"Liblikapüüdja" on õõvastav lugu vabaduse kaotusest, mis jätab siiski vangistajale mingisuguse inimliku mõõtme. Enamiku raamatust veedab lugeja Frederick Cleggi peas, kus muidugi kõik korras pole, aga toimuvat tema vaatest lugedes tekib siiski mingi väärastunud kaastunne, kusjuures ka tema enda vangil. Tuues klassik tänapäeva, saame tulemuseks Caroline Kepnes'i "Sina", mille Netflix väga edukalt adapteeris. Fowlesi romaani viimane jupp oli täpselt Joe Goldberg. "Liblikapüüdja" mõjub ajatult, kuna tegevus taandub mehe valdustesse, nagu midagi muud polekski maailmas. Ta lõikab naise kavalalt välisilmast ära, keelates ajalehed ja raadio. Lõpuks muidugi mull lõhkeb. Et tegu pole tänapäevase teosega, reedab see, kui vähe on füüsilist vägivalda. Võrreldes nende õudustega, mis moodsate naistega keldris tehakse, tundus see röövimine suisa kombekas. Võikuse puudumine rõhutas aga veel enam, kui kole on vabaduse kaotus ning lubas tegelased halastamatult luubi alla võtta.

Raamatu esimest osa lugedes oli pidevalt lavastus silme ees - nii näitlejad kui ka Kellerteatri paksude kivimüüridega saal. Kujutlusvõime ja kirjeldused täitsid puuduvad lüngad - keldri rikkaliku sisustuse, ülejäänud maja ja seda ümbritseva masendava eraldatuse. Mind üllatas, kuidas etenduses liblikanimede teksti pikkimisega kõhedust tekitati, aga raamatus jäi kollektsioonile rohkem ülekantud tähendus. Muidu kulges tegevus truult mööda tuttavat rada, mõne üksiku kõrvalpõikega, kuid juba enne poole raamatu peale jõudmist kattus see teatri lõpustseenidega. Seejärel saab sõna Miranda, röövitud neiu, kes keldris päevikut peab. Lavastuses ma teda ei mõistnud, kuna see ei lasknud tema pähe kiigata, andes edasi pigem ohvrirolli ja liblikat, mida Frederick üritas vormida. Üllatusin, kuna omistasin tüdrukule sootuks teistsuguseid mõtteid. Tema sissekannetes ei ole hala. Emotsioonide välja valamise asemel leiab püüdu oma vangistajat mõtestada, kuid tabav järeldus on see, et mees on inimesekujuline tühi kott. Pikalt meenutab tüdruk enda senist elu, on mõtisklusi inimklasside ja kunsti olemuse teemadel. Viimane tekitas mul veidraid paralleele "Varedaga", kus samuti vanem mentor figureerib. Miranda mõttekäigud olid huvitavad ja unustasin kohati, et ta keldris kinni on. Ka neist tundmustest lugedes oli raske end naise kingadesse asetada. Veidi sain sotti, kuidas sündisid otsused teha just seda, mida ta tegi, ning päevik annab aimu põgenemisplaanide küpsemisest ja nii edasi, aga rohkem on see raamat siiski Fredericku lugu ja mulle tundus, et neiu ülestähendused on seal vahel, sest mees leidis need. Teadsin ju etendusest ja raamatu esimesest osas, mis saab, aga ometi lootsin lugedes, et õudset lõppu ei saabu.

V.E. Schwab "Gallant" pajatab ajatut lugu soovist kuhugi kuuluda, vaikusest ja varjudest ja vanast majast, mis varjab väravat kuhugi mujale. Mulle väga meeldib Schwab, mistõttu tellisin selle raamatu viimasel e-esmaspäeval ning hiljuti Halloweeni paiku oli ideaalne aeg selle lugemiseks.

Tänapäev, Suurbritannia. Olivia sirgub orbudekodus üksikuna teiste tüdrukute keskel, kes ei mõista tema vaikimist. Tema ainsaks lohutuseks on emast maha jäänud päevik, milles üks sissekanne on segasem kui teine. Viimases palub too tütrel kellest või millestki Gallantist eemale hoida. Tuleb välja, et tegu on suguvõsa häärberiga, kui saabub kiri, mis Oliviat just sinna kutsub, saatjaks onu, kelle olemasolustki tüdruk midagi ei teadnud. Uudishimu ja võimalus oma perekonda tundma õppida saavad ema hoiatusest võitu. Gallantisse saabudes selgub ruttu, et seal toimub midagi veidrat ning onu seda kirja Oliviale ei saatnud.

“Gallanti” võlu peitub 100% atmosfääris ja Schwabi kirjakeeles, mis tegevuspaigad lehtedelt ellu äratab. Alguses maalib kirjanik masendava pildi orbudekodust, kus Olivia üles kasvas. Seejärel võtab ta mõnuga aega, et Gallant silme ette manada. Häärber pakub Oliviale rohkelt avastamist, kuid küsimusi aina kuhjub ja vastuseid ei paku keegi. Tumma tüdruku uudishimu on lihtne ignoreerida. Kuidas sa nõuad tähelepanu, kui ei saa karjuda?

Muidugi asetab saladusteloori aeglane kerkimine Olivia ohtlikku olukorda. Hoogsat seiklust on siiski vähe ja õhustiku kõrval on rõhk emotsioonidel, eriti tundel, et sa ei kuulu kuhugi, kuna erined teistest. Lisaks sellele, et Olivia ei tunne oma perekonda, ei sobitu ta teiste orbude sekka, kuna pole kunagi ühtki häält kuuldavale toonud. Lisaks näeb ta guule, aga seda teised ei tea. Guul on see, mis jääb surnutest alles,  kuju, mis vilksatab silmanurgas, aga kaob, kui tema poole vaadata. Ühtäkki avaneb tüdruku ees teine maailm - kuskil on sugulased, kes teda otsivad, ja kui selgub, et tegelikult ei otsigi, pole hullu, sest nad on olemas ning tal tekib võimalus oma perekonda ja minevikku tundma õppida.

Ühest küljest meenutas “Gallant” mulle Gaimani "Coraline'i" ning teisalt tõi silme ette Netflixi seriaali "Locke & Key". Seega kui üks kolmest on sulle meeldinud, siis soovitan teisi ja muidugi kõiki ülejäänud Schwabi teoseid!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Instagram armastab ilusaid raamatuid, mistõttu ma ei suuda kokku lugeda, mitu korda Silvia Moreno-Garcia "Mehhiko õudusjutt" mul silme eest läbi on käinud. Muidugi tekkis huvi, seda enam, et ma ei mäletagi ühtki teist loetud raamatut, mille tegevus Mehhikos toimuks. Õuduslood satuvad mulle üldse harva kätte.

Kui muinasjutus on pojad need, kelle isa kodust ülesandega teele saadab, siis õudusjutus on see roll tütrel. Noemi on üles kasvanud Mexico City keset küllust. Nagu privilegeeritud noortele ikka, meeldivad talle süütu flirt, uhked rõivad ja suured peod. Nende kõrval on naise suureks kireks ülikool. Ta ei ole sugugi valmis mehele minema, nagu 1950. aastatel tavapärane oleks. Kui isa palub, et ta läheks vaatama oma nõbu, kes saatis perekonnale hullumeelse kirja, ei saa tütar ära öelda, eriti kui vastutasuks lubatakse tal õpinguid jätkata. Catalina abiellus hiljuti inglise aadlikuga, kel pole hinge taga midagi peale Doyle'i suguvõsa nime ja laguneva häärberi. Noemi pakib oma ilusad kleidid kohvrisse ning asub kaugesse maakolkasse teele. Saabudes tõdeb ta, et vanas majas sünnib kahtlemata midagi veidrat ja ta ei saa lahkuda, enne kui välja selgitab, mis talle rääkimata jäetakse.

Algab see lugu nagu paljud teised - noor neiu saabub hooletusse jäänud vanasse häärberisse ja pea kohe aimdub, et midagi on valesti, aga raske on öelda, mis täpselt. Perekond, kes majas elab, varjab mitmeid saladusi, igas nurgataguses on midagi avastada. Ükski elanik ei tekitanud minus usaldust, kummalised reeglid ja unenäod lisavad vaid segadust juurde. Mul käis mustmiljon teooriat peast läbi, alates sellest, et hoone ise on kuri, kuni selleni, et kõik tegelased on vampiirid. On võimatu enne lugema asumist kuidagi ära arvata, mis saladust see vana maja peidab. 

Kahjuks ei näinud ma selles raamatus Mehhikot. Kuigi üks ja teine detail oli mehhikopärane, siis mul olid ikka silme ees udused Inglismaa nõmmed. Doyle'ide perekond on läbi ja lõhki inglased ning nende suguvõsa kodu on täpipealt nende nägu. Oli küll viiteid valge rassi ülemvõimule ja suurele revolutsioonile, aga see kõik on üldine hägus jutt, mis eeldab, et lugeja on nende sündmustega juba kursis. Tegevus oleks sama hästi võinud toimuda ükskõik kus ja see poleks midagi muutnud. Ma ei saanud Mehhiko kohta mitte midagi uut teada. 

Kõige kummalisem oli see, et Catalina, keda Noemi päästma tuleb, mängib kogu loos minimaalset rolli. Vabandusega, et too peab kosuma, ei lasta neiul nõbu eriti näha. Niisiis veedab Noemi aega majas ja lähiümbruses ringi konnates. Tema motiiv on müsteeriumi lahendamine, mitte Catalina aitamine. Esialgu ei tundu infokillud, mida ta üles korjab, kuidagi omavahel klappivat. Kulub kaua aega ja ilusaid kleite, kuni seoseniidistik välja tuleb. Kusjuures mõni detail jäi mulle lõpuni segaseks. Esiteks läks must mööda, kuidas Doyle'id selle koopa ja preestrini üldse jõudsid, ja teiseks Howardi esimeste naiste teema. Kui ühest küljest näidatakse Noemit tugeva ja iseseisva naisena, siis peab ta ikka toetuma mehele, keda ma isiklikult lõpuni põrmugi ei usaldanud.

Tõelist õudu romaan minus küll ei tekitanud, pigem oli see tülgastavate detailidega müsteerium. Selles oli stseene, millele ma pikalt mõelda ei soovi, aga ükski neist ei tulnud mu unenägudesse kummitama. Hoiatuseks - rohkelt seeni ja hallitust, rõvedad kehavedelikud, jälgid (vana)mehed.

Kui algus on justkui tuttav lugu, siis lõpp kisub täitsa pööraseks. Kas selline lahendus meeldib või mitte, on juba täiesti maitse asi. Mulle see tavapärasest kõrvale kaldumine istus. Igal juhul on "Mehhiko õudusjutt" raamat, mida soovitan lugeda, kui ka sul on vahepeal tunne, et loed sama lugu üha uuesti ja uuesti.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

“Raxteri tüdrukud” jäi mulle juba ingliskeelsena selle paeluva kaanepildiga silma. Rõõm oli suur, kui eestikeelse raamatu sain ja asusin üsna kohe lugema.

Tänapäev, Raxteri saar, Maine’i osariik. Raxteri internaat on olnud poolteist aastat karantiinis, sest saarel hakkas levima Mürk, ohtlik nakkus, mis ei jäta ühtki elavat hinge puutumata. Taimed vohavad, loomad on muutunud ohtlikuks, õpetajad on surnud, tüdrukud muteerunud ja kannatavad aina tugevnevate haigushoogude käes, kuni lõpuks samuti hullunult hinge heidavad. Iga inimese sümptomid on erinevad verevillidest lõpuste kasvamiseni. Nende ainus lootus on, et merevägi ja teadlased leiavad ravimi ning seni pole teha muud kui oodata ja rangetest karantiinireeglitest kinni pidada. Aga siis haihtub Hetty sõbranna Byatt ja ta ei suuda enam tegevustetult istuda.

"Raxteri tüdrukud" on ainulaadne raamat. Ma ei ole varem midagi sarnast lugenud. Ainsana meenutab see veidi "Kärbeste jumalat" üksiku saare ja suletud keskkonna suhtepuntraga. Raxteri saarel on aga lisaks tüdrukute hierarhiale nakkushaigus, Mürk, mis mõjutab nii taimi, loomi kui ka inimesi. Metsiku looduse eest kaitseb tüdrukuid aed, kuid mutatsioonide vastu ei saa nad midagi teha. Kirjeldused on meeldejäävad ning rõvedad - veri, mädanemine, hallitus, roiskumine, aga nii köitvad - kaks südant, kinnikasvanud silm, lõpused jne. Lugesin, et kirjanik ise armastab tugeva taustaga raamatuid ja seda oli ka romaanis tunda. Keskkond ja atmosfäär on muljetavaldavad ning viivad loo sisse.

Jutustus ise ei alga algusest, vaid hetkest, kui olukord on kestnud juba üle aasta. Aeglaselt joonistub kurvameelne ja pahahõnguline pilt õpilastest, kes päästmist ootavad. Ühest küljest on nad metsikud, teisest küljest on palju osavõtmatust. Mul hakkas küll natuke igav, sest tüdrukutel pole päev otsa midagi teha. Raamatud on sooja saamiseks põletatud, territooriumilt välja metsa nad ei või minna. Ei ole toidu korjamist, kasvatamist, millegi ehitamist. On natuke omavahelist kismat toidupakkide sisu üle, on katusel püssiga passimine, sest äkki saab mõni loom väravast sisse. Mind üllatas, kuidas see tegevusetus neid endid ei häirinud.

Ootasin kogu lugemise midagi, mida ei tulnud. Kõige rohkem tahtsin ilmselt seletust, aga lahtisi küsimusi jäi nii palju ja ka ridade vahelt ei tulnud kuigi palju vastuseid. Eeldasin, et on rohkem aktiivset uurimist, kust Mürk tuli jne, aga selles osas tegelased üsna passiivsed. Tegevuseks lähebki alles siis, kui Hetty südamesõbranna haihtub. 

Hetty on värskendavalt isekas peategelane ja mul oli veidi raskusi, et ta mulle meeldiks. Ta ei ole see tüdruk, kes maailma päästaks. See ei tähenda sugugi, et ta nõrk oleks. Vastupidi, kui tugevad tunded tagant lükkavad, on ta vägagi aldis tegutsema ja sellest lumepall veerema lähebki. Kui sõbrad on päästetud, siis tulgu või veeuputus.

Rory Power on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Bostonis ning sai kirjandusalase magistrikraadi East Anglia ülikoolis. Kirjutamise kõrvalt töötab ta ka krimiraamatute toimetaja ja teleadaptsioonide konsultandina. "Raxteri tüdrukud" on naise debüütromaan. Inspiratsioon tuli Harkers Islandi külastustest Põhja-Carolinas. Ta tundis, et tahab sealset atmosfääri ja keskkonda raamatusse panna. Raxteri saar sai küll veidi teistsugune, kuid austusavaldusena inspiratsiooniallikale sai üks tegelastest nimeks Harker.  (allikad: 1, 2, 3)

"Raxteri tüdrukud" on väga omanäoline romaan tüdrukutekoolist, mis on muteeruva nakkuse tõttu karantiinis. Raamatus on palju võikaid, aga samas paeluvaid kirjeldusi, kuidas haigus neidude kehasid muudab. Köitev on ka see, kuidas äärmuslikes oludes suhted kujunevad. Mulle ei meeldinud aga, kui passiivsed olid tegelased oma saatuse osas, kui vähe oli tegevust ja kui ohralt jäi vastamata küsimusi. Soovitan, kui sind ei häiri veri, mäda, hallitus ja tundub huvitav lugeda tüdrukutest üksikul saarel.

Carlos Ruiz Zafón on üks neist kirjanikest, kelle teoseid olen valmis kätte võtma ilma, et teaksin, millest raamat räägib. Ma armastan müstilisust, mis neis peitub ning tema kirjeldused on täpselt sellised, mis pildi silme ette manavad. "Kesköö palee" ilmus tõlkes eelmisel aastal ning muidugi ei suutnud ma kaua vastu panna, enne kui ta käsile võtsin.

• "Uduprints"

• Sõber Raamat
• Castorbakar

Olen alati mõelnud, kui äge oleks käia mõnes raamatuklubis. Nüüd novembris tekkis mul äkki võimalus osaleda ühel Raamatujutud teetassi taga kohtumisel, kus teemaks olid põnevikud. Ühine raamat oli Elizabeth Macneal "Nukuvabrik", mille usinalt kaks päeva varem läbi lugesin. Kohtumine ise oli täiega mõnus, nagu ma juba Instagramis kirjutasin, siis: "Maruvahva õhtupoolik oli, sest sain näha, kuidas inimesed särasilmil raamatute üle arutlesid ja muidugi jagati hunnikute viisi soovitusi ka."

Elizabeth Macneal on 1988. aastal sündinud briti kirjanik. Ta on õppinud inglise kirjandust, aga teenib elatist keraamikaga. "Nukuvabrik" on naise debüütromaan, mis sündis kahest ideest. Macneal tahtis kirjutada prerafaeliitide vennaskonnast ja Elizabeth Siddalist, aga ilma biograafia piiranguteta, mistõttu lõi naine enda tegelased. Teise mõtte sai naine külastades Viktor Wyndi kurioosumite muuseumi, kus teda paelus kogujate mõttemaailm ja kinnisidee säilitada. "Nukuvabrik" sündiski, kui ta sai aru, et saab kaks ideed ühte raamatusse kokku panna. Kirjaniku sõnul on tema romaan maalimisest, kogumisest, armastusest, kinnisideedest ja omamisest ning avastab vabaduse ja vangistuse ideid. (Allikad: 1, 2, 3)

• Sõber Raamat
• Triinu raamatublogi
• Kirjakoi