ja okaste koda" mulle tegelikult hoopis Gaimani "Tähetolmu", õigemini selle filmiversiooni, kus oli samuti müür, mile taga peitus kummaline maailm ning üksteise kõri kallal olevad seitse venda.

Sarah J. Maas on populaarne noortekirjanik, kelle tähelend algas 2012. aastal fantaasiasarjaga "Klaastroon"("Throne of Glass"). See on kavandatud seitsmeosalisena, millest viimane peaks ilmuma juba sel aastal. "Rooside ja okaste koda" on tema teine sari, mille avaosa ilmus 2015. Lisaks kaunitarile ja koletisele on loosse põimitud ka teisi müüte nagu norra muinasjutt "Idapool päikest, läänepool kuud" ja Norfolki ballaad "Tam Lin". Lugude ühine joon on tugevad naistegelased, kes on oma armastatu päästmiseks valmis ületama kõik raskused.

"Rooside ja okaste koda" on fantaasiaküllane ümberjutustus kaunitari ja koletise muinasloost, millel on goodreads keskkonnas üpriski kõrge keskmine hinne. Minu jaoks jäi raamat küll pigem keskpäraseks ning arvan, et kaunitari-koletise loo raamid piirasid autorit. Fantaasiaküllane haldjamaailm meeldis mulle väga, kuid puudused olid loogilisuses ning peategelaste vahelistes suhetes. Kokkuvõttes jäi siiski pigem posittivne mulje ning ootan huviga järgede lugemist. Soovitan raamatut neile, kellele meeldivad muinasjuttude ümberjutustused, fantaasia- ja romantikaküllased lood.